Vali mind

Igaühel meist tuleb mingi hetk valida oma tee. See tee, mida mööda ülejäänud elu käia. Mõnel tuleb see valik teha varem, mõnel hiljem ning paljud hiilivad sellest valikust kõrvale nii kauaks kui saavad (tehes juba mingisuguse valiku ära). Enamjaolt sunnitakse meid tegema seda valikut keskkooli lõpus.

Kuhu õppima minna? Kas ma õppimise kõrvalt tööle saan? Kas ma peaks kodunt välja kolima? Kõht on tühi, kust kõige lähemalt burksi saaks?
Need on mõtted, mis täidavad paljude abiturientide elu enne eksameid. Eriti see burksi osa. See on küsimus vältimaks teisi küsimusi.
Küsimus "Mida sa siis edasi õppima lähed?" muutub vaikselt juba tülgastavaks.

Ma ei tea miks, kuid ma ei taha seda teed enda jaoks veel ära valida. See otsustab ju ometigi ära kogu minu ülejäänud elu. Vähe on neid, kes teavad juba praegu täiesti surmkindlalt mida nad tulevikus teha tahavad. Teised oskavad vaid umbkaudu aimata. Leppige sellega, 18/19 ei ole veel see vanus, kus teha nii olulisi otsuseid. Aga samas, millagi peab. Peab saama suureks ja tegema tähtsaid otsuseid. Aga keeruline on teha neid otsuseid, kui neist ei sõltu ainult sinu elu.

Minu vanemad on need, kes hakkaksid minu üüri maksma. Vähemalt alguses. Minu vanemad on need, kaes peaksid mulle endiselt süüa ostma. Minu tulevane perekond (kes iganes sinna ka ei kuuluks) peab leppima minu karjääri valikuga. Kas ma olen valinud sellise tee, et ma suudan enda ja teiste eest vastutada.

Kurat, raha raisk. Raha on saatan. Raha ronib igale poole ette. Kui saaks ilma temata, istuksin ma ülejäänud elu palmi all ja kirjutaksin. Vahepeal näitleksin, loeksin oma tekste. Käiksin õpetamas.
Miks? Sest mulle meeldib seda kõike teha! Aga ma ei saa seda kõike teha. Kurat, see täiskavanu mõtlemine.

Naljakas on, ma pole kunagi ennast täielikult lõdvaks saanud lasta. Minu aju ei ole kunadgi olnud välja lülitatud. Võibolla selle pärast hakkavadki minu mõtted koost lagunema? Võimalik. Ei tea.

Positiivne mõtlemine: 10 aasta pärast mängin ma Vanemuise laval iseoma kirjutatud näidendis. 15 aasta pärast teen oma esimese kassahitt lavastuse. 30 aasta pärast naasen kooli, seekord õpetajana. Lootusrikkad näod vaatavad mulle otsa ja mina avan oma suu...

40-50 aasta pärast käivad juba minu õpilased minu jälgedes, koguvad kuulsust. Ma olen uhke nende üle ja valan üksiku õnnepisara.

Jah, ma valin oma raja ära ja ma hakkan seda teed ka käima. Keegi ei saa mind takistada.
Mitte keegi.

Sest mina olen

Kauri Kaljuste

Tähtis teadaanne!

Hei!
Tahtsin kõigile öelda, et tõenäoliselt mõnda aega Kauri Kirjutab lehelt midagi uut lugeda ei leia. Lihtsalt on vaja natukene puhata ja ennast koguda, et tõsta oma lugude kvaliteeti.
Kes teab, võib-olla on see jälle vaid mõne päevane, aga võib-olla ka mõne kuune. Senikaua võite kõik 6€ eest omale minu raamatu osta ja sealseid teoseid nautida. Andke oma soovist teada: kauri.kaljuste@gmail.com

Kohtumiseni!
K

Saapajäljed kevadise lume sees on kuidagi veider vaatepilt. Kõik näeb välja õige ja ehtne, kuid tunne on, nagu oleks minevikus. Nagu oleks maailm stagneerunud ja jäänud pidama sellesse ühte õndsasse hetke, mil tänavatel säravad värvilised tuled ja kõigil on naeratused näol. Paksud lumehelbed langevad aeglaselt taevast alla ja katavad inimeste mütse. Ja siis on järsku kevad. Lund pole, lompe pole, on vaid päike ja tolmused tänavad. Joped lendavad seljast ja külmad õlled pargipingil muutuvad päeva normiks. Naeratused on vaid hetkeks kadunud, kuid juba tagasi, päike pannes inimeste näod lausa kiirgama. See on see hea ja tore tunne. Seest on soe ja väljast on soe. Sõbrad tulevad ja embavad sind ja iga viimane kui sita-tuju kübe sinu seest on koheselt minema uhutud, sest frikadelli supp on hea. Jah, hea.
Hetkeks jääb kõik vaikseks ja me suuname hetkeks oma näod päikese poole. Silmad suletud, me teame, et meie ümber on me sõbrad. Me teame, et meil on hea.

