Väliselt täiesti tundmatu, aga sisult tuttav nagu oma kodu. Just tundmatu nägi välja see kuju aga kui temaga rääkida, siis tundus selline soe kodune tunne. Just, see oli siiski tuttav. Sära ta silmis oli kah tuttav. See oli see sära, mida ei olnud ammu tundud, see oli see sära mida sa nii tihti teistes nägid. See sära tekitas tahtmise luuletada.
Uurinud seda kuju pikalt, rääkinud temaga päevi, muutus ta aina meeldivamaks ja sära aina toredamaks. See sära liigutas sind. See sära liigutas su käe tema käe peale ja hoida kinni, igavesti. See sära pani sinu käed liikuma ümber tema ja embama teda, hoidma teda nagu ei oleks kedagi ega midagi muud olemaski. See sära liigutas sinu pead tema omale lähemale, kuni te mõlemad tundsite teineteise hingamist. See sära liigutas sinu huuled tema omade peale, et suudelda. Ja tõesti, see suudlus toimubki. Seda on tore vaadata. See paneb mõneks ajaks teisedki särama. Kuid siis jõuab lõpuks reaalsus kohale. Õhtu on veeremas öösse, kell on palju: Peab minema! Ja te lähetegi. Hüvastijätuks veel üks suudlus ja ta ongi läinud. Aga see sära kestab sinus edasi. See särab sinu südames, sinu hinges. See paneb su veel järgmine päevgi rõõmust naeratama.

Täiesti absurdne. Inimeseloomad kogevad kõige suuremaid armastusi oma teismeeas, mida vanemaks jääd, seda raskem on armastust kogeda. Hah! See paneb lihtsalt naerma. Kas tõesti on nii, et kui sul juba kuuekümnes eluaasta tiksub siis sa tõenäoliselt enam sellist armastust ei kogegi? Äkki sa isegi ei kõnni enam tänaval, lauldes ja naerdes. Sõpradega samamoodi õhtuti väljas ikka käid? Oi-oi-oi. Need mõtted on jubedad. Mina tahaks küll samamoodi edasi elada. Võibolla mitte päris samamoodi. Eks näis.

Vabadus mõista mõistmatut on antud igale elektornile, prootonile ja neutronile meie maailmas. See vabadus on antud igale eksistentsi sisesele ja välisele elus ja surnud olendile. Ka sellele harakale, kes just mu aknalaual maandus. Kuigi see vabadus meile kõigile on antud, ei kasuta seda mitte ükski rakk sellel gravitatsioonikesel. Miks? Vot sellele ma ei otsi vastust. Just selle vastuse otsimine olekski üritus mõista mõistmatut. Kõik mis on mõistmatu on mõeldud, et seda ei mõistetaks. Kõik mis teadus meile on andnud ja tulevikus annab on mõistetav, lihtsalt inimesed ei mõista veel seda. Mõistmatu on aga armastus. Mõistmatu on sinine väli eksistentsi välises elus. Mõistmatu on kõiksus.

Surnumere ääres, Elukivi kaljudel istus üks noor poiss. Ta oli ainult a-little-bit noor. Noorem kui see mida inimesed Maaks nimetavad, ehk siis noorem kui suur gravitatsioonikese, mis on enda poole igast pahna tõmmanud, sealhulgas baktereid kes arenesid suurteks ja karvasteks olenditeks. See Surnumeri ei olnud see mida Maalased tunnevad, see Surnumeri koosnes päris surnutest. Ja Elukivi kaljud olid tegelikud inimelud, kinnitud Eksistentsiliiva, aegamööda tuul kulutas neid kaljusid, tekitades nende alla veelgi rohkem liiva millele toetuda ja aegamööda ühines see liiva taas kiviplokkideks, moodustades jälle suuri kivikaljusid. See poiss oli ainus inikehaga asi selles dimensioonis, dimensioonis mis asus kusagil eksistentsi sisesse ja eksistentsi välise vahel. Tema valvas, et see kooslus püsiks, et miski seda ei häiriks. Et Ühiskonna tuuled kulutaksid Elukivi kaljusid ja moodustaksid Eksistentsiliiva, alati vaadates alla Surnumerele, mälestades seda mis oli, on ja saab olema. See mis oli on ebamäärane. See mis saab olema on ebamäärane. See mis on, see on see mida sa tead kindlalt. Naudi igat hetke ja sa elad igavesti. Sa elad igavesti olevikus, iseendas, isegi peale sinu surma elad sa edasi, sest sinu mälestused on rännanud eksistentsi välistele väljadele. Nad aitavad inimestel oma tee leida.

Vot vahel on selline tunne, et tahad kedagi aga ei tea keda, teinekord aga tahad mitut inimest korraga aga siiski ainult ühte. Ühega olles unustad teise ja vastupidi. Kui nad kahekesi koos on lihtsalt ei tea mida teha ja siis sa istudki vaikselt nurgas. Eksistentsi välises elus need tunded mitmekordistuvad, sest füüsilise keha vajadused ei sega. Või segavad? Äkki on mul lihtsalt vaja kedagi enda kõrvale, lihtsalt niisama? Kas mul ei ole äkki lihtsalt vajadust seda kahe eksistentsi välise välja vahelist rada kõndida?

