On keegi teist kunagi mõelnud, et äkki ta ei olegi tema? Mis siis kui mina ei ole Kauri, plahvatuse ohver ja täiesti kindel psühhopaat? Olen hoopis poisslaps X maailmas, mis on täitunud headusest ja armastusest. Siinjuures olgu tähendatud, et armastus on ainult sõna. Ühe meeliülendava tunde materiaalne kest, mille on puruks kiskunud Hollywood ja muud säärased olevused. Mis siis kui minu unistused ei kuulugi üldse mulle, vaid hoopis Sinule? Ja Sinu omad Temale? Kas ma saan olla kindel selles, et minu mõistus ei vea mind alt siis kui teda vaja on? Äkki tahab ta üks hetk minu kehast lahkuda ja jätta mind ilma mälestusetest, nii headest kui halbadest. Kas Sina {just SINA!} suudad mulle lubada, et siis sa jagad oma mõistust minuga. Et sa jagad oma mälestusi, oma unistusi, oma armastust minuga? Kas Sa lubad mind armastada, kui kõik muu alla vannub? Küsimusi kipub juba palju tekkima, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma vastuseid tahan.
Kas sa jood kohvi? Mina joon. Ma leian kohvitassi vaadates eest alati mingi punkti mis ütleb mulle: "Tere! Jah, sa oled õiges kohas!" Aga mitte kunagi ei ole mul tunne nagu oleks õiges kohas. Millegi pärast tekib pidevalt selline veider tunne sees, et ei kuulu selle taustkehaga kokku.
Kui ma üritan oma hingest lahti lasta, et ta leiaks endale selle paiga kuhu ta kuulub, ütleb ta mulle vastuseks ainult: "Ma juba olen siin."
Vastik on vaadata alla iseenda peale. Teised tõstavad su justkui mõnituseks ülesse, et sa näeksid kuhu sa juba paari tunni pärast tagasi kukud. Kuidas sa, vabandage väljendit, veedad oma hingeaja pasas.
Kas Sina ei tunne vahel nii?
Minu kohvitass küll minuga ei räägi xD
ReplyDeleteKusjuures, hiljuti olen ma väga tihti mõelnud sellele, et äkki oleme meie mingid nukud, keda liigutavad meist suuremad kehad (jõud). Me võime olla ka videomäng? Me oleme tühised, väikesed, manipuleeritavad. See nii painab mind vahel, kui ma näen, et minust ei sõltu minu saatus kohe üldse. Kõik lihtsalt.. läheb.
*Haldjas*