Vabaduse Turg

   Vabaduse Turg, veider nimi kohale, kas pole. Otsene järeldus nimetusest ütleks, et seal kaubeldakse vabadusega. Orjaturg äkki? Ei-ei-ei... Orjaturuks seda kohta küll nimetada ei saanud, kuigi ega seal inimestel just väga palju rohkem vabadust polnud. See oli sõjaväelaste treeningväljak, kuhu toodi õppusi vaatama kõik tulevased soldatid. Kui nad sealt minema saadeti anti neile veel viimane võimalus lahkuda, kuid seda ränga hinnaga. Kõik kes tahtsid lahkuda, pidid lahkuma ka riigist.
   Vabaduse Turg oli seisnud aastasadu linnakeskel, ümbritsetuna tumeda metall-aiaga. Kui linna oli haaranud mäss, siis see väljak püsis kindla kaljuna valitseja kõrval, kaitses teda ja sülitades lihtrahva sekka ennast aastaid tallunud sõdurid, et nad teeksid seda, milleks neid õpetati.
   Just Vabaduse Turu ja selle vankumatute asunike pärast polnudki siin veel riigipööret toimunud, erinevalt teistest riikidest ja isegi sama riigi paljudest linnadest. Monarhia ei olnud armastatud valitsemisvorm. Demokraatia oli see mille poole püüeldi.
   Kuid siiski kulus ligi viiskümmend aastat, et linnarahvas hakkaks taas oma monarhi pooldama, et linnarahvas näeks, kuidas demokraatia samamoodi, või ehk isegi hullemini, üksikisiku vabaduse endale allutab, selle aheldab ja oma Seaduste külge ankrusse heidab. Inimese vabadus ei tähendanud mitte kellelegi midagi, hoolimata sellest, kas sa asusid Vabaduse Turul või Utoopia Rahvavabariigis.
   Valitsus, hoolimata sellest kuidas seda nimetada, on siiski valitsus ja mida efektiivsem on valitsus, seda karmimad on reeglid, seda väiksem on vabadus. Üksik monarh oma sõjaväega ei suuda hoida kinni kogu rahvuse ahelaid, aga mitmesaja pealine Riigikogu, sõjaväe ja meediaga, hoiab inimest kinni nagu koera.
   Üksikisik ei loe, sest üldsus töötab paremini, kiiremini, tugevamalt. Tee katset, ürita olla midagi muud kui Meie, vaata kaua sa elus püsid. Aga kui iga indiviid leiab oma vabaduse? Masin laguneb, Vabaduse Turu müürid lagunevad, riigipea langeb individualismi ees. Riik laguneb. Maailm laguneb, järgi ei jää midagi.
   Nii et kas on ikka nõnda hea ajada taga oma üksikisiku õigust? Kas ei ole mõtekam suruda oma silm kinni ja teha mida käsib Elu? Terve maailm hävineks, kui poleks Meid ja Seadusi, mis hoiavad Meid koos. Sina ei ole väärt mitte midagi selles maailmas. Meie oleme, meie jääme, meie olemegi tulevik. Meist tõuseb ülimriik ja meie valitsejaid kantakse õlgadel, neile ehitatakse ausambaid.
Oled sa indiviid?

Ärkan üles ja joon teed. Istun sooja teki all ja külmetan. Surun käed ja jalad vastu radikat ja ohkan. Pea on mõtteid täis. Lood voolavad üle, sest ma ei kirjuta neid. Mu oma keha upub minu ettekujutusse, kus väsimus peatab viimased osakesed mis mu keha veel ärkvel ja liikumas hoiavad. Keha vajub unne, kohestesse nägemustesse, maailmatesse mida pole olemas. Neid ei ole näinud iial keegi peale minu ja paljusid ei saagi keegi teine nägema. Vahel aga siiski juhtub, et need maailmad satuvad sõnadesse. Need on minu maailmad, kuid nad ei peegelda minu tegelikku maailma. Need maailmad on kohad, kus ma veedan oma aja enamjaolt, sest siin maailmas on see liiga keeruline. Ma unistan rohkem kui ma tohiks.

