Ei ole miski saladus, et noorte ja vanemate vahel on tülid. Juba aastaid, aastatuhandeid lausa, on need kestnud ja selle peamiseks põhjuseks on enamjaolt see, et noored ei oska, vanemate arvates, veel piisavalt adekvaatselt elu hinnata ja kuidas nad saaksidki, sest ega nad ju ometigi ei tea elust midagi.

Jah, ma ei hakka vastu vaidlema, et 40 aastane on tõesti elanud kauem ja tal on peaaegu kindlalt rohkem elukogemust, kui mistahes teismelisel, kuid siiski ei tohi see 40-aastane auväärt isik unustada, et tänapäeva elu on teistsugune, kui oli varem, alati on noorte elu teistsugune, uudne. Just seetõttu ongi noortel rääkida vanadele nii palju, öelda rohkem, kui nende vanad ja hallid pead vastu suudavad võtta.

Siin saabki aga takistuseks just see arvamus, et noored ei tea midagi, arvates, et nende elukogenud tarkus on see kõige õigem siin maailmas, arvestamata, et nende elukogemused on möödunud hoopis teistsugusel ajal, mil mõtiskleti hoopis teistsuguste asjade üle, mil kõik toimis teisiti. Nende siseminetsensuur, mille olemasolu nad küll eitavad, ei lase neil leppida mõttega, et tõesti asjadest võib nii mitut erinevat moodi aru saada, sest harva on miski kindel. Just need, kes näevad, et midagi võib olla ka teistmoodi liigutavad maailma edasi, mitte need, kes kuulavad ja vaatavad ja ütlevad: "Ju peab siis nii olema!"

Einstein, Galileo, Newton ja teised targad mehed meie minevikust on kõik olnud sellised, kes mõtlevad teisiti. Nende nooruslik mässumeelsus ja uudne mõtlemine nägid asju uute vaatenurkade alt ja tänu sellele olid nad ka kõigist teistest paremad. Tänapäevased võimalused on aga nii laiahaardelised, et kellelgi ei ole suureks probleemiks saada sama targaks, kui oli Einstein ja vaadata sealt edasi ja seda veel palju nooremas eas, kui tavaliselt. Tänapäeva noortel on maailma arendamiseks, parandamiseks ja edasiviimiseks rohkem resursse ja andeid, kui oli vanadel omal ajal.

Kõik, mis meil tänapäeval on, toob noortele palju kiiremini kõik need elukogemused, mis on vanadel. Me ei pruugi kõiki neid kogemusi veel päris hästi mõista, kuid kahetsusega pean ma teatama, et noorte mõistused saavad varem küpseks, kui nad on seni ajaloo vältel saanud. See aga tähendab, et rohkem noori läheb raisku, sest oma mõistuse kasutamine on kergelt hirmutav ja need, kes ei ole veel seda päris enda ohjesse saanud, võivad hakata käituma oma lapselike impulsside, kuid vanemalike teadmiste varal.

Just selline periood on meil praegu ja üle jääb vaid loota, et see leiab tulevikus muutusi. Noori on hakatud rohkem kuulama, meie karjed jõuavad nõrga sosinana vanema põlvkonnani, kajades vastu selle kanjoni seintelt, mis laiub meie, noorte, ja vanema põlvkonna vahel. Tuleb lihtsalt võtta kopsud õhku täis ja loota.

Tegelen enese reklaamiga

http://noortehaal.delfi.ee/news/in/arutlus-noored-kirjanikud-ja-blogid.d?id=50096461

Ei tohi seda teksti siia ilma Delfi loata ümber kopeerida ja luba ei viitsi ma küsida.

K

Kohtumine lokaalis

Ma käisin sind otsides mööda rahvarohkeid, kõledaid ja külmasid Tartu tänavaid. Iga vastutuleva inimese peale mu süda hüppas, iga nurga peal pidin ma pea hingetuks jääma, kuid ei midagi... Alati nägin ma valesti.

