Hommikune transiit

On hommik. Sügis on jõudnud oma lõpp-vaatusesse ja väljas katab maad härmatis.

Kell on 6:15.

Mees ärkab oma kastikujulises, neljatoalises majas. Ta tõmbab püksid jalga, särgi selga ja läheb jalgu lohistades kööki.

Klõps. Kohvimasin läks tööle.

Piiks. Piiks. Piiks-piiks. Keraamiline pliit on sisselülitatud. Kolks. Pann on pliidi peal.

Särinaga saavad praetud muna ja peekon.

Kell tiksub. Päike veel ei tõuse.

Mees loeb oma tahvelarvutiga ajalehte. Liiklusõnnetus siin. Tulekahju seal. Poliitik on korrumpeerunud.
Kohv on joodud, söök on söödud. Kell on 6:45. Aeg on tööle minna.
Uksest välja astudes käib läbi kere kerge värin. Külm on väljas. Aeg on autosse istuda.
Veel kord end väristades keerab mees süütevõtit.
"Prubh-prubh-prubhhhh," turtsatab auto vaid.
Hetkeks teeb mees pausi...
                                      ja keerab uuesti võtit.
"Brrr-Prubh-brr-rrrrrh-brrrrrrrrrrrrrr."
Auto läheb käima. Autolaternad säravad. Mees keerab hoovist välja ja sõidab maantee peale, muutudes osaks liiklusest. Osaks sellest pikast helendavast maost, mis linnalähedastest asulatest linna poole liigub. Kõik täpselt samasugused. Sama eesmärgiga. Kõik on kohvi joonud, söönud ja ajalehte lugenud. Sest nemad on haritud inimesed. Nemad on intelligentsed. Nemad ei ole robotid.

Kauguses on näha päikesetõusu. Taevas on pisut heledam. Roosakas-oranž.
Mees ei pööra sellele tähelepanu. Tema jälgib teed ja kuulab raadiot.
Lõpuks jõuab mees tööle.

Päike tõuseb, särab, paistab. Soojendab neid inimesi, kes tänaval tormavad ja tõttavad. Kes jooksevad ühest kohast teise ja ka neid, kes istuvad, suitsetavad, joovad õlut ja vaatavad naerdes teiste tormamist. Neil pole tööd, kuhu tormata. Neil pole ka kodu, kuhu tormata.

Väljas on jälle pime, kui mees kontorist välja astub. Täpselt sama taevas, täpselt sama valgus.
"Kas hommikul päike mitte samas kohas ei paistnud?" mõtles ta.
Aga ta ei mõelnud pikalt. Ta sõitis tagasi koju.
Ta istus diivanile, pani tööle teleka ja avas õlle. Natukene aega hiljem ta sõi, jõi veel ühe õlle ja läks magama.

Hommikul, kell 6:15 kõlas tema äratuskell.

Viimane Õhtusöök

Kell on kaheksa,

väljas on pime.

Sügis on tulnud ja juba minemas.

Nagu minagi.

Või noh.

Olin juba läinud

ja liikumas ka edasi,

kuid siis sa jooksid järgi

ja palusid,

et vaid viivuks,

üheks hetkeks,

üheks õhtuks veel jääks.

Sina

palusid

mind

õhtusöögile.

Ja mina tulin.

Laual oli küünal.

Vein.

Ja toit,

mis tundus tõesti hea,

aga....

Aga tegelikult sellised asjad ei tööta.

Ja kui sa küsisid mult:
"Kas sa armastad teda?"
Vastasin ma ausalt

"Jah."

Kohvrid on pakutud.

Ma lähen.

Sarmantika.

I

Reedene õhtu ja seltskonnad kogunevad, nagu ikka.

Baarid on rahvast pungil ja nii mõnigi on juba enne päeva vahetumist juba ülevas meeleolus. Mõningad neist liigagi ülevas.

Mitte ainult baarid ei ole rahvast täis, vaid ka nende esised. Paks sinakas suitsupilv kerkib nende peade kohal.

