Vahepala

Minu mõistus mõtestab ennast ruutjuur Pi korda kaheksakümmend kaks jagatud nulliga läbi. Kas ma lihtsamalt ei oleks saanud öelda? Ei. Sest öelda null või öelda kaks korda null annavad erinevad vastused. Matemaatikud ilmselt praegu kisuvad juukseid ja karjuvad ja peksavad teineteist. Aga minu jaoks on kõik lihtne ja loogiline. Nagu kõik muugi.
Vastikut süljelärakat välja sülitades mõtlen, et kurat peab ikka selle lõikuse ära tegema, aga ikka nagu kunagi ei jõua. Kas ma siis ei saa aru, et ma munad maha pean võtma? Saan. Miks ma ei tee seda? Pi.
Kolm koma üks neli üks viis üheksa kaks kuus viis kolm viis kaheksa üheksa seitse üheksa kolm kaks kolm kaheksa neli kuus....
Välgatus tormipilves ei üllata kedagi, aga selges taevas oleks ta kõigile nagu ime. Ei, see on sama tavaline, isegi tavalisem. Ära kurat üle pinguta. Kui sa võtad sähvatuse pindala, jagad selle diameetri kolmandiku ja raadiuse kolmandiku korrutisega ning liidad Pi üheksateistkümnenda komakoha saad sa sellele vastuse.



Hammusta päeva jalast ja sul on alati aega, sest päev ei jookse enam eest ära.
K

Et siis...

Lubasin siin siis ühe asja avalikustada. Selleks on see, millesse mina usun. Ehk siis osasse minu ammu alustatud jutust. Kuigi tegelikult salaja usun ma kogu seda juttu aga seda ei pea te teadma. ;)

Irtaki raamat - I osa - Loomine {Lühendatud versioon}
Kord sündisid tühjuses kaks venda, imeliste võimetega. Nad suutsid luua asju. Vanem nedest kahest vennast, nimega Gruind, lõi põhiosa Irtakist. Mäed ja jõed ja tasandikud ja muu eluta looduse. Tema noorem vend, Istonie, lõi elus looduse: metsad, niidud, aasad ja kõik muu säärase. Kahekesi nad jalutasid ja imetlesid ja kui tundsid, et vaja on, lõid juurde. Ükskord aga tundsid nad mõlemad, et üksinda ei ole üldse põnev selles maailmas olla ja Istonie hakkas looma loomi, kellega koos nad mööda maastike jooksid. Kui aga Istonie mõistis, et kõik tema loodud loomad ei suuda ületada kaljusid ja jõgesid, mis Gruind maailma on pannud, lõi ta ka linnud ja kalad. Niimoodi möödusid mõlemal vennal mitmed pikad aastad mõnikord lihtsalt ka ühekoha peal istudes ja nautides. Neile kahele täiesti teadmata aga sündis neile veel üks vend, kaugele neist, maale, kuhu Istonie oma loodusega polnud veel jõudnud. See maa oli külm ja kõle ja kaljune.
Üks päev mõistsid Gruind ja Istonie, et nad ei ole igavesed ja mitte keegi ei jää kaitsma nende loodut, niisiis valmistasid nad kalliskivid, millest pidid tulevikus sündima nende Lapsed, looduse kaitsejad. Nende vend kõnnumaal tajus nende mõtteid ja temagi lõi oma kalliskivid, kuid ta tegi seda viha ja kadedusega oma vendade vastu, sest tema ei osanud luua nagu tema vennad ja seetõttu kandus osa sellest ka tema Lastesse.
Juhtus nii, et just tema Lapsed olid esimesed kes sündisid ja nendeks olid inimesed, kes elasid tema juures koobastes ja uitasid temaga kõnnumaal. Ükspäev jõudsid nad maadele, kus kasvas rohelus ja nad imetlesid seda, nad tahtsid seda endale, nad tahtsid sinna elama asuda. Niipea kui inimesed astusid nende maadele, tajusid Gruind ja Istonie nede olemasolu ja ratsutasid hobustel, kellel olid kiired jalad, nende poole. Nende vend oli samal ajal rahva tagasi oma koobastesse viinud ja näidanud neile mida ta seal oma aja veetmiseks loonud oli. Relvad, mõõgad ja odad ja kirved, katsid tema isikliku eluaseme seinu. Ta jagas need oma lastest tugevaimatele ja läks tagasi oma venna maadele, mida inimesed olid hakanud Roheliseks Riigiks kutsuma. Juhtus, et inimesed jõudsid sinna täpselt samal ajal, mil Gruind ja Istonie. Nähes seal veel üht enda sarnast, oma venda, nad rõõmustasid, kuid ei mõistnud, miks oli ta toonud kaasa relvad, millega võis tappa. Gruind nõudis talt selgitust, kuid seda ei olnud enam vaja, ta mõistis: tema vend tahtis selle maa endale võtta väevõimuga. Inimesed hoidsid juba oma relvi lahinguvalmis, sest Gruind ja Istonie oskasid oma väega ennast ka kaitsta, kuid üks neist pani oma relva maha ja astus ette, lausudes: "Rohelise Riigi isandad, meie Isa ja minu vennad imetlesime teie maad ja tahtsime seda endale, meil ei tulnud pähegi, et me võiks kelleltki luba küsida, sest meil on ju relvad, kuid nüüd, isandad, ma palun teid: lubage meil siia elama tulla."
Gruind vaatas meest pikalt ja ütles siis: "Ei, siia me teid lubada ei või, kui te arvate, et miski kuulub teile ainult selle pärast, et teil on vägi. Lahkuge siit maalt ja me paneme ka teie juurde metsa kasvama, kuid meiega koos te elama ei hakka."
Siis pöördus ta oma venna juurde, keda ta veel ei tundud: "Sina, sul ei ole nime, kuid nüüd saab olema. Nimetatagu sind Mortvai, Surmatooja, sest see oli sinu tahe."
Nüüd pöördus ta tagasi mehe juurde: "Mis sinu nimi on, Laps."
"Olaf," vastas ta üllatunult.
"Olaf, saagu sinust sinu rahva juht," ütles ta oma hobuse seljast maha ronides ja teda Olafile pakkudes, "Sest sina mõtteis olid rahumõtted, nähes teisi. Võta minu hobune, ta on majesteetlik loom."
Olaf võttis looma sügavalt kummardudes vastu ja ronis talle sadulasse: "Me tänama teid ja ma loodan, et me ka järgmine kord rahus kohtume."
Mortvai kummardus samuti oma vendade ees ja rahvas lahkus, leides naastes oma koopa juures metsa kasvavat, kus ka Istonie loomad ringi uitasid. Kogu rahvas juubeldas neile, kui võidukatele sõduritele, kuid siiski kõik ei tunud, et nad oleksid võidukad.
------------------------------------------------------------------
Jätkub mõni teine kord. See ei ole kahjuks ka mitte kõnelt samasugune kui originaal, sest ma ei viitsi originaali praegu välja otsida ja originaalis kirjeldas ka teist Mortvai kalliskivi, millest kindlasti järgmine kord lugeda saab. Ei tasu liiga palju ühe korraga ära anda, muidu veel kaob isu ära.
K

