Mõtlejale

Pühendusega Sinule

See postitus on sinule, kes sa juba kurat-teab-mitmendat korda minust mööda taarud uue õlle või viina järgi.
See postitus on sinule, kes sa kõrvaklapid peas edasi tormad ning kelle "välimus on ainult sinuenda asi ja nahhui teised oma nina sellesse topivad".
See postitus on sulle, vabaduse etalon.
Raisk.

"Miks ma ei tohi siin? Me ju elame vabal maal, nahhui, ja kes oled sina et tulla mulle ütlema kus mina? Mingi ment vä? Mingi kuradi poliitik vä? Sa isegi ei tea, türa" Türa. Oleme vabal maal. Vabamal maal kui mõni teine. Aga mida vabam on maa seda vähem sa tohid. Sest minul ja temal ja neil ja meil ja teil ja kõigil on vabadus teha mida tahavad. Ja mina ei taha, et sina. Saad aru? Vaba mees.

Niimoodi oma Karli kasti kõrval, vankudes valvel, oled sa vaba. Aga vaba tegema mida täpselt?
Milles sinu vabadus seisneb?
Jah, tõsi, sa oled vaba olema purjus kui sa tahad, ja see isegi ei häiri mind, kui sina mind ei häiri. Aga kust saad sa raha, et niimoodi juua?
Sa kuulud kellelegi teisele, orjandus ei ole kadunud, see on muutunud. Ja veel enam sulle, kes sa ise oma raha ei teeni.

Kõige kurvem on see, et kui sa kunagi tahaksidki oma vabaduses elu muutma hakata, siis oled sa ju - kurat võtaks - kõik maha mänginud.

Positiivne on see, et veel on võimalus. Jäta oma mõttetu vabadus ja tule meie sekka. Siin on ka hea. Usu mind. Meie vabadusetus on õndsus.

Täieliku vabadust ei eksisteeri. Meil kõigil on omad kohustused. Ühiskond on kompromisside kogum. Isegi anarhias pole kõik lubatud.

Ja jutu jätkuks annan sulle veel midagi.

Vaata endale otsa, analüüsi end, kui veel suudad. Oled kõva anarhist? On sul oskused, et oma "unelmate maailmas" hakkama saada? Täpselt. Mine hari end. Ja astu siis meie sekka. Siin on nii hea. Anarhist hinges, kuid süsteemis omal kohal. Mul on rohkem vabadust kui sinul.

Ukseava valgustas esikut, kuniks uks kinni vajus. Naeru kihistades otsis keegi lülitit.
Tuba valgus valgust täis ja paljastas ühe noormehe ja neiu, mõlemil naeratus kõrvuni. Tüdruk hoidis oma sõrmi lülitil veel mõned hetked, vaadates noormehele otsa, kes muiates vastu ust end toetas.
Tüdruk hakkas kingi jalast ära võtma. Silmsidet poisiga ta samal ajal aga ei katkestanud.
Ta liikus temast mööda, endiselt talle otsa vaadates, ja tegi toaukse lahti, kõndides aeglaselt sinna sisse.
Noormees järgnes talle. Nagu magnetiga tõmmatud.
Tüdruk istus voodile. Noormees võttis istet tema vastu toolile. Kumbki ei vaadanud hetkekski kõrvale. Kumbki ei suutnudki. Kumbki ei tahtnudki.
Tüdruk pani jala graatsiliselt üle põlve.
Ja nii nad istusid vaikuses teineteisele otsa vaadates. Päris pikalt.
Tüdruk oli see, kes esimesena liigutas. Vaadates korraks kõrvale, oma voodile, siludes tekil oleva kortsu sirgeks, pöördudes koheselt pärast seda tagasi noormehe poole oma pilguga.
Ta huuled olid kergelt paokil, valmis midagi ütlema.
"Nüüd kus sa tead mind ja minu lugu... Siis mida sa minu asemel teeksid?"
Noormees muigas. Noormees tõusis püsti. Noormees kõndis neiu juurde. Noormees lükkas tüdruku õrnalt voodile selili. Noormees viis oma pea neiu kõrva juurde. Noormees sosistas:
"Las ma näitan sulle."

Sa oled teatraalne-seksuaalne vannabii omaenese maailmas arvad leidvat kõike seda mis päriselt on päris. Ja selles leiad sa naudingu, mis on naudingutest teistmoodi. See on kui päris. Kas sa üldse iial oled tundnud päris? Sina. Kirjanik? Või näitleja? Või, kuuldavasti, lavastaja? Ära püüagi kõrvale hoida. Sest et

Oodake! Ärge veel minge! Kujutagem veel korra ette seda lava. Ja endiselt seda naist. Nüüd ta istub. Tooli peal. Ta ei tee suitsu. Ta ei joo veini. Tema kõrval on laud ja laual selle naise ainus pahe. Kohvi aurab. Ohtra piimaga.
Ma tean küll, et sa üritad aru saada, kuid asjatult. Sa ei mõista seda ilmselt iialgi. Sulle pole antud. Ja sa ei pea ka saama.

Sa vaatad ta silmi ja üritad neist kinni haarata. Äkki peitub seal…?
Siis ta naeratab. Ei-ei, hoopis seal on see…!
Ta heidab jala üle põlve.
Ja see kõik põgeneb su eest.

