See veider suhe

Suhtlemine on vahel justkui keeruline malemäng veidrate reeglitega, millest pooli sa ei tea.

Iga vestlus on justkui lahing, mis on jagatud mitmeteks väiksemateks kokkupuudeteks. See on jõukatsumine. Küsimus on vaid selles, kelle intellekt tuleb välja võitjana?

Tavaliselt mõlema. Kui panna kokku kasulikud ja kahjulikud tegurid mis sa ühest vestlusest saad, siis pea alati kaaluvad kasulikud kahjulikud ülesse. No kurat, tavaliselt isegi pole mingeid kahjulike külgi!

Muidugi on ka neid vestlusi, kus mõlemad pidevalt teineteise kuningat tule all hoiavad, püsides pingelises viigis. Suhted, mis sarnanevad külma sõja aegsetele Ida ja Lääne suhtlustele.

Vestlusi, kus mõlemad osapooled tunnevad ennast veidi ebamugavalt, kuid tahavad seal siiski olla.

Need on need love-hate suhted. Need on vestlused, kus just see pingelisus ja piinlikus hoiavad seda kõige rohkem elus.

Kui inimesed teadlikult teineteisega kolm aastat ei räägi, tekib nende vahele vaikne side.

„Hei! Kuidas läheb?“
„Ma ei tea. Miks sa küsid? Kuidas see sinusse puutub?“

„Ma tahan teada. Hoolimata sellest vaikusest, oled sa mulle oluline. Muidu ma ei väldiks sind.“
„Ja muidu ma räägiks sinuga. Sa tead seda. Kurat!“
„Mis on?“
„Unusta ära, mida ma just ütlesin. Ma ei tea mida ma räägin.“
„Raske on unustada. Mida vähem me räägime, seda rohke ma meie vestlusi mäletan.“

„Selles osas on sul ehk õigus.“
„Ehk on.“

Need hetked, kus te tahate teineteisega tegelikult rääkida, aga te mõlemad teate, et see on vale.

Peaaegu nagu eksid, kes on mõlemad endale juba uued kaaslased leidnud, kellega koos läbi elu minna. Te räägite ja tunnete, et see ei ole õige, kuid te ei suuda ka lõpetada, sest see inimene on teile hoolimata kõigest siiski kallis.

Te olete mõlemad natukene segaduses ja kardate, mis te räägite. Te hoiate ennast tagasi, kuid muutute aina julgemaks. Te vestleda vaid interneti teel, sest mõlemad kardavad teisega leppida kokku näost näkku kohtumist, ükskõik mis põhjusel.

„Täna on väljas tähesadu, sa ei olegi seda vaatamas.“
„Ma tean, et on, aga üksinda on natukene kurb.“
„Pilves on kah.“
„On. Selle pärast ei vaata sina?“
„Ei, ma ei vaata samal põhjusel. Üksinda on kurb.“

„Aga mis oleks, kui me mõlemad üksinda vaatama läheks?“
„See oleks täitsa mõte. Mul on siin kodu lähedal üks hea koht kuhu minna.“
„Mul ka. Sa elad ikka siin samas? Siin minu lähedal?“
„Ikka siin.“

Vaikselt, hästi  ettevaatlikud, hiilite te ümber selle teema, üritades lükata teist sellesse auku, kus ta astub selle sammu. Te katsute vaimselt rammu. Te tantsite teineteise ümber tangot.

Kahjuks on neid mõistusi vähe, kes sind võivad niimoodi stimuleerida. Ja alati on võimalus, et just see ekstreemne olukord millesse te olete sattunud on ainus põhjuks, miks ta sulle nii mõjub. Aga siinkohal ei tohiks mitte mingil juhul seda kartma hakata, sest mis siis, kui ei ole? Tuleb mis ta tuleb. Olevik on varsti minevik ja mineviku pole mõtet karta. Tuleviku me veel ei tea, nii et ka seda pole mõtet karta.

„Tead mis, tegelikult ma kardan.“
„Mida sa kardad?“
„Sind?“
„Mind ?! Miks sa peaksid mind kartma.“
„Sest ma kardan, et ma ei suudaks vastu panna.“

„Sa kardad ennast? Meid? Ma ei mõista miks.“

„Ja mis siis, kui kõik see tuleneb lihtsalt sellest, et sa oled justkui mingi keelatud vili. See, et ma sind tahan. See, et sinuga rääkimine tekitab mul seest sooja tunde. See, et mul hakkab õrnalt kõhus keerama, kui sa ütled, et sa tahad, et ma oleks osa su elust!“

„Äkki ongi. Aga sa ei saa kunagi teada, kui me ei proovi. Ja kui me ei proovi, siis tõenäoliselt varsti vaibuks meie vestlused. Meie suhtlus kaoks päris-elu sügavusse, meenudes aeg-ajalt „jaa, oli küll midagi sellist“.“
„Seda ma ei tahaks.“

„Mina ka mitte.“

„Aga mis me siis teeme?“
„Ma ei tea.“

„Me ei tea.“