Karel kõndis mööda tänavat. Õrnalt sadas vihma. Poisil oli kõht tühi ja külm, kuid ta üritas sellele mitte mõelda. Ta teadis, et kohe-kohe on ta kohal ja saab sooja. Kui kõik hästi läheb saab ta süüa ka. Kui enne tuleb teistele mõelda. Enne tuleb kohale jõuda. Peab elus püsima. Peab.
Vihmasadu läks tugevamaks. Vesi nirises poisi pusa kaelusest sisse, ükskõik kui tihedalt ta selle enda ümber tõmbas. Kapuuts kaitses pead kõige hullema eest. Varbad oli läbimärjad. Igal sammul käis lirts.
Lirts. Lirts. Lirts, lirts, lirts. Lirtslirtslirtslirtslirtslirtslirtslirtslirts.
Uksed avanesid. Liiga aeglaselt. Soe õhk puhus Karelile näkku. Niipea, kui uksed olid piisavalt avanenud, et poiss neist läbi mahuks, oli ta sees.
Siin oli kuiv. Siin oli soe. Siin ei olnud kodu. Siin ei olnud turvaline.
Karel pidi olema kiire, et teda ei märgataks. Väljas kallas vihma nagu oavarrest. Ta oleks hea meelega tahtnud oodata kuniks vihm järgi jääb, aga selleks polnud aega. Siis tekivad juba küsimused.
Rahulikult kõndis Karel riiulite vahel. Ta juba teadis, mida ta tahab. Saia. Üks päts saia. Rohkem polnud vaja. Või äkki saia peale ka midagi? Jah. See. See pisikene latt vorsti, mahub ilusti riiete alla, ilma välja paistmata. Sai. Sai. Sai. See pisikene sai. See kestab vähemalt nädala. Kui mitte kaks. See on toit. See on särgi all. See on peidus. Turvasid ei ole.
Karel liigub kindlal sammul kassade poole. Hoolimata sellest, et tal veel mõned hetked tagasi oli külm, on ta nüüd kaetud õrna kihi higiga. Ta jalad värisevad kergelt. Ta on võimalikult rahulik. Vähemalt üritab olla.
Järsku pani keegi käe Kareli õlale:
"Vabandage, kas te tuleksite hetkeks meiega kaasa?"
Poisi ees seisis sinises G4S univormis naine, blond juuksepahmakas peas. Ta nägu ei tundunud väga õnnelik.
Karel kõhkles hetkeks, seisatas, vaatas ringi ja pistis siis jooksu. Ta trügis läbi kassajärjekorra, ta jooksis väljapääsu poole. Ta oli pea-aegu kohal.
Ja siis tabas teda kellegi hoop kõhtu. See oli teine turva. Mees, noor. Agressiivse välimusega.
Karel kukkus põlvili. Sai libises tema särgi ja pusa alt välja. Mees võttis tal kaenla alt kinni ja vedas teda turvaruumi poole. Kõik jälgisid neid. Nais-turva järgnes neile, haarates maast saiapätsi kaasa.
"Kuule nolk, vana sa oled? Miks sa varastad?"
Karel põrnitses teda küsitlevat turvat. Ta hoidis kõhust kinni ja üritas mitte oksendada. Tal ei olnudki midagi oksendada. See päts saia oleks olnud, kuid see rong on nüüd läinud.
"Noh? Vastad ka või? Oskad sa üldse rääkida?"
Karel ei tahtnud vastata.
"Viisteist," libistas ta vaikselt üle huulte.
"Ja miks sa varastasid? Ah? Vasta!"
Karel ei tahtnud. Ta kõht korises. Ta silmad tõmbasid märjaks. Saiapäts oli tema ees laual, selle kõrval vorst.
"Ma ei taha..." ütles Karel. Juba jooksis tal pisar.
"Ära hakka nüüd töinama!"
Turva pööritas silmi. Ta ei tundunud olevat inimene. Vähemalt mitte Kareli jaoks.
"Tõmba uttu! Ja et me enam sind siin poes ei näeks!" ütles turva, tõusis püsti ja tegi turvaruumi ukse lahti.
Karel tõusis ja lausa jooksis ruumist välja, koridoridest läbi, poe uksest välja.
"Hei! Poiss! Oota!"
Karel ei julenud seisma jääda. Ta tahtis joosta, aga ta ei jaksanud. Ta siiski seisatas. See hääl kõlas teistmoodi, äkki sai teda usaldada?