Kas kirjanikuks on võimalik lihtsalt hakata? Et ma nüüd otsustan, et ma olen kirjanik ja ma kirjutan ja nüüd... Nüüd ongi nii... Aga kui ma ei oska kirjutada? Ja minu suurim kirg, minu suurim unistus on saada kirjanikuks? Kas see unistus jääbki igavesti täitmata?
Kas kirjutamise oskused muutuvad paremaks kui rohkem kirjutada? See on ju ebaloogiline! Ei-ei... Pigem muutuvad kirjutusoskused paremaks vanusega. Või... Noh... Kogemustega. Sõltuvalt sellest mida sa oma elu jooksul oled läbi elanud. Ja... Alati ei kirjutatagi hetkekogemustest. Alati ei kirjutata enda kogemusest. Miks ma peaksin oma elust otsima probleeme, või veel hullem neid tekitama, kui mul (vähemalt on selline mulje) polegi neid. Ja probleemita ei ole lugu. Alati peab ju mingit probleemi lahkama, et arendada juttu. Kellegi sündmusetu koolipäeva jutustust ei viitsiks ju väga keegi lugeda. Aga jah, palju lihtsam on võtta kellegi teise probleem, võtta kellegi teise lugu ja panna see sõnadesse, või siis... veel lihtsam variant... Mõtle kogu lugu ise välja.
Kui on kirjas sõnad, siis on see lugeja asi neist panna kokku seos, teha järeldused, võtta oma elu ja panna ta sinna. See on inimaju võlu. See võtab kirjanikul tööd tegelikult vähemaks. Inimestele meeldib, kui nad saavad lugu tõlgendada, eriti kui nad saavad seda tõlgendada enda ellu. See ju tegelikult kutsub kirjanikke üles kirjutama võimalikult laiahaardeliselt, võimalikult palju hämama teemade ümber. Panna absurdsetesse kohtadesse mõni sõna mida lugeja võib tõlgendada kuidas tahab. Näiteks, jutu algus: \\Rita magas oma toas, hingates vaikselt, see oli ainus heli mis oli toas. Tuul, mis liigutas vaikselt kardinaid ei teinud heligi. Mängukaru, mis riiulilt maha kukkus ei teinud samuti ühtegi heli. See oli tõesõna vaikne õhtu.//
Keskel: \\Marek astus Rita tuppa, see tundus kuidagi väga tühi. Laua peal olid tema vihikud veel lahti, justkui ta oleks alles siin toas olnud. Sellest oli möödas juba nädalaid. Põrandal lamas kaisukaru, Marek tõstis selle ülesse ja silitas selle karvast pead. Järsku kostis alt hõikeid. "Rita!" mõtles Marek ja pillas karu maha, tormates toast välja.//
Lõpp: \\Nüüd oli sellest kõigest möödas juba aasta. Marek astus viimati Rita tuppa kuus kuud tagasi. Mitte keegi ei astunud enam siia tuppa, uks oli justkui kinni pitseeritud. Voodi oli tühi, toas polnud ühtegi heli. Tuul ei paitanud kardinaid. Kaisukaru lamas tolmukihi all põrandal. Oleks keegi sellele pikemalt pilgu heitnud, oleks ta võinud arvata, et karu nägu on muutunud kurvaks...//
Oli kaisukarul eriline mõte selles loos? See jääb lugeja otsustada. Mina ei ütle ju nendes katkendites midagi, kuid siiski... Ta juskui esindaks midagi, või mis?
Kirjanikel on tegelikult nõnda vabad käed tänapäeval, oskust pole peaaegu vajagi. Kui aus olla, siis oskused puuduvad päris paljudel. Ega minulgi just seda oskust väga ei ole. Ainult vahel.. vahel õnnestub mul pugeda oma lugejate naha alla, siseneda nende silmadest, tungida nende ajju ja sosistada tõdesid mida pole olemas, kui nemad hakkavad arvama, et on. Nad hakkavad arvama, et ma tõesti oskan kirjutada. Ja inimese manipuleerimine on siiski kirjaniku kõige hinnatum oskus, ilma selleta pole sa midagi.
Nii et jah... Meid kõikide ajudega on lihtsalt mängitud, me laseme teistel mõelda osa asju enda eest. Inimene on laisk, aga mis teha, eks ikka juhutub.
---------------------------------------
Läks kuidagi pikaks minu jutt kirjanikuks olemisest ja kirjutamisest. Lihtsalt tekkis tuju järjekordselt öelda, et alati ei ole juttudel sügavamat mõtet, vaid me ise loome need, sest me tahame, et need seal oleks. Me tahame, et raamat meid aitakas.
K