Lõpuks andsin ma alla, sest see oli sõprus, mitte armastus, mis mind sind otsima tõi. Sõbraliku embuse ja unustatud sõnade igatsus. Kes teab, ehk on tõesti mu südames mingi osa, mis ka su huuli igatseb, kuid see ei ole mu mõistuses. See ei ole teadlik ja kui ma seda ei tea, siis ehk ma ei igatsegi seda tõelikult.

Ma olen kurb, sest täna ei tee ma midagi, vaid mõtlen. Mu elu laguneb ja sellisel hetkel on kõige valem asi, mida inimene teha saab, mõtlemine. Ilma mõtlemata oleksin ma täpselt seal, kus ma tahan olla.

Mõtlemine toob mu silme ette blondid juuksed ja... silmad. Nii ilusad silmad, kuid nende värvuses pole ma kindel. On nad rohelised? Sinised? Hallid? Kurat seda teab.

Veel kerkib mu silme ette naeratus. Õigemini mitu erinevat naeratust ühel suul. Ja siis veel naer. Kõlav, vaikne naer, saadetuna võõramaistest sõnadest.

Kõik haithub mu silme eest, tuues tagasi keskpäevase lokaali jutukõmina ja tuhmis valguses sagimise. Ainult naeratus jääb ja seda ettekandja huulil. Ma vastan talle, või vähemalt üritan, sama sooja naeratusega ning tellin kannuga kohvi.

Ma just parasjagu kallan oma tassi, kui minu vastu istub mulle tundmatu noormees, umbes minu vanune, ja lausub: „C'est chanson, c'est magnifique!“

Jällegi kostus mu kõrvu võõramaa keel, kuid see ei olnud see sama, mis ennem koos naeruga mu kõrvus oli kõlanud. See keel oli palju voolavam ja sellest sain ma ka veidi aru, mistõttu ma ka kuulatama jäin, kuid parasjagu ei kostnud ühtegi laulu. Ilmselt sai noormees aru, minu näoilmest, et ma teda ei mõista ning ütles, puhtas eesti keeles: „See laul, mis su eas mängib. See mida sa siin praegu üritad kirja panna,“ oma pilguga viitas ta tühjale paberile ja pastakale, mis minu ees laual lebasid. Veel hetke olin ma segaduses, kuid siis sain ma aru, et see kõik mängib tõesti lauluna mu sees. Ainus mida ma veel ei mõistnud oli see noormees. Kust ta tuli ja miks teab ta minu mõttemaailma minust paremini?

Justkui loeks ta jällegi minu mõtteid, tõusis ta püsti ja sirutas oma käe välja: „Alexander Møller, lootusi hellitav poeet.“

Tõusin samuti ja võtsin ta käe vastu: „Kauri Kaljuste, lootusi hellitav kirjanik.“

Noormehe naeratus venis talle lausa kõrvuni: „Järelikult oli mul õigus. Ma loen juba mõnda aega su blogi, sealt ma su ära tundsingi.“

Ka minul tõi see meeldiv üllatus naeratuse huulile. Mitte kunagi varem ei olnud ükski mu lugeja tulnud mulle lihtsalt minu blogi pärast tere ütlema, vähemalt mitte täiesti tundmatu lugeja.

Viisakusest ja kergest huvist, kuigi ma tavaliselt luulet väga ei loe, küsisin talt, kas ehk on võimalik temagi teoseid kusagilt lugeda.

„Kui sa just taani keelt ei loe, siis vist pole mõtet,“ vastas ta muiates ja viis teema kohe mujale, kuigi ma temalt ta päritolu kohta oleks tahtnud rohkem küsida.

