H L H ?

Sulet silmil

lihtsam teha vahet

hääle rütmikast ja toonivahest.

Vahest kuuled aga sissehiilivat muiet.

kui saladuses hoiaks oma pea

seest iga mõtte, iga rea

mis iseendas kirjutad.

Tõmbaks nagu sõrmega liivale tähti

vaid hetkeks neid nähti

ja kadunud nad ongi.

Korraga on siis

su näol naeratus ja viha

ja pilk vaataks nagu sinust läbi,

ei mitte mööda

vaid tõesti sinu sisse, sust läbi

tundes, et mõnda

hetke ei saatma pea häbi.

Vaid retked,

kus kuu,

või miski muu,

su suu kaudu moodustab sõnad
Emotsioonid on kõhnad,

arglikud...

Vaevu lased midagi endast välja,

sest mõistad, et edastada vaid 

tarviliku...

Keegi teine ei peagi mõistma,

ise hing hõiskab,

las teised vaatavad pealt.

Nagu oleks sul saladus, mida teised ei tea.