Vabaduse Turg

   Vabaduse Turg, veider nimi kohale, kas pole. Otsene järeldus nimetusest ütleks, et seal kaubeldakse vabadusega. Orjaturg äkki? Ei-ei-ei... Orjaturuks seda kohta küll nimetada ei saanud, kuigi ega seal inimestel just väga palju rohkem vabadust polnud. See oli sõjaväelaste treeningväljak, kuhu toodi õppusi vaatama kõik tulevased soldatid. Kui nad sealt minema saadeti anti neile veel viimane võimalus lahkuda, kuid seda ränga hinnaga. Kõik kes tahtsid lahkuda, pidid lahkuma ka riigist.
   Vabaduse Turg oli seisnud aastasadu linnakeskel, ümbritsetuna tumeda metall-aiaga. Kui linna oli haaranud mäss, siis see väljak püsis kindla kaljuna valitseja kõrval, kaitses teda ja sülitades lihtrahva sekka ennast aastaid tallunud sõdurid, et nad teeksid seda, milleks neid õpetati.
   Just Vabaduse Turu ja selle vankumatute asunike pärast polnudki siin veel riigipööret toimunud, erinevalt teistest riikidest ja isegi sama riigi paljudest linnadest. Monarhia ei olnud armastatud valitsemisvorm. Demokraatia oli see mille poole püüeldi.
   Kuid siiski kulus ligi viiskümmend aastat, et linnarahvas hakkaks taas oma monarhi pooldama, et linnarahvas näeks, kuidas demokraatia samamoodi, või ehk isegi hullemini, üksikisiku vabaduse endale allutab, selle aheldab ja oma Seaduste külge ankrusse heidab. Inimese vabadus ei tähendanud mitte kellelegi midagi, hoolimata sellest, kas sa asusid Vabaduse Turul või Utoopia Rahvavabariigis.
   Valitsus, hoolimata sellest kuidas seda nimetada, on siiski valitsus ja mida efektiivsem on valitsus, seda karmimad on reeglid, seda väiksem on vabadus. Üksik monarh oma sõjaväega ei suuda hoida kinni kogu rahvuse ahelaid, aga mitmesaja pealine Riigikogu, sõjaväe ja meediaga, hoiab inimest kinni nagu koera.
   Üksikisik ei loe, sest üldsus töötab paremini, kiiremini, tugevamalt. Tee katset, ürita olla midagi muud kui Meie, vaata kaua sa elus püsid. Aga kui iga indiviid leiab oma vabaduse? Masin laguneb, Vabaduse Turu müürid lagunevad, riigipea langeb individualismi ees. Riik laguneb. Maailm laguneb, järgi ei jää midagi.
   Nii et kas on ikka nõnda hea ajada taga oma üksikisiku õigust? Kas ei ole mõtekam suruda oma silm kinni ja teha mida käsib Elu? Terve maailm hävineks, kui poleks Meid ja Seadusi, mis hoiavad Meid koos. Sina ei ole väärt mitte midagi selles maailmas. Meie oleme, meie jääme, meie olemegi tulevik. Meist tõuseb ülimriik ja meie valitsejaid kantakse õlgadel, neile ehitatakse ausambaid.
Oled sa indiviid?

Ärkan üles ja joon teed. Istun sooja teki all ja külmetan. Surun käed ja jalad vastu radikat ja ohkan. Pea on mõtteid täis. Lood voolavad üle, sest ma ei kirjuta neid. Mu oma keha upub minu ettekujutusse, kus väsimus peatab viimased osakesed mis mu keha veel ärkvel ja liikumas hoiavad. Keha vajub unne, kohestesse nägemustesse, maailmatesse mida pole olemas. Neid ei ole näinud iial keegi peale minu ja paljusid ei saagi keegi teine nägema. Vahel aga siiski juhtub, et need maailmad satuvad sõnadesse. Need on minu maailmad, kuid nad ei peegelda minu tegelikku maailma. Need maailmad on kohad, kus ma veedan oma aja enamjaolt, sest siin maailmas on see liiga keeruline. Ma unistan rohkem kui ma tohiks.

Kas kirjanikuks on võimalik lihtsalt hakata? Et ma nüüd otsustan, et ma olen kirjanik ja ma kirjutan ja nüüd... Nüüd ongi nii... Aga kui ma ei oska kirjutada? Ja minu suurim kirg, minu suurim unistus on saada kirjanikuks? Kas see unistus jääbki igavesti täitmata?
Kas kirjutamise oskused muutuvad paremaks kui rohkem kirjutada? See on ju ebaloogiline! Ei-ei... Pigem muutuvad kirjutusoskused paremaks vanusega. Või... Noh... Kogemustega. Sõltuvalt sellest mida sa oma elu jooksul oled läbi elanud. Ja... Alati ei kirjutatagi hetkekogemustest. Alati ei kirjutata enda kogemusest. Miks ma peaksin oma elust otsima probleeme, või veel hullem neid tekitama, kui mul (vähemalt on selline mulje) polegi neid. Ja probleemita ei ole lugu. Alati peab ju mingit probleemi lahkama, et arendada juttu. Kellegi sündmusetu koolipäeva jutustust ei viitsiks ju väga keegi lugeda. Aga jah, palju lihtsam on võtta kellegi teise probleem, võtta kellegi teise lugu ja panna see sõnadesse, või siis... veel lihtsam variant... Mõtle kogu lugu ise välja.
Kui on kirjas sõnad, siis on see lugeja asi neist panna kokku seos, teha järeldused, võtta oma elu ja panna ta sinna. See on inimaju võlu. See võtab kirjanikul tööd tegelikult vähemaks. Inimestele meeldib, kui nad saavad lugu tõlgendada, eriti kui nad saavad seda tõlgendada enda ellu. See ju tegelikult kutsub kirjanikke üles kirjutama võimalikult laiahaardeliselt, võimalikult palju hämama teemade ümber. Panna absurdsetesse kohtadesse mõni sõna mida lugeja võib tõlgendada kuidas tahab. Näiteks, jutu algus: \\Rita magas oma toas, hingates vaikselt, see oli ainus heli mis oli toas. Tuul, mis liigutas vaikselt kardinaid ei teinud heligi. Mängukaru, mis riiulilt maha kukkus ei teinud samuti ühtegi heli. See oli tõesõna vaikne õhtu.//
Keskel: \\Marek astus Rita tuppa, see tundus kuidagi väga tühi. Laua peal olid tema vihikud veel lahti, justkui ta oleks alles siin toas olnud. Sellest oli möödas juba nädalaid. Põrandal lamas kaisukaru, Marek tõstis selle ülesse ja silitas selle karvast pead. Järsku kostis alt hõikeid. "Rita!" mõtles Marek ja pillas karu maha, tormates toast välja.//
Lõpp: \\Nüüd oli sellest kõigest möödas juba aasta. Marek astus viimati Rita tuppa kuus kuud tagasi. Mitte keegi ei astunud enam siia tuppa, uks oli justkui kinni pitseeritud. Voodi oli tühi, toas polnud ühtegi heli. Tuul ei paitanud kardinaid. Kaisukaru lamas tolmukihi all põrandal. Oleks keegi sellele pikemalt pilgu heitnud, oleks ta võinud arvata, et karu nägu on muutunud kurvaks...//
Oli kaisukarul eriline mõte selles loos? See jääb lugeja otsustada. Mina ei ütle ju nendes katkendites midagi, kuid siiski... Ta juskui esindaks midagi, või mis?
Kirjanikel on tegelikult nõnda vabad käed tänapäeval, oskust pole peaaegu vajagi. Kui aus olla, siis oskused puuduvad päris paljudel. Ega minulgi just seda oskust väga ei ole. Ainult vahel.. vahel õnnestub mul pugeda oma lugejate naha alla, siseneda nende silmadest, tungida nende ajju ja sosistada tõdesid mida pole olemas, kui nemad hakkavad arvama, et on. Nad hakkavad arvama, et ma tõesti oskan kirjutada. Ja inimese manipuleerimine on siiski kirjaniku kõige hinnatum oskus, ilma selleta pole sa midagi.
Nii et jah... Meid kõikide ajudega on lihtsalt mängitud, me laseme teistel mõelda osa asju enda eest. Inimene on laisk, aga mis teha, eks ikka juhutub.
---------------------------------------
Läks kuidagi pikaks minu jutt kirjanikuks olemisest ja kirjutamisest. Lihtsalt tekkis tuju järjekordselt öelda, et alati ei ole juttudel sügavamat mõtet, vaid me ise loome need, sest me tahame, et need seal oleks. Me tahame, et raamat meid aitakas.
K

Antifilosoof

\\Antifilosoof - Inimene, kes ei armasta tarkust//
Vist on mul õigus, kui sõna "antifilosoof" sedasi defineerin. Aga milline inimene siis ei armasta tarkust? Kurvastuseks peaksin ma ütlema, et vaata enda ümber ja sa märkad, et neid on maailmas rohkem kui on kasulik (kuigi jah, eks pea ka natukene neid olema). Enamjaolt on õnneks need, kes tahavad teada ja kes ka midagi maailmast teavad ainult teatud vanuseni sunnitud olema koos "antifilosoofidega".
Aga on ju olemas ka inimesi, kes arvavad, et nad on targad, kes arvavad, et nad on filosoofid. On inimesi, kes arvavad, et nad on midagi erilisemat kui nad tegelikult on (ei, ma ei ütle, et te ei ole erilised, te lihtsalt tahate olla rohkem erilised kui te tegelikult olete. Te ISE arvate, et te ei ole erilised.). Kuidas peaks neid nimetama? Ebafilosoofid? Kas on nii? Palju on siis neid "ebafilosoofe" maailmas? Samuti üllatavalt palju. Ja minu arust pole "ebafilosoof" kuidagi moodigi parem kui "antifilosoof".
Filosoof - See ei ole eriline tiitel, mida omistatakse ainult erilistele. Vähemalt minu poolt. Ma arvan, et kui sa tahad teada ja mõtled ja uurid, siis oled sa juba filosoof valmis. Ära hakka ennast mõtlema millekski muuks. Ära muuda ennast selleks, et olla "teistsugune". Sa oled niigi teistsugune. Mitte kunagi ei ole nähtud ega hakata nägema teist sind, hinda seda.
Kui sa hindad ennast, siis sa oledki filosoof.

K

Istun kodus, omas toas
Ees on paber ja pastakas
Oma mõtteid üritan kirja panna
Kuid miskipärast see ei tule mul välja

Sinu ümber mõtted keerlevad
Sa oled vallutanud minu pea
Miks sind enam välja ei saa
Miks oma peast sind välja ei saa

Sinu silmad mind köidavad
Sinu juuksed min paeluvad
Sinu keha mind enda juurde tõmbab

Nii paljust tahaks rääkida sulle
Nii palju tahaks öelda sulle
Oma tundeid sulle kõrva sosistada

Kuid tean, ei saa öelda sulle

Tean, et sa ei kuulu mulle
Just seepärast paberile räägingi ma

Ja mitte keegi ei tea,
Kuis sust hoolin ma
Jah, mitte keegi ei tea

"Sa oled liig minu jaoks, iga pisemgi kui element su kehas mõjub mulle hävitavalt. Ma tahaks olla sinuga, kuid ei saa, sest sina ju mind ei taha. Ma võin üritada, ei ma lausa pean üritama, sellega elada, aga see on minu jaoks raske, sest... Ma olen sinusse meeletult armunud."

Kati luges seda kirja ikka jälle ja jälle läbi. Ta vajus oma voodile istuli ja pani värisevate kätega kirja lauale.

"Kas ta tõesti ütleb seal, et ta armastab mind?"

Maarja heitis pilgu kirjale ja istus Kati kõrvale.
"Nooh, põhimõtteliselt ütleb ta ainult, et ta on sinusse armunud..."
"Mis seal vahet on!? Kurat võtaks, kas ta tõesti ei saa aru, et ma ei taha seda!? Ma ei vaja seda! Miks ta teeb nii?"

Maarja tõmbas Kati, kes vahepeal püsti oli tõusnud ja mööda tuba tammus, tagasi voodile istuma ja pani käed tema õlgadele.
"Kati... Aga tegelikult ta ju meeldib sulle. Muidu sa ei oleks nii närvis ja segaduses. Kui sa tahad sellest tundest vabaneda pead sa talle kõik ausalt ära rääkima. Ütle talle, miks sa ei saa, miks sa ei taha. Ta on mõistlik inimene, küll ta sinust aru saab."

Kati noogutas.

The train was rushing by the seemingly endless shoreline, making no sound, gleaming in the magnificent mid-day sunlight. The sea was calm, like it had been for as long as anyone can remember.
John had been sleeping for most of the travel, but he now woke up with a startle. A girl next to her, who seemed to have also been sleeping, smiled at him and said: "Hi!"
"Hello," mumbled John, he was still too sleepy to understand what's going on around him. He slowly turned to look out from the window, at the sea rushing by.
"What were you dreaming about?" the girl next to him asked.
John turned to look at the girl, he wanted to know what a person that curious looks like. He saw a short girl with chestnut brown hair and deep brown eyes looking at him with a smile on her face. He smiled back and tried to think of an answer. He couldn't really remember what was it exactly that he saw, but he remembered that it was long. And he liked it, it was full of adventure.
"To be honest, miss, I haven't got a tiniest clue of what I was dreaming. I remember enjoying it."
He then also remembered a girl. She looked quite like her, almost exactly the same. She wasn't a part that John was enjoying in the dream. She was the nightmare, for she had did him wrong, a lot.
His throat got dry when he thought about it and tried to talk about it. He finally said with a hoarse voice: "There was actually a part I didn't enjoy. There was this girl. She looked quite similar to you..."
John couldn't add more. Why was it so hard for him to say it? It was only a dream!
The girl's smile had gone from her face, but her eyes stilled looked kindly into John's. She regained her smile and asked: "What's your name? Mine's Jude."
John turned his head to face the window again and answered: "I'm John. Nice to meet you."
Jude fell silent for a few minutes, it might have even been half an hour. Her face was now sad again, but John still thaught it was cute. It even made him want to take Jude into his arms and comfort her.
When she started speaking again, she didn't sound so happy anymore and she didn't regain her smile.
"Where are you going, John? Where is this train headed? Because... I don't remember where I want to go, I don't remember why or even how I boarded this train."
John looked at him with compassion in his eyes, until it hit him. He didn't know where he's headed either. He couldn't remember how or why he was here. He just happened to be. He dropped his eyes on the floor and mubmled the answer: "I don't know either, Jude."
At that moment, they both started looking around at their travel companions. Every seat was taken, most of the people were also sleeping, some had just awaken like Jude and John.
"Excuse me," Jude said knocking on the shoulder of an older man next to her.
"Could you tell us where this train is heading? We're really in a bind here, my friend and I, because neither one of us can remember where we're headed."
The man didn't even blink at that. He just kept staring in front of him, like Jude weren't even there.
John tried to stand up to go and look for a conductor, but he couldn't. His legs refused to move.
"John," Jude started talking with a low voice, "Do you remember anything before the dream? Do you remember your life?"
John's heart started beating faste. He didn't remember aything, except some portions of the dream. He tried, but he couldn't. He wanted to answer Jude, but he was too afraid of what she would say. He knew what she was thinking about but he didn't want to hear it out loud.
"John... From my dream, I remember a boy. A boy who looked like you. I liked him at first, but as time went by he remained too big of a mistery for me. I was afraid of him, so I denied him. I didn't allow him to communicate with me anymore. I really liked him, I thought he was a nice guy, but I acted like a jerk to him..."
John turned away. They were rushing by the sea, calm, boring sea. He was frustrated at what he knew Jude was trying to say and what he also was thinking. It couldn't be true, not yet!
"John, look at me! I think we're..."
"We're what? We're dead? That we already lived our lives and this is what awaits us after death? An eternal train ride to nowhere? Jude, this can't be true! We're... We're young, we're full of life! How can we be dead?"
Jude started crying, quietly, only letting the tears run down her face, she didn't even try to hide them.
"What else can you explain this all with, John? I'm not sure about it, but... It seems as the most probable scenario... Think about it, how did your dream end?"
John didn't want to think about it. His eyes were tearing up. He thought of his dream, but he was to scared to think about it's ending. He was scared...
The train howled as the sun was falling into the sea, it's wheels started to make sound again, even a wave rushed over the sea and into the shore. And then, it all was quiet again.