„Aga miks sa lootusi ainult hellitad? Minu arust läheb sul praegu väga hästi!“
Kehitasin selle peale õlgu ja kohvitassi äärt silitades vastasin: „Edu ei taha mu tegevusi just kuigi heldelt saata.“
Alexander vajus sügavale tugitooli, heitis jala üle põlve, pani käed rinnale risti ja hakkas rääkima: „Sul läheb paremini kui minul. Sa oled vähemalt avaldatud!“

Jällegi täitis mu mõtteid segadus ja ma hõikasin vahele: „Ei ole ju! Ma olen küll üritanud, kuid alati on mulle öeldud, et ma kirjutan liiga naiivselt.“

Noormees vangutas pead, vaikis hetke ning hakkas selgitama: „Ka sinu oma blogi kusagil interneti avarustes on avaldatus. Mõtle kasvõi sellele, et su teosed on seal palju kättesaadavamad. Oleksid sa end avaldanud kusagil ajakirjas, siis ma sind ei teaks.“

Hetkeline vaikus jälle, ennem kui Alexander jätkas: „Enda avamine maailmale nõuab julgust ja nagu sa ise ütlesid, oled sa üritanud ka ajakirjades end avaldada. Kui blogis ehk nii kriitilise pilguga ei vaadata, siis seal küll. See nõuab tohututes kogustes julgust! Julgust, mida minul näiteks ei ole. Ma ei julge isegi oma blogi pidada, kartes avalikku kriitikat.“

Kuigi kogu see jutt oleks pidanud olema tujutõstev ja julgustav, otsisin ma ikka tema sõnadele ainult vastuväiteid.

„Aga blogiga ongi see probleem, et sealt ei saa kriitikat ja kõik ei ole nagu sina, Alexander, et astuvad ligi ja tunnustavad kellegi tööd. Pelegi, paberkandjal oma teost näha, seda füüsiliselt puudutada. See on kujutlematult hea tunne! Igatsus selle järgi on pea sama suur, kui igatsus armastuse järgi. See on suurim tunnustus, mis ühel kirjanikul võib olla. Kas see ei ole mitte iga kirjaniku unistus? Interneti avarustes on ruumi lõputult, sinna pääseb igaüks, kuid reaalsete raamatukaante vahel on vaid piiratud arv tähemärke ja edasi tõukabki just see soov, see unistus, et need tähemärgid, või vähemalt osa neist, on jus minu kirja pandud tähemärgid!“

Alexander kuulas mind lummatult, kuigi ma ei mõistnud miks, aga siiski läbis mu pead hetkeks mõte, et just nüüd on õige hetk proovida anda elumuutvat nõu, kuigi ma ei teadnud, kas see on just õige nõu.
„Alexander, kui sa ainultoma sahtlisse kirjutad, siis mingi hetk see ei rahulda sind enam ja usu mind, see hetk ei ole kaugel. Nii et, Alexander, soovitan sul kohe julgus kokku võtta, minna koju ja end avaldada. Avalda ennast igal pool kus võimalik. Tee endale blogi ja kuhja see oma töödega üle, ükskõik kui head või halvad need ka sinu arust ei ole, alati leidub keegi kellele see meeldib. Mine ja otsi üle iga kirjandusajakirja kontaktid, mida sa tead, ning saada neile oma töid. Saada palju ja tihti. Alati looda! Mine nüüd!“

Ja ma üllatusin, kui Alexander tõesti tõusis, minuga hüvasti jättis ja lokaalist välja tormas. Pahviks lööduna panin minagi ennast riidesse, tasusin oma arve ja kõndisin välja, kust nüüd pilved olid kadunud ning päike säras. Ma vaatasin enda ümber ringi ja täiesti tahtmatult pahvatasin ma järsku naerma. Mind täitis ülevoolav rahulolu enesega. Ma tundsin ennast päriselt kirjanikuna.

Mis aga elu reaalsuse piiridest välja viis, oli just see tänavanurk, kus ma põrkasin sinuga kokku. Sa otsisid mind, nagu mina olin otsinud sind ja siin me nüüd olime. Õnnelikud. Mitte miski ei saanud elu muuta enam halvaks, vähemalt mitte minul. Ma teadsin mida ma tahtsin teha. Ma kavatsesin olla ainult mina ise.

