Noh jah, jälle öeldi ära. Kes teab millest ma räägin, see teab. Sealt tuleb küll häid sõnu minu kohta, kuid nagu välja tuli olen ma liiga naiivne. Mis see peaks tähendama? Ah, vahet pole. Ma ei tea kas ma viitsingi enam. Tagasilükatud saada pole üldse tore, teeb meele kurvaks lausa.
Üldse olen aegajalt nagu natukene pettunud. Iseendas. Eriti sellepärast, et mul ei ole absoluutselt püsivust ja ma ei tea mida ma tulevikus teha tahan.
----------------------------------------------
Kas te kujutate ette villat Prantsusmaal? Selliseid nagu seal filmides igal pool kujutatakse rikastel olevat. Sellist valget. Aga kas te kujutate ka seda mahajäetuna ette? Umbes selline nagu jällegi filmides näha võib, ronitaimedesse mattunud. Noh, mööda ühe sellise villa treppe kõndis kolm meest, mustades ülikondades. Nad keerasid ukse lukust lahti ja sisenesid gigantsesse vestibüüli. Nad ei läinud mitte otse trepist ülesse, vaid suundusid ühte pisikesse koridori mis peitus odava välimusega puitukse taga. Selle koridori seinad olid kaetud maalidega, enamus neist olid viltused. See häiris ühte meestest ning ta jäi teistest natukene maha, maale sättima. Ta jäi ühe maali ette seisma ja vahtis mitmeid minuteid jutti ühte viltust maali. Mida ta sel ajal küll mõtles? Seda ei või me iialgi teada, küll saame me aga arvata. Selleks peaksin ma ilmselt jutustama tema eelneva eluloo. Olete te valmis? .....................
---------------------------------------------------
Ausalt, ärge küsige.
K
No comments:
Post a Comment