Pärast mõningat arutelu iseenda peas (igas kuradima reas rütmi tajudes) ja ühe mõtte järel teise, palju sügavamasse vajudes, ma mõistan lõpuks. Sõnades ja neid sõnudes, või siis hoopis sõnatuses üksteise õlgadele nõjatudes leiame me mingisuguse veidra lohutuse. Või võime me seda hoopis lootuseks nimetada? Ega me ise ka ei tea, mis see on. Nii et parem end minema vea ja loo omale uus kord. Uus maailm, uus elu. Leia endale uus lelu. Sest meie mäng on liiga tõsine. Tõsiselt kesine on kogu meie suhtlus, nagu väike suplus virgutavas allikate järves. Ning, nagu ikka, järjest rohkem triivime me pinnalt. Aga millal me sukeldume? Kui me isegi vaid teaks, küll siis veel parandaks Kõik oma Vead.