Võtan pausi kirjutamisest mida ma tegelikult tegema peaks

Vilkuv tuleke lumega kaetud tee ääres tähistas arvatavasti valgusfoori. Töökorrast ära valgusfoori (ta ju siiski vilkus). Kollane! Pime! Kollane! Pime! Ja nii edasi. Siin linnaääres täielikus pimeduses nägi see välja kergelt õõvastav. See valgus jättis pimeduses tühja mulje. Kui kollane välgatus käis oli näha lumehelbeid langemas, aeglaselt. Paksud, valged helbed. See oli kaunis aga mitte absoluutselt kõik.
Eespool, kaugel eespool jalutas kaks inimest. Käest kinni. Kui ma peaksin arvama, siis ma pakuks, et need olid poiss ja tüdruk. Ma pakuksin ka, et nad olid väga kenad, nii palju kui neid vilkuvas valguses kaugelt läbi lumesaju näha oli.
Samas, tundsin sees, et olen halb inimene, hoolimata ilust. Ma oleksin palju meelsamini näinud neid inimesi kõndimas eraldi, eri tee otstes. Eri suundades!
Aga ma tegelikult ei teagi neid inimesi... Miks ma nii mõtlen? Olen ma hull? Olen ma nagu kibestunud vanainimesed, kes ei kannata teiste õnne? Ei tahaks hästi uskuda...
Kahju on, et nii juhtus aga. Aga... Aga...
Aga ilu on alles. Ka õõvastav tunne on alles. On veider kui need tunded on koos.
Veider... lihtsalt....

Teate, ma olen terve see nädal õnnelik olnud.
Naeratus näol olen ma käinud koolis ja mitte kordagi üleliia kurtnud. Ma olen koolipäeva terve nädal alustanud naeratusega ja lõpetanud naeratusega. Eriti reedel. Inimesed vaatasid mind küll väga imelikult, kui ma hüpleval sammul ja inimestele head nädalavahetust soovides koolimajast väljusin. Kiire sammuga jalutasin ma linna, kus ma sain jälle kahe oma klassiõe käest imelikud pilgud, kui ma neile nagu idioot Kaubamaja ees lehvitasin ja naeratasin. Aga võibolla ma ka lihtsalt kujutan seda endale ette :)
Saatsin Heleni Otepää bussile ja ise sõitsin kalli number "2"-ga koju, viskasin koti ära, mängisin natukene kitarri ja ootasin kõnesid. Ja peatselt helistaski Kaur! Riided selga ja tagasi linna ning seejärel Paabu juurde. Edaspidist ma ei hakka lähemalt kommenteerima. Hiljem läksime Lauli juurde, kus Mariliis, Liisa, Eerik, Lauli, Annike, Paap ja Mariliisi kutt (Mikiks vist hüüti...) Kaurile tema sünnipäevakingi üle andsid. Istusime siis seal ja rääkisime elust ja koolist ja suurest ilmast kuniks teised hakkasid Maailma minema ja mina võtsin suuna kodu poole. Nii mõnus oli lihtsalt... Hea meel, et mul on head sõbrad! Ja täna lähen ma välja teiste (ja veelgi paremate) sõpradega, nii et põnevust on palju...
Aga kuidas muu elu läheb? Vägagi ülimalt hästi, vähemalt mul on selline tunne.
Ma olen lihtsalt õnnelik ja loodan, et ma ennast stressi ära ei uputa :)
K

Oli üks poiss. Oli üks tüdruk. Poiss oli tavaline poiss. Tüdruk oli tavaline tüdruk. Midagi rohkemat SIIN ei olnud.
Poiss arvas, et tüdruk on kõige ilusam ja toredam inimene, keda ta teab. Tüdruk arvas, et poiss on suurim värdjas kogu Maal.
Poiss tahtis tüdrukuga sõbraks saada. Tüdruk tahtis poisist lahti saada.
Kumbki ei andnud järele.
Poiss ütles, et ta tahab tõesti tüdrukuga sõbraks saada. Tüdruk ütles, et ta ei taha poisiga lihtsalt suhelda ja kõik.
Kellel on õigus? Mõlemil? Mitte kummalgi? Kumb peaks järgi andma?
Tema? Tema? Sina? Mina? Nemad? Meie? Sinu ema?

Ükskõik mis see vastus on, alla andis poiss, kuigi talle oli see raske. Väga raske.
----------------------------------------------------------------

Olgu, nüüd kus seosetu möla on välja aetud siis... Üks päris küsimus kah: Mis värk on äratuskelladega? Miks vähemalt kolm või neli asja mida ma viimati lugenud olen (Noortelt autoritelt, üks neist mina :P) algavad äratuskella helinaga? Nagu WHAAA??
Ei tegelikult, elu on ilus.
Nädal on siiamaani olnud megaäge (alustades pühapäevast ;-) ).
Midagi veel? Hetkel mitte.
Ma söön!
K

Kirjutamisest...

Kirjutamine on üks ülimalt meeldiv tegevus. Uskuge mind, ma tean. Ma olen sellega tegelenud juba... viis või kuus aastat vist... Kui palju ma selle aja jooksul olen kirjutanud? Palju... Vist. Ma vähemalt arvan. Sõltub sellest mida kirjateoseks nimetada. Mis aga on kõige naljakam selle juures, on lugude arv mis ma lõpuni olen kirjutanud: 0. Jah, just nimelt, ilus ümmargune null. Vähemalt minu teada... Ma ei mäleta, et ma mõne loo päris lõpuni oleks kirjutanud. Paar lugu pealtnäha nagu lõppesid, kuid siis jätkusid ja jäid ikka lõpetamata.

Jah, lõpetamine on raske. Aga see on ka mõistetav, sest (minu puhul muidugi) kõik tegelased muutuvad nii omaks, nagu jätkas hüvasti sõpradega. Ma mäletan kui ma ühel tegelasel ära lasin surra, ma olin seda lugu juba pikalt-pikalt kirjutanud ja... Ma otsisin igasugu võimalusi kuidas teda ikka sisse siduda juttu, tema järgi said nime päris mitmed tähtsamad ehitised hilisemas loos... (Noh, ta oli siiski ju tulevase kuninga üks parimaid sõpru)

Aga viimasel ajal on asi hoopis muutunud. Ei, mul ei ole kergem lõpetada, aga mul on palju raskem alustada. Ma tahan kirjutada, ma tean enam-vähem ka seda mida ma tahan kirjutada, aga...

Ei tule. Ükskõik kas arvutis või paberil, lihtsalt ei tule. Heal juhul kolm sõna ja... stopp! Kõik.

Aga kirjutamine ei ole ainus valdkond kus mul kriis kallal on. Mõtlemine on üldse viimasel ajal pidurdunud. Ideid ei ole. Ma vajan mingit droogi ja ruttu. Iseendaga nelja seina vahel olemine ei aita sellele, see on kindel. Tuleb sirutada välja ja haarata mõtteid teistelt, et saada ennast käima.

K

Kas teile vahest meenub, kuidas te olite kunagi nii pisike ja siis kõik muu tundus nii suur ja siis te mäletate, kuidas te jälgiste oma kasvu, kuidas te mingil hetkel hakkasite juba oma nägu peeglist nägema ja siis millalgi pidite juba kummardama, et sinna peeglisse näha. Teate mis? Minul seda ei ole! Ei ole praegu ja pole ka kunagi olnud.

Ma olen mõelnud küll sellele, et asjad on väiksemaks jäänud, aga et mina ise suuremaks olen saanud... Mitte iialgi. Ma olen oma mälestustes alati sama kasvu, sama suur. Mitte miski ei muutu. On üks hetk ja see kestab igavesti... Ja kõik romantikud seal väljas, kes otsivadki seda hetke mis igavesti kestaks... Newsflash! Keegi tegelikult ei tahagi igavest hetke, täpselt nagu keegi ei taha tegelikult igavesti elada. Pikemalt kui tavaliselt, seda küll, sest aega on liiga vähe (eriti noorust), aga igavik... Igavik = igavus, sul viskab üle.

See üks hetk selle õige inimesega... Kui ta kestab igavesti muutub ta vanaks, ta aegub, sa tahad temast minema, ta muutub Rutiiniks, aga mälestus sellest ühest hetkest temaga... See üksainus hetk kui te olete kahekesi maailmas... Selle mälestus on see, mida sa tahad endaga kogu elu kaasas kanda... Sa koged uusi asju, võib olla isegi paremaid, aga kusagil sa tead, on see mälestus... See minevik, mis sulle meeldis... See minevik on see mille nimel elada.

K

-------------------------

Ma lubasin endale eile, et ma kirjutan. Näete, ma sain hakkama! Aga tegelikult oli see palju keerulisem kui ma arvasin. Palju keerulisem kui kunagi varasemalt... Mul pole sellist nulli olnud kallal.... Aastaid. Aga sellest kõigest hiljem...

K

 Minu vabandus Teie süüdistusele oleks... Vabandust, ma ei saa seda teha. Ma ei saa vabandada millegi eest, milles ma ei näe süüd. Miks ma oma tegevuses süüd ei näe? Sest ma avaldasin oma arvamust. Rääkisin neist mõtetest, mida ma oma peas juba nädalaid olin arutanud. Muidu saaks mind veel mõtlematus rääkimises süüdistada (mis peaks minu arust olema üks suurimaid kuritegusid), kuid ma olin nende ideede üle arutlenud pikalt, olin teinud põhjaliku analüüsi ja ka lauseehitusega pingutanud. Võibolla oleks üldsus tõesti armastanud rohkem mõistukõnet, nende jaoks seosetut juttu millest nad aru ei saa. Mõistmatus läheb rahvale peale, aga nad ei taipa, et ehk ei tea ka mina päris täpselt mida ma nende sõnadega üritan öelda.

Aga tagasi Teie süüdistuse juurde tulles: osad Teist ehk väidavad, et see oli avalik laim, solvang, psüühiline vägivald lausa. Aga kas meil ei kehtigi sõnavabadus? Peeter Võsa võib kedagi teles mõnitada, aga mina ei tohi öelda mida ma millestki arvan? Mõningad Teist on religioosed: kas Te teate, mida ei oleks maailmas, kui sõnavabadus oleks eksisteerinud juba aegade algusest saadik? Maailmas ei oleks siis kurjust, ei oleks Saatanat. Kas Te siis ei teagi seda või? Lucifer, kes sel hetkel oli Jumala peaingel, läks, pärast inimese loomist ja Jumala palvet inglitel neid teenida, Jumala juurde ja ütles: „Jumal, Sa tead, et ma olen üks Sinu ustavamaid teenreid ja ma täidaks hea meelga Sinu käsku, kuid ma ei saa kummardada kellegi ees, kes on madalam kui Sina.“

Oleks Jumal kehtestanud oma Ülimas Riigis sõnavabadust, oleks kõik korras olnud. Jumal ja Lucifer oleks omavahel asjad selgeks rääkinud ja lahenduse otsinud, kuid Jumal, ebatolerantne kõige teistsuguse suhtes, nagu ta on, saatis Luciferi minema, pagendas ta ja pole ka ime, et Lucifer selle tõttu vihane oli.

{Siinkohal pean ma tegema vabanduse teiste religioonide ees, et ma kasutasin religiooni üldistusena Kristlust, Judaismi ja Islamit. See lugu Luciferist, ka ainus lugu, kui taevast välja viskamise põhjused kirjeldatud on, pärineb Koraanist}

No olgu, nüüd ütleb kindlasti osa Teist, et sõnavabadus ise põhjustab kah viha. Lucifer oma sõnadega solvas Jumalat ja Tema palvet, kas Temal ei olnud õigust vihastuda? Muidugi oli, aga Ta võiks ju tolerantne ollam kui ta ise tahab, et kõik oleks head. Ja sõna tolereerimine või mittetolereerimine on igatahes parem kui sõnaõiguse piiramine.

Ühesõnaga, ütlesin ma lihtalt oma arvamuse ja see on nüüd Teie asi, kas Te tunnistate seda või mitte. Te ei saa mind aga milleski süüdistada, sest ainus mida ma tegin oli see, et ma ütlesin: „Inimkond on ära unustanud kuidas armastada.“

Eks vaielge mulle vastu...

