Ja nii see eluke veereb. Kord mäest üles, kord alla. Kord sinkavonka igati pidi.
Ja mina vaatan ainult pealt. Laman voodis, käed kukla taga ja vaatan ja naeran.
Vahel tuleb pöörata pead, et osaleda vesluses. Mulle meeldib osaleda vestlustes.
Kahju ainult, et kõik see on ainult kujutlem.
Kõik.
Kõik.
Absoluutselt kõik.

"Peab olema kõigil ju üks ideaal...

... et elus meil oleks, mil toetuda saaks."

Mis seal ikka. Tuleb see kõik maha jätta ning oma pilk uutele horisontidele pöörata. Nagu ma olen korrutanud juba nädalaid: "Maailm on sinu ees valla."
Mitte miski ei ole mind sidumas siia ühte kohta, mitte miski ei takista mind. Aga ometigi vaatan ma pidevalt üle õla, et kes sealt nüüd tuleb. Mitte kedagi ei tule.
Inimesed tulevad ainult vastu ja nüüd tuleb teha otsus, kas sina tahad nendele kah vastu minna, või tahad sa ennast nende eest varjata.
Paarsada kilomeetrit vahet kahe inimese vahel on ikka päris palju. On see piisav?
Mitu kilomeetrit on vaja kahe inimese vahele, et neid ei oleks olemas?
On Saamid sinu jaoks olemas?

Meri kutsub.

Part 5

Jaanus kõndis läbi öö kodu poole, mõeldes oma viimastele päevadele. Nii palju oli juhtunud. Ta elas terve oma elu selle mõne päevaga rohkem, kui ta oli teinud kaheksateistkümne aastaga. Ta ei teadnud enam mida teha. Mis toimus?

Kui Jaanus koju jõudis, pakkis ta kõik oma asjad kotti, otsis kõik kohad läbi, korjates üles iga viimase kui sendi ning heitis siis magama.

Hommikul kui ta ärkas, haaras ta oma koti selga ja kõndis uksest välja, kus ta süütas sigareti ja helistas oma sõbrale. Sellele samale, keda ta kohvikus oli näinud.

"Hei! Kuule, tead mis? Ma tulen Tallinna paariks päevaks. Ega sa mind juhuslikult majutada ei taha?"

Kõne lõpetatud, asus Jaanus teele maantee äärde, kus ta tõstis püsti oma pöidla, lootes mööduvate autojuhtide heldusele.

Ta ei pidanud kaua ootama, kui juba auto peatus ja Jaanus naeratades peale ronis, vaadates sõidu ajal mööda vihisevaid puid ning rääkides vaikselt autojuhiga.

Jaanus tundis, et Tartu mured jäävad tema seljataha ning nüüd, alles nüüd, tundis ta ennast elusana.

Part 4

Päike säras aknast sisse, kui Jaanus oma uimaseid silmi avas. Kogu korter oli lämbe ja lehkas nagu pohmakas. Ta tõusis oma madratsilt, mis lebas keset põrandat ja vaatas korraks oma magavaid sõpru enda ümber. Ta muigas kergelt, komberdas kööki, et juua klaas vett ning pani siis riidesse ja astus välja värske õhu kätte. Päike küttis kogu linna ja veel kerge joove Jaanuse veres segatuna süsihappegaasiga õhus, pani ta pea ringi käima.
Jaanus võttis oma suitsupakist viimase sigareti ja pani selle põlema ning seejärel võttis ta oma telefoni ja mälestused eelmisest õhtust voolasid tagasi tema pähe.
Miks kuradi päralt ta nii oli käitunud?
Aga enam ei olnud vahet. Ta ei saanud enam midagi muuta. Ta ei saanud öeldud sõnu tagasi võtta. Ja need olid ju kõik tõsi.
Järsku helises aga Jaanuse telefon, mis tõi ta tema mõtetest tagasi. Helistajaks oli Maarja.
"Hei! Mis sa täna õhtul teed?"
Jaanus ei osanud sellele alguses vastata. Ta ei teadnud veel.
"Aga tule välja siis. Mõtlesime Sirjega, et tahaks teha midagi."
Jaanus mõtles hetke, nõustus siis ja pani kõne ära, võttes siis suuna kodu poole, et õhtuks välja puhata.