Alexandrit ma aga ei näinud enam kunagi. Ma küll otsisin, kuid ka tema blogi ma ei leidnud. Mõnda aega vaevas see mind tõsiselt, kuid lõpuks andsin ma jälle alla. See ei olnud ju oluline. Oluline oli see, et ta kunagi oli olnud ja ta oli mind aidanud. Tema tegi minust kirjaniku.

------------------

Selle kirjutasin ma... 30. mail, kui ma istusin kohvikus olles ennem seda tõesti niimoodi tänaval ühte inimest otsinud, sest minu telefonile ma ei meeldi. Värske Rõhu toimetaja arust on täiesti absurdne see, et ma olen mina-tegelasena iseennast kasutanud. Ja muidugi vabandan ka kirjavigade pärast.

Kauri

"Nii hea on juua kohvi ja rääkida. Lihtsalt rääkida. Istuda. Siin. Täielikus üksinduses."
Nii kirjutas Rein oma päevikusse oma elu kohta. Ta oli väga eraklik inimene, vähemalt senikaua kuni ta oma kodus ilusti nelja seina vahel. Kui ta aga välja läks olid tal sotsiaalne kohustus olla jutualtis ja rõõmus. Seda nõudis tema au.
Au oli üks asi, mida ta hindas kõrgelt, erinevalt paljudest teistest temavanustest. Temavanused oleks siis noorukid.

ja siin jääb pooleli...

Indeed. He journeyed far and wide and met a lot of different people, but he always wanted back. He always rushed back home, when he finally had the chance. He missed it. He missed the sweet and warm embrace of HIS OWN bed. He missed the people. He missed Her, whereever he was, She was the reason to come back home.
And She always waited for him.
She was always standing on the door, with her arms open.
He came back, he ran to her and swept her off the ground. She twirled and swirled through their garden and finally pushed his lips against her's. He could feel her heart beat fast and his wasn't better.
He loved her.

Mind ootab tee. Reis. Rännak. Meri.

