Kirjuta...

Sa ütled, et tahaksid olla kellegi muusa.
Kordki. Kasvõi korraks.
Ja seda kuuldes ma puusalt
võiks lasta tuhandeid riime,
mis sinugi olemust puudutaks,
kuid puuduks sealt
see kõige ausam
vahetum tunne.
Sest muusad on mööduvad,
tunded pöörduvad, neis pole midagi jäävat.
Täpselt nagu muusika püsivas rütmis
kui enesest tüki
välja jagad ei saaks see kunagi päriseks mu kätes
kui biidi läte
jääks alati samaks.
Ma tahaks sulle öelda,
et sa ei ole,
ega saagi olema,
kellegi muusa.
Seda juttu ma ei kuula.
Sa tead isegi, energia vahetusest
et liigsest kahetsusest ei sünni midagi uut...
ei tule tunnet suurt
niisama mu suult.
Sa ei ole kellegi muusa.
Sa oled Luule.