Naine rüüpab kohvi ja avab raamatu. Sa jälgid teda lummatult. Inimene sinu paremal jälgib teda lummatult, inimene sinu vasakul jälgib teda lummatult. Kogu saal jälgib teda lummatult.
Ja ta ei tee midagi.
Ning sa pingutad ja sa pingutad kuid ikkagi sa ei mõista.

Ma tahan teada. Nii kõlab, karjub, lausa möirgab soov sinu peas.

Ning samal ajal tõuseb neiu püsti. Ta on vahepeal oma kohvi ära joonud. Ta paneb raamatu lauale ja ringutab ennast. Naeratus on endiselt ta näol. See oleks nagu kogu aeg seal.
Neiu pöördub. Ja lahkub.

Kujutage endale ette lava. Ja sellel seisvat noort näitlejat muidugi ka. Tütarlast. Sellist... Ma ei oska isegi öelda. Ta ei ole "seksikas" selle sõna üldkasutatud mõttes, aga temas kindlasti on Midagi. Ta on seal. Täiest ilma millegita. Ta vaatab Sulle otsa. Jah, just nimelt Sulle, kuigi sa oled üks kümnetest, kui mitte sadadest.
"Kas sa tõesti arvad, et ma hakkan sulle ütlema, miks ma nii teen? Kas sa üldse isegi saad aru, mida ma sinuga teen? Vaevalt. Vaata ennast!"
Hingetõmme, pilguvahetus, kuid ta vaatab endiselt sulle otsa.
"Ei. Ma ei ole karm. Ma ei taha sulle üldse kuidagi halvasti öelda, aga... Sa ei saakski ju seda kunagi mõista! Kuidas see üldse võimalik oleks?"
Pilguvahetus. Kui sa enne võib-olla isegi kõhklesid korra, siis nüüd vaatab ta kindlasti sind. Ta vaatab sulle silma. Ta vaatab sulle hinge.
"Mina. Mina ei tee midagi. Selles kõiges oled sa ise süüdi. Mina olen lihtsalt vahend läbi mille seda teha. Ma olen lihtsalt see millega end vabandada. Mõistad sa?"
See pilk on läbitungiv. Nõudev. Armas. Hoolitsev. Karm. Kindel. Pehme. Soe.
"See kõik on sinu enda teha."
Ja lava läheb pimedaks.
Rohkem pole vaja midagi teha. Sa oled juba haaratud, lummatud! Sa oled unustanud maailma enda ümber.
Palun. Kas ta ikka tuleb tagasi lavale? Pimedus jätkub,

Märkus sulle taskusse

Sa kõnnid kõrvaklapid peas ja silmad maas ning ei märka kogu seda ilu, mis sinu ümber keeb. Mida see maailm teeb ja kuidas ta keerleb, keerleb, keerleb orbiidilt välja. Sa kõnnid, mõeldes tööst ja ööst ning arutled mida oma vaba hetkega teha. Niimoodi jääbki sul märkamata, et võiksid lihtsalt. Kulgedes. Tajuda rohkem aga teha vähem (ometigi samaväärselt)
Ja kui sinagi otsustad kunagi istuda Portugali päiksese käes liivarannale, olen ma ära ütlemata uhke.
Ütle nüüd. Kas sealgi on sul kõrvaklapid?

Tsss

Kleidiäär sahises vaikselt mööda põrandat, kui seda kandev neiu mööda tühja koridori hiilis. Mõned hetked tagasi mänginud muusika oli vaikinud ja õrnalt, õige tasa, oli kuulda kuidas keegi kusagil kauguses madalal tämbril kõnet peab. Seda katkestasid vaid harva tema kuulajate naerupahvakud.

Seda kleidisahinat kuulas ka keegi, ning sisemiselt see keegi kindlasti ka naeris. Lihtsalt valjult ei tohtinud. Kui valjult naerda, siis keegi kuuleb.
Kas kuuled?

Tüdruk avas ühe ukse ja piilus sinna sisse. Ettevaatlikult. Tasa. Tasa. On seal keegi?

"Ma ei ole seal," ütles noormees neiu selja taga ning lükkas tüdruku tuppa.
Uks vajus vaikselt kinni. Lukukeele klõpsatus kõlas neiule kui supsrnoova plahvatus.

Tuba oli pime. Tüdruk kuulis kuidas mees muigas. Kellegi süda peksis väga valjult.

"Kuss. Muidu nad kuulevad."

Süda jäi rahulikumaks. Tuktuktuktuktuk tuktuktuk tuktuk tuk tuk tuk. Tuk. Tuk. Tuk. T u k.

Poiss pani tule põlema ja jälgis, kuidas seljaga vastu lauda toetav neiu aeglaselt hingeldab.

"Mis siis nüüd saab?" küsis poiss.
Kas ta oli rahulik?

Tüdruk kehitas õlgu. Ta huuled olid pisut paokil, võimaldades tal kiiremini rohkem hapniku hankida. Või oli seal mõni muu põhjus?
Ta käed värisesid. Kas ta kartis?