Õrnalt puudutas hõikaja Karelile järgi jõudes tema õlga. Poiss keeras ringi ja nägi enda ees noort tütarlast, käes pisikene läbipaistev kilekott. Seal see oli saia, võid, vorsti, juustu, pisike limonaadi pudel ja pakk komme.
"Palun, see on sulle."
Karel kartis. Miks see tüdruk selle talle tõi?
"Võta nüüd, ära karda!" ütles tüdruk naeratades. Karel vaatas talle silma. Neid silmi võis uskuda.
Ettevaatlikult sirutas poiss käe välja ja võttis kotisangadest kinni.
Tüdruk keeras ringi ja kõndis minema. Karel ei saanud aru, mis just juhtunud oli.
Miks see tüdruk, ilus tüdruk, temast vanem tüdruk, korralik tüdruk, talle neid asju ostis?
Liiga kaua ei lasknud Karel sellel mõttel ennast häirida. Tal oli küll kõht tühi, kuid ta pidi enne midagi tegema.
Karel jooksis.
Koridor lõhnas kuse järgi. Karelit see ei häirinud. Tema jaoks lõhnas see nagu kodu. Trepp nagises, kui Karel sellest üles läks. Ta üritas seda teha võimalikult vaikselt, ei olnud vaja kedagi häirida.
Vana puust uks. Teisel pool seda oli kodu. Ukse peal oli kunagi olnud mingisugusest metallist valmistatud number neli. Seda polnud juba ammu. Värv oli lihtsalt selle koha peal pisut heledam.
Karel avas ukse, jällegi võimalikult vaikselt ja lipsas sisse. Esikus ei olnud väga midagi. Vanad poekotid vedelesid ainult maas. Poiss hiilis neist üle ja liikus võimalikult kiiresti läbi korteri, köögist ja vanemate magamistoast mööda. Seal oli veel üks pisike tuba. Valgust seal väga ei olnud. Nõukaaegne laualamp, muud ei midagi. Lamp põles ja laua taga istus Karelist veel noorem poiss. Äsja kooliealiseks saanud. Ta askeldas mingisuguse koolitöö taga.
"Joosep," sosistas Karel.
Poiss keeras ringi ja naeratas Karelile.
"Venna, tule vaata, mis ma joonistasin. Näed, see oled sina ja see on emme ja see on issi ja see on maja ja seal on meil külmkapp, mis on süüa täis ja siis on veel kutsu, kelle nimi on Pontu ja Pontu tuleb iga kord kui me koolist tuleme, sest me käime mõlemad samas koolis, meie juurde ja lakub meie nägu ja siis emme tuleb ja aitab meid Pontu alt välja, sest Pontu on hästi suur ja me läheme tuppa ja sööme makaroni hakklihakastmega ja..."
Karel naeratab oma väikevennale.
"Väga kihvt, Joosep. Ma tõin sulle midagi."
Karel võtab kotist välja saiapätsi ja vorsti.
"Näedsa. Tahad süüa?"
Joosep noogutab. Ta ei oska midagi öelda. Ta hüppab lihtsalt vennale kaela ja kallistab teda hästi kõvasti.
"Ma tõin kommi ja limonaadi ka, aga seda saad alles pärast sööki, eksju?"
Joosep noogutab jälle, ta surub silmad kõvasti kinni.
"Kas isa on kodus?" küsib Karel. Ema on tööl, seda ta teab.
"Iss magab köögis. Tal käisid enne sõbrad külas."
Karel noogutab. Isa oli end jälle täislakkunud. Neil ei olnud raha, et süüa osta, aga kusagilt sai nende isa siiski raha viina jaoks.
Sitapea, mõtles Karel.
"Oleme siis vaikselt," ütles ta Joosepile ja nad istusid voodi peale. Karel tegi järjest võileibu ja andis neid Joosepile. Ta ise enne ei söönud. Joosep naeratas. Karel oleks pea-aegu jälle nutma hakanud. Ta oleks tahtnud koos Joosepi ja emaga ära minna, kaugele, kuhugi kus on hea. Kus ei ole viina ja isa ja tema sõpru.
"Tead Joosep, varsti olen ma nii vana, et saan ka tööl käia. Siis saame me kogu aeg niimoodi süüa."
"Kas hakklihakastmega makarone ka?"
Karel noogutas.
Varsti söövad nad hakklihakastmega makarone.