SINA

Käisin eile SINA avaüritusel Ülikooli kohvikus. See algas kell 14.00, koju jõudsin kusagil 23.00 ajal. Ma ütlen asualt ära, avaüritusel jäi puudu miski selline... maagiline sööst või vau efekt, mida mina sealt eriti ootasin, kuna ma SINA'st nii palju kuulnud olen. Seda tunnistasid hiljem ka üritust modereerinud... isiksused: Jarko Kraht ja Katriin Laanet. Aga tegelikult olen ka mina lihtsalt vingats selle koha pealt, mul olid ka ju suured ootused. Teised paistsid seda seal aga nautivat ja nad tundsid ennast piisavalt mugavalt, et oma arvamust välja öelda mõne teema kohta. Asi sai siis kusagil pool kuus läbi ja mina viisin sealt nende käest projektori Lille Majja, kus Helena tahtis filmiõhtut teha. Vaatasime filmi "La vita è bella". See sai läbi, siis ma läksin ütlema, SINA'katele, kes LMNA ja Reelika kabinetis oma asju arutasid. Nad kutsusid mu aga sisse, et ma räägiksin neile, mis minul mulje jäi. Rääkisin. Natukene. Minust väga palju abi ei olnud. Jäin aga nendega sinna asju arutama ja rääkima. Ja nii siis juhtuski, et alles veerand üksteist õhtul läksime me laiali. Reelika ja mina oma kodudesse, ülejäänud SINA'kad aga Genialistide Klubisse.
Nüüd ma siis reklaamingi neid, sest väga tore oleks kui ka Sina tuleks SINA'sse.
Järgmine pühapäev (17. oktoober) Tartu Ülikooli kohvikus (Ülikooli 20) toimub sina 1. töötuba, kellaaegadega 13.00 - 16.00. Lisainfo ja küsimused Reelikale.
www.sinanoored.ee

Ja JÄLLE teen ma seda

Ma kirjutan jälle raamatut. Läheb päris hästi, olen hetkel neljanda peatüki juures. Lühikesed peatükid on ca. 1 A4 = üks peatükk. Täiega põnev on.
K

Järjekordsel ringil

Hoolimata eelnevatest tagasilükkamistest proovin ma taaskord oma õnne. Saatsin just kirja Johannale. Eks näis mis saab. Kui ei vea, siis... siis ma ei tea kas ma enam jaksangi. Kui aga veab siis Jipiidii! olen mina õnnelik ja rõõmus ja kõike muud.
Ma ei postita mis kirjas oli, lihtsalt igaks juhuks.
Hoidke mulle pöialt!

K

Lugu masenduses tüdrukust

Ära unusta

Sa oled osa mererahvast.

Hey! I don't think we've been introduced. It's not actually even important who I am. I'm not really seen often on the scene, although there was a time when I was all that you guys talked about. Some of you even had the balls to say I'm your friend, that was a lie. Would you ever forget a friend? I didn't think so. Friendships is actually what I came to talk about. They are weird, aren't they? It's like... You see a person, you say hi and you feel this... this... energy flow, it is then you know that you will become a friend with him/her. That is also the moment that you embark on a journey that resembles a weird, twisted staircase, that goes up. Unfortunatly every staircase has an end and then it is a matter of how well you have built the friendship, do you have something to step on up there. Be warned, the fall will be hard!

Cloudy (c)

-------------------------------------------------------------------

See on siis kirjutatud selle sama tüübi poolt, kes ennast eesti keeles Pilveks nimetab. Ma ei mäleta täpselt mis selle pealkiri algselt oli. Ma nimetan seda selle tõttu lihtsalt Friendship. Tegelikult oli see ka natukene pikem, ma ei mäleta kust ma selle lühikese versiooni võtsin... Vahet pole kah. Igatahes... Tore on!
K

Järjekordne tagasilüke

Noh jah, jälle öeldi ära. Kes teab millest ma räägin, see teab. Sealt tuleb küll häid sõnu minu kohta, kuid nagu välja tuli olen ma liiga naiivne. Mis see peaks tähendama? Ah, vahet pole. Ma ei tea kas ma viitsingi enam. Tagasilükatud saada pole üldse tore, teeb meele kurvaks lausa.
Üldse olen aegajalt nagu natukene pettunud. Iseendas. Eriti sellepärast, et mul ei ole absoluutselt püsivust ja ma ei tea mida ma tulevikus teha tahan.
----------------------------------------------
Kas te kujutate ette villat Prantsusmaal? Selliseid nagu seal filmides igal pool kujutatakse rikastel olevat. Sellist valget. Aga kas te kujutate ka seda mahajäetuna ette? Umbes selline nagu jällegi filmides näha võib, ronitaimedesse mattunud. Noh, mööda ühe sellise villa treppe kõndis kolm meest, mustades ülikondades. Nad keerasid ukse lukust lahti ja sisenesid gigantsesse vestibüüli. Nad ei läinud mitte otse trepist ülesse, vaid suundusid ühte pisikesse koridori mis peitus odava välimusega puitukse taga. Selle koridori seinad olid kaetud maalidega, enamus neist olid viltused. See häiris ühte meestest ning ta jäi teistest natukene maha, maale sättima. Ta jäi ühe maali ette seisma ja vahtis mitmeid minuteid jutti ühte viltust maali. Mida ta sel ajal küll mõtles? Seda ei või me iialgi teada, küll saame me aga arvata. Selleks peaksin ma ilmselt jutustama tema eelneva eluloo. Olete te valmis?   .....................
---------------------------------------------------

Ausalt, ärge küsige.
K

Õppisin Inglise Kirjanduse tunnis, et 18. sajandi Inglismaa üks tähtsamaid kirjanike oli Alexander Pope. Naljakas, kas pole? Te ei mõista nalja? Eks ma siis natukene seletan.
18. sajand oli Valgustuse hiilgehetk. Renessanss oli just lõppenud, see tähendab, et vanad kultuurid olid tõstetud tagasi tähtsaimatele pedestjaalidele maailma kuulturide hulgas. Kõige tähtsam oli aga see, et inimesed hakkasid uuesti mõtlema. Leiti, et senine maailmapilt on vale ja anti teed teadusele. Algas Ratsionalismi ajastu. Jumal lükati kõrvale, võib öelda, et uskujaid hakati nii mõnelgi pool imelikult vaatama. Jumala asemik maa peal Paavst (Pope ingl. k.) tõugati oma võimukohalt ja esile tõsteti Ratsionalismi üks säravamaid kirjanike: Alexander Pope, inglise kirjanik, kellel oli raske halvatus.
Nüüd saate sellest naljast aru?
Their faith wasn't ours, we pushed away the Pope, and in his place we found another, a better man than the Pope at that was a(A.) Pope.

Üks inimene ütleb ühe sõna ja tuhanded inimesed liiguvad, täites seda sõna nii täpselt kui võimalik. Üks sõna ja  tuhanded inimesed haaravad relvad. Imelik. Mis paneb inimest niimoodi lambana sõnu järgima? Mitte ainult valitsejate sõnu. On ka raamatuid, mis viivad inimesi tegudeni, aga mis teeb just need raamatud eriliseks? On lauljaid, keda tulevad kuulama tuhanded ja laulavad selle inimese sõnu, ülistavad teda. Miks?

Mina ei tea miks, kuigi ehk natukene tahaksin isegi teada. Massipsühhoos lihtsalt kutsub ennast uurima. Tõmbab kergelt südamealt külmaks. Samamoodi on ajalooga. Miks tegid inimesed just nii? Kust kurat tuli neile idee ehitada mingid gigantsed kolmnurksete külgedega ehitised? Absurdne!

Kas teid see siis ei huvita? Huvitabki? Siis on tore ju.

"Ou, nagu seriously või? Sa nagu päriselt kah tahad seda oma eluga teha?"
See ärritas Margust. Mis see teiste asi on mida ta oma eluga tahab teha. Õpetaja on tema arust väga hea ja tore amet, paraku ja mitte just väga tasuv. Ta keeras oma sõbrale vihaselt selja ja võttis lonksu oma tassist. Kohv talle meeldis, see aitas tal mõelda.
"Mis te karjute siin?" küsis keegi naishääl Marguse selja tagant. Margus pööras ruttu ringi ja nägi Villu kõrval seismas oma klassiõde Triinu.
Villu hakkas Triinule juba vastama, kuid Margus segas vahele: "Mis see sinu asi on, mida me karjume?"
Margus rääkis natukene valjemalt kui ta oleks pidanud, kuid ta ei saanud sinna midagi parata, ta oli ärritunud.
"Sina otsustasid juba mõni nädal pärast minuga tutvumist türatsema hakata. Mis ime siis nüüd juhtus, et sa minuga rääkida saad? Kas alkohol andis oma loa?"
Triinu nägu vajus ära ja tema silmad tõmbusid märjaks. Margus tundis ennast selle pärast natukene halvasti, kuid ainult natukene. Tüdruk oli temaga tõepoolest niimoodi käitunud ja Margus ei saanud sinna midagi parata, et see tema arust nõme oli.
"Ma lähen jalutama," lausus Margus vaikselt ja kadus rahvamassi.
Villu vaatas nukrutsevat Triinu ja küsis, lootes teda sellega ehk tagasi siiamaale tuua: "Aga kuidas sul muidu läheb?"
Kui pilgud suudaks tappa, siis oleks Triinu oma Villu ja kõik inimesed tema ümber ammu surnud. Nüüd tormas ka Triin minema, jättes Villu endamisi mõtlema, et millega ta siis nüüd jälle hakkama sai.

Lihtsalt hea....

Noored

Nüüd siis laskub raskus kõik minu õlgadele? Mulle meeldib rohkem tugi olla. Aga ei ole siis midagi, nüüd peab hakkama siis pingsalt ennast arendama, et oma ideedega ka välja saaks tulla, mitte neid ainult oma peas mõlgutama. Võib-olla on isegi natukene tore. Kui tuleb oma idee, oma nägemus, saangi paremini just sellele suunata. Sellega tuletasin ma endale meelde, et peaks ühe kirja saatma. Ma nüüd lähen ja teengi seda.


Olge tublid!
K

Tagasi... natukene.... aegamööda

Käisin ja puhkasin nädal aega oma armastatu ja tema sugulastega Järva-Jaanis. Sai käidud ka Võsul ja Jänedal ja Nelijärvel ja Vargamäel. Vargamäel istusin ma Antoni venna August Hanseni ehitatud elumaja taga pingil ja kuulasin kuidas torm läheneb. See oli imeilus. Tuul ja välk ja mürin ja Indreku paanika.
Siiski, täitsa ilma kirjategevuseta see nädal mul siiski ei möödunud. Alsutasin uut jutukest mis lahkab (loodetavasti) aega ja inimest, inimeseolemust ja muidugi, nagu iga minu jutustus viimasel ajal, saatust. Jutustuse peategelaseks on wannabe kirjanik nimega Karl, kes on gümnaasiumiõpilane Tartus. Ta läheb reisima, et saada inspiratsiooni... ja et üldse mõista miks ta kirjutab. Ja kuna jutukese mõte tekkis meie toreda tormi ajal satub temagi selle tulekut Vargamäel jälgima ja sealt edasi võtab tema elu täiesti uue pöörde.
Väikene.... mustand-katkend
------------------------------------------------------------------------------------

Karl istus mere äärde jõudes liivale maha ja hõikas Marekile, kes juba vette oli tormanud: "Mis selle kõige point oli? Kas see tüdruk omas mingit tähtsust? Kas me poleks saanud ka ilma temata?"
Marek kõndis veest välja ja hakkas särki selga tõmbama, kui ta vastas: "Sa pärid palju, Karl. Ma ei oska sulle neid vastuseid anda, sest ma ei tea mis tulevik toob. Kes võib meile öelda, et see tüdruk ei osutugi kogu selle jama põhjuseks?"
"Kurat võtaks, Marek! Mina võin!" karjus Karl, "Ma olen kuradima kirjanik. Ma peaksin ju teadma mis kõik ette juhtub, kas pole? Kas mitte head kirjanikud ei tee nii?"
Marek kehitas selle peale ainult õlgu ja viskas liivale pikali.
"Tead, Karl, mina ei tea sellest asjast midagi. Ma ei ole kunagi ühtegi lugu kirjutanud ega ühtegi lugu lugu lugenud. Kui päris aus olla siis küla jutuvestjatki ei ole ma üle kümne korra kindlasti näinud."
Hetkeks langes rannale vaikus, või noh, kuulda oli ainult lainete kohinat.
"Mida ma aga tean," alustas Marek uuesti, "on see, et elu viskab meie ette aegajalt kohtumisi mis eal ei kordu. Samamoodi talitavad aegajalt kirjanikud. Nad ei tea mis nende jutus täpselt edasi juhtub, selle pärast astub mõnikord peategelane läbi talust, kus ta ehk ainult vett küsib aga rohkem ei midagi. See paik ei kordu enam iialgi loos. Seda talu ei mainita poole sõnagagi. Isegi kirjanik unustab selle ära."
Ta pööras oma pea Karli poole: "Täpselt nagu elus ei kordu enam ükski hetk. Kordub mälestus hetkest aga... Seda vestlust meie vahel ei tule enam kunagi."
Sel hetkel kostus nende selja tagant kolinat. Marek ei teinud sellest väljagi aga Karl võpatas koheselt püsti. Läbi männimetsa komberdas nende poole vanamees, ahelad kaenlas. See mees oli Karlile tuttav.
"Kaspar?" küsis ta üllatunult.
Vanamees ainult muigas: "Tore, et te mind tunnete, härra. Ehk te ka siis teate miks ma siia tulin?"
Karl noogutas ja hõikas: "Vist tean küll jah. Kui te siia Marekile järgi tulite siis temal ei olnud selle külaga mingit pistmist."
Vanamees hakkas valju häälega naerma ja tuli Karlile nii lähedale, et poiss tema haisvat hingeõhku oma nahal tundis.
"Ma ei tulnud siia ühegi Mareki pärast, härra. Ma tulin, et teid vahistada."
Karli silmad läksid üllatusest suureks, ta üritas ära joosta, kuid juba oli Kaspar ta pikali surunud ja Karli käed ahelatesse pannud. Alles nüüd tõusis Marek püsti ja küsis vanamehelt: "Mida te omast arust teete, konstaabel? See poiss pole kindalsti midagi halba teinud!"
Vanamees pöördus minekule, hoides Karli ahelaid kindlas haardes ja vastas: "Ära pista oma nina siia, paksmagu."
Ennem kui keegi midagi arugi sai, oli vanamees pikali ja Marek jooksis, Karl õlal, läbi männimetsa. Kui Karl juba hakkas taipama mis toimub sai ta ka aru kuhu poole nad jooksevad.

