Keset pimedust ilmus toa keskele hele kogu. Algusel nägi see välja justkui tavaline sammas, kuid siis võttis see inimese kuju. Sellest kogust eralduv valgus tekitas enda ümber valgussõõri, millest jäid välja just need kaks ainsat inimest ruumis, ainus vahe oli see, et nüüd oli võimalik nende kogusid pimeduses eristada. Mõlemad neist tõusid püsti ja astusid uudishimulikult valgussõõrile natukene lähemale. Nüüd võis juba neid ennastki näha. Üks oli poiss, teine tüdruk. Poiss, brünett, noor, kuid mitte väga pikk, vaatas üle sõõri tüdruku poole. Tüdruk, blond, noor, natukene pikem isegi kui poiss, aga imeilus, vaatas üle sõõri poisi poole. Nad seisid mõnda aega vaikuses, lihtsalt vaadates teineteisele otsa, kuid hakkasid siis järsku korraga liikuma. Nad astusid valguskogule aina lähemale ja lähemale, kuniks nad olid juba päris selle kõrval, teineteisel pool kogu. Nad vaatasid, läbi kogu, teineteisele otsa ja sirutasid siis käed välja, otse valgusesse, kus nende käed kohtusid ja nad neist kinni haarasid. Poiss tüdruku käest ja tüdruk poisi omast. Valgus hakkas kasvama, neelates nad endasse. Kadusid nii poiss kui tüdruk, kuid valgus oli alles. Valgus on alati alles.

Jalutades öösiti kodu poole on hea mõelda. See on lihtsalt selline tore tegevus. Mõtlemisele lisandub aegajalt ka unistamine, või noh... tihti, ausalt öeldes. Väga tihti. Tulevik on tore ja lummava, aga samas ka hirmus. Tuleviku kohta ei ole midagi teada. Ettenägelikkus on oskus, mida tuleb harjutada aastaid, ettevaatlikult, kuid siiski kipuvad ju nii paljud tegurid välja jääma ja ikka läheb kõik teisiti. Selle pärast tulebki elada hetkes. Nagu öösel kodu poole jalutades ja mõeldes juhtus. Inimene peaks tegema seda mida ta tahab ja mina tahan hetkel teha hundiratast üle raudtee. Ma pean seda saama teha! Ma tahan seda teha ja siis inimesi õpetada... Ma tahan neile selgitada, miks ma seda just tegin! Ma tahan olla õpetaja! Saate aru, ma reaalselt tahangi õpetada... Miks? Ma ei tea ja mind ei huvita! Ma lihtsalt tahan... See on nii hea tunne, see on... See on... Võimas. Inimene lihtsalt teab, kui ta teeb midagi mis talle meeldib ja inimestele loengut pidada... Kas see ei meeldi siis kõigile? Vist mitte... Aga mina ei ole kõik. Olen mina ja teen mis mulle meeldib. Olen egoist, sest ilma selleta ei saa olla altruist ja mind ei koti teiste arvamus sellest, sest olen egoist. Olen egoist. Olen armunud, kuid egoist. Ehk olen kunagi armunud pereinimene ja egoist. Äkki olen kunagi vana ja põdur pensionär, kuid egoist. Olen uue ajastu poliitik, suutes teile kõigile rääkida midagi, mis ei puutu asjasse, kuid siiski on nii oluliselt ebaoluline. Tulen paari aasta pärast välja ja lükkan eemale Savisaare ning seejärel kargan Ansipi kallale. Ei jää neid alles, kui noor nendega lõpetab ja algab järgmine lehekülg meie poliitilises ajaraamatus. Räägin rahvaga... Rahvas kuulab mind... Ja mina kuulan loengut. Loeng räägib inimese kopsude tööst. Järelikult on see vist arstiteaduskond, kus istuda ja kuulata on nõnda hea ja põnev. Ja see on asi mida teha terve elu. Aidata inimesi ja muuta nende elu paremaks. Kuid kas see ongi altruism? Ei ole, sest ka see on egoistlik. Viimane sõna on alati siin. SIIN! Selge? Hea.

