Läbi kõigi nende möödunud pikkade aastate ei olnud ta veel kordagi ennast niimoodi tundnud. Ükskõik mida ta ka ei teeks, alati rändasid tema mõtted tagasi selle sama inimese juurde. Ta ei olnud teda poolt aastatki tundnud, kuid siiski... See tunne põletas tema hinges. Tal oli vaja see valla päästa, kuid siis ei kadunud kah see tunne igaveseks. Ainult lühikeseks hetkeks. Kui ta silmad kinni pani, tundis ta kahetsust. Kahetsust, et ta ei suutnud pakkuda sellele inimesele kõike mida ta väärt oli. Piisas ainult sellest, et ta kuulis selle inimese nime ja ta näole ilmus naeratus. Ta on nõus andma kogu oma elu selle inimese eest. Aga siiski, ta kahtleb vahel. Talle ei meeldi see inimene kes ta ise on ja selle pärast ta kõhklebki. Ta ei taha sellele inimesele haiget teha. Mitte kunagi. Sest, tõsi ta on, ta armastab seda inimest.