-----------------------------------------------------------------------------------
Selline see siis oli. Eks te ise tea kas teile meeldib või mitte.
Kohtume ehk veel kui ma uuesti puhkama ei lähe.
K

Kuna minul ei ole juba mõnda aega absoluutselt viitsimist midagi teha siis olen ma oma elu lihtsalt trossiga teiste külge sidunud ja mul on hea meel, et nad ülesmäge liiguvad. Õnneks tuleb aga minu inspiratsioon varsti tagasi.
On tore istuda ja kohvi juua ja mõelda ja olla ja laulda. See on nii... värskendav.
Pean kell üks tööl olema, et pinke nühkida. Jõuan.
----------------------------------------------------------

Veebruar on läbi, kuid endiselt talv
Suvine soojus ei hävita ka seda
Igaveseks jääb minusse talv
Ma sind palun, ära laima seda

Talv on hea, talv on täis
Kogemusi põnevaid
Kui mälestus mu talvest oleks läind
Siis kaotaksin meid mõlemaid

Mu kallis, sind kohtasin ma varem,
Kuid juba siis oli väljas justkui talv
Aeg läheb edasi, elu järjest parem
Lõppes ära seegi salm

Ja kui sa veel viitsid minust mõelda
Siis tee seda endiselt ma palun sind
Sa oled vastupandamatu, ei suuda muust mõelda
Meenub kui oktoobris suudlesin sind

Suvi on palav, suvi viib ära
Sinu mu juurest, ei saa sind hoida
Ükskõik kui palju ma tõstan kära
Sa ikkagist lahkud, ei saa sind hoida

Veebruar on läbi, kuid endiselt talv
-----------------------------------------------------------

K

See.... puhkus.

Oeh...
Tundub, et blogi on puhkusel. Ärge pahandage, see pole minu süü. Ma ju üritan.
Kirjutan ma endiselt, aga mitte selliseid asju mida keegi tahaks lugeda. Mida ma siis kirjutan? Eks ma ehitan endiselt Losgathi maailma (teie teate seda Irtaki nime all) ülesse. Hetkel olen ma ühe jutuga selle maailma tööstusrevolutsiooni juures ja teisega keskaja lõpus. Nii võiks öelda, kui Irtaki ja meie maailma vahel paralleele tõmmata. Oh! Teate mis ma just märkasin? Ma olen täiesti kogemata kirjutanud ühe riigi Nõukogude Liiduna selles tööstusrevolutsiooni omas. Ärge küsige kuidas see võimalik on... Põhijooned. Mis kõige masendavam: see seitsme riigi kogumik on juhitud piirkondade nõunike poolt ja riik ise on tuntud kui Ülemnõukogu.
Aga jah, vahet pole. Ühesõnaga, ma endiselt kirjutan. Jah. Ja nii ongi.
Öösiti ma ei maga. Igatsen. Ja mõtlen meie toreda aktiivikese peale. Kahjuks ideid ei tule kuni mingi väsimusepunktini, kus langeks nagu transsi ja siis lihtsalt lase ideid paberile nagu kuulipildurist. Enamuse neist ideedest olen ma küll kõrvale heitnud, kuid siiski midagi sai nagu paberile, mis oli väärt.

Siiski tunnen, et teid noori ei saa ma siin päris ilma jätta, mis sest, et "puhkus" on.

Mõttejooks
Siia ilma sündis poiss. Sündis rikkasse perekonda. Sünnitus läks hästi, kõik muu läks kah hästi. Tervis oli korras, polnud mingeid probleeme. Poiss kasvas, oli tavaline laps. Käis koolis, õppis, sai vanemaks, läks gümnaasiumisse. Seal sattus ta aga kergelt masendusse. Ta hakkas mõtlema saatuse üle ja sellele, kas me ise kontrollime oma elu või on see ettemääratud... või äkki oleme kõigi tõmmata-tõugata?
Ta istus oma mõtteid jooksutades kooli kohvikus, rüüpas kohvi või kakaod ja kirjutas oma terakesi paberile. Aega-ajalt puudus selle jaoks isegi tundides.
Üks pikem vahetund kui ta seal niimoodi istus, astus tema laua juurde üks tema paralleel klassivendadest ja küsis: "Mis sa kirjutad siin?"
Poiss viskas pastaka oma vihikule, lükkas käed läbi juuste, lasi pahinal õhku endast välja ja vastas: "Ah, ei midagi. Niisama mõtlen igasugu asju, kirjutan osa ülesse."
Oih. Nüüd tuli mulle meelde, et kui ma just sellel poisil sündida lasin ei pannud ma talle nime. Olgu siis, tema nimeks saab Marek. Ja parakas? Erkki.
Erkki istus tema vastu maha ja vaatas naeratades paberit.
"Tohin ma lugeda?" küsis ta lõpuks. Marek kehitas ainult õlgu ja jäi kohviku sissekäiku jälgima.
Erkki haatas vihiku ja hakkas lugema, Marek ei vaadanud isegi tema poole mitte. Kas hirmust, et kritiseeritakse liiga, või et naerdakse välja.
"Aga mis siis kui on mõlemat?" küsis Erkki järsku, vaadates üle vihikuserva.
Marek võpatas tagasi sinna reaalsusesse: "Mhh?"
"Mis siis kui meil on omad vabad valikud, kuid samal ajal juhitakse meid? Et kui sa teed mingi otsuse, siis see on sinu tehtud. Aga see mis juhtub läbi selle otsuse on juba saatuse käes? See peab ju paika."
"Aaa..." sai Marek ainsana alguses suust, "aga asi ei ole selles. Ma tahaksin rohkem teada, kust tulevad need valikud. Ja kas ma tegelikult oleks saanud teise valiku teha? Kas ma oleks saanud keelata sul seda lugeda? Sellest sõltub kõik, sellest sõltub kas mul on vaba tahe või mitte."
"Otse loomulikult oleksid sa saanud keelata mul seda lugeda!" teatas Erkki valjul häälel, sattudes juba kergelt hoogu arutelus.
"Kust sa tead, Erkki. Kas ma keelasin sul? Ei. Kas ma oleksin saanud sul keelata? Võib-olla. Ja selle võib-olla vastust ei saa me kunagi teada, ega ju?"
Ennem kui Erkki jõudis vastata astus nende laua juurde tüdruk, aasta vanem neist aga suhtles mõlemaga.
"Mis te vaidlete siin poisid?"
Ja nüüd kuulutan ma selle loo lõppenuks. Aga ennem veel kui ma unustan seda teha paneme ka tüdrukule nime. Katrin on tema.

Ja nii ongi. Saite minu väsimust nautida.
Olge tublid!

K

Siin ta siis on

Ma olen istunud mitmeid mitmeid mitmeid magamata öötunde oma blogi kirjutamisaknas ja mõelnud, et mis võiks olla eriline? Miks eriline? Uskuge või mitte, aga see ongi siin minu sajas postitus. Kui te nüüd kokku hakkate lööma saate tiba väiksema arvu, aga mina saan ilusa saja, sest osa asju pole lihtsalt teieni jõudnud.
Mis te tahaksite et ma selle puhul erilist teeks? Kirjutaks miski suure jutu? Möllaks tänaval? Sulgeksin blogi? Ma võin kõike seda sitta teha. Soovitage.
Nii... sajas postitus siiski... ja ma ei teagi... Kurat, see pole midagi erilist. Keegi isegi ei loe seda saasta.
Kui loedki, siis ma ei saa aru mida sa siit leiad. Tõsiselt.
Igatsus pureb südame seest.

k

Ma olen veel elus....

Jah, see on tõsine üllatus, arvestades kui kitsad olid mägiteed (umbes 1,1 autot) ja kui palju Petter Solberg'e vastu sõitis. Siiski, tore oli kah natukene.
Mägedest tulles ohkasin ma: "Kaheksateist kraadi, siin on isegi natukene palav!"
Eesti on täiesti teine teema.
Vaalaliha on maitsev... ja kuradima kallis (1000kr/kilo)
Ja mis teie elus põnevat on?

Vahepala

Järjekordne meeliülendavalt tore projekt on möödunud. Ma ei hakka ennast tagasi hoidma, see oli sama tore ja lõbus ja mõnus projekt kui "Unistused kirja", ei valetan. See oli parem. Selline suurepärane korraldus. Muah! Lihtsalt nii tore oli!

Natukene kurjustamist kah. Minu poolest võid sa perse minna. Tõsiselt. Oleks, et tänab aga ei hoopis möliseb. Tõsiselt kui meie teeme sinu töö ära ja sina veel kõri kallale kargad? Mis sul viga on? Kasva suureks! Tuletaks sulle meelde, et sina väitsid, et sa oled emotsionaalselt nii vana juba. Sitta sa oled. Käitud nagu minu 7-aastane õde. Arvad et sa oled tark? Arva uuesti.

Ja nüüd tagasi heade inimeste poolele. Aitäh, et te aitasite. Ma mõtlen ka teid, kes ei pidanud midagi tegema ja kellele see projekti isegi mitte ei meeldi väga *khm*Intsu*khm. Aitäh, et kaks päeva varem hüppasid kõik, kes ei pidanud isegi mitte tegema seda, püsti ja tegid ära. Ei olnud just super asi. Ei olnud sama vägev kui eelmine aasta. Oli aga hubasem ja lõbusam. Vähem ametlik. Tänasite iseennast, et teie, kes te ütlesite et te ei jaksa ei suuda ikka võtsite kätte ja tegite ära. Sügavaimad kummardused ja kõige südamlikumad tänuavaldused. Ma ei kallista teid, seda olete te niigi juba teinud. Ma surun teie kätte ja vaatan teile silma ja loodan, et te olete rahul.



Veidike meeleolu muusikat:

Kirjutamine

    Kui palju on maailmas erinevaid kirjateoseid? Miljoneid? Miljardeid? See on ikka lõpmatu suur arv, aga kui paljud neist on head? Mõned üksikud. Paar tuhat. Ja iga päev viljelevad inimesed saasta juurde, vähe aga tuleb juurde kvaliteeti. Ja millised inimesed viljelevad saasta? Mina. Mina olen üks neist.
   Paar päeva tagasi avastasin ma, et ma ei oska kirjutada, aga miks ma siis seda teen? See on mulle nii suureks harjumuseks saanud, et ma ei suuda enam lõpetada. Ma olen sõltuvuses. Mul tulevad peavalud kui ma ei saa kirjutada. Oleks mulle õigel ajal öeldud: "Ei, sinust ei saa iialgi kirjanikku, sest see mida sa kirjutad on saast!"
Aga ei, kus sa sellega. Kõik nännutavad ja kiidavad: "Jaa, appikene kui hea see kõik on. Kust sul nii head ideed tulevad?"
Ei, mul ei ole head ideed. Aga kirjutamist ma enam lõpetada kah ei saa. Mulle on jäänud mingi lootusekiir, et ma siiski oskan kirjutada. Et mind tunnustatakse ja ehk kunagi saab minustki lugeda Värskes Rõhus või isegi leiab minu nime raamaturiiulil.
   Aga jah, kõik kes te arvate, et mina kirjutan hästi, minge ja ostke endale Värske Rõhk ja lööge see suvalise koha pealt lahti. Vot need noored seal kirjutavad hästi ja minu poolt tõesti müts maha nende ees. Mina olen teie fänn.

K

Ja jätkame shõuga.

Nagu lubatud, siis kirjutan siia Orkide elust kõnnumaal, kuid ei pruugi jõuda esimese sõjani.

Irtaki raamat - I osa - Orkid kõnnumaal {Lühendatud versioon}
Orkid jagunesid üpriski ruttu pärast pagendamist väikesteks sugukondadeks, kes ennast iga hinna eest kaitsesid ja teisi sugukondi ka hävitasid toidu pärast. Aga sama kiiresti kui need sugukonnad tekkisid need ka hävinesid. Üks üksik ork nimega Nortac Vaht leidis, et kividega kaitstult on palju kergem sugukondi eemale peletada. Ta lükkas kolm suurt kivi üksteisega nurkapidi kokku ja peale asetas veel ühe suure kivi. Selle ehitise nimetas ta Kroiks ja sealt kaitses ta ennast mitmete sugukondade vastu ja varsti hakkas tema juurde koonduma ka teisi üksikuid orke ja siis lausa pisemaid sugukondi. Nortaci sugukond kasvas peagi suurimaks orkide seast ja kõik nad elasid kivist kroides, mis paiknesid sõõrina Nortaci Kroi ümber. Nortac ei taotlenud selles sugukonnas kunagi valitseja kohta, kõik otsustati Suguvanemate koosolekul. Kahjuks aga oli ta ükskord sunnitud haarama kogu sugukonna ülemvõimu ja seda sellepärast, et üks noor ork sugukonnas avastas, et nad on kasvamas piisavalt suureks, et minna tagasi nõuma oma sünnimaid. Nortac oli aga täiesti selle vastu ja haaras ülemvõimu ja kuulutas ennast Orkide kuningaks. Et oma võimu kindlustada kogus ta enda ümber aga oma ustavaimad sõdurid ja neid hakati kutsuma Vahtkonnaks.

------------------------------------------
Fuuuu!! Mõte jooksis kokku, aga ärge muretsege, edasi lähebki juba esimese sõja poole.
Nüüd teen ilmselt lühikese pausi sisse. Kuigi siin on niigi juba pausiga see kirjutamine.... aga ikkagist. Kirjutan muid asju vahele.
Olge tublid!
K

Siis see usu värk...

Mõtlesin, et peaks siis seda nüüd teile veel natukene tutvustama. Püsige siis minuga läbi minu ohtrate kirjavigade ja pikkade mõtetuste.

