Kirjuta...

Ärkan üles ja joon teed. Istun sooja teki all ja külmetan. Surun käed ja jalad vastu radikat ja ohkan. Pea on mõtteid täis. Lood voolavad üle, sest ma ei kirjuta neid. Mu oma keha upub minu ettekujutusse, kus väsimus peatab viimased osakesed mis mu keha veel ärkvel ja liikumas hoiavad. Keha vajub unne, kohestesse nägemustesse, maailmatesse mida pole olemas. Neid ei ole näinud iial keegi peale minu ja paljusid ei saagi keegi teine nägema. Vahel aga siiski juhtub, et need maailmad satuvad sõnadesse. Need on minu maailmad, kuid nad ei peegelda minu tegelikku maailma. Need maailmad on kohad, kus ma veedan oma aja enamjaolt, sest siin maailmas on see liiga keeruline. Ma unistan rohkem kui ma tohiks.

Kas kirjanikuks on võimalik lihtsalt hakata? Et ma nüüd otsustan, et ma olen kirjanik ja ma kirjutan ja nüüd... Nüüd ongi nii... Aga kui ma ei oska kirjutada? Ja minu suurim kirg, minu suurim unistus on saada kirjanikuks? Kas see unistus jääbki igavesti täitmata?
Kas kirjutamise oskused muutuvad paremaks kui rohkem kirjutada? See on ju ebaloogiline! Ei-ei... Pigem muutuvad kirjutusoskused paremaks vanusega. Või... Noh... Kogemustega. Sõltuvalt sellest mida sa oma elu jooksul oled läbi elanud. Ja... Alati ei kirjutatagi hetkekogemustest. Alati ei kirjutata enda kogemusest. Miks ma peaksin oma elust otsima probleeme, või veel hullem neid tekitama, kui mul (vähemalt on selline mulje) polegi neid. Ja probleemita ei ole lugu. Alati peab ju mingit probleemi lahkama, et arendada juttu. Kellegi sündmusetu koolipäeva jutustust ei viitsiks ju väga keegi lugeda. Aga jah, palju lihtsam on võtta kellegi teise probleem, võtta kellegi teise lugu ja panna see sõnadesse, või siis... veel lihtsam variant... Mõtle kogu lugu ise välja.
Kui on kirjas sõnad, siis on see lugeja asi neist panna kokku seos, teha järeldused, võtta oma elu ja panna ta sinna. See on inimaju võlu. See võtab kirjanikul tööd tegelikult vähemaks. Inimestele meeldib, kui nad saavad lugu tõlgendada, eriti kui nad saavad seda tõlgendada enda ellu. See ju tegelikult kutsub kirjanikke üles kirjutama võimalikult laiahaardeliselt, võimalikult palju hämama teemade ümber. Panna absurdsetesse kohtadesse mõni sõna mida lugeja võib tõlgendada kuidas tahab. Näiteks, jutu algus: \\Rita magas oma toas, hingates vaikselt, see oli ainus heli mis oli toas. Tuul, mis liigutas vaikselt kardinaid ei teinud heligi. Mängukaru, mis riiulilt maha kukkus ei teinud samuti ühtegi heli. See oli tõesõna vaikne õhtu.//
Keskel: \\Marek astus Rita tuppa, see tundus kuidagi väga tühi. Laua peal olid tema vihikud veel lahti, justkui ta oleks alles siin toas olnud. Sellest oli möödas juba nädalaid. Põrandal lamas kaisukaru, Marek tõstis selle ülesse ja silitas selle karvast pead. Järsku kostis alt hõikeid. "Rita!" mõtles Marek ja pillas karu maha, tormates toast välja.//
Lõpp: \\Nüüd oli sellest kõigest möödas juba aasta. Marek astus viimati Rita tuppa kuus kuud tagasi. Mitte keegi ei astunud enam siia tuppa, uks oli justkui kinni pitseeritud. Voodi oli tühi, toas polnud ühtegi heli. Tuul ei paitanud kardinaid. Kaisukaru lamas tolmukihi all põrandal. Oleks keegi sellele pikemalt pilgu heitnud, oleks ta võinud arvata, et karu nägu on muutunud kurvaks...//
Oli kaisukarul eriline mõte selles loos? See jääb lugeja otsustada. Mina ei ütle ju nendes katkendites midagi, kuid siiski... Ta juskui esindaks midagi, või mis?
Kirjanikel on tegelikult nõnda vabad käed tänapäeval, oskust pole peaaegu vajagi. Kui aus olla, siis oskused puuduvad päris paljudel. Ega minulgi just seda oskust väga ei ole. Ainult vahel.. vahel õnnestub mul pugeda oma lugejate naha alla, siseneda nende silmadest, tungida nende ajju ja sosistada tõdesid mida pole olemas, kui nemad hakkavad arvama, et on. Nad hakkavad arvama, et ma tõesti oskan kirjutada. Ja inimese manipuleerimine on siiski kirjaniku kõige hinnatum oskus, ilma selleta pole sa midagi.
Nii et jah... Meid kõikide ajudega on lihtsalt mängitud, me laseme teistel mõelda osa asju enda eest. Inimene on laisk, aga mis teha, eks ikka juhutub.
---------------------------------------
Läks kuidagi pikaks minu jutt kirjanikuks olemisest ja kirjutamisest. Lihtsalt tekkis tuju järjekordselt öelda, et alati ei ole juttudel sügavamat mõtet, vaid me ise loome need, sest me tahame, et need seal oleks. Me tahame, et raamat meid aitakas.
K