„Ega teil suitsu pole?“ küsis üks purjus tütarlaps, kergelt ühelt jalalt teisele taarudes ja seinast kinni hoides, grupi noormeeste käest.

Enamus neist raputas pead. Margus aga ulatas naeratusega neiule oma värskelt süüdatud sigareti.

„'Täh,“ pomises neiu ja keeras seltskonnale selja, liikudes vastu seina toetudes baariuksele lähemale, asetades ettevaatlikult ühe jala teise ette.

Noormeeste seltskond naeris. See oli nende jaoks naljakas vaatepilt. Ka Margus muigas, kuid tema silmad ei naeranud samamoodi kaasa nagu teistel. Millegipärast oli ta kergelt kurb.

Sees tellis Margus omale õlle, nagu ka kõik teised. Ohkega istus ta koos oma seltskonnaga laua taha ja kuulas teiste poiste nalju. Poole kõrvaga. Tema pilk oli naelutatud sellele samale tüdrukule, kes väljas neilt suitsu oli küsinud. Ta istus üksinda laua taga. Ta naeris enda ette. Tema ees laual oli poolik klaas õlut.

Baari kõlaritest üürgas Vennaskonna lugu „Mängib Džäss“.

Tüdruk naeris, jäi järsku vakka ja jõi suure sõõmu oma õlut. Hetke püsis neiu tõsine. Ta paistis kurb, väsinud, läbi põlenud. Järgmisel hetkel aga oli tema näol jälle see psühhootiline naer nagu enne.

„Sinu kleidil on väsinud luiged,
oled ise kui väsinud luik.
Mitmed pilgud sind saadavad muigel,
pahvak naeru on trompetihuik.“

Laulab Trubetsky.

„Üle õla mulle silma veel teed sa,
ülemeelik sa pole vaid teest
juues konjakit, õhtu said veeta,
lähed ööd veetma konjaki eest.“

Margus on oma õlleklaasi juba tühjaks kummutanud. Neiu joob enda oma edaspidi ettevaatlikult. Et ikka kestaks.

Järsku tuli poisile meelde. Ta teab seda tüdrukut. Ta teab teda juba ammu. Siis ei olnud see tüdruk selline. Mis ta nimi oli? Ei tule meelde. Margus lõi käega ja läks baarileti äärde uuele õllele järgi.

Tagasi tulles ei olnud tüdruk enam üksinda. Margus lasi maha istudes pilgul pikalt neiu uuel kaaslasel pidama jääda. Ta oli tüdrukust vanem. Mitte vana, aga vanem. Vana see tüdruk oligi? Seitseteist? Kaheksateist?

Mees oli kahekümnendate teises pooles. Lähedal kolmekümnele. Või juba üle selle?

Tüdruk ei naernud enam seda maniakaalset naeru, mis enne tema nägu deformeerinud oli. Ta liibus mehele lähemale, kuigi tal oli endiselt tasakaalu hoidmisega raskusi.

Mees sosistas tüdrukule midagi kõrva. Tüdruk naeris. Võltsilt.

Laual oli värske kokteil. Mees tõi selle koos endaga.

Baari hakati kinni panema. Kell oli palju. Või vähe. Sõltub mis nurga alt vaadata.

Margus süütas koos oma sõpradega baari ukse ees sigarette. Keegi üürgas laulda, keegi kuses nurga peal. Kõik oli tavaline.

Neiu astus koos teda terve edaspidise õhtu saatnud kaaslasega välja. Ka see oli tavaline.
Tuigerdades, vaevu püsti püsides, liikus neiu edasi.
Mees saatis teda. Muie näol.

„Juues konjakit õhtu said veeta, lähed ööd veetma konjaki eest,“ pomises Margus.

„Mida?“ küsisid üks ta sõpradest.

„Ei midagi. Lihtsalt üks laul kummitab, mida nad enne seal sees lasid.“

II

Kristiina ärkas hilja. Ta pea valutas. Silmi lahti tehes ei tundnud ta ära, kus ta oli. See oli saanud tavaliseks. Ükski hommik ei teadnud ta, kus ta on. Ta alustas iga hommik uut elu.