Irtaki raamat - I osa - Lahknemine {Lühendatud versioon}
Olafi auks korraldatud pidustused kestsid pea terve nädala, aga Inimesed ei teinud vahet, sest taevas ei rännanud veel ühtegi keha. Nende pidustuste viimasel päeval aga tulid Mortvaile ja Olafile külla Istonie ja Gruind. Gruind oli endaga kaasa toonud veel ühe kingituse Olafile. Suur terasest kera, mille ta siis kogu rahva ees põlema pani. Kui Olafi siis palus, et tema kingitust oleks võimalik kogu rahval kogu aeg näha, tõstis Gruind selle oma kätte ja viskas ülesse taevasse, kus ta valgustas ära kogu Irtaki. See oli päike. Et aga Irtak pöörles, siis aegajalt kadus päike ära ja pimedus kattis jälle maad, aga kuna Inimestele oli valgus meeldima hakanud, saatis Istonie taevasse oma hõbedaselt helkiva looma. See oli kuu.
   Olafi pidustused said läbi ja algasid päikese ja kuu pidustused. Pidustuste segaduses oli aga Inimestel, kes Olafit võidukaks ei pidanud, võimalus oma salaplaane teha. Nad kogunesid vastkasvanud metsa juures ja arutasid, et mida nad peaksid tegema. Arvamusi oli palju aga enim läks rahvale peale osav kõnesepp Melor, kes oli ka koos Olafiga Rohelises Riigis käinud. Tema arvas, et rahvas peaks lahkuma Mortvai ja Olafi valitsuse alt, mida ta ise nimetas vangistuseks, ja otsima endale uue koha elamiseks Rohelises Riigis. Kui rahvas küsis talt selle peale, et mis nad teevad kui Vennad neid ründavad, vastas Melor: "Ükskõik kus ja ükskõik kes, me astume neile uhkelt vastu, sest meie astume välja Irtaki vabaduse eest!"
   Sinnapaika see plaan aga algselt jäi, sest suur osa rahvast tahtis vähemalt pidustuste lõpuni veel oma sõprade ja vendade juures. Ja pidustuste lõppedes juhtus, et teisestki Mortvai kalliskivist olid sündinud Lapsed. Nad olid lühikesed ja koledad, paljudel kinnipaistetanud silmad ja mädapaised üle keha. Inimesed vaatasid, et nad on koledad. Mortvai vaatas, et nad on koledad. Istonie vaatas, et nad on koledad. Gruind aga tundis neile kaasa, kuid tema sõna ei lugenud. Mortvai pagendas need jõletised, öeldes, et need on tema vihast sündinud jõledad peletised. Orkid*. Nad heideti kõrvale kaugele kõnnumaale, ainult paaril üksikul õnnestus ennast metsa ära peita. Pärast kahenädalaseid pidustusi järgnes vaikne lein, mida saatsid vihmapilved. Sellest ajast on jäänud sellele mäestikule nimi Varjumäed.
   Ja just neil leina päevadel leidis Melor, et nüüd on aeg lahkuda ja kutsus kogu Varjumägede rahvast ülesse lahkumaks sellest vangistusest ja tulema koos nendega parema elu juurde. Paljud läksid, kuid umbes sama paljud ka jäid. See oli ka Olafile esimene suur katsumus valitsejana ja ta ei teadnud mida teha, nii siis läks ta Melori juurde ja soovis talle head teed ja rahulikku elu. Melor paistis ehmatuvat sellistest sõbralikest soovidest, sest ta ootas midagi rangemat aga leppis nendegi sõnadega, kuigi ei öelnud ta nende peale midagi. Nii marssisid inimesed Varjumägedest välja ja võtsid ette ränna Rohelisse Riiki.
    Juba samal nädalal võttis Olaf endale oma rahva seast naise. Kuldkollaste juuste Irda, kes juba pärast nende pulmaööd rasedaks jäi.

*Ork - Peletis (Vanast Losgathi Kellest)
-----------------------------------------------------------
Ja nii see looke veereb. Järgmine peatükk Iratki raamatu esimesest osast räägib natukene Orkide elust kõnnumaal ja esimesest sõjast. Ülejärgmine räägib aga Teisest Lahknemisest. Ja pärast Teist Lahknemist algab lugu Neljandast Vennast, mis hõlmab päris pikka ajastut. Ja rohkem ma ette ära ei räägi, sest ma veel täpselt ei tea, mis järjekorras need Irtaki raamatu sündmused siia peaks panema, et neid kergem mõista oleks. Nad on originaalis natukene kõikuvad.

Ja muidu läheb elu hästi. Ma armastan ja olen armastatud ja rohkem polegi ju tegelikult vaja!
Olge tublid!
K

Ihkasin midagi mida ma veel ei tundnud. Ihkasin kuulsust, tunnustust. Ihkasin, et Sa saadaks mulle austava kirja. Aga jäin sellest kõigest ilma, ei hooli ka enam. Nüüd ihkan midagi muud. Ihkan kuldkollase päikese juurde ja tahan veeta aega allikate ääres, kuulates vee vulinat ja lugeda, või siis laulda koos veega. Lihtsalt elu nautida. Ma olen kõigest eemaldunud. Ma olen läinud ennast täis. Ma pean ennast jälle leidma. Aita mind! Aitäh!
Röövi mind ja unusta kaasa haarata mu mured. Vii mind eemale kohustustest. Vii mind aasadele, kuid ära iial vii mind tagasi nendele kahele väljale. Kõnni minuga koos mööda seda teed nende kahe vahel. Tee teoks kõik, millest me rääkinud oleme. Võta kaasa meie sõbrad, ära jäta neid. Me kõik oleme üks ja me kõik oleme pere. Ära unusta meid iialgi. Me armastame ja vihkame koos!

Venemaa inspiratsioon nr 1: Romanovite naasmine 1 osa

   Pisikene eestlaste turismigrupp oli juba paar tundi Hermitaažis ringi uitanud ennem kui nad jõudsid tsaari troonisaali. See ei olnud just väga suur aga see oli kaunis ja kiirgas majesteetlikust. Turismigruppi etteotsa, kohe giidi kõrvale tõukles end üks noor mees, mitte vanem kui kakskümmend ja vaatas ahnete silmadega trooni punase sametkatte poole. Giid hakkas rääkima kuidas põrand on lae peaaegu täpne koopia, aga kuna laes oli ka Vene riigi vapp ei saanud seda põrandal olla, sest vapi peale ei tohi ometigi talluda ju. Poiss giidi juttu ei kuulanud. Ta eemaldus oma grupist ja astus aeglaselt troonile lähemale. Just selle pärast ta siia oligi tulnud. Just selle pärast oli ta hommikul endale ülikonna selga pannud. Ta puudutas õrnalt piirdeid trooni ümber ja järgmine hetk oli ta juba üle. Keegi ei pannud isegi tähele kuidas ta aeglaselt troonini kõndis, seda õrnalt puudutas ja siis sellele istus. Alarmid aktiveerusid ja poiss lõugas üle nende: "Tere tulemast, mu isade iste! Tere tulemast, minu rahvas! Nüüd tervitage teie Romanovite viimast liiget!"

Turvamehed tormasid saali ja pöörasid oma püstolid poisi poole, giid hoidis kätega peast kinni ja vandus, samas kui osa rahvast teda üllatunult jälgisid. Poiss tõusis rahulikult püsti, kõndis turvameeste juurde ja lasi endal käed raudu panna ja minema viia, kõike seda tuima rahuga ise vaikselt naeratades.

Vene meedia oli kärme, sest kui miilits teda parasjagu Hermitaažist välja saatis olid uudiste reporterid juba kohal ja pildusid teda küsimustega. Poiss ei vastanud neist ühelegi vaid kõndis samasuguse rahuga miilitsa autosse.

Nädalavahetused

Nädalavahetused mitmused, sest mul on vaja kahest nädalavahetusest siin hetkeks rääkida. Vast suudan ennast mingi hetk kokku võtta ja pikemalt kirjutada aga mitte praegu.

1. - 2. mai möödus minul Marise ja Sanderi sünnipäeval. Käisime Altja kõrtsi juures külakiigel ja kui me hakkasime "Ta lenab mesipuu poole" laulma tõusis järsku kõva tuul. Kananahk tuli ihule. Justkui meie esivanemad tuleksid meid paitama.

Ja nüüd siis 7. - 9. mai olin ma Peterburis. See oli ka põnev. Mõttelend oli kõrge. Ja nüüd küsiti ka minult reisil olles "Do you love sex?" (Ai, ai, Maša ja Vika ja kes kurat seal veel olid, millest te küll mõtlete?) Ja siis oli seal ka tore Vanja, kes käis ringi alasti. Kahjuks papli all ta muusikat ei teinud. Kunagi kirjutan ka sellest pikemalt.

Uued sõnad: šiski ja boba.

Olge tublid!

K

Vahepala

Minu mõistus mõtestab ennast ruutjuur Pi korda kaheksakümmend kaks jagatud nulliga läbi. Kas ma lihtsamalt ei oleks saanud öelda? Ei. Sest öelda null või öelda kaks korda null annavad erinevad vastused. Matemaatikud ilmselt praegu kisuvad juukseid ja karjuvad ja peksavad teineteist. Aga minu jaoks on kõik lihtne ja loogiline. Nagu kõik muugi.
Vastikut süljelärakat välja sülitades mõtlen, et kurat peab ikka selle lõikuse ära tegema, aga ikka nagu kunagi ei jõua. Kas ma siis ei saa aru, et ma munad maha pean võtma? Saan. Miks ma ei tee seda? Pi.
Kolm koma üks neli üks viis üheksa kaks kuus viis kolm viis kaheksa üheksa seitse üheksa kolm kaks kolm kaheksa neli kuus....
Välgatus tormipilves ei üllata kedagi, aga selges taevas oleks ta kõigile nagu ime. Ei, see on sama tavaline, isegi tavalisem. Ära kurat üle pinguta. Kui sa võtad sähvatuse pindala, jagad selle diameetri kolmandiku ja raadiuse kolmandiku korrutisega ning liidad Pi üheksateistkümnenda komakoha saad sa sellele vastuse.



Hammusta päeva jalast ja sul on alati aega, sest päev ei jookse enam eest ära.
K

Et siis...

Lubasin siin siis ühe asja avalikustada. Selleks on see, millesse mina usun. Ehk siis osasse minu ammu alustatud jutust. Kuigi tegelikult salaja usun ma kogu seda juttu aga seda ei pea te teadma. ;)

Irtaki raamat - I osa - Loomine {Lühendatud versioon}
Kord sündisid tühjuses kaks venda, imeliste võimetega. Nad suutsid luua asju. Vanem nedest kahest vennast, nimega Gruind, lõi põhiosa Irtakist. Mäed ja jõed ja tasandikud ja muu eluta looduse. Tema noorem vend, Istonie, lõi elus looduse: metsad, niidud, aasad ja kõik muu säärase. Kahekesi nad jalutasid ja imetlesid ja kui tundsid, et vaja on, lõid juurde. Ükskord aga tundsid nad mõlemad, et üksinda ei ole üldse põnev selles maailmas olla ja Istonie hakkas looma loomi, kellega koos nad mööda maastike jooksid. Kui aga Istonie mõistis, et kõik tema loodud loomad ei suuda ületada kaljusid ja jõgesid, mis Gruind maailma on pannud, lõi ta ka linnud ja kalad. Niimoodi möödusid mõlemal vennal mitmed pikad aastad mõnikord lihtsalt ka ühekoha peal istudes ja nautides. Neile kahele täiesti teadmata aga sündis neile veel üks vend, kaugele neist, maale, kuhu Istonie oma loodusega polnud veel jõudnud. See maa oli külm ja kõle ja kaljune.
Üks päev mõistsid Gruind ja Istonie, et nad ei ole igavesed ja mitte keegi ei jää kaitsma nende loodut, niisiis valmistasid nad kalliskivid, millest pidid tulevikus sündima nende Lapsed, looduse kaitsejad. Nende vend kõnnumaal tajus nende mõtteid ja temagi lõi oma kalliskivid, kuid ta tegi seda viha ja kadedusega oma vendade vastu, sest tema ei osanud luua nagu tema vennad ja seetõttu kandus osa sellest ka tema Lastesse.
Juhtus nii, et just tema Lapsed olid esimesed kes sündisid ja nendeks olid inimesed, kes elasid tema juures koobastes ja uitasid temaga kõnnumaal. Ükspäev jõudsid nad maadele, kus kasvas rohelus ja nad imetlesid seda, nad tahtsid seda endale, nad tahtsid sinna elama asuda. Niipea kui inimesed astusid nende maadele, tajusid Gruind ja Istonie nede olemasolu ja ratsutasid hobustel, kellel olid kiired jalad, nende poole. Nende vend oli samal ajal rahva tagasi oma koobastesse viinud ja näidanud neile mida ta seal oma aja veetmiseks loonud oli. Relvad, mõõgad ja odad ja kirved, katsid tema isikliku eluaseme seinu. Ta jagas need oma lastest tugevaimatele ja läks tagasi oma venna maadele, mida inimesed olid hakanud Roheliseks Riigiks kutsuma. Juhtus, et inimesed jõudsid sinna täpselt samal ajal, mil Gruind ja Istonie. Nähes seal veel üht enda sarnast, oma venda, nad rõõmustasid, kuid ei mõistnud, miks oli ta toonud kaasa relvad, millega võis tappa. Gruind nõudis talt selgitust, kuid seda ei olnud enam vaja, ta mõistis: tema vend tahtis selle maa endale võtta väevõimuga. Inimesed hoidsid juba oma relvi lahinguvalmis, sest Gruind ja Istonie oskasid oma väega ennast ka kaitsta, kuid üks neist pani oma relva maha ja astus ette, lausudes: "Rohelise Riigi isandad, meie Isa ja minu vennad imetlesime teie maad ja tahtsime seda endale, meil ei tulnud pähegi, et me võiks kelleltki luba küsida, sest meil on ju relvad, kuid nüüd, isandad, ma palun teid: lubage meil siia elama tulla."
Gruind vaatas meest pikalt ja ütles siis: "Ei, siia me teid lubada ei või, kui te arvate, et miski kuulub teile ainult selle pärast, et teil on vägi. Lahkuge siit maalt ja me paneme ka teie juurde metsa kasvama, kuid meiega koos te elama ei hakka."
Siis pöördus ta oma venna juurde, keda ta veel ei tundud: "Sina, sul ei ole nime, kuid nüüd saab olema. Nimetatagu sind Mortvai, Surmatooja, sest see oli sinu tahe."
Nüüd pöördus ta tagasi mehe juurde: "Mis sinu nimi on, Laps."
"Olaf," vastas ta üllatunult.
"Olaf, saagu sinust sinu rahva juht," ütles ta oma hobuse seljast maha ronides ja teda Olafile pakkudes, "Sest sina mõtteis olid rahumõtted, nähes teisi. Võta minu hobune, ta on majesteetlik loom."
Olaf võttis looma sügavalt kummardudes vastu ja ronis talle sadulasse: "Me tänama teid ja ma loodan, et me ka järgmine kord rahus kohtume."
Mortvai kummardus samuti oma vendade ees ja rahvas lahkus, leides naastes oma koopa juures metsa kasvavat, kus ka Istonie loomad ringi uitasid. Kogu rahvas juubeldas neile, kui võidukatele sõduritele, kuid siiski kõik ei tunud, et nad oleksid võidukad.
------------------------------------------------------------------
Jätkub mõni teine kord. See ei ole kahjuks ka mitte kõnelt samasugune kui originaal, sest ma ei viitsi originaali praegu välja otsida ja originaalis kirjeldas ka teist Mortvai kalliskivi, millest kindlasti järgmine kord lugeda saab. Ei tasu liiga palju ühe korraga ära anda, muidu veel kaob isu ära.
K

Kord ja selle kaitsejad

Teate mis! Ma olen veidikene imelik ja mul oli koju kõndides igav ja siis ma mõtlesin: "Mis võiks olla politseinike suurim motivatsioon MITTE oma tööd teha."
Ja ma jõudsin põnevale järeldusele, et need korrakaitsjad ilmselt teavad, et kui kõik saaks korda, ei oleks vaja seda korda enam nii väga kaitsta ja võib-olla jõuaks riigile see kah kohale ja siis nad ei saaks enam palka!
Selle pärast ärge imestage, kui mendid vahepeal silma kinnni pigistavad. Nad mõtlevad lihtsalt tulevikule, nagu õpilased koolis õppides {vähemalt ma loodan}. Nii et jah, vastus leitud.
-----------------------
K
PS  Täna koolis religiooni tunnis mõtlesin, et pean ühe asja avalikuks tegema. Kunagi. Siinsamas. Kuidagi.