Poiss ei öelnud enam midagi. Ta vaatas ainiti neiut, kes oma käed vastu lauda toetas.
Sinine sobis talle. See oli ilus kleit.

Südamelöögid kiirenesid.
Kleit sahises vaikselt.

happygoluckyfunfuntimesaheadbeforebananasmootiestrawberrypinesjee

Sa ilmselt ei saa päris hästi aru. Luba ma selgitan. Näed. Asi on nüüd nii, et... Vaata siia. Jah. Nii. Tegelikuse eest ei anna ära joosta. Ja tegelikult on elu ilus. Sorri. Oleks pidanud ütlema "spoiler alert". Oh well. Nii ta läeb. Kaks koma kaheksateist and all that.

Jou.

Jou.

Saalile

Kas sa ka tead mida sa teinud oled? Kui palju sa teistele maksma oled läinud? Oled sa teadlik sellest palju sa veel oma hinge, tegude ja olemuse eest võlgu oled?
Väga hea. Sest mina ka ei tea.

Õlu maitseb hea, kas pole nii? Kääritatud kusevesi see lurr mida sa jood. Heh. Kulturnik.
Tõsta oma klaas. Ma ütlesin TÕSTA OMA KLAAS!
Za iskustva!

Oppaa.

Tegelikult ei ole ma su peale pahane. Sest sa vähemalt tead, et... Jah. Sa vähemalt tead.

"Tõuse ja sära."
Nii ütles ta mulle meie esimesel kohtumisel. Mina küsisin talt vastu, et mis ta nimi on. Selle peale ta ainult naeratas mulle, nagu ma oleksin nalja teinud. Jah. Tõsimeelselt naljakas.
Aga juba ta oli köögis ja keetis kohvi. Või vähemalt nii ma arvasin ja lootsin. Läbi uniste silmade avaldati mulle aga tõde pannkookidest, maasikamoosist, kohvist ja, see on nüüd peamine, peavalu tabletist. Ma ei mõistnud teda selle eest tänada. Ma ei söönud, ma ei joonud. Ma neelasin ainult tabletid alla ning juba sidusingi ma oma saapapaelu.
Ukselink, õrn surve, klõps, uks avaneb.
Tüdruk haaras mult ümber kinni ja sosistas mulle inglise keeles: "You owe me one."
Ma ei mõista tänini tema sõnade päris tähendust.

       -Georg Mattheus Viltman

Kas tead....
Selles kõiges on midagi kummastavat. Ma tunnen ennast nii... Nii...
Puhtana.

"Ära mine! Palun! Jää veel viivuks..."
Vaikus. Teine vaatas, nagu ootaks ta midagi. Nagu ta küsiks: "Milleks?"
Esimene mõtles. Vaatas otsivalt ringi, nagu peituks vastus selles ruumis.
"Räägime!" karjatas ta järsku, püsti hüpates.
"Räägime, jah! Ja.. Ja... Vaatame kuhu see vestlus viib. Puhkame pead ja oleme niisama. Selles vestluses. Veel viivukese, kuniks..."
Vaikus.
"Kuniks ma minema pean?" küsis teine muigega.
Esimene noogutas, vaatamata tema poole.
"Ma pean kohe minema," ütles teine kindlalt, pea kurjalt lausa, pööras siis kannapealt ringi ja tormas uksest välja.

Sa ei ole ingel.
Ma tean seda. Selle pärast siin ongi nii hea.
Sa paistad...
Sa tundud...
Taevalik. Kuid samas, seda olen ka mina.

Lahtisest aknast puhuv tuul liigutas õrnalt kardinat. Aga tõesti õrnalt. Ja see õhu liikumine... See viis pigem külma õhku toast välja. Lämbe. Õhutu õhkkond.
Ja vaikus.
Mees ja naine istusid diivanil. Üks ühes, teine teises servas. Nende ees oleval laual oli tee jahtumas (või alles soojenemas).
Vahel heitsid nad teineteise poole pilke. Ainult vahel.
Ja vaikus.

"Noh. Siin me siis nüüd oleme."
Tüdruku vaatas poisi poole ja noogutas. Jah, tõesti. Siin nad nüüd siis olid.
"Tahad sa äkki...?"
Poiss ei jõudnud oma lauset lõpetada. Keegi ei seganud vahele. Midagi ei juhtunud. Ta lihtsalt ei jõudnud, ei teinud seda.

"See on elu," ütles tüdruk ja valas termosest kohvi. Päike paistis, kuid siin, põõsa varjus oli jahe.
"Kas sinu arust pole see naljakas?" küsis ta poisilt.
"Mis asi?"
"Noh. See, et..." tüdruk jäi vait. Lind lendas nende peakohalt üle. Keegi avas sisinaga uue õlle.
"Et siin nii palju rahvast on, kuid me oleme ometigi kahekesi."
Poiss vaatas enda ümber laiuvat rahvamassi ja kehitas õlgu. Tavaline ju.

Tühjas hämaras ruumis seisid kaks noort inimest. Üks ühel pool, teine teisel pool. Nad vaatasid üksteist. Nad kõndisid üksteisele lähemale.
Valgus oli tõesti väga õrn.
Nad jõudsid üksteisele lähemale, lähemale ja aina lähemale, kuniks nad olid teineteisele väga lähedal.
"Kes sa oled?" sosistas üks.
Tema hingeõhku oli tunda. Mõlemi hingamine kiirenes sujuvalt, kuniks ta järsku aeglustus.
"Kes sa oled?" sosistas teine.

