Ma põlen seest.

Seestpoolt väljapoole.

Ma põlen,

ma puhastun,

ma hävinen.

Ma sünnin uuesti?
Võib-olla.

Loota ei saa.

Kunagi ei saa liigselt loota.

Kuid mingisugune usk

peab olema.

Lootus, et tulevik on ettemääratud

ja määratud hästi.

Ma põlen.

Ma puhastun.

Ma joobun.

Ma kainenen.

Ma vaatan enda ümber

ja järjest rohkem

mõistan.

Ma põlen.

Ma põlen.

Ma kaon.

Ma olen tuhk.

Ja tuhast kasvab midagi uut.

Tuhk väetab.

Ma põlen.

Ma hukkun.

Mind ei ole.

Randa täitis rahu. Ainult õige tasa laksusid lained randa. Õhtupäike värvis liiva oranžiks. Seal ei olnud kedagi.  See oli täielik rahu. See oli igatsus. See oli lootus. See oli pääsemine.

Kuid ometigi, üks kõik kui palju inimesed ka ei üritanud, nemad rikkusid seda rahu. Nad ei tahtnud seda. Nad ei teinud seda meelega. Nad ei teinud seda teadlikult. Kuid kuidagi tundusid nad kõik liiga elus selle pildi jaoks.

Kuid lõpuks õnnestus ühel neist sinna astuda, ilma et ta oleks rahu rikkunud. Ilma, et ta oleks kohale toonud liigselt elu.

Ta tuli kaugelt ja tuli pikalt, lähenedes õige aeglaselt. Kui keegi teda jälginud oleks, ei oleks ta eemalt ilmselt arugi saanud, et mees liigub.

Viimased õhtupäikese kiired valgustasid meest. Tema paistes vasakut silma. Kuivanud verd tema lõual ja juustes. Tema tursunud nukke. Lõhkiseid pükse ja kärisenud käist. See mees oli elult korralikult peksa saanud.

Ja rannas kadus valgus, viimane kiir sähvatas veel vaid hetkeks puude tagant, teiselt poolt lahte.

Mees kukkus. Vajus mutta. Langes vette. Veel vaevu hingates.

Pohmellis ja vähe maganud.

Su silmalaud on rasked.

Isegi see kohvitass laual ei ahvatle.

Millega sa hakkama said?

Vaikselt tõused voodist,

hoiad kinni valutavast peast.

Ja mõistad

Sina

ei teinudki

midagi.

Aga kurat.

Kes see oli?

Siniste lehtedega palmipuud

ja nende all lamad sina

punasel liival.

Mu õnn, kallis, on suur,

mis sest, et sinu valik pole mina.

Me siiski võime,

aeg-ajalt,

teineteise embust nautida.

Kui teda pole siin.

Meie vestlus teeb mind rõõmsaks

ja sind, vist, ka.

Kuid ometigi jääme me kaugeks,

kui jälle saabub tema.

Kas sa armastad teda?
Aga mind?

Kutsun sind

ja sa ka tuled.

Silmis sära,

huulil naer.

Me istume kiigel,

või noh,

vähemalt sina istud,

ja räägime.

Räägime pikalt

ja räägime kõigest.

Koolist ja tööst ja elust.

Huvitav on rääkida,

sest meie erinevus on sarnane.

Ja vaikselt, õige tasa

oled sa nakkav

ja hakkad mulle külge.

Nägin unes,

et sa olid mu juures

ja koos meil oli hea.

Nüüd on hommik,

enam ma ei tea,

kas see on halb

või hoopis hea.

Helistan sulle.

Telefon kutsub

kutsub

kutsub

kutsub

Sa vastad

ja ma kuulen su naeratust.

Päikeseloojangut vaatame jälle koos,

meie käed salaja põimunud,

ilma meie märkamata.

Tule ja suudle mind ülesse.
Tule ja poe mulle kaissu.
Kas õhtul või siis hommikul,
detailidesse ma ei lasku.

Tule ja ole mu kõrval
Ja luban siis sulle ma,
et alati sinu kõrval
edaspidi vaid ärkan ma.

Pisikeses ruumis,

vaid killukene valgust.

Ma näen su silmi

helendamas.

Sa sosistad midagi,

ma ei kuule,

sa ootad vastust,

mida ei tule.

Pisikeses ruumis,

avaneb uks

ja sulgub uuesti.

Valgus on kadunud.

Sina oled kadunud.

Hetke ootan

ja jään magama.

Äkki on hommikul parem?
Äkki on siis rohkem valgust?

Äkki näen jälle su silmi,

helendamas.

