Õppisin Inglise Kirjanduse tunnis, et 18. sajandi Inglismaa üks tähtsamaid kirjanike oli Alexander Pope. Naljakas, kas pole? Te ei mõista nalja? Eks ma siis natukene seletan.
18. sajand oli Valgustuse hiilgehetk. Renessanss oli just lõppenud, see tähendab, et vanad kultuurid olid tõstetud tagasi tähtsaimatele pedestjaalidele maailma kuulturide hulgas. Kõige tähtsam oli aga see, et inimesed hakkasid uuesti mõtlema. Leiti, et senine maailmapilt on vale ja anti teed teadusele. Algas Ratsionalismi ajastu. Jumal lükati kõrvale, võib öelda, et uskujaid hakati nii mõnelgi pool imelikult vaatama. Jumala asemik maa peal Paavst (Pope ingl. k.) tõugati oma võimukohalt ja esile tõsteti Ratsionalismi üks säravamaid kirjanike: Alexander Pope, inglise kirjanik, kellel oli raske halvatus.
Nüüd saate sellest naljast aru?
Their faith wasn't ours, we pushed away the Pope, and in his place we found another, a better man than the Pope at that was a(A.) Pope.
No comments:
Post a Comment