Ma mäletan veel ehedalt neid hetki kui käsi värisema hakkas kooli tulles. Siis kui pabereid sisse käisin viimas ja siis kui 2. septembril juba õppetööd tegema astusin. Järgmine kord kui ma seda käte värinat tundsin oli juba oktoobrikuus, aga see on hoopis teine jutt. Niisiis, märkasin, et sellel koolil kuhu ma sattunud olen, on päris palju vigu, aga on ka hunnikutes plusse. Ja nüüd, veebruarikuu alguses, saan ma seda kätevärinat, uue klassi tunnet uuesti kogeda. Sest jah, klass muutub, tunniplaan muutub, elu muutub. Nii tore, nii tore.

Minu enda loodud prognoos osutus võltsiks. Hah. Ma ju ise tegin ta selliseks, aga ikka oli pettumus. Astusin pargis ja mõtlesin, et puud võiksid tagasi lehte juba minna. Lund ei tasu liiga palju kah aastas näha. Järsku tundsin jala peal miskit teravat torget. Vaatasin alla, ja minu jalga, naha alla, oli parasjagu madu ronimas. Tema pea oli juba peaaegu täielikult läbi veritseva avause minu nahas aetud. Tundsin tema kõditavat vingerdust seal all. Vaatasin ja jälgisin, kuidas tema aina rohkem sisse mahtuv keha mööda minu jalga vääneldes liikus. Selline pikk liikuv mügarik. Jalal hakkas vaikselt külm juba, nii et lasin püksisääre jälle alla, tundes madu enda keha all. Jalutasin edasi. Jõe äärde. Istusin pingi peale ja vaatasin vastaskaldal olevaid puid ja vaikselt jõevoolus ujuvaid jäätükke. Ja järsku tuli minu pähe idee, ma ei tea miks, haarata üks neist imepärastest põrnikatest kes minu ümber tiirlesid ja ta elusalt alla neelata. Nii oli minu sees neid lausa kaks juba. Üks hea, üks halb? Mõlemad halvad? Mõlemad head? Kelle vaatepunktist? Jah, minu sees olid Jumal ja Saatan!

Ka mina esitan muusikalisi palasid. Kuigi suht feililt.

Kui nüüd asja igast küljest vaadata, siis pean ma vist kõikidele väidetele vastu vaidlema. Kui ühele antakse juba nii palju valikuid, siis kui palju valikuid on kõigil? Tegelikult, kui pöörduda üksikisiku, sinu, poole, peaksin ma ütlema, et kõik on kinni selle taga, mida sina otsustad. Olgu selleks siis paremad hinded koolis või maailma paremaks muutmine. Sina omad selle kohta enda arvamust ja keegi ei saa öelda, et see on vale. Oma arvamust ei tohi sa aga teistele peale suruda aga sa võid teiste arvamuste vastu vaielda ja võidelda nii palju kui hing jaksab. See oleks lausa patt lasta teistel avaldada täiesti teistpidist arvamust ja mitte sellele vastu vaielda, kuid ole ettevaatlik, et sa teise arvamust oma tulihingelisuse juures valeks ei tembelda. Sa võid lugeda saavutuseks seda kui sa paned teise inimese enda arvamuse üle mõtlema, kuid kui ta selle üle võtab oled sa põrunud. Sa pole saanud ise targemaks, peale teadmise, et su vestluskaaslane on nõrga iseloomuga. See tähendab, et teie verbaalne lahing oli tulemusteta ja sinu vaimuvägi, sinu sõnad on tühjale õhule pillutud. Justkui avakosmoses sülitamine... Ei, veelgi mõttetum, sest avakosmoses hõljuv sülg võib kunagi veel kedagi tabada. Aga õhus rippuvad sõnad? Kas klassiruumis istudes on võimalik tabada osake seal aastaid varem jagatud õpetustest?

