Siis see usu värk...

Mõtlesin, et peaks siis seda nüüd teile veel natukene tutvustama. Püsige siis minuga läbi minu ohtrate kirjavigade ja pikkade mõtetuste.

Irtaki raamat - I osa - Lahknemine {Lühendatud versioon}
Olafi auks korraldatud pidustused kestsid pea terve nädala, aga Inimesed ei teinud vahet, sest taevas ei rännanud veel ühtegi keha. Nende pidustuste viimasel päeval aga tulid Mortvaile ja Olafile külla Istonie ja Gruind. Gruind oli endaga kaasa toonud veel ühe kingituse Olafile. Suur terasest kera, mille ta siis kogu rahva ees põlema pani. Kui Olafi siis palus, et tema kingitust oleks võimalik kogu rahval kogu aeg näha, tõstis Gruind selle oma kätte ja viskas ülesse taevasse, kus ta valgustas ära kogu Irtaki. See oli päike. Et aga Irtak pöörles, siis aegajalt kadus päike ära ja pimedus kattis jälle maad, aga kuna Inimestele oli valgus meeldima hakanud, saatis Istonie taevasse oma hõbedaselt helkiva looma. See oli kuu.
   Olafi pidustused said läbi ja algasid päikese ja kuu pidustused. Pidustuste segaduses oli aga Inimestel, kes Olafit võidukaks ei pidanud, võimalus oma salaplaane teha. Nad kogunesid vastkasvanud metsa juures ja arutasid, et mida nad peaksid tegema. Arvamusi oli palju aga enim läks rahvale peale osav kõnesepp Melor, kes oli ka koos Olafiga Rohelises Riigis käinud. Tema arvas, et rahvas peaks lahkuma Mortvai ja Olafi valitsuse alt, mida ta ise nimetas vangistuseks, ja otsima endale uue koha elamiseks Rohelises Riigis. Kui rahvas küsis talt selle peale, et mis nad teevad kui Vennad neid ründavad, vastas Melor: "Ükskõik kus ja ükskõik kes, me astume neile uhkelt vastu, sest meie astume välja Irtaki vabaduse eest!"
   Sinnapaika see plaan aga algselt jäi, sest suur osa rahvast tahtis vähemalt pidustuste lõpuni veel oma sõprade ja vendade juures. Ja pidustuste lõppedes juhtus, et teisestki Mortvai kalliskivist olid sündinud Lapsed. Nad olid lühikesed ja koledad, paljudel kinnipaistetanud silmad ja mädapaised üle keha. Inimesed vaatasid, et nad on koledad. Mortvai vaatas, et nad on koledad. Istonie vaatas, et nad on koledad. Gruind aga tundis neile kaasa, kuid tema sõna ei lugenud. Mortvai pagendas need jõletised, öeldes, et need on tema vihast sündinud jõledad peletised. Orkid*. Nad heideti kõrvale kaugele kõnnumaale, ainult paaril üksikul õnnestus ennast metsa ära peita. Pärast kahenädalaseid pidustusi järgnes vaikne lein, mida saatsid vihmapilved. Sellest ajast on jäänud sellele mäestikule nimi Varjumäed.
   Ja just neil leina päevadel leidis Melor, et nüüd on aeg lahkuda ja kutsus kogu Varjumägede rahvast ülesse lahkumaks sellest vangistusest ja tulema koos nendega parema elu juurde. Paljud läksid, kuid umbes sama paljud ka jäid. See oli ka Olafile esimene suur katsumus valitsejana ja ta ei teadnud mida teha, nii siis läks ta Melori juurde ja soovis talle head teed ja rahulikku elu. Melor paistis ehmatuvat sellistest sõbralikest soovidest, sest ta ootas midagi rangemat aga leppis nendegi sõnadega, kuigi ei öelnud ta nende peale midagi. Nii marssisid inimesed Varjumägedest välja ja võtsid ette ränna Rohelisse Riiki.
    Juba samal nädalal võttis Olaf endale oma rahva seast naise. Kuldkollaste juuste Irda, kes juba pärast nende pulmaööd rasedaks jäi.

*Ork - Peletis (Vanast Losgathi Kellest)
-----------------------------------------------------------
Ja nii see looke veereb. Järgmine peatükk Iratki raamatu esimesest osast räägib natukene Orkide elust kõnnumaal ja esimesest sõjast. Ülejärgmine räägib aga Teisest Lahknemisest. Ja pärast Teist Lahknemist algab lugu Neljandast Vennast, mis hõlmab päris pikka ajastut. Ja rohkem ma ette ära ei räägi, sest ma veel täpselt ei tea, mis järjekorras need Irtaki raamatu sündmused siia peaks panema, et neid kergem mõista oleks. Nad on originaalis natukene kõikuvad.