Kuid kui ma ärkan,

on mul jälle pohhui.

****

unustus

Hommikul ärgates,

keedan kohvi.

Aeglaselt.
Laisalt.
Veel kergelt väsinult.

Ei maganud öösel palju,

juttu oli palju.

Nüüd lamab mu voodis keegi,

kelle nime ma ei tea.

Ja mina ei pea,

siit ära tormama.

Kohv saab valmis täpselt siis,

kui see neiu ärkab.

Ta tõuseb ja naeratab.

Ta paneb oma käed ümber kaela.

Ta sosistab...

See hommik

on ilus.

Pea sama ilus

kui käsi minu pihus.

Salajased hinged uitavad.

Neil pole sihti.

Neil puudub igasugune eesmärk.

Kui välja jätta

eesmärk

saada naudingut.

Nad peidavad end nurkades.

Nad varjuvad baarides.

Nad ootavad sind,

päikeselisel päeval,

õlleleti ääres.

Salajased hinged.

Endiselt sihitud.

Nad ei tea.

Nad ei tea.

Nad ei tea.

Ma ei tea.

Vein,

topsis,

väikeses.

 

Naer,

armas,

vaikne.

 

Ilu,

lummav,

Suur.

 

Nauding,

sunnitud(?),

väikene.

 

Sina,

mina,

meie.

 

Me ei räägi palju,

kuid sa juba meeldid mulle.

 Halb?

 

Ning vaikselt tibutab vihma.

Sa sõidad oma rattaga minema.

Jään ootama.

 

Kas ma näen sind veel?

 

Veini,

topsis,

palju.

Jana kõndis mööda tänavat. Värvid mängisid tema silme ees. Tema ümber oli vist veel inimesi, kes kõndisid, kuid Jana ei näinud neid. Ta nägi ainult neid värve ja helisid. Tal oli hea olla. Ta ei olnud kaine.

Lisaks alkoholile oli ta hapet teinud. Mitmes päev see tal juba oli? Temast oli üle voolanud uimane loor. Kellele seda kainust vaja on?

Baar. See on lahti. Jana astus sinna sisse. Ta kurk kuivas. Kiiremas korras oli midagi juua vaja.

"Õlut," ütles ta baarmenile, istudes ettevaatlikult toolile. Maa kadus tema jalge alt.

See tool on kindel pind. See tool on kindel pind.

Nüüd nägi tüdruk inimesi enda ümber. Neid oli tema jaoks liiga palju. Aga ära ei saanud Jana ka minna. Maad ei olnud. Ta hoidis kinni toolist ja õllepudelist, mis talle ulatati.

Do you hear the people sing,

singing the song of angry men?

Keegi puudutas Jana õlga. Tõenäoliselt oli see kogemata, aga Jana võpatas ikka. Ta hakkas kaineks saama.

It is the music of the people

who will not be slaves again!

Jana vaatas enda seljataha. Seal seisis noormees. Hallis kampsunis, kokteil käes ja naeratus suul.

"Sul on kohutav Jaapani naeratus," ütles Jana talle vaikselt.

Noormees vaatas üllatunult tüdrukut.

"Aitäh?" vastas ta kõhklevalt ja jõi edasi.

"Sa tegid mu kaineks."

When the beating of your heart

echoes the beating of the drums.

"On selles siis midagi halba?" küsis poiss, hoides naeru tagasi. Talle pakkus Jana nalja.
Jana hakkas naerma. Poiss pakkus talle ka nalja.

"Ei. Ma igatsesin seda lausa."

"Kainust?"
"Jah."

Tüdruk ei saanud küsimusest aru.

"Kaua sa siis kaine pole olnud?"
"Liiga kaua."

There is new life about to start

when tomorrow comes.

Poiss naeratas.

"Aga kui sa nüüd kaineks said, siis äkki tahad kuhugi välja minna? Päike veel paistab. Tore oleks ju jalutada?"

Maa kadus jälle tüdruku jalge alt. Flashback. Ta ei olnud veel kaine.

Tugevalt õllepudelit pigistades tõusis tüdruk püsti ja jooksis baarist välja.

Kas ta just kutsus mind välja?

Tüdruk jooksis ja maa lagunes. Tüdruk põgenes.

Ma ei ole just paljudes kohtades käinud. Ma ei ole ka palju näinud. Võiks lausa öelda, et ma olen näinud häbiväärselt vähe. Ma ei tea asjadest väga midagi. Kuid see oli imelik.

See, kui ma seisin keset võhivõõrast linna ja kuulasin minu jaoks tundmatut keelt. See, kui inimesed minu ümber kõik naeratasid. See oli imelik.

