Kevad on lõpuks ka pisikese Eesti ülesse leidnud ja üritab kõikide südameid soojendada. Aga mitte minu oma. Loll kevad selline. Miks siis nii? Ma ei teagi... Äkki on see põhjustatud väsimusest, mine tea. Selline tunne on, et triivin sõpradest kaugele. Nii nendest kes mul on juba kaua olnud kui ka nendest kellega ma vaat et alles tutvusin. Üldse ei taha seda, aga sinna pole midagi parata ju.
Blogi on ohtlikult lähenemas oma esimesele sünnipäevale ja ka sajandale postitusele. Masendav. Ma olen juba terve aasta vaat et ainult enda jaoks mingit paska kokku kirjutanud.
Lühijutt "Tore on olla siin maamuna peal" on leidnud endale metsikult kontrolli alt väljuva elu. Seda on juba kõvasti edasi kirjutatud, võrreldes sellega mis siin üleval on, ja ma mõtlesin, et ma ikka ei oska seda kõike kirjasõnas nii hästi edasi anda, et peaks selle videosse võtma. Ja nii ma siis siin vaikselt nokitsen, mõtlen ja uurin. Äkki läheb varsti filmimiseks, mine tea.
Mida mul veel on öelda? Päris palju aga kurat ei oska ju. Tahaks, tahaks, tahaks kogu aeg.
Kellele mul veel on öelda? Paljud neist kes on ennast ilusti kenasti minu blogi jälgima sättinud seda päriselt kah teevad? Selles suhtes, et mul ei olegi mõtet midagi siin öelda. Depessiooni tekitav.
Nägemiseni
K
Mõtle siis, kas Sa kirjutad enda jaoks, teiste jaoks või lihtsalt kirjutamise pärast? Leia enda motiiv. Selle jaoks ju motiivid, inspireerijad jne ongi välja mõeldud :)
ReplyDeleteMina igatahes endiselt loen ja mulle väga meeldib ja ootan jutujätku, kas siis video- või kirjaviisil.
Ee... mida ma öelda tohin?
Kallistades,
*Haldjas*