Antifilosoof

\\Antifilosoof - Inimene, kes ei armasta tarkust//
Vist on mul õigus, kui sõna "antifilosoof" sedasi defineerin. Aga milline inimene siis ei armasta tarkust? Kurvastuseks peaksin ma ütlema, et vaata enda ümber ja sa märkad, et neid on maailmas rohkem kui on kasulik (kuigi jah, eks pea ka natukene neid olema). Enamjaolt on õnneks need, kes tahavad teada ja kes ka midagi maailmast teavad ainult teatud vanuseni sunnitud olema koos "antifilosoofidega".
Aga on ju olemas ka inimesi, kes arvavad, et nad on targad, kes arvavad, et nad on filosoofid. On inimesi, kes arvavad, et nad on midagi erilisemat kui nad tegelikult on (ei, ma ei ütle, et te ei ole erilised, te lihtsalt tahate olla rohkem erilised kui te tegelikult olete. Te ISE arvate, et te ei ole erilised.). Kuidas peaks neid nimetama? Ebafilosoofid? Kas on nii? Palju on siis neid "ebafilosoofe" maailmas? Samuti üllatavalt palju. Ja minu arust pole "ebafilosoof" kuidagi moodigi parem kui "antifilosoof".
Filosoof - See ei ole eriline tiitel, mida omistatakse ainult erilistele. Vähemalt minu poolt. Ma arvan, et kui sa tahad teada ja mõtled ja uurid, siis oled sa juba filosoof valmis. Ära hakka ennast mõtlema millekski muuks. Ära muuda ennast selleks, et olla "teistsugune". Sa oled niigi teistsugune. Mitte kunagi ei ole nähtud ega hakata nägema teist sind, hinda seda.
Kui sa hindad ennast, siis sa oledki filosoof.

K

Istun kodus, omas toas
Ees on paber ja pastakas
Oma mõtteid üritan kirja panna
Kuid miskipärast see ei tule mul välja

Sinu ümber mõtted keerlevad
Sa oled vallutanud minu pea
Miks sind enam välja ei saa
Miks oma peast sind välja ei saa

Sinu silmad mind köidavad
Sinu juuksed min paeluvad
Sinu keha mind enda juurde tõmbab

Nii paljust tahaks rääkida sulle
Nii palju tahaks öelda sulle
Oma tundeid sulle kõrva sosistada

Kuid tean, ei saa öelda sulle

Tean, et sa ei kuulu mulle
Just seepärast paberile räägingi ma

Ja mitte keegi ei tea,
Kuis sust hoolin ma
Jah, mitte keegi ei tea

"Sa oled liig minu jaoks, iga pisemgi kui element su kehas mõjub mulle hävitavalt. Ma tahaks olla sinuga, kuid ei saa, sest sina ju mind ei taha. Ma võin üritada, ei ma lausa pean üritama, sellega elada, aga see on minu jaoks raske, sest... Ma olen sinusse meeletult armunud."

Kati luges seda kirja ikka jälle ja jälle läbi. Ta vajus oma voodile istuli ja pani värisevate kätega kirja lauale.

"Kas ta tõesti ütleb seal, et ta armastab mind?"

Maarja heitis pilgu kirjale ja istus Kati kõrvale.
"Nooh, põhimõtteliselt ütleb ta ainult, et ta on sinusse armunud..."
"Mis seal vahet on!? Kurat võtaks, kas ta tõesti ei saa aru, et ma ei taha seda!? Ma ei vaja seda! Miks ta teeb nii?"

Maarja tõmbas Kati, kes vahepeal püsti oli tõusnud ja mööda tuba tammus, tagasi voodile istuma ja pani käed tema õlgadele.
"Kati... Aga tegelikult ta ju meeldib sulle. Muidu sa ei oleks nii närvis ja segaduses. Kui sa tahad sellest tundest vabaneda pead sa talle kõik ausalt ära rääkima. Ütle talle, miks sa ei saa, miks sa ei taha. Ta on mõistlik inimene, küll ta sinust aru saab."