Ainult seda

Intellektuaalsus määrati ära sünniga. Vaat see oli üks tore kogemus. Sulle pisteti toru kõrva, väga väga väga sügavale, ja siis arvuti suvaliselt määras ära sinu aju suutlikuse. Kes tahtis võis rohkem maksta ja saada suvalisust natukene suunata. Minu sõber aga ei saanud sündides selle protseduuri osaliseks, ta oli liiga vaene. Teda ei võetud vastu mitte ühtegi kooli, sest tal puudusid Intellingentsi paberid, aga õppimast see teda ei takistanud. Keegi ei sundinud teda, tal ei olnud mingit kohustust seda teha, aga ta õppis iga päev. Ta raiskas pea kogu loomulikust valgusest sellele, et luges raamatuid, mis ta leidis prügi hulgast. Kui valitsus sellest teada sai, pakuti talle tasuta võimalust teha endale Intelligentsi paberid, kuid ta ei soovinud seda. Milleks talle neid vaja on? Kas ta õppis oma valitsuse või enese jaoks?

Kevad 1

Värvide mäng kevadisel veepinnal on päris põnev vaatepilt. Toredad mitmevärviliseks murduvad valguskiired pimestavad su silmad ja toovad näole naeratuse. Soojuskiirgus voolab üle sinu, endiselt talvejääs, keha ja hakkab seda aeglaselt pruunistama. Muidu kodudesse peitunud inimesed pistavad jälle oma pead välja, hästi ettevaatlikult muidugi, sest me kõik teame millised ohud kevadõhus varitsevad: nohu- ja kõhapisikud.
Vahi aga vahi! Nendes vetevärvides on näha ka inimeste vaimulende!

Automaatne reaktsioon vihale on vastata vihaga. Kui keegi solvub Sinu peale ja ütleb, et kui Sa teda seekord näha ei taha, ei taha tema sind enam kunagi näha on pea loomulik, et Sa inimese persse saadad ja talle jumalaga soovid. Eriti kui eelnev päev on kinnises ruumis veedetud ja vähe magatud. Sorri kui inimene tahab puhata, ei taha tülitseda. Mul on seda puhkust HÄDASTI vaja. Muidu annan ma varsti otsad.
Ah, persse kõik. Kui sa arvad, et ma ei vääri seda puhkust, siis ime kotte!
{Sa tead isegi kes Sa oled}

K

Vahepala

Kevad on lõpuks ka pisikese Eesti ülesse leidnud ja üritab kõikide südameid soojendada. Aga mitte minu oma. Loll kevad selline. Miks siis nii? Ma ei teagi... Äkki on see põhjustatud väsimusest, mine tea. Selline tunne on, et triivin sõpradest kaugele. Nii nendest kes mul on juba kaua olnud kui ka nendest kellega ma vaat et alles tutvusin. Üldse ei taha seda, aga sinna pole midagi parata ju.
Blogi on ohtlikult lähenemas oma esimesele sünnipäevale ja ka sajandale postitusele. Masendav. Ma olen juba terve aasta vaat et ainult enda jaoks mingit paska kokku kirjutanud.
Lühijutt "Tore on olla siin maamuna peal" on leidnud endale metsikult kontrolli alt väljuva elu. Seda on juba kõvasti edasi kirjutatud, võrreldes sellega mis siin üleval on, ja ma mõtlesin, et ma ikka ei oska seda kõike kirjasõnas nii hästi edasi anda, et peaks selle videosse võtma. Ja nii ma siis siin vaikselt nokitsen, mõtlen ja uurin. Äkki läheb varsti filmimiseks, mine tea.
Mida mul veel on öelda? Päris palju aga kurat ei oska ju. Tahaks, tahaks, tahaks kogu aeg.
Kellele mul veel on öelda? Paljud neist kes on ennast ilusti kenasti minu blogi jälgima sättinud seda päriselt kah teevad? Selles suhtes, et mul ei olegi mõtet midagi siin öelda. Depessiooni tekitav.

Nägemiseni
K

Lühijutud - Tore on olla siin maamuna peal: Osa 2

Möödus viis, kümme, kakskümmend minutit ennem kui poiss koos emaga kabinetist välja astus. Emal olid silmad nutmisest punased, poisil aga silmad segadusest kinni. Kui nad välja astusid hüppas tüdruk püsti ja küsis poisilt: "Mis oli, Karl?"
Poiss ei vastanud vaid tuiskas koos oma emaga välja. Tüdruk jooksis neile järgi, hõigates: "Hei, Karl! Oota!"
Poiss jäi lõpuks seisma ja pöördus tüdruku poole: "Mida?"
Maarja surus poisi pihku paberilipiku ja lisas: "Lihtsalt kui sul on vaja kellegagi rääkida."
Poiss pomises midagi ja pöördus jälle minekule. Parklas nägi Karl pingil istumas, pisarad põskedel, sama meest, kes ennem teda asti juures oli käinud. Mingil seletamatul põhjusel tundis poiss vajadust mehe juurde astuda, mida ta ka tegi.
"Kõik korras?" küsis ta mehelt. Vastuseks raputas mees pead.
"Mis juhtus?" küsis poiss uuesti. Mees ainult raputas pead ja viipas poisile, et ta rahule jäetaks. Poiss noogutas ja kõndis vaikuses oma ema juurde. Minema sõites jägis poiss meest, kes ennast selle aja jooksul üldse polnud liigutanud.

Hämmastav leid

Okei, ma siis sirvisin siin läbi oma vanade kirjutiste ja teiste kirjutiste, mis ma endale olen salvestanud ja sattusin ühe suurepärase autori otsa, kelle ma täiesti ära olin unustanud. See autor oli selline tegelane nagu Pilv (igaks juhuks mainin: jah, see on pseudonüüm). Aga mis ma ikka pläkutan, lugege ise. HOIATUS! See on minu poolt muudetud kujul natukene ja roppusi on kah alla tuunitud. See ei ole just tema kõige parem töö aga ainus mis ma praegu leidsin.


Ma tahaksin täna alustada ühe lihtsa ja mitte üldse julge väitega. Väide on järgnev:... oodake.... oodake... Te kõik olete sitemad sellid kui mina! Jah, ütlesin selle välja. Ja see on ju tõsi, te munalakkujad, või mis? Miks te seda endale ei tunnista, et mina, kes ma tean, et jumal on olemas minus ja mitte sinus ega temas, ega ka mitte Jeesuses, kui sind huvitama peaks. No persse küll, mina olengi jumal ja te kõik peate hakkama minu riista imema, et minu valge pühavõie teid kõiki kataks ja, et mõned ahnemad seda lausa jooks, et olla minule lähemal.
Jah sa igavene koeranikkuja, pane see peni käest ja lase minul sulle perse keerata ja sa oled vägevusele lähemal kui kunagi varem... "No türa persse, hui hakkangi." Vastuhakk? Ei. Ta teab, kes ma olen, mis ma olen ja kus ma olen. Tema ei pea mind paluma, tema lihtsalt ütleb mulle: "Tere jumal, asi on nüüd selline, et mingi vend nikkus mu naist ja ma tahan kättemaksu." Ja ilma, et tema midagi mulle lisaks tegema peaks, annan ma talle vahendid, et see pasalakkujast lehmatissiimeja ära tappa. Just see ongi jumalus.
Mis on loo mõte? Ei loe see kes sa oled, kui sa ise suudad ennast teostada. Ei loe Jumal, ega keegi muu. See, et sinu sitt on võibolla vedelam kui teistel ei tee sinust veel papistpoissi. Just seda ma tahtsingi öelda. Jää endaks, ära poe teistele, enda olemust hävitades, külje alla. Ütle mida su süda ja mõistus sulle soovitavad. Ära karda kaotada sõpra selle tõttu, et sa talle midagi halvasti ütled, kui tema midagi halvasti teeb. Ole JUMAL.

Ma ei eira seda, et jah ma olin vahepeal segaduses, kuid rõõmustagem, sellest sain ma juba AMMU üle. Iga päev, iga sekund, iga lühimgi hetk, olen ma kindel, et just nüüd olen ma teinud õige otsuse. See on minu elu parim otsus, see on minu elu õige otsus.

Sellel otsusel on nii häid kui halbu tagajärgi, aga mina olen sellega rahul. Head ja halvad ajad kokku kõik moodustavad ühe gigantse elamist väärt aja. Sina päästsid mu ja ma tahan, et sa teaks seda. Just Sinu pärast olen ma suuteline ennast veel õigel rajal hoidma. Ma tahaks Sulle pakkuda rohkem kui ma saan. Ma armastan Sind ja ära Sa seda iial unusta.

Vahepala

Niisiis, kuna kogu maailm paistab olevat Jaanimardikate fanaatika all, siis kuulan minagi praegu seda laulukest. Quite a catchy tune peaks ütlema, aga ta ei anna päris seda õiget tunnet mulle. Ta ei tekita tahtmist kirjutada, kujutada, luua ise sama. Okei, seda viimast võibolla natukene. Aga muidu olen ma täiesti tuim selle loo suhtes. Praegu läheb vist kuues kuulamine järjest, üritan ära tabada, aga kurat ei taba. Muidugi on selline mõnus biit ja sõnad on mõnusad aga ikka, hing ei taba ära seda asja. Mis värk on? Mis teeb selle loo eriliseks? Vastata võib kuhugi sinna allapoole, kommenteerides. Ega te ei pea vastama. No pressure.
Aga mis ma veel teinud olen? Päris palju asju. Kui kedagi huvitab minu põrunud katsed laulda, siis siit saab kuulata seda klaverilaulukest mis mul on.
Ja rohkem ei oska ma öelda hetkel midagi. Vast tuleb midagi põnevat ette ja siis tulen ja annan teile jälle teada.
Mõnusat kevadet.... NOT!

K

"No türa küll, mis siis sellest, et vahel ongi suitsupakk taskus?" küsisin sellest samusest viimati nimetatust viimast sigaretti võttes. Vaikus langes seltskonda kui ma seda parasjagu süütasin ja oma vihahooga jätkasin: "Selles suhtes, et see ei ole ju teie kuradima asi mida ma teen, onju? Mulle meeldib vahel oma kopsudesse paska tõmmata ja oma maksa kusega täita, mis siis sulle sellest?"
Ma ei viitsinud isegi vastust ära oodata kui minema kõndisin. Tõmbasin sigareti lõpuni ja võtsin siis kotist uue paki. Kärmelt oli sellel kile pealt ja juba järgmine suits käes. Jäin seda hetkeks vaatama ja siis järsku ei suutnud ma enam mitte kuidagi edasi liikuda, ükskõik kui palju ma ennast ka sundisin. Avastasin, et ma mõtlen iseenda jutule vastu. Ma mõtlesin, et ma olen liiga kaugele juba läinud. Aitab sellest jamast. Suits kukkus lausa ise mu sõrmede vahelt maha ja suitsupakk rändas lähimasse prügikasti. On aeg ennast käsile võtta, teha muutsi ja näha muutusi. Abistada vajadust.

Tunne on nagu tahaks kõik ise kinni vajuda. Silmad, pea, kõht, mõistus, süda. Kõik vajub, aeglaselt, tekitades piinu. Ärkvelolek on piin, sest maailm surub kõigi oma kohustustega peale. Magamine on piin, sest unenäos meenuvad asjad mida sa pidid tegema, valikud mis sa pidid tegema. Unedes näed sa ka tuleviku ja see painab. See ei ole tore. Tahaks ehitada ühe kõrge mudavalli kõige selle vastu kaitseks. Mudavalli, sest siis on lihtsam seda tahtmise korral lõhkuda. Maailmast võib ennast sulgeda aga mitte kauaks.
Just nagu paneks ukse kinni. Klõpsatus ja keerad võtit, et see ka lukku panna. Aga lukk ei keera. Lukuga on midagi katki. "Miks sa kinni ei lähe? Miks sa kinni ei lähe? MIKS SA KINNI EI LÄHE?!"
Tuleb abiline, kaaslane, ja keerab õrnalt lukku. Klõps. Nüüd on lukk kinni ja sealt ei saa enam miski kallale tungida. Kuniks need asjad seal sees avastavad uksepraod.
Justkui uksepragudest jooksevad minu peast mõtted sisse-välja, sisse-välja. See ei ole tore. Raske on keskenduda ühele hetkele, kuigi nii väga tahaks.
"Appi! Rünnatakse!"
Mudavall mureneb, nõrgeneb, pillutab endast tükke ja plahvatab.
Sa oled paljastatud maailmale, täpselt nii nagu sa peakski olema. Milleks peita? Sa pead olema rahul sellega mis toimub järelikult sa pead rahul olema ilma müürideta.
Hah. Plahvatusi toimub elus palju. Mitut Sina kogenud oled?
Metafüüsika on tähtsam kui füüsika, sest see sätib selle kus sa asud.
Ära istu minu peale ja mina ei istu sinu peale.

Hehehe - teate, ma olen seda asja juba kirjutanud? Just avastasin. Suht creepy.
Kõik on liiga hea minu jaoks.

