Professor Schulz

See oli ammu enne meie aega Tartu Ülikoolis. Ammu enne eurosid ja kroone. See oli aeg, mil Eesti mees istus rahulikult rubla all ja vaatas, kuid vene kotkas vaikselt sulgi kaotab ja kirpe ning muid parasiite oma sulestikust otsib.
See oli aeg, mil ülikoolil oli enam-vähem täielik autonoomia riigivõimust ja -reeglitest. Aeg, mil professorid tegid oma õpilastega mis tahtsid ja keegi ei tulnud neile ütlema, et see on vale. Aeg, mil haridus oli veel auasi.
Sel ajal oli Tartu Ülikoolis professor, kelle nimi oli Voldemar Schulz. Sündinud ja kasvanud üles ühe aadliku viienda pojana, mis tähendas, et oma varanduse pidi ta ise teenima. Nimi aga tagas talle mõningad eelised teiste meeste ees.. ja ka mõningad järeleandmised.
Schulz õpetas filosoofiat, mis sobis talle ideaalselt. Ta ei pidanud otseselt midagi teadma ning keegi ei saanud sellest aru kah! Lisaks sellele jättis see piisavalt aega mehele oma lemmikharrastustega tegeleda. Vahel oli selleks jahipidamine, aerutamine või seilamine, tavaliselt aga siiski viin ja naised.
Alkohol oli lausa nii väga tema kutsumus, et vahel käis ta sellega lähemalt tutvumas oma loengute vahepealt. Tema lemmik õlletrahter oli Ülikoolihoonest kiirel sammul kõigest viie minuti kaugusel.

Kord, kui Schulz jälle õllekast tagasi loengusse vaarus, kaks kannutäit keres ja kolmas kannuga kaasas, oli ta nii palju hiljaks jäänud, et enamus tudengeid olid lahkunud, arvates, et teda täna ei tulegi.
Nähes pooleldi tühja loengusaali hõikas Schulz luksatades allesjäänutele:
"Noh, koeraraiped, kus teie kamraadid on? Mis ma hakkan teile lammastele nüüd siis ühekaupa juba tarkusi jagama? Persse sellega, minge te kah ära. Järgmises loengus olgu selge, mida Platon Aristotelesele ütles!"
Tudengid hakkasid arglikult saalist välja tilkuma, kui üks julgematest küsis:
"Aga- aga- Professor Schulz? Kust me selle leidma peaksime?"
Schulz tõstis oma pilgu ja vaatas põlgusega enda ees värisevale kõhetule noormehele otsa, potisoeng üpris äsja lõigatud, ülikonna all tindiplekkidega siidsärk. Vastamise asemel avas Schulz lihtsalt oma suu ja lasi kõik õllest tekkinud gaasid sealt kaudu välja.
Enne kui tudeng midagi mõeldagi jõudis, tõsis ta oma käe teklinoka juurde, kergitas seda kergelt pöidlaga, väike sõrm samuti välja sirutatud ja pomises:
"Schulz."
"Mis see oli? Mida sa just tegid, sina koer? Kas sa mõnitad oma õppejõudu?"
Enne kui tudeng jõudis reageerida, oli Schulz juba tema ees, ja haaras tal pintsakukaelusest kinni, ning virutas oma suure kämblaga poisile vastu pead.
"Et see oleks sulle õpetuseks," sosistas ta poisile kõrva, suust õlle hais meetrite kaugusele tungimas.
Niipea, kui Schulz ta lahti lasi, jooksis poiss, pisarad silmis uksest välja. Oleks tegemist olnud ükskõik mis teise professoriga, oleks ta kaebama läinud, kuid mitte Voldemar Schulzi peale. Seda ei julgenud keegi. Teda kõik kartsid ja mingil veidral kombel ka austasid.

Kui viimane tudeng loengusaalist välja oli hiilinud, läks Schulz oma laua juurde, ava selle ülemise sahtli ning tõmbas sealt välja pudeli viina ja klaasi.
"Kuradi nolgid," pomises ta veel enda ette, enne kui terve klaasitäie kangemat endal kurgust alla kallas, peaaegu koheselt sellele veel teekaaslase saates.
"Mitte mingit austust ei ole."