Kuidagi leidsid mu jalad õige tee öömajani. Seal pidin ma ööbima rohkem kui ühe öö. Sinna oleks võinud täitsa elama jääda.

Mulle pakuti süüa ja juua. Mul pesti kohaliku kombe järgi ära jalad. Mulle anti selga puhtad riided.
Pereisa tegi minu auks lausa mingisuguse kalli napsi lahti.
Me lõime oma pisikesed klaasid kokku ja jõime. Jõime nende kommete järgi ja jõime meie kommete järgi. Jõime palju.
Vaikselt hakkas minuni jõudma ka nende kultuur. See veider naeratamise kultuur.

Mingi hetk (väljas oli juba ammu pime), jäime kahekesi mina ja peretütar. Väljas oli soe. Palav lausa. Istusime terassi peal ja jõime teed (kohalik ja kange).
Täiskuu valgustas meid.

"Kuidas sa siia sattusid?" küsis tüdruk.
Ma kehitasin õlgu. Ma ei teadnud täpselt vastust.
"Põgenesin. Teadmata milleks ja kuhu. Teadmata, mida ma otsin. Ma põgenesin oma elu eest."
"Ja on sul nüüd parem?"
Jällegi ei teadnud ma vastust. Oli mul siis parem? Võib-olla. Ma ei olnud sellele veel kordagi mõelnud.
"Enamjaolt mõtlen ma järgmisest toidukorrast ja soojast voodist, kus magada. Ma ei tea. Äkki isegi on."
Peretütar naeratas mulle. Tal oli ilus naeratus. Tema natukene tumedam nahk oli mõnusalt eksootiline. Minu jaoks vähemalt.
"Mille eest sa põgenesid? Mis sinu elus sind selleks sundis?"
Seekord ei kehitanud ma õlgu. Aga ma ei vastanud ka. Ma teadsin seda vastust liiga hästi.
Ma valetasin.
"Kõige eest. Üle viskas."

Järsku seisis tüdruk minu ees. Ka mina seisin. Olin püsti tõusnud ja suitsu tegemiseks natukene kaugemale astunud.
Ta suudles mind. Ma ei suudelnud teda vastu. Ta suudles mind veel.
Ma hoidsin ühe käega ta õlast õrnalt kinni. Ma tundsin, kuidas tema õhuke kleit tal seljast libises.

Minu ees seisis täiesti alasti noor tütarlaps. Ta oli igatipidi perfektne. Ta oli iga mehe unistus. Ta lausa kutsus ennast armastama.

Ma keerasin selja ja kõndisin minema. Ma ei tahtnud teda.
Sest kõik millele ma mõtlesin, kui ta oma riided seljast võttis, olid sina.

Ma põgenen jälle.
Ma põgenen sinu armastamise eest.
Kuid see, raisk, saab mind alati kätte.

Tööpäev hakkab läbi saama ja käsi ulatub juba instinktiivselt riiulil lebava viskipudeli poole. Kohvile väike täiendus ei tee ju paha.
Keegi tüdruk, kes just veini on ostnud, seletab midagi kunstist. Absoluutselt ei viitsi kuulata. Türa, sa tead ka midagi sellest mida sa räägid?
Kui nii palju seletada, siis midagi ehk isegi tead.
Esimesed 4cl lähevad kõrist alla puhtalt ja kiiresti. Teised 4 või 5 või isegi 6 kaovad kohvitassi süngesse igavikku.
"Kas tõmbame tänasele õhtule joone alla?" küsib keegi ja ulatab veiniklaasi, mis tuleb seejärel koheselt puhtaks pesta.
"Ei. Milleks? Läheme edasi! Paneme selle putka lihtsalt kinni."
Mõeldud, tehtud. Tuled kustu, uksed lukku ja välja. Kiiresti. Eemale siit. Ma küll armastan seda kohta, kuid mul on vaheldust vaja. Mis on esimene baar, mis tee peale jääb? Vahet ei ole, sest sinna me sisse astume. Olgu see ükskõik mis.

Õlu tellitud. Silmad on väsinud. Tahaks lihtsalt magada. Vaikselt kallan seda käärinud teraviljavett oma kurgust alla. Aina rohkem ja rohkem.
"Kas ma olen nüüd intelligentne, sest mul ripub toas seina peal maal?"
Olin omale just mõned kunstitööd hankinud.
"Tahab keegi äkki pärast minu juurde tulla ja aidata mul neid üles riputada?"
Tüdrukud vaid naeravad selle peale. Ma olen ikka nii vaimukas inimene.
"Õlut keegi veel?" küsin ja hakkan end aeglaselt baarileti poole pressima.
Heidan kiire pilgu kellale. Pärast seda õlut lähen ma koju. Ma luban.