Siin eksistentsi välises elus on kaks välja. Minust paremale jääb rohelin väli, kus minu kõrval jooksevad kummitus-lehmad ja kummitus-lambad. Minu vasakul käel on aga sinine väli, see on see little-bit väli, kus eksistentsi väline elu ühineb eksistentsi sisese eluga ja hakkab särama. Alguses tuhmilt, siis eredamalt ja lõpuks lausa nii eredalt, et pilgu peab ära keerama. Nende kahe välja eraldusribaks on tee. Tee värvi ei oska ma määrata. Selle olemasolu on lihtsalt tunne, vaid õrn torge kusagil südame ja aju kohtumispunktis.

Alguses on see rada pisike, vaevu mahutab ühte inimest, hiljem aga läheb laiemaks. Isegi nii laiaks, et kaks inimest, kaks eraldi eksistentsi, mahuvad selle peal kõndima. Nii see rada siis kulgeb, kaks inimest peal, siis aga muutub rada kitsamaks, mahutades ainult ühte eksistentsi. Ja kumbki inimene ei astu rajalt kõrvale ega jää maha, jumala eest ei. Nad jätkavad oma rännakut, kaks inimest ühes eksistentsis.

Jah, seda rada ma tean, kuigi ma oma eksistentsi ajal ei jõudnud seal väga kaugele. See on see hea rada.

Tihti kipuvad sellel rajal olles inimesed ikka komistama. Ärge kartke, see rada on asfalteerimata! Välja-arvatud seal, kus ta tagasi kitsaks läheb, seal on lihtsalt halvasti asfalteeritud, kuid seegi muutub iga sammuga aina paremaks. Raja lõpuks on sul ees ilus sillutatud tee, ilma aukudeta. Mõnikord saavad inimesed komistades lausa viga ja enam ei taha või ei suuda edasi minna. Sellisel puhul elab inimese keha eksistentsi sisest elu, samas kui vaim lahkub. Vahel harva jõuab vaim siis eksistentsi välisesse ellu. See on siis kui veab. Peaasi, et keha kaasa ei tuleks.

Puhh! Umbes sellise toreda heliga lõppes minu eksistents plahvatuse läbi. Pärast plahvatust võtsin endale vabaduse aeg maha võtta ja natukene teiste inimeste eludes ringi tuhnida. Päris tore oli aga ära väsitas. Otsustasin oma kummitus-eluga midagi ette võtta ja hakkasin kummitus-juttu kirjutama. Ei, palun ärge arvake, et see oli mingi õudusjutt kummitustest. See oli jutt inimtsivilisatsioonist ja selle arengust ja selle erinevatest tulemustest. Kummitus-jutuks nimetan ma seda ainult selle pärast, et see eksisteerib minu enda isiklikus kummitus-maailmas ja mitte keegi teine ei saa seda lugema, kui tema maine eksistents just läbi ei saa ja ta ei otsusta mind üles leida. Selle raamatu kirjutamise ajal nägin ma päris palju põnevat. Kuna mind ennast enam olemas ei olnud, kujutsid nad minu olemasolekut endale ette. Kõik kujutasid ühte moodi. Hah! Naljakas, kas pole? Tegelikult on noored ja nende kujutlusvõime täitsa tore. Nad loovad endale ka illusiooni sellest, et ilma vigadeta armastus võiks olla olemas ja selle pärast eemalduvad nendest, kellega neid pisikesi tagasilööke on. Võtke vabalt! Elage õnnelikult! Miks te mind ei kuula! Hah! Sest mind ei ole enam olemas. Mina lendasin õhku, kui ma tahtsin ühte vigadega armastust päästa. Tahaks teada, kas mu keha kah eksistentsi lõpetas, või on tema veel kusagil selles päris maailmas, kus ei ole kummitus-jutte ja kummitus-pastakaid, olemas. Isegi kui ei ole, mis siis mina sinna parata saan? Ei saagi. Las ta siis olla või mitte olla, mina ei esita talle ühtegi küsimust. Tagasi armastuse juurde: Noored haarake igast võimalusest! Ärge kartke riskida! Mina katsusin oma eluajal tsivilisatsiooni piire, ma isegi ületasin neid. Mõnikord kasutasin ma neid oma armuelu jaoks ära, see tuli suureks kasuks. Olla teistsugune on tore, aga oleks igav, kui kõik oleksid teistsugused. Või noh, tänapäeva mõistes teistsugused, sest siis oleks nad kõik hall mass. Siis oleks ekstreemne ja põnev kui sa oled rutiini sulgunud vähese värviga täpike, kes teeb iga päev sama. Aina uuesti ja uuesti ja uuesti. Sellel karusellil polegi lõppu! Hah! On küll! Mina olengi ju selle toreda sõidu lõpp! Jah, just nimelt, üks pisike kummitus-elu oma pisikese kummitus-jutuga. Ma nüüd lähen astun paarilt kaljult alla ja astun siis ühe oma lähedase sõbra unenägudesse. Kohtumiseni, ärge siis unustage otsustada mind üles otsida. Ma tahaks väga seltskonda!