Kui ta õhtul Maarjaga linnas kokku sai, oli tüdruk üksi. Kui Jaanus küsis, kas nad jäävadki kahekesi, vastas tüdruk õlgu kehitades.
Nad ootasid veel tunnikese, ning otsustasid siis, et Sirje ilmselt ei tule ning jalutasid minema. Eemale linnast. Nad ei teadnudki täpselt, mida nad linnas teha tahtsid. Nad ei tahtnud lihtsalt üksinda olla ja nad ei olnud ammu näinud. Rääkida oli palju.
Nad jõudsid kuhugi raudtee äärde, kui nad otsustasid maha istuda ja jalga puhata. Suvine rõskus oli õhus ja ümberringi ei olnud kuulda midagi, ainult kauged kajad linnakärast.
Nad istusid ja rääkisid tunde. Jututeemad ei tahtnud kuidagi otsa lõppeda.
Ükshetk need aga lõppesid.
Maarja surus oma huuled vastu Jaanuse huuli. Ta suudles teda. Siis ta sosistas midagi.
Siis jäi kõik jälle vaikseks. Nad olid isegi mõlemad üllatunud just sellest, mis juhtus.
"Mis nüüd siis saab?" küsis üks neist. Kumbki ei suutnud pärast enam meenutada kumb.
Nad teadsid ainult seda, et mõlemad vastasid sellele küsimusele ja nad vastasid samamoodi.
"Eks näis mis homne toob."
Nad suudlesid uuesti ja siis sosistas Maarja, et ta peab koju hakkama minema. Jaanus ei vaielnud sellele vastu, vaid tõmbas tüdruku veel korraks oma embusesse.
"Näeme veel!"
"Näeme," sosistas tüdruk väriseval häälel vastu ja kadus.

Kallis Korter

Ma istun Korteris ja joon õlut. Korter on täis riideid ja klaase ja kotte, mis kuhjuvad uste ette. Toimub väljakolimine. Homme lähevad selle korteri omanikud siit oma asjadega minema ja siis jääb tühjus. Korter jääb veel mõneks ajaks, kuid ta lahkub meie seast. Sa oled meid kõiki hästi teeninud Korter. Mina, kui lihtsalt sinu mõningat viisi sage külastaja, jään sind igatsema järgmine aasta, kui on halvad ilmad ja kaugusest paistab avatud aken. Ma jään igatsema seda lärmi, naeru, pisaraid, mida Korter on näinud. Uksest välja astudes vaatab vastu katkine sein ja peenuvad paukuvad uksed. Kusagil on klaasid. Kusagil on pudelid. Korterit imetakse justkui tema hingest puhtkas: teda koristatakse. Ta annab ära oma praeguse sisu, selle nooruse, ja astub uue Korterina uute inimeste rüppe. Ta ei unusta, loodetavasti, oma praeguseid elanike ja külalisi, sest ometigi on nad jätnud sügavale tema sisse oma jälje: mahaaetud joogid, augud seinas. Kõik.
Kes teab, ehk viib elutee neid uuesti kokku.
----------------
Ilusat lõpetamist homseks, kallis abituurium.
Ma jään teid igatsema.
K

Inimestele on vaja midagi, mis viib nende mõtted mujale. Sigaret ja kohvi näiteks. Hommikupäikeses. Lamamistoolil lebades. See on see, mis paneb unustama.

Mõned kasutavad selleks alkoholi.

Mõned kasutavad selleks sõpru.

Mõnele meeldib aga võtta kõik ja jätta see mõneks ajaks maha. Kott seljas maanteele ja näpp püsti, teadmata, kuhu täpselt minna. Küll kusagil ikka vastu võetakse.

