Päike paistab kirikukatusele ja poisid korgivad järjekordsed õlled lahti.
"Kuidas elu siis nüüd on?"
"Hea," vastab keegi tuimalt ja joob. Joob ja naudib. Pudel pannakse maha ja süüdatakse sigaretid. Suitsetakase. Kõik on justkui naudingu piiril.
"Ja mis siis nüüd saab?"
Ülejäänud poisid kehitavad õlgu.
Naised kõnnivad eemalt mööda. Poisid ei vaata neid. Nad avavad uued õlled.

Lennujaamad

Sa lihtsalt hulgud ringi.
Istud. Passid. Vaatad.

Terve maailma aeg on sinu käes,

Kuid ometigi, sa vana loll,

Mitte midagi ei näe.

Sa passid, vahid ja ootad.

Ootad, et miski tuleks

Su elu ei sõltu sinust,

vaid käib kellegi teise järgi su aeg.

Sa ei tea täpselt, kuhu sa lähed
Või mis on praegune kellaaeg

Sa näed, on taevas tähed

Ja see on sinu jaoks kõik.

Sa ei ole normaalne inimene.

Teiseltpoolt

Ma lasin omale kuuli pähe ainult ühel põhjusel. Tõestamaks, et ma ei saa surra. Ma olen surematu. Ma jään alatiseks eksisteerima. Keegi ei uskunud mind. Nende arust oli see idiootsus. Nende arust olin ma vaimuhaige. Selle pärast nad mu ka kliinikusse ravile saatsid. Sitased värdjad. Mul ei ole neid vaja. Ei ole kunagi vaja läinudki. Ma saan iseendaga hakkama. Päästiku tõmbamisega ju sain, miks ma siis muude asjadega ei peaks saama?

Kust see lugu alguse sai? Ma täpselt ei teagi. Võib-olla algas kõik juba minu sünniga ja iga sündmus minu elus oli selleks, et jõuda välja mingisse kindlasse punkti. Võib-olla ei saanud mina seda valikut teha. Aga võib-olla oli just üks minu otsustest see, mis pani need rattad käima. Kes teab.

Aga kui ma siiski mingi alguspunkti peaksin andma sellele, siis võib vist öelda, et see oli gümnaasiumi lõpp. Või algus. Kurat seda enam mäletab kumb. Igatahes, see oli mingi pidulik sündmus. Ma istusin seal ja vaatasin enda ümber olevaid inimesi ja nad kõik olid nii võõrad. See oli siis vist pigem gümnaasiumi lõpp. See aeg, mil ma tundsin, et ma ei tea neist kedagi ja arutlesin enda ette, et mida kuradit ma seal üldse teen. Alguses oleks ma olnud liiga arg, et selliseid mõtteid mõelda.

Igatahes, ma vaatasin enda ümber ja sain aru, et ma ei tunne neist kedagi ja mul pole nende inimeste sekka asja. Ma olin teistsugune. Ma olin parem. Või halvem. Igatahes, ma olin midagi erilist. Eriline olla on veider. Ma ei tahtnud olla teistsugune ja ma tõmbasin maski ette. Ma otsustasin, et nüüd, täna ja siin muutun ma kõigi teistega samasuguseks. Ma olin valmisprodukt. Toodetud, pakendatud ja maailmale ette söödetud.

Jah. Siis tuli valmisprodukti aeg otsida ahi, kus endale lõplik lihv anda. Suvel ma ennast niimoodi praadisin. Käisin ringi oma mask ees ja ei teadnud, kuhu ma jõuan. Lõpetasin ülikoolis.

Sügisel käisin loengutes ja hakkasin vaikselt nägema, et kõik need teised maskid minu ümber hakkavad maha kooruma. Heitisin enda oma ka kõrvale. Võib-olla natukene liiga kiiresti. See hirmutas teisi minu ümber. Ma hakkasin teistele rääkima erakordsetest inimestest ja surematusest. Ma hakkasin ennast vormima surematuks. Minu sõnad pidid tegema mu surematuks. Teised ei uskunud, et minust sedamoodi asja saab ja et ma võin elada igavesti. Miks keegi minusse ei uskunud? Peale minu. Mina ise uskusin.

"Tahate ma näitan teile, et ma elan edasi? Ma tapan end ära ja siis te kõik näete, kuidas ma veel elan!"

Selle peale mind ravile suunatigi. Nad arvasid, et ma olen depressioonis ja võin osutuda enesele ohtlikuks. Nad on kõik idioodid!

Mu aeg haiglas ei olnud õnneks pikk. Teate millest sealt väljapääsemiseks piisas? Järjekordselt maski ette tõmbamisest. Piisab sellest, et sa teed näo, et sa tead, kes sa oled ja mida sa tahad. Täpselt nagu kogu ülejäänud maailm. Muutuda ühiskondlikuks inimeseks.

Aga minu mõtet, et minu sõnad mu surematuks teevad nad tappa ei suutnud. Nad tapsid mu sõnad. Vähemalt ajutiselt.