Kord ja selle kaitsejad

Teate mis! Ma olen veidikene imelik ja mul oli koju kõndides igav ja siis ma mõtlesin: "Mis võiks olla politseinike suurim motivatsioon MITTE oma tööd teha."
Ja ma jõudsin põnevale järeldusele, et need korrakaitsjad ilmselt teavad, et kui kõik saaks korda, ei oleks vaja seda korda enam nii väga kaitsta ja võib-olla jõuaks riigile see kah kohale ja siis nad ei saaks enam palka!
Selle pärast ärge imestage, kui mendid vahepeal silma kinnni pigistavad. Nad mõtlevad lihtsalt tulevikule, nagu õpilased koolis õppides {vähemalt ma loodan}. Nii et jah, vastus leitud.
-----------------------
K
PS  Täna koolis religiooni tunnis mõtlesin, et pean ühe asja avalikuks tegema. Kunagi. Siinsamas. Kuidagi.

Ainult seda

Intellektuaalsus määrati ära sünniga. Vaat see oli üks tore kogemus. Sulle pisteti toru kõrva, väga väga väga sügavale, ja siis arvuti suvaliselt määras ära sinu aju suutlikuse. Kes tahtis võis rohkem maksta ja saada suvalisust natukene suunata. Minu sõber aga ei saanud sündides selle protseduuri osaliseks, ta oli liiga vaene. Teda ei võetud vastu mitte ühtegi kooli, sest tal puudusid Intellingentsi paberid, aga õppimast see teda ei takistanud. Keegi ei sundinud teda, tal ei olnud mingit kohustust seda teha, aga ta õppis iga päev. Ta raiskas pea kogu loomulikust valgusest sellele, et luges raamatuid, mis ta leidis prügi hulgast. Kui valitsus sellest teada sai, pakuti talle tasuta võimalust teha endale Intelligentsi paberid, kuid ta ei soovinud seda. Milleks talle neid vaja on? Kas ta õppis oma valitsuse või enese jaoks?