Tütarlaps seisis üksinda laval. Talle säras valgus näkku, silma. Ta kissitas silmi ja üritas publikusse vaadata. Ta üritas näha, kes teda näevad.

"Ma ei ole Hamlet,
ega Ophelia.
Rääkimata kuningas, faking, Lear'ist.
Ma olen täiesti tavaline. Nagu teiegi. Nii et miks sa siis mind mingisuguse kõrge vaimuna hindad?"
"Ma ei ole ingel! Ega taevalik! Vähemalt mitte rohkem kui sina. Ma ei ole puhas..."
"Ja just selle pärast võingi ma end tunda rahul ja õnnelikuna.
Saad aru?"
"Noh? Said või?! Ma ootan. Vladimir! Es..."
"Ei. Hehe. Nalja teete või?"
"Kes sa oled?"

Linad olid sassis. Aken oli lahti ja sealt puhus tuul. Külm, õnnistatud, tuul. Väljas oli (vist) talv. Või suvi. Või kevad. Või sügis. Või hoopis 3.
Üks alasti keha, mille kõrval lamas teine.
Üks pööras, teine vaatas tema poole.
"Kes sa oled?"

Jah, tõesti. Selles kõiges on midagi kummalist.
Ja hingamine aeglustub.

Univesrum ei juhi meid

Usu või mitte

mida iganes sa ihkad

ikka ja ikka

leiab meid sealt

kust pole

üldsegi vaja

ja meie ajad.

Aiad.

Ajad. Algavad Siis.

Ja kui sina hetkel ei vaja

sis tea

et Hoolikalt

valima pead.

Mis iganes seal peab

sa tead

et veab.

Jah.

Nii ongi,

domestos,

bref

ja universtus.

Mu kestvust.

unives

Öö on. Und ei ole. Äratus heliseb 3 tunni ja kümne minuti pärast. Magada olen üritanud 3 tundi.

Mingi hetk hakkasin juba justkui jääma... ja siis tulid "õudukad". Hah! Hirmud asjade üle, mis on veel kaugel. Vähemalt aasta kaugusel (aga kurat, see ju polegi nii pikk aeg).

Ja selle kõige juures...

Avastasin ma, et ma ei usu endasse. Peaksin. Võiksin. Tahaksin. Aga tegelikult mitte. Ma käitun nagu ma usuks, ma teen nagu ma usuks, kuid tegelikult. Punkt. Hingetõmbepaus.

Tegelikult ma loodan. Ma loodan enesesse ja ma loodan, et ma kunagi ka usun endasse.

Ma olen ehitanud kogu oma elu üles iseenda pealt. Kõik mis ma saavutan, üritan ma saavutada eelkõige üksi. Aga niimoodi ei saa. Ma ei saa üksinda hakkama. Ja sellega hääbub ka lootus...

Kuna mul aga puudub usk endasse, on väga raske ka teistesse uskuda. Aga samas, vahel (ja nii mõnigi kord vahel) teavad teised paremini.

Mina

ei ole

Parim.

Ja ega ma ausalt öeldes ei tahagi olla. Sest siis kaoks ära siht kuhu püüelda.
Aga ma tahaks olla midagi.

Ja hirmud... hirmud tahaks maha jätta.

Ning asendada need usuga.

Õnnelik Tõde

Tõde.

Naljakas asi see tõde. Ega täpselt ei teagi, mis see endast kätkeb. Aga...

Aga tõsi on see, et ma tegelikult kardan. Kohutavalt kardan eksida ja kardan, et ma ei saa hakkama.

Ma pean endaga pidevalt lahinguid, et ennast kindlustada, et ma teen õigeid asju. Ma kinnitan seda kõike endale pidevalt, et ma ei annaks alla. Et ma ei lööks käega.

Lihtne on teha nii, nagu peaks. Lihtne on olla see üks osa ühiskonnast, mis on kõigile kasulik ja teeb mingisugust tööd. Ma võiksin ilmselt paljusid ameteid pidada. Ma oleksin suuteline nii mõneski vallas haridust omandama.

Aga ma ei taha.

See kõik ei teeni minu eesmärki. Seda eesmärki, mis mul kusagil sees põleb, teadmata mispärast. See kirg, millest ei saa ma isegi aru, nii et ärge teiegi küsige miks.

Selle kõige juures tunnen tihti, et ma ei ole suuteline, et ma olen kehv, ei, isegi mitte kehv. Keskpärane. On küll nagu midagi, aga neid, kellel on midagi, on palju.

Ma ei taha olla parim, ei. Parimal on veel raskem.

Aga ma tahan olla pidevalt liikuv, arenev, kuhugi jõudev. Ma ei taha kohale jõuda.

Ma olen noor, jah, kuid oma noores eas olen ma juba omandanud vaated ja aated ja tunnen seda, mille poole püüelda ja mida esindada.