Ja muidu läheb elu hästi. Ma armastan ja olen armastatud ja rohkem polegi ju tegelikult vaja!
Olge tublid!
K

Ihkasin midagi mida ma veel ei tundnud. Ihkasin kuulsust, tunnustust. Ihkasin, et Sa saadaks mulle austava kirja. Aga jäin sellest kõigest ilma, ei hooli ka enam. Nüüd ihkan midagi muud. Ihkan kuldkollase päikese juurde ja tahan veeta aega allikate ääres, kuulates vee vulinat ja lugeda, või siis laulda koos veega. Lihtsalt elu nautida. Ma olen kõigest eemaldunud. Ma olen läinud ennast täis. Ma pean ennast jälle leidma. Aita mind! Aitäh!
Röövi mind ja unusta kaasa haarata mu mured. Vii mind eemale kohustustest. Vii mind aasadele, kuid ära iial vii mind tagasi nendele kahele väljale. Kõnni minuga koos mööda seda teed nende kahe vahel. Tee teoks kõik, millest me rääkinud oleme. Võta kaasa meie sõbrad, ära jäta neid. Me kõik oleme üks ja me kõik oleme pere. Ära unusta meid iialgi. Me armastame ja vihkame koos!

Venemaa inspiratsioon nr 1: Romanovite naasmine 1 osa

   Pisikene eestlaste turismigrupp oli juba paar tundi Hermitaažis ringi uitanud ennem kui nad jõudsid tsaari troonisaali. See ei olnud just väga suur aga see oli kaunis ja kiirgas majesteetlikust. Turismigruppi etteotsa, kohe giidi kõrvale tõukles end üks noor mees, mitte vanem kui kakskümmend ja vaatas ahnete silmadega trooni punase sametkatte poole. Giid hakkas rääkima kuidas põrand on lae peaaegu täpne koopia, aga kuna laes oli ka Vene riigi vapp ei saanud seda põrandal olla, sest vapi peale ei tohi ometigi talluda ju. Poiss giidi juttu ei kuulanud. Ta eemaldus oma grupist ja astus aeglaselt troonile lähemale. Just selle pärast ta siia oligi tulnud. Just selle pärast oli ta hommikul endale ülikonna selga pannud. Ta puudutas õrnalt piirdeid trooni ümber ja järgmine hetk oli ta juba üle. Keegi ei pannud isegi tähele kuidas ta aeglaselt troonini kõndis, seda õrnalt puudutas ja siis sellele istus. Alarmid aktiveerusid ja poiss lõugas üle nende: "Tere tulemast, mu isade iste! Tere tulemast, minu rahvas! Nüüd tervitage teie Romanovite viimast liiget!"

Turvamehed tormasid saali ja pöörasid oma püstolid poisi poole, giid hoidis kätega peast kinni ja vandus, samas kui osa rahvast teda üllatunult jälgisid. Poiss tõusis rahulikult püsti, kõndis turvameeste juurde ja lasi endal käed raudu panna ja minema viia, kõike seda tuima rahuga ise vaikselt naeratades.

Vene meedia oli kärme, sest kui miilits teda parasjagu Hermitaažist välja saatis olid uudiste reporterid juba kohal ja pildusid teda küsimustega. Poiss ei vastanud neist ühelegi vaid kõndis samasuguse rahuga miilitsa autosse.

Nädalavahetused

Nädalavahetused mitmused, sest mul on vaja kahest nädalavahetusest siin hetkeks rääkida. Vast suudan ennast mingi hetk kokku võtta ja pikemalt kirjutada aga mitte praegu.

1. - 2. mai möödus minul Marise ja Sanderi sünnipäeval. Käisime Altja kõrtsi juures külakiigel ja kui me hakkasime "Ta lenab mesipuu poole" laulma tõusis järsku kõva tuul. Kananahk tuli ihule. Justkui meie esivanemad tuleksid meid paitama.

Ja nüüd siis 7. - 9. mai olin ma Peterburis. See oli ka põnev. Mõttelend oli kõrge. Ja nüüd küsiti ka minult reisil olles "Do you love sex?" (Ai, ai, Maša ja Vika ja kes kurat seal veel olid, millest te küll mõtlete?) Ja siis oli seal ka tore Vanja, kes käis ringi alasti. Kahjuks papli all ta muusikat ei teinud. Kunagi kirjutan ka sellest pikemalt.

Uued sõnad: šiski ja boba.

Olge tublid!

K