Väsimus tapab. Kohutavalt.
Heidan põrandale maha pikali, silmad kinni. pimeduses moodustub mu ette keha, mis aeglaselt omandab naise kuju ja ronib mulle sülle. Ta käed paitavad õrnalt mu põski. Ma üritan temast ümbert kinni võtta, ta pead paitada, kuid tulutult. Mu käed lihtsalt vajuvad tast läbi.
See keha ei lase ennast sellest häirida ning võta rohkem kellegi kindla kuju.
Ta käsi on nii pehme, tuues iga puudutusega mulle kananaha ihule.
See kõik oleks võinud jääda sinna, see oleks võinud lõppeda seal, kuid ei.
Ta liikus mulle lähemale. Ta sosistas mulle midagi kõrva. Sõnu ma ei mäleta, kuid ma mäletan, kuidas see kõditas. Oh, kuidas see kõik mulle küll mõjus.
Ja lõpuks. Lõpuks see keha surus oma huuled minu omade vastu. Õrnalt. Rahulikult.
Ja siis see kõik kadus. Kellegi hääled kutsusid mind tagasi reaalsusesse. Unistus oli läinud.
See kõik oli nii naljakas.

Rikun senise flow ära

Kohutav! Ma olen viimastel päevadel jutte tulistanud nagu automaadist. Ma ei mäleta, et ma enam ammu oleks nii hästi (loe palju) kirjutanud. Ja "Päikesepüüdjad"... arghh.... mul hakkas suu vett jooksma, kui ma sellele mõtlesin. Selline mõnus sümbolistlik lugu on. (poolik veel ilmselgelt, kuid maitse võib juba suhu saada)
Ja millal mul viimati õnnestus iga päev postidada? Ammu! Ja siis ei tulnud ka iga päev nii pikad-pikad ja sügavmõttelise sisuga tekstid. Siis tulid lühikesed sügavmõttelised tekstid. (kui Sa neid leidnud ei ole, siis mine loe uuesti. Ja seekord mõttega.)
Ja ma lähenen juba 22 päeva piirile. 6 päeva. Siis on see pikim aeg vastamiseks. Ma just täna öösel nägin, et mulle vastati. Ja nii nagu ma lootsin! Ma sain sellise adreka laksu.
Aga noh, alati peab lõpuks ärkama. Õnneks sain ma sellega seekord hakkama! (mis tähendab, et ma saan kooli minna ja lasta vene keele õpetajal ennast maha lüüa.)
Lihtsalt tundsin vajadust oma elust kirjutada, et näidata kõigile, et ma ei olegi selline masendusehunnik nagu on mu viimased tekstid.
Ainult vahel.
Kui mulle jälle meelde tuleb, et nad tõesti lõpetavad. Sinna on jäänud ainult 5 päeva. Kohutav! Ja mind ei ole isegi seal. Siis tuleb veel laulupidu ja siis... Siis on vsjoo!
Suht jõhker panoraam (täiega lahe sõna)
Tahaks kirjutada siia midagi muud, aga mulle meeldib ego olla ja seda ka teistele näkku hõõruda, et ma ego olen. Keegi ei usu seda muidu.
Je m'aime
-------------------
K