"Sa jõuad veel sada korda ümber mõelda,"

Ei jõua. See üks asi, seda pole ma veel ümber mõelnud, ega kavatse ka.
Kuigi vahel tõesti... Tekib tunne, et peaks tegema midagi muud. Sest siin pole minust asja.

Ja iga kord, kui ma jälle tunnen, et nüüd... Nüüd olen ma midagi saavutanud...

Tuleb keegi ja teeb maatasa kõik selle, mille üle ma uhke olen (ja õigusega).

Ei, ta ei trambi otseselt selle asja otsas.

"Jah, on küll tore, aga..."

See kuradima aga.

Aga ma võiksin teha midagi muud, midagi kasulikku. Ma peaksin käima koolis ja õppima. Ma peaksin olema tubli laps, kes istub pingis, saab oma viied kätte ja siis läheb tööle. Soovitavalt kontorisse, sest seal on kindel. Seal saab palga kätte, elab ära. Ostad maja. Lood pere. "See kõik, see on see mida sa tahad!"

Ei. Ei! See ei ole see mida MINA tahan. Olgu, oleks tore küll olla majanduslikult kindlustatud, kuid samas oleks ju tore olla ka õnnelik. Või mis te arvate?

Selle pärast sihingi ma sinnapoole, et olla oma õnnes majanduslikult kindlustatud.

Selle pärast kahlangi ma läbi kogu selle sita, et kunagi olla seal, kus ma end näen.

Selle pärast ei saagi ma teha neid asju nii, nagu teie tahate, et ma teeks.

Ja senikaua, kuni teie sellest aru saate, pean ma endiselt endas lahinguid, et äkki ikka peaks....

800 (300x2-100) Kaarel Lehtsalule

Miks?
Ära päri nii palju? Mis sul sellest? Muudab see kuidagi su elu rahulikumaks?

Loe maailma parimat best-sellerit ja õpi säält midagi.

Õndsad on need kes ei näe.

Õndsus on teadmatuses. Mida vähem me teame, seda õnnelikum on meie elu.
Kas sa ei tahagi õnnelikuks saada?

Miks?

Sest mind ei huvita. Puhtalt selle pärast.

Miks?
Sest su ego on piisavalt paisunud, et ma seda enam rohkem upitama ei peaks.

Miks?
Sest minu ego on piisavalt paisunud ja minagi seda rohkem upitama ei peaks.

Aga upitame ikka. Upitame. Upitame.

Uputame.
Iseendid. Sellesse egoismi paisesse, mis meie südame all kasvab. Ja mida rohkem me õpime seda suuremaks see läheb. Mida rohkem me teame, seda suuremaks see läheb.

"Hei! Vaadake mind! Ma saan maailmast teistmoodi aru!"

Sitta sa saad. Sa lihtsalt ütled välja asju, mida teised võib-olla näevad aga ei taha või ei pea vajalikuks esile tuua.

Türa küll, need andunud fännid ja lugejaskond ei persetaks oma arvutite ees sinu sõnu lugema, kui nad sinust erinevalt asjadest aru saaks.

Kulla inimesed. Me elame parimas võimalikest maailmadest ja mida vähem me seda maailma torgime ja uurime, seda parem on ka Meie Maailm. Tehke ühiskonnale teene.

Vaata, Kaarel, ma olen väsinud. Väsinud seda maailma tajumast. Sina ilmselt ei ole. Sa tajud seda. Iga rakuga. Mina aga tahaksin viia selle taju miinimumi. Mida vähem seda maailma tajuda, seda lihtsam on kõike taluda. Pöördvõrdeline seos. Vot selle pärast käisin mina koolis matemaatika tunnis.

Matemaatika maailmataju ei muutu, kasva, arene. Pi on pi ja Pythagoras oli lihtsalt teoreem. Vähemalt ei tohiks muutuda. Sest "matemaatika on kõige puhtamal kujul maailma edasi andmine". Ja kui teda juba puhtal kujul antakse, siis, hoidku jumal selle eest, ei tohiks ta enam muutuda.

Või kas?

Türa sa muutud maailm! Jää seisma! Pea kinni!

Sa oleksid pidanud (inimkonna jaoks) juba Homo Sapiensi, ei, Homo Erectuse ajal pidama jääma!

Eiei, me kaldume teemalt kõrvale.

Kaarel. Vaata. Kui sul oleks üks lask, üks võimalus, saada kõik mida sa iganes oled tahtnud. Kas sa haaraksid sellest, või laseksid tal minna? Jou!

Oi puts. See oli nüüd küll Eminem hoopis mitte mina. Vabandame, vabandame.

Aga küsimus jääb ikka.

Mida teed Sina oma võimalustega? On sul neid üldse? Palju? Ah? Vasta mulle! PALJU SUL VÕIMALUSI ON?

See ei ole võimalik, et võimalusi ei ole. See oleks demokraatlike dogmadega vastuolus!
Inimene on vaba!

Inimene on vaba valima valikute vahel.

Aga milline on sinu valikute jada olnud?
Räägiks õigetest ja valedest otsustest, kui viitsiks. (ei, ära muretse, mitte (ainult) sinu omadest.)

