Siis see usu värk...

Mõtlesin, et peaks siis seda nüüd teile veel natukene tutvustama. Püsige siis minuga läbi minu ohtrate kirjavigade ja pikkade mõtetuste.

Irtaki raamat - I osa - Lahknemine {Lühendatud versioon}
Olafi auks korraldatud pidustused kestsid pea terve nädala, aga Inimesed ei teinud vahet, sest taevas ei rännanud veel ühtegi keha. Nende pidustuste viimasel päeval aga tulid Mortvaile ja Olafile külla Istonie ja Gruind. Gruind oli endaga kaasa toonud veel ühe kingituse Olafile. Suur terasest kera, mille ta siis kogu rahva ees põlema pani. Kui Olafi siis palus, et tema kingitust oleks võimalik kogu rahval kogu aeg näha, tõstis Gruind selle oma kätte ja viskas ülesse taevasse, kus ta valgustas ära kogu Irtaki. See oli päike. Et aga Irtak pöörles, siis aegajalt kadus päike ära ja pimedus kattis jälle maad, aga kuna Inimestele oli valgus meeldima hakanud, saatis Istonie taevasse oma hõbedaselt helkiva looma. See oli kuu.
   Olafi pidustused said läbi ja algasid päikese ja kuu pidustused. Pidustuste segaduses oli aga Inimestel, kes Olafit võidukaks ei pidanud, võimalus oma salaplaane teha. Nad kogunesid vastkasvanud metsa juures ja arutasid, et mida nad peaksid tegema. Arvamusi oli palju aga enim läks rahvale peale osav kõnesepp Melor, kes oli ka koos Olafiga Rohelises Riigis käinud. Tema arvas, et rahvas peaks lahkuma Mortvai ja Olafi valitsuse alt, mida ta ise nimetas vangistuseks, ja otsima endale uue koha elamiseks Rohelises Riigis. Kui rahvas küsis talt selle peale, et mis nad teevad kui Vennad neid ründavad, vastas Melor: "Ükskõik kus ja ükskõik kes, me astume neile uhkelt vastu, sest meie astume välja Irtaki vabaduse eest!"
   Sinnapaika see plaan aga algselt jäi, sest suur osa rahvast tahtis vähemalt pidustuste lõpuni veel oma sõprade ja vendade juures. Ja pidustuste lõppedes juhtus, et teisestki Mortvai kalliskivist olid sündinud Lapsed. Nad olid lühikesed ja koledad, paljudel kinnipaistetanud silmad ja mädapaised üle keha. Inimesed vaatasid, et nad on koledad. Mortvai vaatas, et nad on koledad. Istonie vaatas, et nad on koledad. Gruind aga tundis neile kaasa, kuid tema sõna ei lugenud. Mortvai pagendas need jõletised, öeldes, et need on tema vihast sündinud jõledad peletised. Orkid*. Nad heideti kõrvale kaugele kõnnumaale, ainult paaril üksikul õnnestus ennast metsa ära peita. Pärast kahenädalaseid pidustusi järgnes vaikne lein, mida saatsid vihmapilved. Sellest ajast on jäänud sellele mäestikule nimi Varjumäed.
   Ja just neil leina päevadel leidis Melor, et nüüd on aeg lahkuda ja kutsus kogu Varjumägede rahvast ülesse lahkumaks sellest vangistusest ja tulema koos nendega parema elu juurde. Paljud läksid, kuid umbes sama paljud ka jäid. See oli ka Olafile esimene suur katsumus valitsejana ja ta ei teadnud mida teha, nii siis läks ta Melori juurde ja soovis talle head teed ja rahulikku elu. Melor paistis ehmatuvat sellistest sõbralikest soovidest, sest ta ootas midagi rangemat aga leppis nendegi sõnadega, kuigi ei öelnud ta nende peale midagi. Nii marssisid inimesed Varjumägedest välja ja võtsid ette ränna Rohelisse Riiki.
    Juba samal nädalal võttis Olaf endale oma rahva seast naise. Kuldkollaste juuste Irda, kes juba pärast nende pulmaööd rasedaks jäi.

*Ork - Peletis (Vanast Losgathi Kellest)
-----------------------------------------------------------
Ja nii see looke veereb. Järgmine peatükk Iratki raamatu esimesest osast räägib natukene Orkide elust kõnnumaal ja esimesest sõjast. Ülejärgmine räägib aga Teisest Lahknemisest. Ja pärast Teist Lahknemist algab lugu Neljandast Vennast, mis hõlmab päris pikka ajastut. Ja rohkem ma ette ära ei räägi, sest ma veel täpselt ei tea, mis järjekorras need Irtaki raamatu sündmused siia peaks panema, et neid kergem mõista oleks. Nad on originaalis natukene kõikuvad.

Ja muidu läheb elu hästi. Ma armastan ja olen armastatud ja rohkem polegi ju tegelikult vaja!
Olge tublid!
K