Päikesepüüdjad

Päikespüüdjad jäid keset kõrbet laagrisse, pannes kiirelt püsti oma telgid ja varjudes nende kaitsvasse vilusse, ulatades käest kätte kannu jääkülma veega. Nende riided oli pleekinud ja liiga paksud, et taluda kõrbekuumust, kuid piisavalt paksud, et kaitsta päikese kõrvetavate omaduste eest. Justkui kamp araablasi istusid need viis noort seal oma pakkide otsas, rääkimata sõnagi. Nad olid teel olnud juba päevi, vabandust, nädalaid.
Tuul väljas tõusis, pildudes nende ümber laiali liiva, kuid telgiseinad kaitsesid neid selle hävitava loodusjõu eest.
Üks poiss läks istuma telgi serva äärde, teistest kaugemale ja kiskus oma näo eest pleekinud-valge räti, hingates enam-vähem värsket õhku, endal pisar mööda põske alla voolamas.
Üks tema kaaslastest, pikkade blondide juustega tütarlaps, võttis ka enese näo eest räti ja küsis: "Mis on, Eerik?"
Kõnetatu kehitas õlgu ja vappus nuuksudes. Veel mõned hetked vaikust ning poiss võttis ennast kokku: "M... Ma ei tea enam. Ma ei tea kuhu ma oma eluga minna tahan. Ma ei tea kuhu kurat ma lähen?"
Jälle pöördus tema poole sama tütarlaps, kui teised paistsid teda lihtsalt ignoreerivat.
"Mis mõttes sa ei tea? Me kõik oleme siin ju samal eesmärgil! Meie tee on pikk ja vaevarikas, seda kindlasti, kuid me teame vägagi hästi kuhu me läheme."
"Kurat võtaks, Julia! Võta aru pähe! Me kõik teame, et me püüdleme võimatu poole! Päikest püüda? Kellele kurat tuleb selline idiootne mõte? Kõik mida me teeme on see, et me jooksutame ennast täie pasaga surma poole, selle asemel, et elada!"
Julia, tütarlaps, kes Eerikuga rääkis, pööras oma pilgu kõrvale ja vastas vaikselt: "See ei loe ju enam. Tagasiteed enam ei ole. Seal ei oota meid miski! Pealegi, oleme me olemas teineteisel! See on praeg peamine."
Poiss keeras samamoodi pea ära, lastes pisaratel mööda põske alla liivale kukkuda.
Torm möödus noortest ja üks neist, kes oli eelnevat dialoogi vaikuses pealt kuulanud, väsinud näoga, lokkis mustade juustega poiss, tõusis oma pakkide pealt, võttis koti selga ja ütles: "Me ei saa enam kaugel olla, lähme edasi! Varsti on öö, siis puhkame jälle."
Eerik tõusis püsti, nägu tõsine. Pisarad, isegi nende jäljed, olid ta näolt kadunud. Ta haaras oma koti, aitas telgi maha võtta ja kõndis edasi.
Julia jälgis teda terve tee, kõndides teistest tagapool, aegajalt pomisedes midagi endamisi. Nad kõndisid ülesse hiiglaslikust liivaluitest, põhjustades aegajalt laviine ja vajudes jälle allapoole, kuid nad ei andnud alla, peatudes pärast päikeseloojangut ühe tasasema pinna peal, telk jälle püsti ja veekann ringi käimas, seekord koos toidukotiga.