Ja selles asi ongi. Ma ei viitsi. See puudutab nüüd jälle seda maailma tajumist. Ma ei viitsi seda tajuda üli loominguliselt ja sellest siis veel kirjutada. Polegi mõtet ju. Palju lihtsam on teile kõigile edastada asju ühe lausega. Või vähemalt võimalikult väheste lausetega. Sest muidu võib juhtuda, et tõlkes läheb midagi kaduma.

Ja seda me ju ei tahaks.

(Pidage vastu. Me oleme alles poolel teel. Eriti käib see sinu kohta, Lutt)

Aga samas. Dilemmad. Tahaks täiega kirjutada. Mõnuga ja palju. Tahaks kirjutada ja mitte nii nagu praegu, et endast ja sinust ja plauhti välja. Hoolimata sellest, et ma olen väsinud ja ei jaksa ümber nurga kirjutada, ma tahan seda teha. Paradoksaalne. Ma tahan kirjutada Kunsti.

Olla või mitte olla. Vot. Selles ongi meie küsimus.

Aga Luuletaja, laena mulle oma sulge ja ma kirjutan sulle otsa ette, et sa oled luuletaja. Siis ei pea sa enam eluski rida kirjutama!
Sest kõik teavad.

Või milleks sa kirjutad?

Selle rea jaoks pöördu mõni rida ülespoole ja otsi maailmakuulsat fraasi.

Ma vahepeal tsiteeriks üht iseenda luuletust:

Kohvitassi embusest

on saanud viinapits.

Ja pastakast su käes

vaid järjekordne lits.

Kaunis. Kaunis. Kuid oota! Siit tuleb veel. Ja nüüd ma muudan veidi:

Sa heidad endalt seljast

sind seni katnud mantli

ja ihualasti sa otsid

et kus kurat on siis nauding.

Ja lõppeb luuletus ridadega:

Sinust on saanud see

keda sa ise kunagi vihkasid.

Ma ei kommenteeri seda kuidagi lähemalt. Eks sa ise loe välja mida tahad. Vääna tõlget kuidas tahad. Mina panin need lihtsalt kirja. Ma ei tea, kas need siin üldse olema peaks.

Aa. Kaarel. Punane on punane. Me näeme sama punast.

Lihtsalt erineva nurga alt.

Tahtsin sind ka tsiteerida, aga ei viitsi. Pöördu viiteks postituse algusesse, kust me leiame, et su ego on suur.

Suur nagu Mann

i tuba.  (endine)

Kurat, see reavahetus läks valesse kohta raisk.

Ma olen siin pikalt erinevatel teemadel arutanud. Ja ainult alguses põhjendasin ära, et miks peaksin mina võitma. Ei, võtma.
Aga aus vastus on, et ega ma tegelikult ju ei tahagi. Oleks tore küll märki omada. Oleks tore, kui sa peaksid täitma ühe minu soovi. Oleks tore, oleks tore. Kõik oleks tore.

Aga me teame, et asjad niimoodi ei tööta. Kõik ei ole tore.

Meie kunst on näha heas halba ja halvas head.
Mis meie kunst. See, sõber, ongi kunst.

Lõpetuseks väänan Tättet.

Uusi sõpru, usun veel, leian tollel, võõral, teel

aga mäletad sa kuidas jõime viina?

Kuidas rõõmsaks muutus meel,

kui taskus seniklõbin veel

võis meid pikaks õhtuks

"unustusse" viia.

Jah, mu õnn on tõesti suur,

kui sa ükskord, nähes kuud,

mõtleksid siis veel ei rohkem ega vähem.

Kui et kurat võtaks,

jooma

suga

lähen.

Jah sai üle kaheksasaja. Mis teed nüüd? Annad lõuga mulle?

Suur postitus küll...

su ema.

Postitus on kirjutatud "kolleeg" Kaarel Lehtsalule tema soovi alusel.

Rahu välja!

Esimene linatrükk - Sketš armastusest

Interjöör.
Köök. Gaasipliit, külmik, kraanikauss. Pestud ja pesemata nõud. Nelinurkne köögilaud akna ääres. Laua taga aluspesus PEATEGELANE. Teeb suitsu? Joob kohvi.
Sisse astub SÕBER. Vaatab köögis ringi. PEATEGELANE vaatab pikalt otsa talle. Nagu küsiks, "Mida sa tahad?"

SÕBER: Sul oli uks lahti. Mõtlesin, et astun läbi. (Istub PEATEGELASE vastu). Kuidas sul siis läheb?
PEATEGELANE vaikib, läheb valab SÕBRALE tassi kohvi.

SÕBER: Pole sinust ammu midagi kuulnud. Mis sa teinud oled?
PEATEGELANE võtab lonksu kohvi, paneb SÕBRALE suhu sigareti ja süütab selle. Teeb sama endaga.

SÕBER: Kuulsin, et sa tulid koolist ära...
PEATEGELANE: Valesti kuulsid. Mind visati välja.

Saabub kolmaski tegelane. PIINLIK VAIKUS. Tal ei ole keha, aga ta hõljub ringi. Ta teeb seda nii paljudes kohtades.