Mind lasti kliinikust välja ja istudes oma kodus, ümbritsetuna inimestest, kes kõik tahtsid mulle näidata, et neil on hea meel, et ma "terve" olen jõudsin ma arusaamisele. Et näidata teistele, et mu sõnad on surematud, tuleb teha tegusid. Et sõnad surematuks muuta, on vaja tegusid.

Nii ma siis tõusingi püsti, võtsin sahtlist püstoli ja kõndisin katusele. Ma panin püstolitoru endale oimukohale. Ma tundsin selle raskust oma käes. Õrnalt surusin ma oma sõrme päästikule. See oli mõnus tunne.
Ja siis.

Siis käis klõps ning minu pea lahvatas lahti, aju- ning koljutükid pritsisid mööda katust laiali. Koos minu sõnadega. Ma olin saanud surematuks. Minu sõnadest räägitakse siiamaani. Minust räägitakse siiamaani.

Jah, kui sa tahad saada surematuks, pead sa ka midagi tegema.

Minu arust on see kohviplekk sinu särgi peal armas. Sina ei arva nii. Sa tahaks selle särgi ära vahetada. Mul ei ole muidugi selle vastu midagi. Näha sind riideid vahetamas on ka armas. Aga mulle meeldib see kohviplekk. See on midagi erilist seal peal. Mõnel võib ta küll silma riivata, minul aga mitte. Pealegi, sa oled kodus. Milleks kodus selliste asjade pärast muretseda.
Sa poed mulle kaissu, kui ma kirjutan. Ma ei oska enam hästi kirjutada. Ma kardan. Ma tahan kirjutada hästi ja sellepärast liigub minu kirjutiste tase alla. Ja iga kord, kui ma kirjutan midagi halba, kardan ma aina enam. Äkki ma enam ei oskagi?
Ah, mida ma ikka kardan! Kirjutist ei saa sundida! Loomingut ei saa sundida. Ta tuleb siis kui ta tuleb.
Aga ikkagist istun ma miskipärast arvuti taga, käed klaviatuuril ja üritan sõnu välja pressida. Ei õnnestu. Aga ma tahan kirjutada!
Mida ma kirjutan? Millest sina kirjutad? Kes sa üldse oled?
Elust pole mõtet kirjutada, see on niikuinii kõigil olemas. Sumast ka mitte. Sest temagi tuleb paratamatult.
Millest kirjutada? Valikuid on nii palju!
Valikutest! Vot millest kirjutada! Valikutest ja hirmudest.
Ja siis tuled sina ja paned pea mu õlale ja sosistad mulle kõrva: "Kallis"
Jälle peatuvad mu käed kirjatükil. Ma vaatan sulle silma ja naeratan. Sina naeratad ka.
Sa loed minu kirjatööd üle ja korraks ma mõtlen, kas, kui sa peaksid armuma, juhtub see minusse või Kirjanikku. Sest mina ei tea, kumb tulevikus siin on.
Aga praegu on nad mõlemad siin.
Praegu oled sina siin.

Tasa, õige tasa

Ma kirjutan midagi uut.
Samal ajal kui sina
Annad mulle suud

Ja sa ei saagi teada,
Millal ja kuidas ja kus.
Panin kirja need read ma,

Mõeldes sinule just.

Kohvitass ja valge paber.
Ma üritan jälle kirjutada.

See ei õnnestu.
Mul ei ole mõtteid.
Mu kirjutistel pole mõtteid.
Need ei ütle midagi.
Vähemalt mitte neile.
Võib-olla sinule.
Kindlasti minule.

Aga ma üritan.
Ja üritan uuesti.
Ma üritan öelda midagi.
Mida teised ei ütle.
Või mida on öeldud,

kuid pole mõistetud.

Kas sa saad aru?
Ikka saad.
Kui keegi saab, siis sina.

Mina enam hästi vist ei saa.

Panen pastaka paberile ja joonistan esimese tähe.

Jutt sai alguse.

Jutt liigub.
Looming on saanud alguse.

Enam seda peatada ei saa.

Tappev igatsuses
Muusika mängib
Laulud räägivad sellest, mida ma tunnen.
Ma olen üksinda oma toas
ja vaatan lakke
Ma laman voodis
Panen silmad kinni
Ja näen, kuidas sina oled minu peal

Ma viskan klaasi vastu seina puruks
Ja karjatan
Miks sa ei ole siin?
Kus sa oled?
Ma ei tea sinust ju midagi.
Tule siia!

Hingeldades vajun ma uuesti oma voodisse
Oma linade rüppe
Ma sulgen silmad
Teen need jälle lahti
Ja seal oled sina
Alasti
Ausalt
Minu kõrval
Sa naeratad
Ja ronid mulle peale.

Sa ajad mu hulluks
Minu keha puudutab sinu oma
Nahk-naha peal
Vaikne oie
Sa ajad mu hulluks
Ma tunnen sind
Ja sina mind
Ma olen su sees
Enam pole see oie üldse nii vaikne
Sa ajad mu hulluks
Igas sinu sõnas peegeldub see soov
Sa ajad mu hulluks
Ma üritan end veel tagasi hoida
Sa ajad mu hulluks
Sa ajad mu hulluks!
Ja niimoodi vallandubki inspiratsioon.