Vahel tuleb lihtsalt olla inimene, kes teistele ülimalt meeldib ja vahel tuleb olla täielik värdjas, kes kõigil kopa ette viskab. Tõmbudes enda mõtetega endasse, hoides kaugustesse ja jäädes välja suhtlusest.
Tauno tunneb ennast vahel nii, viimasel ajal eriti seda viimast. Ta käis peol, kuid ta ei rääkinud kellegagi väga. Ta lihtsalt istus ja jälgis. Kui talt küsiti, on kõik korras, vastas ta lihtsalt: "Jah, muidugi. Ma lihtsalt kuulan, mis te räägite."
Ta oli kunagi olnud seltskonna hing, käies sellega mõningatele isegi et pinda, kuid nüüd... Nüüd oli ta vaid hale vari oma endisest minast, vajudes kõikjal tahaplaanile, olles lihtsalt seal... kusagil.
Kunagi oli ta olnud inimeste jaoks alati see, kellega võib tulla rääkima, kuid nüüd ei vajanud teda enam keegi. Ja kui tema kedagi vajas, polnud tal haarata kinni ühestki inimesest.
See kõik pani ta mõtlema: oli ta elanud liiga laiahaardeliselt? Oleks ta pidanud olema rohkem introvert ja jätma asju ka enesesse?
Kuradile sellega! Muidugi mitte! Tal oleks elu siiamaani niimoodi elamata jäänud, kuid nüüd.
Kas ta nüüd oligi oma elu ära elanud? Nüüd oli ju lõpp, kõik ta ümbert oli kadunud.
Kuid siis tõstis egoist Tauno sees oma pead ja karjus läbi iga ta raku: "Käige kõik perse! Kõik alles algab! Ma olen näinud nii vähe ja kui teie, kes te seisate mu ümber, tõesti tahate mind hüljata... Siis minge putsi! Lahkuge! Minge! Jätke mind üksi! Ja kui te tulete tagasi, ei ole mind enam siin. Ma lähen ära. Lähen ja otsin endale uue elu, uue hinge, uued inimesed. Ma tean, see on nõme, kuid mulle ei jää valikut. Minge ja vihake mind,. kui tahate, kuid saage aru sellest: iga inimene peab esmatähtsalt mõtlema enesele!"
Selle lausega egoist kaob Taunost ja poiss jääb üksi. Inimesed tõesti lähevad ära, mõned veel pomisevad: "Türapea... Ja mõelda vaid, et mina... Kuradi sitaratas..."
Tauno jääb üksi, nutt tahab lausa ligi tikkuda, kuid Tauno surub selle alla ja kõnnib minema. Ta ei tea kuhu ta läheb, ta lihtsalt läheb. Alati on kusagil keegi, kes vajab kedagi. Kes teab? Ehk on see päev Tauno õnnepäev ja ta leiab selle, kes vajab teda.

Part 3

Saabus õhtu ja Jaanuse sõber lahkus, jättes poisi üksinda tänavale seisma, üksinda ja taas hakkasid tema pähe ronima päevased mõtted. Nende hävitamiseks pöördus ta oma sõprade juurde, kes vallutasid Tartut, alustades selle plaaniga M.Ö.K.U's, kus õlu voolas ojadena, jõudes lõpuks Sparta pitsideni.
Järgmine peatus oli Zavood, kus istuti rahulikult lauas ja arutati väga sügavfilosoofiliselt elu üle, milleks aga Jaanusel üldse tuju ei olnud. Ta oli kurb ja parajalt purjus ning otsides võimalust oma tuju tõsta, kõndis ta Genialistide Klubisse, kus pidu oli täies hoos.
Ümbritsedes ennast inimestega, suutis Jaanus jälle jõuda unustamise piirile, tantsides suvalistega koos, lüües nendega kokku ja rääkides täiesti suvalistest asjadest, mis hetkel lihtsalt pähe tulid. Kuid sellest kõigest tõi ta taas välja sõnum. See tõi kõik jälle tagasi ja koos tema joobumusega viis see ta üle piiri, mida ta ei oleks tohtinud ületada, kuigi ta seda hommikul ei kahetsenud. Ta oli õnnelik, et ta selle lõpuks välja ütles, hoolimata sellest, et see oli täiesti kohatu.
Ta jättis Genis inimestega hüvasti, hakkas tagasi Zavoodi poole jalutama, saates oma telefonist sõnumi: "Võibolla olen ma tõesti armunud ainult ideesse armastusest, aga ma olen armunud sinusse."
Sõnum teele saadetud, jätkas Jaanus oma teekonda, pühkides kõik oma mõtetest. Ta saavutas rahulikkuse seisundi, kus miski ei häirinud teda enam. Ta lihtsalt oli. Ta tunnetas kõike enda ümber kui ainult kauget, kauget maailma, mis ei puutu temasse. Ta mõtted hüppasid siia-sinna, rändamata enam nendel kurbadel radadel, vaid mõeldes positiivsele tulevikule.
Üks hetk jõudis ta oma sõprade juurde, jõid veel ühe õlle ja liikusid ära koju magama, kus uni pühkis alkoholi mõjud kehale ja peatselt jõudis kätte särav suvine hommik.

