Kleidiäär sahises vaikselt mööda põrandat, kui seda kandev neiu mööda tühja koridori hiilis. Mõned hetked tagasi mänginud muusika oli vaikinud ja õrnalt, õige tasa, oli kuulda kuidas keegi kusagil kauguses madalal tämbril kõnet peab. Seda katkestasid vaid harva tema kuulajate naerupahvakud.
Seda kleidisahinat kuulas ka keegi, ning sisemiselt see keegi kindlasti ka naeris. Lihtsalt valjult ei tohtinud. Kui valjult naerda, siis keegi kuuleb.
Kas kuuled?
Tüdruk avas ühe ukse ja piilus sinna sisse. Ettevaatlikult. Tasa. Tasa. On seal keegi?
"Ma ei ole seal," ütles noormees neiu selja taga ning lükkas tüdruku tuppa.
Uks vajus vaikselt kinni. Lukukeele klõpsatus kõlas neiule kui supsrnoova plahvatus.
Tuba oli pime. Tüdruk kuulis kuidas mees muigas. Kellegi süda peksis väga valjult.
"Kuss. Muidu nad kuulevad."
Süda jäi rahulikumaks. Tuktuktuktuktuk tuktuktuk tuktuk tuk tuk tuk. Tuk. Tuk. Tuk. T u k.
Poiss pani tule põlema ja jälgis, kuidas seljaga vastu lauda toetav neiu aeglaselt hingeldab.
"Mis siis nüüd saab?" küsis poiss.
Kas ta oli rahulik?
Tüdruk kehitas õlgu. Ta huuled olid pisut paokil, võimaldades tal kiiremini rohkem hapniku hankida. Või oli seal mõni muu põhjus?
Ta käed värisesid. Kas ta kartis?
Poiss ei öelnud enam midagi. Ta vaatas ainiti neiut, kes oma käed vastu lauda toetas.
Sinine sobis talle. See oli ilus kleit.
Südamelöögid kiirenesid.
Kleit sahises vaikselt.
