Mida sa karjud mulle kõrva? Vait ei oska olla või? Lärm teeb minu südamele liiga. Jah, paneb selle raisa kokku krimpsutama. Ei taha, et sa selles tujus oleks, aga muud moodi ei saa. Mina olen kirjanik ja oma mõtted korjan ma teiste peadest, selle pärast olen väga avatud. Sina aga kergelt üksik-inimene. Või noh, kaksik-inimene. Aga siis peame lihtsalt mõlemat poolt rahuldama. Kord üht, kord teist. Sest ilmselgelt, mõlemat korraga ei saa. Kahju. Sinu pilt lebab laual, kotis, taskus. Vaatan seda ja mõtlen, et ei suudaks enam ilma. Kellest ma räägin? Mõtle ise välja. Kõigist? Kõigest? Mitte millestki?
Lõõritan väikest viisi ja vastan kutsuvatele hõigetele: "Heihoo! Ei tule enam! Ootan hommikut, mis tänasest targem oleks!"
Lõke kaminas on kustumas ja küünal on juba väikses jäänud. Ilmselgelt on juba hilja. Viimsed veinitilgad kallatigi just pudelist klaasi. Hakkan oma jutulõnga vaikselt kokku võtma, samal ajal seda viimast klaasikest tühjendades. Tõusen siis lõpuks ülesse ja surun oma kaaslaste käsi. "Oli meeldiv!" "Tule teinegi kord." Kostavad meelitused ja siis tuleb külm öö. Pime on ja ega joodud vein silmanägemist parandanud ei ole. Oot, siit garaaži juurest vist parempööre? Ja siis see kostuski. Haugatus pimedast ööst. Mis seal ikka, sigarett suhu ja jätkan rõõmsal kõnnakul.
No comments:
Post a Comment