Part 2

Jaanus kõndis mööda tänavaid teadmata kuhu ta läheb. Ta möödus mitmetest tuttavatest kohtadest, kuhu ta oleks tahtnud sisse astuda ja tass kohvi juua, kuid lõpuks läks ta siiski sinna, kus tal oli kõige rohkem mälestusi. Sinna kus ta tundis ennast üllatavalt hästi.
Ta astus sisse pisikesse prantsuse kohvikusse, mille uksel ilutses silt: "Crepp"
Rahvast ei olnud hämaras kohvikus just väga palju, kuid Jaanus kõndis vabadest kohtadest mööda köögi ukse kõrval oleva laua äärde, istus maha ja naeratas laua poole liikuvale ettekandjale.
"Presskannu kohv?" küsis noor naine kohe ja Jaanus noogutas. Ilmselgelt käis ta siin tihti. Sel ajal kui poiss oma kohvi ootas, otsis ta taskust pastaka ja enam-vähem puhtama paberi ning asetas need enda ette lauale.
Peatselt saabus ka aurav kohv, mille hõngu Jaanus sisse ahmis ning tooli seljatoele längu vajus. Ta haaras taskust oma telefoni ja luges sealseid sõnumeid. Iga sõnumiga, mis ta luges, muutus ta ainult nukramaks ja tema mõttetöö ei töötanud enam üldse nii nagu ta oleks seda tahtnud. Ta oleks tahtnud kirjutada, muusikat mängida, teha ükskõik mida peale selle, mida ta praegu tegi.
Jaanus jõi ära pool tassi kohvi ja hakkas kirjutama uut sõnumit. Ta ei teadnud kellele see saata ja mis selle sisu peaks olema. Ta oli liiga otsusevõimetu.
Just sel hetkel, kui ta oleks peaaegu juba hakanud mida kirjutama avanes kohviku uks ja sisse astus keegi, kellel oli väga tuttav hääl. Jaanus ei olnud seda häält kuulnud juba pool aastat, kuid ta oli üpriski kindel, et ta teadis kes on selle omanik. Poiss ei eksinud ja kui see noor tütarlaps seina tagant välja ilmus venis poisi nägu naerule, millele järgnes ka hetk hiljem tüdruku vali naer ja tormijooks poisile kaela.
Jaanuse segadus oli hetkega pühitud. Nüüd ta teadis kus ta on, kes ta on ja mis ta on. Tal ei olnud enam vaja kedagi muud, kui seda sõpra enda juurde, kes pühib tema kurvad mõtted minema. Jah, just seda tal praegu vaja ongi, ei midagi muud. Kõik ju alles muutus selliseks, miks see siis kohe maha materdada? Sõbrad on ju kõigest hoolimata sinuga. Nad annavad sulle isegi sinu idootsed ja nõmedad käitumised andeks... Natukene.
Nõnda siis Jaanus istus kohvikus koos oma sõbraga ja sõbra sõbraga ning jõid kohvi lausa tunde, rääkides kõigest mis on vahepeal toimunud, nii kurvast kui rõõmsast, kuid alati õnnelikult.