On olemas sellised pisikesed putukad siin eksistensti välises elus, sellised kes suudavad iga kord tähelepanu endale võita. Ma arvasin, et nad kõik on peitu pugenud talveks, kuid siiski eksisin. Üks selline lendas just minu eest mööda. Sinised tiivad olid tal. Ma ei saa aru küll miks, aga need lihtsalt tõmbasid teda vaatama. See oli ilus, kuidas need tiivad päikesekiiri peegeldasid. Mis need putukad eriti eriliseks teeb, on see, et nende vaatamine kurnab su vaimu. Miks ta kurnab? Sest sa ei saa nendele pihta, sellele miks nad olemas on. Mulle jõudis just kohale, et talv ongi nende putukate kõrghetk. Kui meeldiv. Tahaks lihtsalt lumes lamada ja nende lendu jälgida. Teha mitte midagi ja puhata.

No tere jälle, kulla rahvas. Ärge arvakegi, et ma teid ära olen unustanud. Ei, asi on hoopis selles, et siin eksistentsi välises elus on samuti talv nagu teil ja kogu aeg kulub ümbruse imetlemisele ja lume nautimisele. Niisiis juhtus, et kõndisin ükskord lumevaiba alla kattunud alleel, sissepakitud nagu kubujuss, ja avastasin, et maailmas on kaks reaalsust. Sellele avastusele tulin ma allee lõpus, kus asus jõgi. Jõkke vaadates võis näha neid kahte reaalsust korraga. Üks neist on R-reaalsus, ehk siis see, mis ka päriselt kõigile näha on, R-reaalsuses asub olevik ja seal viibid sa alati. Teine on aga U-reaalsus, seda ei näe paljud ja tihti näevad need vähesedki seda reaalsust ainult unes. U-reaalsuses on võimalik näha aega, võimalik on näha nii tulevikku kui ka minevikku. Näha asju, mis peaksid juhtuma, aga millel sa ise takistad juhtuda. Seal võid sa näha, mis oleks juhtunud, kui sa oleks teinud selle kõrvalepõike kauplusesse. U-reaalsust on raske seletada. Ja raske on ka ennast selle küljest lahti rebida. Minagi seisin jõkke vaadates terve nädala, unustades kõik muu. Lastes oma vaimul voolata koos jõega, mõtlemata liiga palju, tunnetades vabadust. Unustades väljad. Keskendudes rajale.

Jah... Nüüd kadus ka see viimane terve mõistuse majakas mis selles metsikus maailmas veel alles oli. Mitte midagi ei saa aru mis toimub ja tegelikult... tegelikult ei peagi saama. Mis seal ikka. Saadan selle kõik persse. Ma ei pea ega taha enam isegi aru saada. Sa nimetad mind isekaks? Ja olengi! Täpselt nagu sina. Täpselt nagu kõik teised sitarattad. Kas mina ei tohigi siis olla sitaratas nagu teie? Aga türa küll, ma tahan olla selline. Miks ma peaksin ootama, et inimesed enda pead vitust välja tõmbaksid kui palju lihtsam on oma pea vittu pista ja vooluga kaasa minna. Miks peakski proovima, kui kõik sind siis vihkavad?
Käige kõik vittu ja imege munni, sitanikerdistest persenikkujad!

Uus aasta veeres tasapisi inimeste ellu. Algas järjekordne aastakümme, kuid keegi ei tundnud ennast teistmoodi. Kõik oli sama. Vaikus ei olnud midagi uut, lärm samuti. Aleks istus aknalaual ja süütas oma sigareti.
"Kui ma praegu lõpetaksin, kas siis keegi üldse teaks, et ma püüdsin?"
Aleksi seljatagant astus ligi tüdruk, Maria. Ta pani oma käed ümber poisi ja raputas pead.
"Aga kui ma sellega hakkama saaks? Kas keegi siis üldse teaks, kes see oli?" küsis Aleks. Jällegi järgnes pearaputus. Maria lasi Aleksi lahti ja istus poisile sülle. Ta võttis õrnalt poisi peast kinni ja ütles vaikselt, vaadates tema vesistesse silmadesse: "Aleks, kui sa seda teed, siis sa pead leppima sellega, et keegi sind ei tea. Ole valmis pettuma. Aga ära anna alla, mitte iial!"
Mööda Aleksi põske veeres alla üksik pisar, kui ta oma sigaretist mahvi võttis ja pilgu alla tänavale pööras.