Oma isa kaldale jätnud heebrea verd nooruk istus laevatekil ja jälgis taevatähti kui laev aeglaselt üle vee oma eesmärgi poole libises. Mõõk labas tema jalge ees ja kilp temast paremal käel, et ta ei unustaks miks ta seekord laeval on. Mõõk meenutas võimaliku saabuvat lahingut ja kilp seda, et ta võitleb millegi kaitsmise nimel. Mitte kunagi varem ei olnud ta lahingutele niimoodi mõelnud. Kui tihti on üks pooltest lihtsalt süütud kaitsejad, inimesed keda põhjuseta rünnati ja kes sõdisid oma vanemate kodade eest. Ja siis mõtles ta selle peale, et sõdurid ei pruugi tihti ju ise seda lahingut tahtagi. Neid käsutasid tähtsaltel kohtadel mehed kes ise ei pidanud nendest veretöödest osa võtma. Kui ta peaks nüüd lahingusse sattuma, kas ta üldse mõtleks, et ta tapab kellegi poja või isa. Et teda jääb leinama perekond, kes ootas koju poega aga said ainult külma laiba, kui sedagi.
"Laevad!" kostis summutatud hõige kusagilt kaugelt. Nooruk kargas püsti ja haaras kilbi vasakusse ning mõõga paremasse kätte. Enam ei olnud aega sellistele asjadele mõelda. Kui ta peakski tapma kellegi poja siis leevendab tema süümepiinu mõte, et tema vaenlane ei oleks ka teda surnuks torgates kõhelnud. Mitte ükski hing ei paistnud hingavat selle mõne minuti jooksul mis kulus, et laevad ka tekil olevate meeste vaatevälja jõuaks. Ja siis kui nad lõpuks jõudsid ja mehed nägid, et ka võõrastel laevadel oli juba valmisrelvastuses meeskond peal, hakkasid nad oma kilpe taguma ja karjuma. Teiselt poolt vastati samaga, kuniks mõlemad pooled nende kaptenite poolt vaigistati. Üks hääl heebrease lähedal olevalt laevalt hõikas: "Kas see ongi siis kogu vägi, mis Island paneb võimaliku vaenlase vastu? Tosin laeva ja needki mitte täies lastis. Palju on muutnud sellest ajast kui ma siit lahkusin."
Heebrealane jooksis reelingu äärde ja kuigi läbi pimeduse oli raske näha, eristas ta nende kõrval olevalt laevalt ühe tuttava kogu kuid võõrapärases riietuses.
"Kas see siis tähendab, et te naasete, kallis isand?" hõikas ta laevale. Tuttav kogu küünitas samuti üle oma laevareelingu hääle ja hõikas siis: "Kas mu silmad petavad mind või on sellel laeval tõesti Islandi Juut?"
Nooruk naeris valjult ja hõikas vastu: "Su silmad petavad sind, sest Islandi Juut on minu isa. Mina aga olen tema poeg ja mind peaks sa mäletama Londoni sadamast. Ja Taani metsadest. Ja üldse pea igast Euroopa mereriigist."
Võõras naeris samuti ja hõikas: "Mehed, relvad maha! Siin on mu sõber ja tema einestab täna meiega!"
No comments:
Post a Comment