SÕBER hakkaks justkui miskit ütlema.
PEATEGELANE: Ei noh. Selles suhtes, et ma ei tea miks ma üldse seda asja õppisin. Ega ma sellest ju TEGELIKULT huvitatud ei olnud. Mis ma sellega teinud olekski? Mis ma üldse oma eluga teen? Ma ju ei tea, mida ma tahan, kuidas ma siis saan üldse midagi teha? Kuidas ma...
SÕBER: Tss-tss, kuule, võta rahulikult. Sulle ju meeldis see kirjanik, mis ta nimi nüüd oligi? Noh, see vanamees, kes lihtsalt lakkus ja nikkus ning selle siis paberile ladus? See kuradima...
PEATEGELANE: Bukowski?
SÕBER: Jah, just! Bukowski! Tema ju ütles selle lause, et: "Leia see, mida sa armastad ja lase sellel end tappa." Lihtne! Otsi see üles ja siis tegele sellega. Rohkem polegi vaja!
PEATEGELANE virgub. Ta näkku tuleb mingisugune rõõm tagasi.
PEATEGELANE: Kuule, sul on õigus! Aitab sellest mossitamisest!

Montaaž riietumisest?

Eksterjöör
Kortermaja trepikoja välisuks. Uksest astub välja riietunud ja rõõmus PEATEGELANE. Vaatab ühele poole ja teisele poole. Teisel pool näeb ta INIMESE SUURUST JÄNEST, verine nuga käes.
Pilk tagasi otse: üllatus.

PILT HAJUB LAIALI MINEVIKKU
joonisfilm
NOOR PEATEGELANE, selline ikka viie aastane vms hoiab süles pisikest jänest, kallistab teda.
NOOR PEATEGELANE: Jänku, ma armastan sind siin maailmas üle kõige! Igavesti ja igavesti!

PILT UJUB TAGASI OLEVIKKU
Eksterjöör
PEATEGELANE üllatusega kaamerasse vaatamas, rahuneb, sätib end pisut korda, käärib käised üles ja kõnnib sirge seljaga jänesele vastu.


EKRAANIL KIRI: "LÕPP", taustale ujub tasapisi jänese pea.

"Palvetagem."

See sosin kajas läbi jaheda saali. See ei olnud kirik. Vähemalt ei olnud ta selleks mõeldud. Aga ta meenutas vägagi seda.
Inimesed istusid vaikuses, pead langetatud. Kõik palvetasid. Nii need, kes ei uskunud jumalasse ja ka need, kes olid temasse usu kaotanud. Nad palvetasid ükskõik mille poole, mis kuuleks ja neid aitaks. Iseendi, oma sõprade ja oma vaenlaste poole.

Jumalateenistuse läbiviija ei olnud preester. Keegi neist ei olnud. Ta oli lihtsalt mees, kes tundis, et seda oleks vaja. Inimesed olid kaotamas igasugust lootust. Ja kui lootust maailmast kaob, siis on kõik läbi. Siis on see kõik asjata. Sama hästi võiks nad juba surnud olla.

Ausalt öeldes ei olnud keegi enam seda, mis ta oli olnud varem. Nad olid kõik preestrid, sõdurid ja valitsejad. Üldsust kontrollis anarhia. Mitte, et keegi poleks enam korrast kinni pidanud või sellesse enam uskunud. Ei. Nad kõik tahtsid lihtsalt erinevat korda. Ihaühel neist valitses peas oma mõte sellest, kuidas asjad võiks ja peaksid olema.

Sarnased mõistused leidsid aga teineteist ja lõid liite, koostööpakte. Sõprusi.

Korrapäratud valitsejad said üheks, kaitstes end korrapärase valitsuse eest.

"Mis edasi?" küsis üks mees nurgas. Tema oli lootuse kaotanud.
Preester tõstis pea ja vaatas tema poole.
"Nüüd me liigume?"
"Kuhu?"
Selle küsimuse esitas juba keegi teine. Preester oli senikaua nende väikest gruppi juhtinud, kuid nüüd hakkas tal kontroll käest libisema. Kui inimesed temasse enam ei usu, kui nad teda ei usalda, lähevad nad oma teed ja läbi selle saavad nad kõik otsa.

"Tagasi. Koju. Neile vastu," ütles mees preestri selja tagant.

Inimestel, kes lootuse olid kaotanud, säras nüüd silmis rõõmus helk. Kodu. See tundus olevat vaid helge mälestus. Kirjeldus Eedeni aiast: see oli kodu.

Laisad, aeglased, konkreetsed liigutused muutusid järsku ärevaks ja erksaks.

"Koju, koju, koju," kajasid sosinad saalis.

"Koju!"

Paha on olla...

No ikka väga sitt...

Andresel on ka halb olla...

Aga vähemalt on meil koos halb.

Ma ei tea, kes veeklaasi lauale pani. Olin see mina või tema. Ausalt öelda ei teadnud ma päris täpselt ka kelle korter see oli. Üks nendest kolmest tüdrukust pidi ometigi see asunik olema. Aga tol hetkel see küsimus "kes?" ei painanud. Ma tahtsin ainult seda vett, sigaretti ja siis õlut. Kiiresti õlut.

Aga pudelid olid kõik tühjad. Persse.

"Andres, sul suitsu on?" kähisesin oma pohmas peaga välja. Andres ei vastanud. Ta oli ühe neiuga eraldi tuppa magama läinud. Munnis pederast.