Tere kõigile,
        Mina olen inimene, kes ei tea, kuhu ta läheb ja mida ta teeb. Ma olen inimene, kes ei tea tulevikust midagi.
Vaadake ennast ja öelge ausalt, et teie ei ole sellised inimesed. Öelge seda, kui julgete. Ma arvan, et te ei julge.
Kuidas sa saad teada oma teed? Kuidas saab keegi üldse teada kuhu ta läheb?
Tulevik on tundmatu, meie kõigi jaoks. Kes teist on kunagi mänginud arvutimänge, siis teie jaoks on see võrdlus. Tulevik on kaetud fog of war'iga, mis avaneb aeglaselt sekundhaaval, kui sinu tegelane sinna jookseb, muutes selle olevikuks. Uduvines kompame me kõik pimesi teed, lootes leida lõpuks midagi. Me teame enam-vähem oma suunda, kuid kas me sinna ka kunagi välja jõuame, seda me ei tea. Vahest aitab, kui sinuga on teine paar silmi, mis aitab leida teed. Mõnel on neid rohkem. Ma võin ausalt öelda, et ma olen õnnega koos, sest minul on tõesti neid silmapaare rohkem kui kaks. Mul on sõbrad, kes aitavad mind sellel teel ja uksuge mind, mu kallid sõbrad, et ka mina olen siin teie kõrval ja hoian teie eest tõrvikut, et olla teile abiks. Ja kui mõni teist ära väsib, rännukaaslased, siis olen ma valmis teid sülle võtma ja teid edasi tassima. Ma tirin, kui vaja. Ma ei jäta teid maha. No man left behind. Nii kõlab reegel.
Sõbrad, rännukaaslased, kamraadid. Me jagame veelähkrit ja teemoona. Me jagame kõike. Vähemalt mina jagan teiega. Minu elu on teie käsutuses. Kunagi olid rüütlid, ammu. Neil oli oma aukoodeks. Minulgi on oma aukoodeks, sõpruskoodeks. Ma tõstan teiste elusid enda omast ettepoole, need on minu jaoks tähtsamad. Kas see on hea või halb, seda ma ei tea. Mida ma aga tean on see, et seal ei ole vahet, sest teie teate, kuhu te siin hallis massis liigute, mina ei tea. Ma alles otsin. Ja ma luban teile kõigile siin ja praegu, et ma oma tee ka kätte leian. Senikaua sörgin ma teiste järel, hoides koguaeg silmis üht pisikest jalgrada, kirjaniku jalgrada, mis ei ole aga minu lõplik tee. Teie kõrval olles saan ma mööda seda rada liikuda, sest teie toetate minu sammu selle tee peal. Ma kirjutan teist ja meist. Minu sõnad paberid on kõik kirjutatud pühendusega teile. Otsige endid minu lugudest, ma olen kindel, et te leiate end sealt. Mõned on rohkem, mõned on vähem, kuid te olete seal. Nii on mul igaveseks teist mälestused, juhuks, kui teie tee peaks keerama ära kaugele, eemale minust. Kui te peaks juhuslikult liikuma liiga kaugele. Mõned juba liiguvad. Üks kaugemale, teine lähemale, kuid siiski ära. Enam ei kõnni me nii tihti koos mööda tänavaid, täielikus teadmatuses. Enam ei löö me nii tihti kokku. Hüüe "Schultz!" ei kaja enam nõnda valjult nõnda tihti.
Meie tee algas nagu meie vestlus, ühes kohas koos ja ta on liikunud nii kaugele sealt algusest. Kõik on muutnud. Selle aja jooksul, mis me oleme koos kõndinud, on minu elus juhtunud nii palju. Just tänu teile on mu elu olnud täis põnevust. Kuid meie seiklused ei ole veel lõppenud. Meie vestlused on veel pooleli, meie vaidlused on veel pooleli. Meil on veel töid teha, sest 9 tundi on õlut joodud ja tööd tehtud vaid 15 minutit. Meil on käimata reisidel. Meil on veel mõned jagamata viinapudelid.
Jah, meid ootab veel nii palju ees, meil on nii palju teha, kuid kas ja kus me neid teeme, on veel saladus, sest see kõik kuulub tulevikku ja tulevik on teadmatus. Ainus mida ma tean on see, et minu suurim soov on näha teid oma tulevikus. Minevik on olnud küll tore, aga just tulevik hoiab põnevust. Tulevik on nagu Riiamägi ja tulevik on "Sealpool!"
Liigume.
           Ma tänan,
                 Kauri Kaljuste

Nad lamasid voodis, kahekesi, teineteise kõrval ja vaatasid teineteisele otsa. Nad rääkisid ja rääkisid, väljas oli juba pea valge. Nad ei hoidnud teineteise ümbert kinni. Nad ei hoidnud isegi teineteisel käest. Nad olid õnnelikud ja kurvad korraga.
Kui üks neist tahtis kuhugi minna, tõmbas teine ta alati tagasi. Nad lamasid lihtsalt seal.
Nad lamasid
ja lamasid
ja lamasid veel.
Ja siis tuli hommik, mis tõi endaga kutsuva kohvi lõhna. Nad tõusid ja läksid kööki, kus neid ootas nende sõber, naeratades omaette.
"Tere hommikust!" soovisid nad kõik ja kallasid endile kohvi.
Kohv.
See oli hea.
Nad läksid ära. Need, kes olid lamanud, läksid lahku. Üks neist läks kolmanda sõbraga minema, hommikusse.
Lahkumisembus kestis kaua. Liiga kaua isegi.
See kallistus oli nagu suudlus.
See kallistus oli jumalagajätt, justkui ei näeks nad enam kunagi.
See kõik oligi lõpp. Siin lõppes veel üks elujärk. Nüüd viivad nende teed neid eraldi tulevikkudesse. Neid kõiki. Neid blonde ja brünette ja punapäid.
Neid ilusaid inimesi.
Jällenägemiseni! Hüvasti...