"No türa küll, mis siis sellest, et vahel ongi suitsupakk taskus?" küsisin sellest samusest viimati nimetatust viimast sigaretti võttes. Vaikus langes seltskonda kui ma seda parasjagu süütasin ja oma vihahooga jätkasin: "Selles suhtes, et see ei ole ju teie kuradima asi mida ma teen, onju? Mulle meeldib vahel oma kopsudesse paska tõmmata ja oma maksa kusega täita, mis siis sulle sellest?"
Ma ei viitsinud isegi vastust ära oodata kui minema kõndisin. Tõmbasin sigareti lõpuni ja võtsin siis kotist uue paki. Kärmelt oli sellel kile pealt ja juba järgmine suits käes. Jäin seda hetkeks vaatama ja siis järsku ei suutnud ma enam mitte kuidagi edasi liikuda, ükskõik kui palju ma ennast ka sundisin. Avastasin, et ma mõtlen iseenda jutule vastu. Ma mõtlesin, et ma olen liiga kaugele juba läinud. Aitab sellest jamast. Suits kukkus lausa ise mu sõrmede vahelt maha ja suitsupakk rändas lähimasse prügikasti. On aeg ennast käsile võtta, teha muutsi ja näha muutusi. Abistada vajadust.
No comments:
Post a Comment