Aeg - Neljas

Järgnevad tunnid olid täis segadust ja karjumist ja jooksmist. Mingil hetkel lubati mind lõpuks voodile lähemale ja ma haarasin sel noorel tütarlapsel, minu lapse emal, käest kinni. Ta pigistas seda nii tugevalt, et mulle tundus nagu mu luud murduksid kohe, kuid ma ei lasknud lahti ega astunud eemale. Ma ei teinud teist nägugi. Ma tahtsin temaga siin olla. Järsku langes üle kogu ruumi hetkeks vaikus. Inimesed hoidsid oma hinge kinni. Vaikuse katkestas vali lapsenutt. Kõik hõiskasid ja naersid. Vanamees astus ka ukse juurest voodi äärde ja pani käe mulle õlale, kui vastsündinu tema ema kätte ulatati. Ma ei suutnud vastu panna naerule, pisarad voolasid mööda minu põski alla. Ma suudlesin oma naise higist laupa ja silitasin õrnalt oma lapse pead. Ma ei oleks saanud olla enam õnnelikum.


Kui ma lina tüdruku pealt ära tõmbasin avanes minu ees kohutav vaatepilt. Tema käsivarrel oli sügav haav, peenike, kuid sügav. Ilmselt oli ta ennast kuhugi vastu katki tõmmanud, kuid kuidas see juhtuda sai? Niipea, kui ma seda olin mõelnud, sain ma ka ilmselgelt selle vastuse teada. Neiu käsivarrel oli näha pisikese täppe. Süstlajäljed. Tüdruk sosistas minu nime. Ta kartis. Ma istusin tema juurde, üritasin verejooksu peatada, kutsusin kiirabi ja siis hoidsin tema kätt enda käes ja silitasin tema blonde juukseid. Ma ei saanud rohkemat teha. Mingil hetkel astus tema vend tuppa, nägi verd ja jooksis minema. Tundus nagu aknad kukuksid kohe eest ära, kui ta välisukse pauguga kinni tõmbas. Tüdruk värises, ma üritasin tema keha soojendada. Ta pani silmad kinni, kuigi ma keelasin tal seda teha. Ta sosistas veel midagi, ma ei saanud hästi aru mida. Tema haare lõdvenes.
"Anna andeks," oli viimane asi mida ma kuulsin. Ta keha tõmbas lõdvaks ja hingamine aeglustus, jäädes lõpuks üldse seisma. Kõigest minut hiljem tormas kiirabi brigaad tuppa, kuid nad ei suutnud enam midagi teha. Ta sõidutati haiglasse, ma olin temaga kaasas. Haigla valges ooteruumis tuldi minu juurde ja raputati kaastundlikult pead, kui nad ütlesid, et nad andsid endast parima. Teda ei olnud enam. Ma tänasin neid ja kõndisin haiglast välja. Järgmine päev pakkisin ma asjad kokku ja sõitsin Tartust ära ja siiamaani ei ole ma sinna tagasi läinud. Ma ei lähe kunagi enam tagasi.

Aeg - Kolmas

Koridori lõpus asuva ruumi uks oli veidi paokil ja kui ma seda lahti tahtsin lükata, üritas keegi seda minu eest kinni lüüa. Kuid kui mees, kes seda tegi, mind märkas, tegi ta soojalt naeratades ukse lahti. Tema ülikond oli vana, tema nooruspõlve aegadest, kuid nüüd oli mehe meelekohtadel näha päris palju valgeid karvu ja tema puhtaks aetud lõuale oli lott tekkimas. Ta surus mu kätt ja oma pikaajalisest piibusuitsetamisest kähedal häälel ütles:
"Tore, et sa siin oled. Me juba kartsime, et sa ei jõuagi. Et sa oled juba teel Saksamaale."
"Ma ei mõtlekski praegusel ajal lahkumisele," vastan vaikselt ja astun kerge peanoogutusega mehest mööda. Minu ees lamab voodil suure kõhuga brünett tütarlaps, higi voolamas mööda tema nägu alla. Tema juuksed olid sassis, tema valge ürp oli kleepunud tema märja naha vastu. Järgnes veel üks valukarjatus.