"The unhappy words of a mediocre writer" - Jay

Shit. The world is in shit. Not only THE world, but also A world. My world. I look around me, try to keep up my positive thinking, but it's fucking hard, almost as hard as my midday erection that likes to creep up on the most awkward situations possible. Well, fuck.
What gets me through the days are heaps of coffee and cigarettes that I burn through. I'm constantly high on something. My laptop screen shines on my face, giving me a nice stay-at-home tan, whilst the sun shines on outside, only disappearing to hide behind the clouds for a couple of minutes.
And why does my laptop screen continue to burn through my retinas? I'm looking for a job and that is where we find the system most fucked up at all. For me atleast. For a youngster, trying to get on the saddle of the great steed called Life and to start paying for the bills that keep on landing in my mailbox.
But it is almost impossible. For fuck's sake! Nobody wants to hire an inexpirienced youngling in spite of his will to work and grow.
So, to sum it up, I've got to get a job, to get expirience so I could get a job. That is seriously fucked up and I don't know how the fuck it works.
I guess I've just got to keep on searching and hoping that some day I will get through this pile of shit in front of me and find what I'm looking for.
Now, where the fuck's my shovel?

Jason "Jay" Michaels

Laval

Vastu vaatavad sulle prožektorituled,
kui etenduse lõppedes aplausi sa kuuled
See on lava, minu kodu,
Just Siin on mu koht,
Kuid ole ettevaatlik,
siin ennast kaotada on oht

Iga kord, kui astud laudadele,
ja kostab see vaikne kääksatus,
Sa muudad oma loomust
Sa ei ole enam sama, võin vanduda

Prožektori tuled vastu säravad
Aplaus ja avanevad kuulsuse väravad
"Kas sina oled see?"
"Jah, olen küll."
See, jah see, on sinu jaoks idüll.

Kuulsuse hind - Sissejuhatus

Minu teekond siia, sellesse hetke, kus ma praegu olen, nõudis minult palju vahe-etappe. Ma olen jõudnud punktist A peaaegu punkti Y. Või noh, tegelikult pole mul enam õrna aimugi, kus ma olen. Ma ei ole enam see inimene, kes ma olin siis, kui ma alustasin. Kuigi samas, mul pidid olema eeldused selleks inimeseks saada. Egoistist ülbik, kes arvab, et kõik teised on temast madalamad. Aga kurat võtaks, teised ongi minust madalamad! Ma olen kuulus! Ja mitte ainult Eestis. Ma olen jõudnud kaugele. Alles täna hommikul sain kirja kutsega New Yorki. Kuid mis hinda ma olen pidanud maksma selle elu eest? Ma olen hüljanud kõik oma sõbrad, ma olen jätnud oma perekonna. Ma olen oma hinge maha müünud. Kas siis nüüd on hea, sest ma saan öelda, et ma tegin ära? Ma olen kohal. On nüüd hea?

Algus. Mitte päris algus algus, vaid see algus, kust algas kuulsus. See, mis pani rattad käima. Mis lükkas tegevused liikuma. Neid hetki on kirjanikuna keeruline otsida. Tuleb lihtsalt kusagilt alustada. Ei saada lõputult mineviku käima. Sünd ei ole alati kõige olulisem. Ja hetkel ei olegi.

Heiki Saariots, kirjanikunimega Pilv, kirjutas üht oma paljudest lühijuttudest. Ta tegi seda umbes kümnenda kohvitassi ja juba teise suitsupaki kõrvalt. Vahel tegi ta pause ja käis vihaselt mööda tuba ringi. Ta tahtis asju lõhkuda, ta tahtis kõik omajutud ära kustudada. Ta oli maailma peale vihane.

Ta kirjutas, kuid enamasti kedagi tema kirjutised ei huvitanud. Või kui huvitaski, siis välja nad seda ei näidanud. Ta avaldas oma jutte kus iganes ta sai, kuid tavaliselt jäi tema ainsaks väljundiks internett.

Heiki oli äsja oma tüdruksõbrast lahku läinud ja, olles tavaliselt üpriski kinnine inimene, suunas ta oma emotsioonid oma jutustusse.  Ta oli vihane, väga vihane. Ta oli kurb, arvestatavalt kurb. Ta oli segaduses. Ta süütas järjekordse sigareti ja kallas oma kohvi sisse natukene viskit.