„Türa küll,“ mõmises ta uniselt ja hakkas põrandalt oma riideid otsima. Ta isegi ei vaadanud meest, kes tema kõrval magas.

Kristiina süda oli paha. Tal oli halb olla. Väga. Ta tahtis vett. Väga.

„Ou! Kuule! Ärka üles! Kus sul siin vets on?“

Kristiina raputas meest, kes magas. Ta ei häbenenud. Ta oli harjunud.

Mees ütles midagi, millest ei olnud võimalik aru saada ja viipas ühe ukse poole, jätkates hetk hiljem norskamist.

Kristiina turtsatas.

Ta pani riidesse.

Tõmbas jalga oma katkised sukad ja kukkumisest natukene räpase seeliku. Ta käis vetsus. Pesi end, nii palju kui kraanikausis võimalik.

Ta pani omale näkku uue kihi meiki ja vaatas endale silma.

Ma olen ilus. Ma olen kaunis. Ma olen võrratu. Ma olen parim.

Olles omale mantli selga tõmmanud, käis Kristiina ka mehe mantlitaskud läbi. Rahakoti vahelt võttis ta ära kogu sularaha ja põuetaskust vabastas suitsupaki.

Ta läks uksest välja, vaatamata tagasi.

Tänaval kõndides naeris ta jälle. Ta naeris nagu varem, nagu eelmine õhtu baaris.

Ma olen imeline.

Kuldne Värav

Kui kunagi seisan

Peetruse värava ees

Hoian uhkelt püsti pea

Ja muigan vaikselt,

meenutades patte,

millest isegi Peetrus ei tea.

Ja ausalt, ma ütlen,

et nendest pooli

ma vast ise ka

ei mäleta.

Kui kunagi seisan,

kuldse värava ees,

hoian suumulgu kinni kui sukk,

Sest häbi ei ole,

kuid tunnistama ka

mul pole just suurim rutt.

Ei taluks ma seda,

kus olen ma käinud

ja näinud ja teinud

ise kah.

Aga

Anna andeks mulle,

siiski mu patud,

sina, kes sa andestama pead.

Et edaspidi sa tead,

ma muutun päev-päevalt

paremaks.

(Või nii ma vähemalt loodan)

Kui kunagi seisan

Peetruse värava ees,

meenub mul kõik Halb ja Hea,

siiski uhkelt seisab mu pea

ja vuristan ette

kõik oma teod

Ja Peetrus neid kõiki ka teab

Suundudes surematusse

lööd tiivad lahti

ja tõused.

Tõused kõrgemale teistest,

kõrgemale kõigest,

kõrgemale inimsoost.

Sa tõused,

spiraalis,

aina kõrgemale keereldes.

Sa tõused

ja unustad,

need,

kes sinust maha jäid.

Aina kõrgemale

ja kõrgemale

ja kõrgemale,

pilk suunatud igavikku.

Sa ei vaata tagasi,

sest miks peaks minevik sind huvitama?

Aga mida kõrgemal sa oled,

mida lähemal sa oled,

oma unistusele,

seda enam sa väsid.

Seda enam on sul vaja puhata.

Sa ei jaksa.

Sul on janu.

Kõrgustes jääd sa pidama.
Sa peatud hetkeks,

et vaid natukene,

õige pisut,

end koguda

ja kustuda janu.

Sa langed. Kiiresti.

Sa kukud kiiremini, kui su tõus.

Sa surud silmad kinni, sest sa ei taha näha

aga sa tead

et sind ootavad need,

kelle jätsid maha.

Igavik on kadunud.

Surematus ka.

Plärts.

Sinust ei jäänud midagi maha.

Võõras linnas
võõrad kehad.
Võõrad lõhnad
võõras eha.

Võõras linnas
võõras tunne
kuniks lõpuks
vajun unne.