Lühijutud - Tore on olla siin maamuna peal: Osa 1

   Kujutate ette haigla ooteruumi? Selline valge, üksik lill kusagil kaugel koridori nurgas nukralt seismas ja säästupirnid valgustamas pinkide rida arstide uste taga. Haiglas oli täna rahulik päev ja ooteruumis istus ainult kolm inimest. Kaks neist istusid sellele üksikule lillele üpriski lähedal, noor poiss ja juba vanemapoolne naine.
"Istu nüüd ilusti!" manitses naine poissi. Poiss nihkus toolil enam-vähem sirgemalt istuma ja surus klapid kõrva. Naine tõmbas tal klapi aga kõrvast ja ütles tasandatud häälel: "Pane see asjapulk vaiksemaks, teistel ei ole vaja sinu lärmi kuulda."
Poiss surus klapi tagasi kõrva ja muusika läks hoopis valjemaks. Pilt oli selge, need kaks on ema ja poeg.
   Neist ligi kümme sammu kaugemal istus noor tütarlaps kelle välimuse kirjeldamine on üpriski raske. Ta kandis erksavärvilisi riideid: punane jakk, kollane särk ja vikerkaare värviline müts. Mütsi alt tulid välja pikad punased juuksed, mis raamisid tema vaat et peaaegu perfektset nägu. Ta istus üksinda naeratades ja temagi kõrvus olid kõrvaklapid. Ta ei paistnud olevat väga vanem kui see poiss koridoris, ehk siis nad mõlemad jäid oma vanusega vahemikku 15 kuni 18.
   Järsku lõhkus koridoris kajavat summutatud muusikat ukse avamine. Arsti kabinetist astus välja veel üks nooruk, mustade juustega ja must habemetüügas lõua otsas ja, looduslikuks kontrastiks, lumivalge nägu. Ta hakkas tummalt mööda koridori ära kõndima kui järsku hõigati arstikabinetist: "Härra Veltmann, oodake!"
Nooruk jäi seisma ja üks medõde jooksis paberileht käes tema juurde: "Te unustasite selle maha."
Mees tänas teda ja jätkas oma kõndi. Nüüd pöördus õde ootajate poole ja ütles: "Kaljuorg, palun. Proua, me sooviks alguses ainult teiega rääkida."
Poiss, kes oli alguses hakanud oma emaga koos liikuma, istus maha tüdruku vastu. Nad vaatasid mõni hetk teineteisele silma ja tüdruk küsis siis: "Mille eest sind siia toodi?"
Poiss kehitas õlgu ja jälle langes vaikus koridori, kuid tüdruk ei lasknud sellel kaua püsida.
"Minu nimi on Maarja."
"Karl," oli poisi lühike vastus aga tüdruk ei tahtnud vaikusele alla vanduda.
"Kus koolis sa käid?"
Poiss hakkas juba vastama, kui arstikabineti uks lahti läks ja medõde ta sisse kutsus.

Vahepala

Niisiis, kohe alustan ma uue lühijutuga. Masendav, mul on ainult üks lugeja.
Niisiis lugu tuleb siis mitmest erineva haigusega inimesest. Täiega tahaks neid tegelasi joonistada, sest nad on nii värvikad ja toredad, aga ma kurat ei oska. Niisiis peate ainult kirjapildiga leppima.
Aga jah, siis ongi kõik.
Enamus on otsustanud

K

Vahepala

Ja vot niimoodi lõppeski siis juutide liin Islandil. Ausalt öelda seda ma küll ei oleks lõpust oodanud, aga sügavam mõte selles peitub. Kui väga tahta näha ja eriti pingsalt otsida.
Kuna mul on mingi eriti suur blokk peal miskipärast praegu, siis ma mõtlesin, et teeks testi paljud inimesed mind üldse loevad ja laseks teil valida järgmise lühijutu teema/sügavam mõte või siis lihtsalt jutu kiiks. Seda saate teha niimoodi, et kusagil seal all on komenteerimise nupp mida teil on lubatud lahkelt kasutada. Võite kirjutada ka seda mida te tahaks minult kuulda (loe: lugeda) kui teile minu lühijutud ei istu. Uskuge mind, minu arhiiv on päris sügav, nii et ma võin teile päris palju pakkuda.
Niisiis mida ma veel võiksin möliseda? Aaa... Ma avastasin, et tegelikult pole minu sünnipäev ju üldse enam kaugel. See on lausa kohe-kohe siin.
Ja mida veel? Kui ma midagi juurde leiutan siis ma lasen sellel aga tulla.

Naeratage!
K

Lühijutud - Islandi Juut: Osa 4

Heebrealane ei jõudnud isegi oma kapteni luba ära oodata, juba ta hüppaski vette ja ujus kärmelt teise laeva juurde. Mõõga ja kilbi oli ta muidugi maha jätnud. Ja ka suurema osa oma rüüst. Ta ronis oskuslikult üles laevale ja surus oma vana tuttava kätt.
"Hea on sind jälle näha, Friedneim, aga kas sa mitte Islandilt pagendatud polnud?"
Friedneim raputas pead ja ütles: "Ei, kui mu isa pagendati öeldi talle, et su pere võib jääda. Tema aga võttis meid sunniviisiliselt kaasa."
"Ja sa tulid oma Euroopa head elu Islandi vastu vahetama?"
"Noh," alustas Friedneim, "ega seal ei ole vahet kus sa elad, tänapäeval. Siin on ikkagist mu sünnimaa, see on minu isademaa, mida sina öelda ei saa."
Heebrealane naeratas ja ütles: "Tõsi, ei saa, ei saa."
"Meeldiv taas kohtuda Jaakob," kostus heebrealase seljatagant naishääl. Ta võpatas ja keeras ennast ümber.
"Collette?!" hõikas ta rõõmust. Naine ainult naeratas talle vastu.
"Friedneim, kas sina ja..." Jaakob vakatas, sest tundis järsku tervat lööki kõhtu, ta vaatas alla ja nägi, et Friednem oli oma noa talle kõhtu löönud. Haavast voolas aeglaselt verd, kui Jaakob küsis: "Miks?"
"Ma kuulsin, et just sinu isa oli see, kes kõige tulihingelisemalt minu isast lahti tahtis saada. Ja ma ka ei imesta, sest huvitav küll kes sai tema maad ja võimu endale?"
Friednem, kellel olid endalgi silmad märjad keeras Jaakobile selja, kui mees pikali kukkus ja rahulikul ilmel oma surma ootas.
Collette astus tema juurde ja tõmbas noa välja ja lõi selle uuesti mehele sisse: "See on mu õe eest. Ta jättis sinu pärast meid maha ja hakkas Islandile sõitma. Iirimaa lähedal läks tema laev põhja."
Naine tõmbas noa veel korra välja ja pussitas meest niikaua kuniks elu ta silmades kustus. Seejärel tuli Friednem ja tõmbas naise eemale: "Jäta surnud rahule, Collette. Mina alla, valmistu rünnakuks." Collette kadus ja Friednem puhus oma sarve. Juba mõne hetkega oli laevadelt kosta lahingukära ja kõigest mõne minutiga need vaibusid jälle. Mitte keegi ei olnud rünnakut oodnud ja selle pärast oli lihtne laevu võita. Meestel lõigati kas kõrid läbi või visati merre, aga laevad jäeti endale ja nendega hakati tagasi Islandi poole sõitma. Kõigest mõne päevaga kuulus kogu lõunarannik Friednemile ja ülejäänud ei osutanud erilist vastupanu vaid sõlmisid lepingu, mis jätabki lõunapoolsed maad Friednemile aga põhja ei tohi ta oma sõjaväega astuda. Friednem oli enam kui õnnelik see leping vastu võtta ja ta sai alustada kohtupidamisega. Jaakobi isa oli esimene süüalune. Ei teda ei tapetud, ei piinatud, ei saadetud isegi maalt välja. Talle anti karistuseks tagasi tema poja surnukeha, ilma mõõgata ja ilma kilbita. Tema poeg oli surnud tavainimesena, mitte sõdalasena. Vanur võttis selle karistuse suure südamevaluga vastu ja lasi oma poja matta. Seejärel astus ta Friednemi ette palvega lahkuda koos maalt väljasaadetutega. Luba anti ja juba oligi vanur laeval suunaga Euroopasse. Tema jaoks aga oli siht minna surema oma sünnimaale.

Vahepala

Tere!

Nagu te ilmselt aru saate, olen ma taas hakanud kirjutama jutte, mis meenutavad rohkem selliseid normaalsest raamatust välja karanud lugusid. Nende hulgas on ka minu praegune raamatu projekt "Olemata tee", mis üritab natukene selgitada mulle kuidas Saatus funkab ja kas selline asi on üldse olemas.
Olen hakanud ka lühijutte uuesti kirjutama, nagu te ilmselt ka märganud olete. Praegune siiapostitatu on siis Islandi Juut, mille viimast osa ma kuidagi välja ei suuda mõelda (jah, neljas lõpetab loo). Ma ei tea, kas ma peaks üritama loole mingit sügavamat mõtet siit välja mõelda, või lasen tal lihtsalt olla ja lõpetan ta kuidagi lapsikult ilma üritamatagi.
Mis ma oma elu kohta veel oskan öelda? Üritan muusikat luua ja alati teiste lugusid kuulates tuleb mulle masendus peale: Miks ma ei võiks kasvõi üht nii head lugu kirjutada?
Ja sellega ma siis lõpetakski tänase ülevaate Kauri Kaljuste elust 6. märtsi kella 11.42 seisuga.

Olege mõnusad!
K

Lühijutud - Islandi Juut: Osa 3

Oma isa kaldale jätnud heebrea verd nooruk istus laevatekil ja jälgis taevatähti kui laev aeglaselt üle vee oma eesmärgi poole libises. Mõõk labas tema jalge ees ja kilp temast paremal käel, et ta ei unustaks miks ta seekord laeval on. Mõõk meenutas võimaliku saabuvat lahingut ja kilp seda, et ta võitleb millegi kaitsmise nimel. Mitte kunagi varem ei olnud ta lahingutele niimoodi mõelnud. Kui tihti on üks pooltest lihtsalt süütud kaitsejad, inimesed keda põhjuseta rünnati ja kes sõdisid oma vanemate kodade eest. Ja siis mõtles ta selle peale, et sõdurid ei pruugi tihti ju ise seda lahingut tahtagi. Neid käsutasid tähtsaltel kohtadel mehed kes ise ei pidanud nendest veretöödest osa võtma. Kui ta peaks nüüd lahingusse sattuma, kas ta üldse mõtleks, et ta tapab kellegi poja või isa. Et teda jääb leinama perekond, kes ootas koju poega aga said ainult külma laiba, kui sedagi.
"Laevad!" kostis summutatud hõige kusagilt kaugelt. Nooruk kargas püsti ja haaras kilbi vasakusse ning mõõga paremasse kätte. Enam ei olnud aega sellistele asjadele mõelda. Kui ta peakski tapma kellegi poja siis leevendab tema süümepiinu mõte, et tema vaenlane ei oleks ka teda surnuks torgates kõhelnud. Mitte ükski hing ei paistnud hingavat selle mõne minuti jooksul mis kulus, et laevad ka tekil olevate meeste vaatevälja jõuaks. Ja siis kui nad lõpuks jõudsid ja mehed nägid, et ka võõrastel laevadel oli juba valmisrelvastuses meeskond peal, hakkasid nad oma kilpe taguma ja karjuma. Teiselt poolt vastati samaga, kuniks mõlemad pooled nende kaptenite poolt vaigistati. Üks hääl heebrease lähedal olevalt laevalt hõikas: "Kas see ongi siis kogu vägi, mis Island paneb võimaliku vaenlase vastu? Tosin laeva ja needki mitte täies lastis. Palju on muutnud sellest ajast kui ma siit lahkusin."
Heebrealane jooksis reelingu äärde ja kuigi läbi pimeduse oli raske näha, eristas ta nende kõrval olevalt laevalt ühe tuttava kogu kuid võõrapärases riietuses.
"Kas see siis tähendab, et te naasete, kallis isand?" hõikas ta laevale. Tuttav kogu küünitas samuti üle oma laevareelingu hääle ja hõikas siis: "Kas mu silmad petavad mind või on sellel laeval tõesti Islandi Juut?"
Nooruk naeris valjult ja hõikas vastu: "Su silmad petavad sind, sest Islandi Juut on minu isa. Mina aga olen tema poeg ja mind peaks sa mäletama Londoni sadamast. Ja Taani metsadest. Ja üldse pea igast Euroopa mereriigist."
Võõras naeris samuti ja hõikas: "Mehed, relvad maha! Siin on mu sõber ja tema einestab täna meiega!"

Lühijutud - Islandi Juut: Osa 2

Möödusid terved nädalad ilma, et keegi oleks tulnud teatama vanale heebrea mehele midagi võõraste kohta. Tema poeg kutsuti, nagu ka kõik teised meremehed, tagasi laevale valmistuma lahinguks või põgenemiseks. Aga laevad seisid umbes päeva teekonna kaugusel ankrus ja paistsid midagi ootavad. Lõpuks sai ühel mehel villand ja ta hakkas rannas, täies relvastuses, rahvast ülesse kutsuma: "Vennad, tulge minuga! Läheme laevastikuga ja küsime mida need maarotid tahavad! Aga olge valmis, sest kui nad tahavad sõda, siis seda saavad nad meilt kohe!"
Paljud, ka need kes muidu merd ei sõitnud, pakkusid ennast selle sama mehe laevale ja ka paljud kaptenid astusid mehe kõrvale. Nende kaptenite hulgas oli ka heebrea vanuri poja kapten. Nii läkski poeg järgmine päev oma isa kotta, kaitserüüs ja mõõk vööl, paluma oma isa õnnistust. Kui vanur poega tulemas nägi niimoodi riietatult tõusis tema silma pisar, millel ta aga voolata ei lasknud.
"Kas tõesti minu ainus poeg läheb täna teele lahingusse?"
Poiss, jah alles nüüd avastas tema isa, et tema poeg on alles väike poiss, põlvitas oma isa ette ja noogutas.
"Poeg, kas tulid mult paluma õnnisust või tulid jätma hüvasti?"
Poiss tõusis püsti ja ütles vaikselt: "Tulin tegema mõlemat, sest lahing on karm ja vahel juhtub, et ka kanged surevad. Kuid isa, kui ma peaks langema, ära kurvasta, sest langesin õilsas lahingus oma pere ja maa eest."
Vanur sülgas üle oma vasaku õla ja sisises: "Lahingus pole midagi õilsat ja kui sa oleksid elanud Pühal Maal nagu mina, siis sa teaks seda."
Siis ta aga leebus jälle ja kõndis oma laua juurde, millel lebas kullatud nahast tupes mõõk. Vanur tõmbas aeglaselt mõõga tupest ja viibutas seda paar korda läbi õhu.
"See," alustas ta, "on meie pekonna au ja uhkus. Tänu sellele mõõgal olen veel mina siin, et sulle seda täna pärandada."
Poeg laskus kiirelt põlvili ja pomises: "Isa, ma pole seda veel välja teeninud."
Vanur hakkas naerma ja ütles: "Selle, poiss, teenib mees välja ainult surmaga. Selle pärast antaksegi seda edasi, sest siiamaani pole ükski mees seda mõõka teeninud."
Mõõk ulatati pühalikus vaikuses isalt pojale ja juba varsti tormas poeg sarvehüüdude peale välja. Mehed tormasid laevadele, kiiremad sõudsid juba lahest välja. Mehi ei tulnud keegi ära saatma, aga sel õhtul kõlas kõigis kodades ühehäälne "Mörbrachti Sõdurid" laul, mille sõnad kutsusid lahkunud mehi tagasi oma kodudesse elusalt ja võidukatena.