„Mind ei huvita, kui keegi mu tekste ei loe,“ alustas ta oma juttu, „ma jätkan ikka kirjutamist. Ma mõtlen suurelt. Ma loodan kunagi jõuda kuhugi, olgu selleks siis kas Värske Rõhu kaaned või kohaliku kohviku uusim ettekandja amet. Iga minu tegu on järjekordne samm tulevikule. Minu tekstid on samm lähemale tulevikule. Öelgu teised mis tahes, ma olen kirjandusmaastiku üks kujundajatest. Ma olen pisike, väike, nähtamatu osake, kuid ma olen siin ja ma teen oma asja. Kunagi avaldatakse mu töid isegi New York Timesis. Ma ei lase ennast ühelgi asjal tagasi hoida, et teha teoks oma unistust olla kirjanik.“

„Kuid selleks, et jõuda sinna, pean ma alustama. Ja mina alustan siit. Jutustades teile loo sellest, kuidas saada kuulsakas. Ma teen näo, et ma tean valemit. Ma teen näo, nagu X-faktor ei loeks. Me petan ennast, et õnn ei puutu kuidagi asjasse.“

Sellise tekstiga valmistas ta ennast ette. Ta tahtis hakata kirjutama juttu ja just nimelt kirjutades kuulsaks saamisest. Ta kirjutas omale välja enda tegevuskava.

Ta tahtis saada kuulsaks, kuigi ta ei teadnud miks. Ta kirjutas küll, kuidas teda ei huvita, kas keegi teda loeb või mitte, kuid ta hoolis. Ta hoolis sellest väga palju, ta tahtis seda! Ta mõtles kirjutades sellele, kas see meeldib teistele või mitte, see oli tema jaoks oluline. Ta ainult ütles seda endale, et ta tunneks ennast paremini.

Ta kirjutas kaua, terve öö ja ka hommikul veel. Ta tegi pause vaid selleks, et kohvi juurde teha või lähedalasuvast „24h“ kioskist uued suitsupakid tuua. Keskpäevaks oli ta tühjaks lüpstud. Ta tõusis korraks, et ringutada, kuid tagasi arvuti taha ta enam istuda ei suutnud. See oli talle vastumeelne, juba see kirjutaminegi oli talle kergelt vastumeelseks muutunud. Ta viskas korraks pikali ja järgmine hetk ta juba magas.

Sinine taevas ja kohisev meri. Kauguses kostab kajakate hüüd. Üksik mees istub lamamistoolis ja loeb raamatut. Tema kõrval on kerge rummikokteil ja päikest on täpselt piisavalt vähe, et olla nauditav.
"Kas te soovite veel midagi?" küsis järsku mehe kõrvale ilmunud vanem härrasmees tema käest.
Mees toolis raputas pead, tegemata silmigi lahti. Kui vanem härra ringi keeras ja minema hakkas juba kõndima, siis mees tõusis korraks ja pööras tema poole:
"Kui, siis ehk ainult natukene rahu. Aitäh."
Härra noogutas ja kadus. Mees sulges hetkeks silmad ja luges siis edasi. Ta nautis neid hetki, mis olid rahulikud. Kõik oli vaikne, kuid siiski lärmakas. Loodus rääkis temaga. Ta oli siin kus ta tahtis olla.

Mõttetu....
Haige...
Mõttetult haige.
Mind valdavad segamini erinevad tunded. Rõõm, kurbus, poistiivsus, viha. Ma olen vihane iseenda peale, kuid õnnelik teiste pärast. Ma ignoreerin lohutavaid sõnu ja lõppkokkuvõttes, kui kõik need emotsioonid minust läbi sööstavad, jõuan ma omadega nullneutraalsusesse. Minu mõtted on tühjad. Ma ei tunne enam midagi. Ehk üritan ma sellega lihtsalt kõike eemal hoida, venitada. Vahel toimuvad jälle emotsioonisööstud, kui keegi meenutab. Aga tegelikult on mul hea meel. Ma ei teagi miks ma vihane olen. Miks ma nukker olen?
Ma ei olegi. Ma ei tunne. KÕIK tunded on minus kadunud. Absoluutselt kõik. Ma pean leidma jälle naudingu, ma pean ennast sellele ohvriks tooma. Lasta oma kehal ise liikuda, lülitada aju välja. Mul on vaja pudelit veini ja oma sõpru. Mul on vaja, et midagi läheks hästi, sest kõik läheb halvasti viimasel ajal. Kõik. Ma olen liiga palju kuulnud ütlust: "Kes teab milleks see hea on" viimasel ajal. Ma ei taha seda enam kuulda. Miks te räägite, nagu oleks see pidanud juhtuma selleks, et saaks juhtuda midagi head? Ehk tõesti, kuid... no kurat... Ise tunnen ennast küll halvasti. Ma pean midagi hästi tegema ja kähku. Ma pean leidma tee sellest august välja, kuhu ma iseennast kukutanud olen. Sest kallis, mina tulen tagasi.