Part 1

Vihma sadas ning Jaanus istus ukseorvas trepi peal ja ootas, et vihm lõppeks. Äsja olid olnud nii ilusad ilmad, nii soojad ja päikselised ja lisaks kõigele sellele oli ka kõik muu täpselt nii kuidas pidi. Aga enam ei olnud Jaanus kindel. Just selles asi oligi: ta ei olnud enam eneses kindel. Kuidas ta saab olla muster-egoist, kes näitab kõigile, et õige inimene ongi egoist, et teisi aidata peab olema egoist, kui ta eneses kindel ei ole?
Ta käitus valesti, pidevalt, pea igapäevaselt ja ta teadis seda hästi. Ta ei tahtnud seda, kuid siiski juhtus nii.
Kui vihm lõpuks vaibuma hakkas, tõusis Jaanus püsti ja hakkas kõndima. Ta ei teadnud kuhu ta läheb, ta lihtsalt läks.
Tee peal nägi ta ühte ma sõbrannat. Ta ei teadnud, kas minna temaga rääkima või mitte, kuid lõpuks tuli tüdruk ise tema juurde.
"Hei! Noh, mis teed siin?"
Jaanus ei osanud midagi sellele vastata, sest ta ju ei teadnud, mis ta siin teeb, nii et ta kehitas õlgu ja vastas: "Niisama."
Nad hakkasid koos kõndima, Jaanus ei teadnud kuhu, kuid tüdrukul oli vist oma sihtmärk olemas.
"Mis sa siis täna teinud oled?" küsis tüdruk uue küsimuse.
"Midagi," pomises Jaanus jälle.
"Kuidas muidu läheb?"
"Hästi."
Tüdruk naeris vaikselt ja ütles: "Sul on täna küll väga pikad vastused ma vaatan."
Poiss muigas ise ka selle peale: "Vist tõesti. Aga kuhu sa ise muidu lähed?"
"Koju. Mõtlesin, et ega linnas niikuinii kedagi sellise ilmaga pole, et mis ma siin ikka üksi passin."
"Mina olen ju linnas," ütles poiss, vaadates tüdrukule silma ja naeratades."
"Tõsi," vastas tüdruk ja istus lähedal olevale pingile maha.
"Kui sa vaid nii sõnaaher ei oleks," lisas ta, lükates juukseid kõrva taha.
Jaanus istus tema kõrvale maha: "Oi ma võin rääkida kohutavalt palju! Millest sa siis rääkida tahad?"
Tüdruk naeratas ja ütles Jaanusele, et ta endast räägiks. Jaanus lasi selle peale välja suure ohke ja jäi mõtlikuks. Pärast mõnda minutit vaikust tegi ta oma suu lahti: "Ma ei tea ka ma oskangi midagi rääkida endast. Ma olen kohutavalt segaduses kõigest. Või pigem enesest ja kõige suhtes. Ja ma ei tea kuidas ma peaksin käituma. Ma ei tea... Ehk oleks mul vaja kedagi, kes näitaks mulle, et ma ei eksi alati. Et kõik on veel korras. Kes näitaks mulle kätte mingi tee nendest paljudest, mis mu ees on."
"Aga miks sa siis nii segaduses oled?"
"Ma ei tea. Ma olen armunud armastusse. Ehk selle pärast?"
Tüdruk vajus veidi ära selle peale: "Aga samas, kui sellele mõelda, siis on see ju tegelikult parim asi millesse armunud olla. Inimesed tulevad ja lähevad, nad ei ole alati sinu jaoks olemas, aga see tunne on alati sinuga ju."
Jaanus vaatas tüdrukule otsa ja naeratas: "Tõsi, selles on sul õigus, kuid... Seda tunnet ei saa sa õhtul enda kaissu võtta. Seda tunnet ei saa sa suudelda. Selle tundega ei saa sa käia käest kinni jalutamas Toomel."
Tüdruk nõustus vaikse noogutusega, tõusis siis püsti ja ütles vaikselt: "Ma peaks nüüd koju hakkama minema."
Poiss tõusis samuti püsti, et tüdrukut saata, kuid tüdruk pani oma käe talle rinnale, justkui tema peatamiseks: "Ma tahaks veidi aega üksinda olla."
Poiss noogutas, embas tüdrukut ja kõndis minema hoopis teises suunas, jättes tüdruku üksinda oma mõtetega, jalutamas kodu poole täielikus vaikuses.

Olen kõigest joobunud. Elust, ilust, armastusest, kõigest. Sinust, kes sa oled minu jaoks olemas ma loodan ehk tõesti jah...

Ma olen joobunud ka alkoholist. Valus on. Valus on, sest olen joobunud.

Joobumus ei ole kunagi kellelegi head teinud.

Ma armastan iseennast.

Ma olen armunud kellessegi.