Lühijutud - Islandi Juut: Osa 1

Vana heebrea mees istus oma sametkattega toolil ja kuulas oma poja uudiseid ilmas toimuva kohta. Tema poeg oli meremees ja naasis just Euroopast kullalaevaga. Kui poiss hakkas parasjagu rääkima Prantsusmaa kuninga õukonnast peatas mees ta käeviibutusega ja tõusis püsti.
"Poeg," alustas ta juttu, "ma olen vanaks jäänud. Kas sa ei arva, et sa natukene liiale oma reisidega ei lähe? Sa peaks olema siin minu kõrval ja õppima meie perekonda üleval hoidma."
Poeg langetas pilgu ja pomises midagi ja ennem kui ta isa jõudis paluda tal ennast korrata tormas sisse üks heledapäine noormees ja karjatas: "Mu isand, tulge ruttu! Alt rannast leiti just midagi kummalist!"
Vanur vandus omas keeles ja haaras seina najalt oma jalutuskepi ja hakkas selle najal kiirel sammul sõnumitooja järel kõndima. Juba kaugelt oli näha rannale kogunenud rahvamassi ja mitte just väga kaugel seisis merel võõrapärane laev. Heebrea mees tungis läbi rahvamassi ja tema ees avanes väga kummaline vaatepilt. Kolm last, mitte ükski vanem kui üheksa aastat, istusid rannaliival ja igaüks hoidis käes pirakat kalliskivi. Sõnumitooja trügis vanuri kõrvale ja ütles: "Need kolm tulid sellel laevaga, nad vannuvad, et laeval pole kedagi teist peale nende."
Vanur sügas habet ja küsis: "Kas te saatsite kellegi laeva kontrollima?"
Sõnumitooja noogutas ja vaatas siis laeva poole, kust nüüd oli näha lähenemas väikest sõudepaati kahe mehega: "Isand, sealt meie mehed tulevadki uudistega."
Vanur andis käsu lapsed rannalt ära viia ja neile süüa ning juua anda. Siis pöördus ta tagasi sõnumitooja poole: "Mis keelt need lapsed kõnelevad?"
"Sama keelt mida Saksid, mu isand."
Siis jõudis paat rannale ja inimesed, kes polnud lastega läinud, tõttasid neilt uudiseid kuulama. Heebrea vanur trügis jällegi rahvast läbi ja käratas: "Kas te lojused saate siit minema? Minge parem sõnumeid mööda Islandit laiali jagama. Kas te arvate, et teist siin kasu on? Kutsuge kokku kõik hõimlased!"
Rahvas läks vastumeelselt laiali ja vanur pöördus laevalt tulijate poole: "Nii, mis uudiseid te toote?"
Mehed vaatasid arglikult teineteisele otsa ja üks neist ütles: "Laste jutt peab paika, mu isand. Laeval ei ole kedagi. Aga laeval olles nägime me Euroopa poolt tulemas laevastiku."
Heebrea mees ohkas. Ta tundis oma vandust sel hetkel eriti tugevalt ja väsimus surus teda veelgi rohkem oma kepile toetuma.
"Saatke sõna meie tublidele sõduritele ja laevnikele. Valmistuda kõigeks. Kui peaks mõni käskjalg nende laevadelt tulema, saatke ta minu kotta."

Tumedad pilved tõmbusid linna kohale kui Tatanja vaatetorni poole tormas. Piksenooled sähvisid taevas, valgustades tüdruku teed, mis oli täis juurikaid ja okkaid. Pärast vaevalist jooksu, higist ja vihmast märjana, jõudis Tatanja oma sihtpuntki ja selle tipus nägi ta oma eesmärki. Ta hakkas mööda libedat puit-treppi üles jooksma, pannes kogu oma viimase jõu just selle pingutuse peale. Peatselt oli ta vaatetorni tipus ja vaatas vastu Kristjanile, mehele, kes oli tema eesmärk.
"Lõpeta!"
Kristjan pööras selle peale ainult selja ja torm tugevnes.
"Kristjan, ma tulin sind paluma kui sõber mitte kui vaenlane. Maarja pärast, lõpeta, ma palun."
Tuul tugevnes ja Tatanja tundis, et tornis oleks kisub ohtlikuks.
"..." Kristjan sosistas midagi, aga mida - sellest polnud aru saada.
"Mida? Kristjan?"
"Maarja on surnud ja seda minu pärast. Rait on haiglas ja seda meie mõlemi pärast. Sergei on elus ja seda sinu pärast."
Tatanja langetas pea.
"Mitte miski," jätkas Kristjan, "ei vihja sellele, et ma ei peaks seda tegema. See on jumalate palve."
Tatanja raputas pead ja tõstis oma pisarates pilgu: "Ei Kristjan. Ei ole..." ta jäi järsku vait. Ta astus aeglaselt paar sammu Kristjanile lähemale ja sosistas: "See on Saatuse tahe."
Ta tegi järsu hüppe ja maandus Kristjanil sülle, kes kaotas selle peale tasakaalu ja kukkus koos Tatanjaga üle torni ääre. Aeg näis peatuvat ja nad justkui hõljusid õhus. Nad vaatasid teineteist hirmunud pilkudega, nad hüüdsid teineteist ja siis tabasid nad maad.
Noor tütarlaps ärkas sügavast unest ja tema kõrval, tema pead paitas tuttav nägu.
"On kõik korras," päris see nägu mureliku pilguga. Tüdruk noogutas ja vaatas enda ümber ringi. Ta oli rongis.
"Mis teie nimi on?" küsis nägu. Tüdruk ei suutnud maha raputada mõtet, et ta on pea terve eluea seda nägu tundnud.
"Minu nimi? Minu nimi on... " tüdruk ei mäletanud kes ta on. Ta sulgeks hetkeks silmad ja talle meenus: "Minu nimi on Liisa."
Seda nime oli imelik öelda, sest ta oli veendunud, et just äsja oli ta olnud Tatanja. Just äsja oli ta allakukkunud vaatetorni katuselt. Just äsja oli ta elanud täiesti teise elu.
"Meeldiv tutvuda, Liisa," segas nägu Liisa mõtetele vahele, "Mina olen Kri... Eerik. Mina olen Eerik. Ma ärkasin just ülesse ja märkasin, et teil on kuidagi murelik nägu peas ja te magasite. Ma loodan, et te ei pahanda, et teid üles ajasin?"
Tüdruk raputas pead. Ta ei olnud pahane. Ta oli segaduses.

Jah, elu on ilus. Tore on magada ja siis äratatud saada, sest kui äratust ei oleks siis magaks ju sisse ja seda ei taha meist keegi, ega ju? Tore on ka uudiseid saada. Tore on, kui sulle kuulutatakse mis ikka laias ilmas toimub. Ei taha kohe üldse ju ajast maha jääda.

On keegi teist kunagi mõelnud, et äkki ta ei olegi tema? Mis siis kui mina ei ole Kauri, plahvatuse ohver ja täiesti kindel psühhopaat? Olen hoopis poisslaps X maailmas, mis on täitunud headusest ja armastusest. Siinjuures olgu tähendatud, et armastus on ainult sõna. Ühe meeliülendava tunde materiaalne kest, mille on puruks kiskunud Hollywood ja muud säärased olevused. Mis siis kui minu unistused ei kuulugi üldse mulle, vaid hoopis Sinule? Ja Sinu omad Temale? Kas ma saan olla kindel selles, et minu mõistus ei vea mind alt siis kui teda vaja on? Äkki tahab ta üks hetk minu kehast lahkuda ja jätta mind ilma mälestusetest, nii headest kui halbadest. Kas Sina {just SINA!} suudad mulle lubada, et siis sa jagad oma mõistust minuga. Et sa jagad oma mälestusi, oma unistusi, oma armastust minuga? Kas Sa lubad mind armastada, kui kõik muu alla vannub? Küsimusi kipub juba palju tekkima, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma vastuseid tahan.
Kas sa jood kohvi? Mina joon. Ma leian kohvitassi vaadates eest alati mingi punkti mis ütleb mulle: "Tere! Jah, sa oled õiges kohas!" Aga mitte kunagi ei ole mul tunne nagu oleks õiges kohas. Millegi pärast tekib pidevalt selline veider tunne sees, et ei kuulu selle taustkehaga kokku.
Kui ma üritan oma hingest lahti lasta, et ta leiaks endale selle paiga kuhu ta kuulub, ütleb ta mulle vastuseks ainult: "Ma juba olen siin."
Vastik on vaadata alla iseenda peale. Teised tõstavad su justkui mõnituseks ülesse, et sa näeksid kuhu sa juba paari tunni pärast tagasi kukud. Kuidas sa, vabandage väljendit, veedad oma hingeaja pasas.
Kas Sina ei tunne vahel nii?

Esimesed roheluse märgid täraksid juba. Kahjuks küll mitte looduses, vaid inimeste südamestes. Talve pimeduses meenus neile nii mõndagi head... ja kahjuks ka halba. Nad tundsid ennast jälle nendes vanades suvistes radades. Ja siis keerasid targemad pilgu tulevikku ja nägid raasukest sellest, mis neid see suvi ees ootab. Eelmised suved ununesid selle peale kiirelt. Nad tegid ühe toreda õhtu ja pöörasid pead sinna suunda... Kuhu? Eks ikka tulevikku, kuhu siis veel.

Taali

Taali... Taali... Taali... See nimi istub minu telefoni memodes eelmisest reedest saadik. Ja just siis kui selle nime lisamisest sai nädal aega, tuli mulle järjekordselt vastu ei keegi muu kui Taali. Kõndisime ja rääkisime ja tuli välja, et maailm on väike. Kas teie ei arva nii? Jajah... Ei tasu iial unustada öiseid tutvusi.

Sekund muutub lõpuks minutiks onju? Ja minut tunniks? Ja see omakorda päevaks? Päevad nädalaks, nädalad aastaks ja aastad Eluks? Kuidas on, et need mõõdetud ühikud kord venivad kord sähvivad ainult mööda? Kas ei võiks olla üks stabiilne liikumine? Sest just siis kui aeg venib, pole sind mu juures ja ma pean sind ootama kauem kui ma sinuga iialgi koos saan olla. Sa tundud elavat nii kaugel, kuigi tegelikult oled ju päris lähedal. Miks ei võiks ma vahel lihtsalt istuda ja olla normaalne inimene?! Sest need mõtted mida ma venivatel tundidel mõtlen panevad pähe veel kahtlasemaid mõtteid. Riided, mis on minu toa põrandale suvaliselt pillutud kõik igatsevad sind! Tühjaks kistud, põrandale tühjendatud raamaturiiul ootab samuti sind!
Jajah... Muusika on alati hea. Seepärast, jätkates sinu teemadel, jooksevad mul peas alati erinevad laulud, kui sind ei ole. Kirjutan neid enda pähe, paljud neist ei jõua mitte kunagi teistele pindadele. Peavad taluma minu keerdus/väändus vangikongi.
Ei, ei. JAA! Ei tea.
Kas sulle meeldib rännata? Muidugi meeldib! Kõigile ju meeldib! Rända siis koos minuga. Rända maailma lõppu. Elu lõppu. Ma palun sind, ära iial jäta mind! Paluks lausa põlvili, kui oleksid mu ees. Siin, selles külmas kastis.
Hah. Ja nii see läeb. Järjekordne möödumine, kuid alati pöörad tagasi ja vaatad veel viivuks. Ei, ära karda. Ma ei lähe ära. Jään sind ootama, nii nagu koer jääb oma Sõpra. Kui tahad astun sulle vastu ja ulatan oma käe, et sul oleks kindlam kõndida. Ja kui sa ei taha... Kui sa ei taha, siis jään paigale. Jään vaatama, saatma sind kuniks kaod silmapiiri taha.
Tule nüüd! On rõõmupäev! Just nii, kellad helisegu, sest just täna on ärganud taas selle inimese mõistus, kes ta kaotas aastaid tagasi! On rõõmupäev!
Ja igale päevale järgneb öö. Kui piisavalt tunde on mööda löönud, on aeg pea padjale heita ja jääda ootama uut päeva. Puhata... Puhata... Hea on puhata.

Haugatus pimedas öös ei tähenda veel midagi

Mida sa karjud mulle kõrva? Vait ei oska olla või? Lärm teeb minu südamele liiga. Jah, paneb selle raisa kokku krimpsutama. Ei taha, et sa selles tujus oleks, aga muud moodi ei saa. Mina olen kirjanik ja oma mõtted korjan ma teiste peadest, selle pärast olen väga avatud. Sina aga kergelt üksik-inimene. Või noh, kaksik-inimene. Aga siis peame lihtsalt mõlemat poolt rahuldama. Kord üht, kord teist. Sest ilmselgelt, mõlemat korraga ei saa. Kahju. Sinu pilt lebab laual, kotis, taskus. Vaatan seda ja mõtlen, et ei suudaks enam ilma. Kellest ma räägin? Mõtle ise välja. Kõigist? Kõigest? Mitte millestki?
Lõõritan väikest viisi ja vastan kutsuvatele hõigetele: "Heihoo! Ei tule enam! Ootan hommikut, mis tänasest targem oleks!"
Lõke kaminas on kustumas ja küünal on juba väikses jäänud. Ilmselgelt on juba hilja. Viimsed veinitilgad kallatigi just pudelist klaasi. Hakkan oma jutulõnga vaikselt kokku võtma, samal ajal seda viimast klaasikest tühjendades. Tõusen siis lõpuks ülesse ja surun oma kaaslaste käsi. "Oli meeldiv!" "Tule teinegi kord." Kostavad meelitused ja siis tuleb külm öö. Pime on ja ega joodud vein silmanägemist parandanud ei ole. Oot, siit garaaži juurest vist parempööre? Ja siis see kostuski. Haugatus pimedast ööst. Mis seal ikka, sigarett suhu ja jätkan rõõmsal kõnnakul.