Kirjuta...

Tumedad pilved tõmbusid linna kohale kui Tatanja vaatetorni poole tormas. Piksenooled sähvisid taevas, valgustades tüdruku teed, mis oli täis juurikaid ja okkaid. Pärast vaevalist jooksu, higist ja vihmast märjana, jõudis Tatanja oma sihtpuntki ja selle tipus nägi ta oma eesmärki. Ta hakkas mööda libedat puit-treppi üles jooksma, pannes kogu oma viimase jõu just selle pingutuse peale. Peatselt oli ta vaatetorni tipus ja vaatas vastu Kristjanile, mehele, kes oli tema eesmärk.
"Lõpeta!"
Kristjan pööras selle peale ainult selja ja torm tugevnes.
"Kristjan, ma tulin sind paluma kui sõber mitte kui vaenlane. Maarja pärast, lõpeta, ma palun."
Tuul tugevnes ja Tatanja tundis, et tornis oleks kisub ohtlikuks.
"..." Kristjan sosistas midagi, aga mida - sellest polnud aru saada.
"Mida? Kristjan?"
"Maarja on surnud ja seda minu pärast. Rait on haiglas ja seda meie mõlemi pärast. Sergei on elus ja seda sinu pärast."
Tatanja langetas pea.
"Mitte miski," jätkas Kristjan, "ei vihja sellele, et ma ei peaks seda tegema. See on jumalate palve."
Tatanja raputas pead ja tõstis oma pisarates pilgu: "Ei Kristjan. Ei ole..." ta jäi järsku vait. Ta astus aeglaselt paar sammu Kristjanile lähemale ja sosistas: "See on Saatuse tahe."
Ta tegi järsu hüppe ja maandus Kristjanil sülle, kes kaotas selle peale tasakaalu ja kukkus koos Tatanjaga üle torni ääre. Aeg näis peatuvat ja nad justkui hõljusid õhus. Nad vaatasid teineteist hirmunud pilkudega, nad hüüdsid teineteist ja siis tabasid nad maad.
Noor tütarlaps ärkas sügavast unest ja tema kõrval, tema pead paitas tuttav nägu.
"On kõik korras," päris see nägu mureliku pilguga. Tüdruk noogutas ja vaatas enda ümber ringi. Ta oli rongis.
"Mis teie nimi on?" küsis nägu. Tüdruk ei suutnud maha raputada mõtet, et ta on pea terve eluea seda nägu tundnud.
"Minu nimi? Minu nimi on... " tüdruk ei mäletanud kes ta on. Ta sulgeks hetkeks silmad ja talle meenus: "Minu nimi on Liisa."
Seda nime oli imelik öelda, sest ta oli veendunud, et just äsja oli ta olnud Tatanja. Just äsja oli ta allakukkunud vaatetorni katuselt. Just äsja oli ta elanud täiesti teise elu.
"Meeldiv tutvuda, Liisa," segas nägu Liisa mõtetele vahele, "Mina olen Kri... Eerik. Mina olen Eerik. Ma ärkasin just ülesse ja märkasin, et teil on kuidagi murelik nägu peas ja te magasite. Ma loodan, et te ei pahanda, et teid üles ajasin?"
Tüdruk raputas pead. Ta ei olnud pahane. Ta oli segaduses.