Koridori lõpus oli puidust uks, millelt oli koorunud maha päris palju valget värvi, enamus sellest lihtsalt ukse ees maas lamamas. Vajutasin lingi alla ja astusin tuppa. Peaaegu koheselt üritas keegi mu lõualuud paigast virutada. Õnneks sain aga selle üpriski aeglase, kuid see-eest raske rusika teelt kõrvale põigeldud.
"Ah, see oled vaid sina!" hõikas ta, kui sai aru, kes sisse oli astunud. Tegemist oli üpriski noore mehega. Suur ja lihaseline, tema kiilaspea vaid lisamas tema raske ja kergelt totaka musklimehe muljele.
"Kus ta on?" ütlesin ma peaaegu karjudes. Mees vaatas mulle tuhmil pilgul otsa. Ma sain koheselt aru, et ta on jälle purjus, mis ei aidanud absoluutselt olukorrale kaasa.
Läbi rämpsu ja vanade ajakirjade tornide jõudsin tahatuppa. Blond neiu, kaetud valge linaga, lamas voodis. Ta otsmikult voolas alla higi. Ta nägu oli moondunud valugrimassis. Minu pilk oli kistud tumepunasele laigule põrandal, kuhu miskit lakkamatult juurde tilkus. Veri! karjusid minu mõtted.
"Mis juhtus?" küsisin, kuid vastuse asemel järgnes veel üks valukarjatus.

Aeg - Teine

Ukse taga avanes hoopis teine maailm kui tänaval. Sombune ja hall kevadilm muutus suviseks soojuseks. Lambid särasid seinadel. Inimesed jooksid mööda maja ringi. Näha oli, et siin majas toimub midagi. Peatasin ühe livrees teenri ja pärisin talt majaperekonna kohta. Ta viipas trepist ülesse ja sosinal lisas, et ta soovitab mul lahkuda. Hakkasin selle peale naerma, hetisin mantli õlgadelt ja ulatasin selle mehele. Seejärel kõndisin ma aeglaselt trepist ülesse. Selle puidust käsipuu oli kullatud ja lambivalguses helkis vastu. Trepist ülesse jõudnud, peatusin ühe peegli ees ja silusin natukene oma ülikonda. Peegel oli samuti kullatud raamiga. Selle kõrval lebas väikene laud, millel põlesid kaks küünalt. Nende taga, seinal, rippus maal nende perekonna esiisast. Ta oli pärit Berliinist. Eestisse oli teda toonud armastus. Üks balti-saksa paruness oli Berliinis oma sugulastel külas käinud ja seal nad tutvusidki. Nüüd elas nende perekond juba viiendat põlve Eestimaal, Tartus. Silusin kähku ka soengut ja jätkasin perekonna otsinguid. Ühest toast koridori kaugemas otsas kostis kellegi valukarjeid. Ma eeldasin, et ilmselt peaks sinnapoole suunduma.


Majas sees oli läppunud ja pehkinud puidu lõhn. Seintelt kukkus krohvi. Ühest uksest pistis pea välja vanatädike. Ilmselt oli see maja kusagil nõukogude ajal kortermajaks ümber ehitatud. Vanur ukse peal põrnitses mind vihaselt, justkui tahaks ta teada, mida mina sealt otsin. Tema arvates polnud mul sinna asja. Viipasin sõrmega ülakorrusele, misjärel naine ukse pealt kadus. Läksin trepi juurde. Käsipuu oli sealt juba ammu kukkunud, praegugi seisis see veel trepi kõrval. Läksin mööda kääksuvaid astmeid trepist üles. Vahel oli selline tunne, et kohe annavad astmed järele ja ma kukkun lihtsalt läbi trepi, kuhugi sügavusse. Ilmselt keldritreppidele, kuid siiski... Jõudsin ohutult trepist ülesse. Seal ei olnud seinad krohvitud. Puust olid. Kunagi ammu oli selles majas olnud tulekahju ja taastamisel otsustati teise korruse seinad puiduga katta. See oli olnud veel siis, kui maja oli korras ja ilus olnud. Veel kümme aastat tagasi oli siin rippunud ka ainus asi, mis tulekahju ajal päästa oli õnnestunud, maja endiste omanike esiisa maal. Nüüdseks oli ta aga korteriühistu poolt kuhugi muuseumi müüdud. Siiski, heledam jälg, kus maal oli olnud, oli veel praegugi näha. Tagasi tõi mu kellegi valukarjatus ühest toast koridori kaugemas otsas. Raputasin korraks pead ja tõttasin sinnapoole.