Kell minu raamaturiiulil tiksub halastamatult öötunde. Hommikul on tööle vaja minna. Persse. Kell kukkus seina pealt alla. Selle pärast ta nüüd riiulil ongi. Minu silmade ees. Alati.
Kuradile see kõik ja teen omale kokteili. Mõnusalt magus. Paremat ei oskakski hetkel tahta.

"Sa jood liiga palju. Sa oled alkohoolik. Kas sa üritad sellega valu summutada?"
Ei. Ma ei ole alkohoolik. Vähemalt mitte täielikult. Ja ma ei joo palju. Täpselt parasjagu. Ma pole veel ju purjuski!
Ning valu summutamine... Hale nali. Mis kuradi valu?
MIS KURADI FAKING VALU?
Arvad sa tõesti, et see lits on väärt seda, et ma tema pärast nutan ja ennast putsi joon?
Arvad sa tõesti, et see paber on mulle vajalik, et näidata mulle, kui tark ma olen?
Arvad sa tõesti.... et need inimesed minu ümber olid mulle nõnda kallid?

Ei. Ma joon, sest see meeldib mulle. Ma ei joo tuimestamiseks või ergutamiseks. Ma joon selleks, et jääda purju ja pidada vastu veel üks päev.

Ma lülitan telefoni välja ja lähen magama.

Auto sõidab minema.

Jään vaid mina.

Keset teed.
Viinapudel käes.

Pühin pisara silmanurgast,

mida seni olen suutnud tagasi hoida

ja korjan asjad kokku.

Pidu on läbi.

Auto sõitis ära.

Tolm on veel tänaval üleval.

Ma vaatan.

Ja mõtlen.

Ja jooksen siis tuppa.

Mu nukid on punased

ja luu valutab.

Mu seinas on mõra.

Ja arvutiekraan on katki.

Ma ei julge seda viimast klaasi tühjaks juua.

Sest kardan,

et viskan sellegi

puruks.

Liiga magusat kokteili juues

mõtlen

Kas kirjutada

või mitte?

Ennustus Suveks

Esimene liblikas

keda ma see kevad nägin

oli surnud.

Sa küsid: "Kas?"
Ma vastan jah.

Sa ei mõista.

Ei mõista miks.

Tahad teada?
Kas sa tahad tõesti teada?

Kuidas sa paned mind tundma

täiesti teisiti.

Kuidas sa paned mind

sind vihkama

ja samas armastama.

Kuidas sa paned mu südame kiiremini taguma.

Kuidas sa paned mu tundma,

justkui võiks,

me igavesti olla koos.

Kuidas ma ei oska.

Ilma.

Kas sa tõesti tahad seda kõike teada?

Kas sa tõesti tahad teada,

miks ma sind armastan?

Anna andeks.

Kui ma sulle meeldin.
Kui sa mind armastad.

Ja kui mina seda vastu teen.

Ma ei ole veel selleks valmis.

Ma ei usu, et sinagi oled.

Ma ei usu enam üldse midagi.

Mulle on piisavalt valetatud.

Naine, teil pole minuga vedanud.

Ma olen tegevuses,

et harida ennast.

Ja tegevuses,

et saada üle temast.

Kes mu hinge armi jättis.

Katki.

Niimoodi vist öeldakse.

Ja väidetavalt on mul vaja kedagi

Kes teaks

Kuidas ära parandada mind.

Kuid tegelikult

Tuleb vaid ära kasutada

Nagu minagi kasutan.

Ma üritan paraneda sellest,

kes mind viimati kasutas.

Ja kes nüüd mulle

on justkui poksikott.

Vaid sellepärast

et ma teda armastan.

Ma teen talle haiget,

sest ma armastan.

Tema teeb mulle haiget,

sest ma armastan.

Joon teed, sest hääl on ära.

Lava kerkib minu silme all,

Minu enda käte läbi.

Etendus tuleb hea.

Etenduses ei pea

Iseennast mängima.

Mulle ei meeldi näidelda.

Kuid tegelikust ma ka enam ei tea.

Ma ei oska normaalselt elada.

Prožektor särab.

Minu spot.

Minu armas.

Minu kullakallis.

Minu valgustus.

Kunst minu silme ees.

Minu enda maalitud.

Sõnade ja valguse ja tegudega.

Ma olen uhke.

Pisar voolab.

Kahju ainult,

et

Seda kellegagi jagada pole.