K

Kitarri keelte vaikne heli kõrvas kumisemas uinus Mattias, sisenedes iseenese mõttemaailma, teadmata mis teda täpselt ees võib oodata, sest kõige halvemini teadis ta iseennast. Ta võis näha teiste sisse, teada mida teised mõtlevad, ette aimata mida nad järgmiseks teevad, kuid ta ei suutnud kuidagi lahendada suurimat mõistatust - Iseennast.
Ta üritas kõike. Ta kirjutas, luuletas, näitles, jõi, rääkis, otsis. Ta tegi läbi kõik mida on teinud teised, et ennast leida, kuid miski ei aidanud. Lõpuks ta mõistis miks need ei aidanud. Tal ei olnud vaja ennast leida, ta oli ennast juba ammu leidnud, ta ei olnud kunagi kadunudki. Tal tuli lahendada mõistatus, oma mõistus. Täpselt nagu igal inimesel sellel kiirpallil nimega Maa.
"Miks? Miks? Miks?! Miks OTSIVAD inimesed ennast? Nad on ennast juba leidnud! Nad peavad ennast ainult lahendama!" need mõtted tagusid igapäevaselt, hommikust õhtusse, vastu Mattiase aju, pannes tema pea valutama.
Koolist ei ole selle mõistatuse lahendamisel abi. Kodust ei ole selle mõistatuse lahendamisel abi. Mitte millestki ei ole selle mõistatuse lahendamisel abi! Ükskõik mis sa teed, sa oled ikkagi üksinda iseenda mõistusega, mis justkui Mount Everest sinu ees kõrgub, jättes sulle ainult mäejalami millel uitada, kuigi vastused mida sa otsid asuvad tipus. Sul ei ole varustust, et seda mäge ronida, sul ei ole seda ka kusagilt saada. Sa pead seda tegema toetudes ainult iseendale. Iga läbitud kilomeetriga kasvab sinu enda kindlus ja teadmine, iga tõustud meetriga oled sa targem ja lähemal saladusele, kuid ettevaatlik pead sa olema ikka. Mägi ei kahane, ei lähene maale. Kui sa eksid, sa kukud ja siis enam tagasiteed ei ole. Sa jääd vigaseks iseenda mõistuse vastu, sa ei saa enam liikuda ja ainus mis sulle jääb on teadmine, et sa olid peaaegu kohal, kuid tegid vale otsuse ja tagasiteed enam ei ole.
Jah, enam ei saa asju parandada. Kui just... Kui jaksaks ainult püsti tõusta. See on valus, see on raske, tee ainuüksi jala liigutamiseni tundub nagu terve mäe ületamine, kuid... Kuid jah! See on võimalik! Su vigastused on kinni ainult sinu enda peas, sa pead nad ainult ületama. Hoolimata oma vigastusest on võimalik sul uuesti proovida! Tee on raskem kui ennem, valusam kui ennem, kuid siiski võimalik! Usk endasse on sinu ainus ja ka parim abivahed, mis olla saaks. On küll veider, vahel kaob see ära, siis sa justkui libastuksid, kuid ettevaatus aitas. Liigne ettevaatus aga hoiab paigal ühe koha peal, kalju äärel, kuid siiski kindlal pinnal, tegemata sammu, et olla ettevaatlik ja mitte riskida kukkumisega. Või kui prooviks ainult natukene. Hüppaks siit üles, tõmbaks ennast ülesse, toetaks jala sellele kivile ja tõukaks ennast ülesse, haarates vaevu sõrmeotstega järgmisest kivist ja vinnates ennast ülesse. Jällegi on sinu all kindel pind ja meetrid on vähenenud. Mõistatus hakkab peaaegu lähenema, kuid käte ja jalgade toetuspunktid hakkavad vähenema. Nad paiknevad teineteisest kaugel, hüpped muutuvad pea võimatuks.
Ettevaatust! Kui sa nüüd kukud siis on kõik. Kui sa nüüd kukud, leiad sa vaevu jõudu, et tõusta. Ettevaatust!