Kati noogutas.

The train was rushing by the seemingly endless shoreline, making no sound, gleaming in the magnificent mid-day sunlight. The sea was calm, like it had been for as long as anyone can remember.
John had been sleeping for most of the travel, but he now woke up with a startle. A girl next to her, who seemed to have also been sleeping, smiled at him and said: "Hi!"
"Hello," mumbled John, he was still too sleepy to understand what's going on around him. He slowly turned to look out from the window, at the sea rushing by.
"What were you dreaming about?" the girl next to him asked.
John turned to look at the girl, he wanted to know what a person that curious looks like. He saw a short girl with chestnut brown hair and deep brown eyes looking at him with a smile on her face. He smiled back and tried to think of an answer. He couldn't really remember what was it exactly that he saw, but he remembered that it was long. And he liked it, it was full of adventure.
"To be honest, miss, I haven't got a tiniest clue of what I was dreaming. I remember enjoying it."
He then also remembered a girl. She looked quite like her, almost exactly the same. She wasn't a part that John was enjoying in the dream. She was the nightmare, for she had did him wrong, a lot.
His throat got dry when he thought about it and tried to talk about it. He finally said with a hoarse voice: "There was actually a part I didn't enjoy. There was this girl. She looked quite similar to you..."
John couldn't add more. Why was it so hard for him to say it? It was only a dream!
The girl's smile had gone from her face, but her eyes stilled looked kindly into John's. She regained her smile and asked: "What's your name? Mine's Jude."
John turned his head to face the window again and answered: "I'm John. Nice to meet you."
Jude fell silent for a few minutes, it might have even been half an hour. Her face was now sad again, but John still thaught it was cute. It even made him want to take Jude into his arms and comfort her.
When she started speaking again, she didn't sound so happy anymore and she didn't regain her smile.
"Where are you going, John? Where is this train headed? Because... I don't remember where I want to go, I don't remember why or even how I boarded this train."
John looked at him with compassion in his eyes, until it hit him. He didn't know where he's headed either. He couldn't remember how or why he was here. He just happened to be. He dropped his eyes on the floor and mubmled the answer: "I don't know either, Jude."
At that moment, they both started looking around at their travel companions. Every seat was taken, most of the people were also sleeping, some had just awaken like Jude and John.
"Excuse me," Jude said knocking on the shoulder of an older man next to her.
"Could you tell us where this train is heading? We're really in a bind here, my friend and I, because neither one of us can remember where we're headed."
The man didn't even blink at that. He just kept staring in front of him, like Jude weren't even there.
John tried to stand up to go and look for a conductor, but he couldn't. His legs refused to move.
"John," Jude started talking with a low voice, "Do you remember anything before the dream? Do you remember your life?"
John's heart started beating faste. He didn't remember aything, except some portions of the dream. He tried, but he couldn't. He wanted to answer Jude, but he was too afraid of what she would say. He knew what she was thinking about but he didn't want to hear it out loud.
"John... From my dream, I remember a boy. A boy who looked like you. I liked him at first, but as time went by he remained too big of a mistery for me. I was afraid of him, so I denied him. I didn't allow him to communicate with me anymore. I really liked him, I thought he was a nice guy, but I acted like a jerk to him..."
John turned away. They were rushing by the sea, calm, boring sea. He was frustrated at what he knew Jude was trying to say and what he also was thinking. It couldn't be true, not yet!
"John, look at me! I think we're..."
"We're what? We're dead? That we already lived our lives and this is what awaits us after death? An eternal train ride to nowhere? Jude, this can't be true! We're... We're young, we're full of life! How can we be dead?"
Jude started crying, quietly, only letting the tears run down her face, she didn't even try to hide them.
"What else can you explain this all with, John? I'm not sure about it, but... It seems as the most probable scenario... Think about it, how did your dream end?"
John didn't want to think about it. His eyes were tearing up. He thought of his dream, but he was to scared to think about it's ending. He was scared...
The train howled as the sun was falling into the sea, it's wheels started to make sound again, even a wave rushed over the sea and into the shore. And then, it all was quiet again.