Koputasin eraldatud toa uksele. Keegi ei vastanud. Ukse tagant kostus ainult madalat norinat.

Mina ei teadnud, kas seda tegi Andres või see neiu.

Saatsin ukse pikalt. Mees selle taga oli lootusetult kadunud pehmo.
Raibe põõnab naisega, samas pole mina veel sõbagi silmale saanud. Kas niimoodi siis käitutaksegi lahingkamraadiga?

Otsin nagis rippuva Andrese jope taskud läbi ja leian sealt ka suitsupaki. Jackpot.

Saapad jalga, jope selga ja minekut.

Väljas oli soe. Vähemalt nii tundus. Silmad jooksid ainult jahedamavõitu tuule peale vett. Süütasin sigareti, et seda varjata. Seda veel vaja oleks, et keegi arvaks, et ma nutan.

Kell oli hommik, aga täpset aega ma ei teadnud. Telefoni aku oli tühi ja käekella ma ei kandnud. Isegi kui mul oleks olnud, poleks kandnud. Liigne müra.

Ja siis kõndisid sina mulle vastu.

Mööda teed, nagu inimesed tihtipeale ikka kõndisid.

Su mustriga sukad olid esimesed, mis mulle silmad jäid.

Ja meelde tulid.

Ja siis sain ma aru, et...

Putsi!

Kell oli kümme läbi. Pidi olema kümme läbi. Ja mul olid veel mõned sendid taskus. Ühe pudeli odavat veini peab ju ometi selle eest saama.

Tere sa ei öelnud.

Poe silt säras juba kaugelt minu väsinud silmadele. Tundsin ennast nagu kõrberändur. Raske teekond oli ületatud. Ja kohe. Kohe. Kohe. Kohe. Jõuan kohale.

Lausa jooksujalu liikusin ma sinnapoole. Hingeldades. Andrese pakk suitsu endiselt taskus.

Ja siis sõitsis mulle ette politseibuss.

Vilkurid põlesid ja puha.
Ainult "iiu-iiu" ei teinud.

Kaks mundris meest astusid autost välja ja minu juurde.

"Härra, palume teil autosse istuda."

"Te ei usuks mind, kui ma teile sellest kõigest räägiksin. Te lihtsalt vaataks mind tüdinenud pilkudel ja ei hooliks sellest, mis..."
Noormees vaatas oma lauakaaslaste nägusid. Neis olid tüdinud pilgud ja ilmselgelt nad ei hoolinud sellest, mis noormehel öelda oli.
Sõrmed haakusid ümber kohvitasside kõrvade ja tõusid huulteni.
Trüürüürüüpf.
Kohvitassid langesid tagasi alustasside juurde. Kostus vaikne kolks.
Noormees haaras närviliselt oma kohvitassi ja jõi sellest.
"Aga... Aga... See oli tõesti imeline. Ma tundsin hetkeks, et... Et..."
Noormees vakatas, heitis pilgu maha ja otsis pomisedes ja samal ajal käega žestikuleerides õiget sõna.
"Sa oled elus?"
"Huvitav?"
Küsisid noormehe kaaslased. Tema raputas vaid pead nende pakkumiste peale.
Pomisemine ja žestikuleerumine jätkusid.
Aga siis täitusid noormehe silmad säraga, ta tõsis pea ja käsi peatus.
"Armunud!"
Hetkeks täitis ruumi tema ja tema kaaslaste vahel vaikus.
"Ma tundisin hetkeks, et ma olen armunud ja seda täiesti ausalt ja puhtalt. Nii, nagu ma seda kunagi varem pole olnud."
Noormees vaatas jällegi oma lauakaaslaste nägusid. Need olid endiselt tüdinenud, tülpinud lausa.
Noormehele aitas. Ta ei viitsinud neid enam veenda. Ta tõusis, sidus salli kaela ja mantlitki veel korralikult selga panemata, jooksis õue tuisu kätte.
Sõrmed haakusid ümber kohvitasside ja noormehe kaaslased jõid. Nende näoilmed ei muutunud.

Noormees jooksis mööda tänavat, mõeldes, mida kõike ta neile öelda oleks võinud. Ta oleks võinud neile lausa neid asju näidata!
"Aga nemad olid liiga pimedad, et näha," mõtles ta endamisi.

Noormees seisis kodus peegli ees ja pani silmad kinni. Ta pingutas. Ta lootis. Ta tahtis tagasi.
Ta tegi silmad lahti. Tema ees seisis endiselt veel ainult tema enda peegeldus.
Ta pani silmad uuesti kinni. Hingas. Keskendus.
Tema näolt koorus nahk, tema lihased lõtvusid, ta vajus põlvili.
Ta tegi silmad lahti, kuid ei näinud ennast. Ta ei teadnud, mida ta nägi. See hirmutas teda.
Kuid see ei hirmutanud teda ära.
Väga vabalt oleks võinud, kuid miski selles kõiges. Tundus nagu karjuvat tema poole.
See ei olnud see armastus mida ta otsis. Kuid see oli lähedal. See, mis tema kehast väljus, see mis tema keha alt välja tuli. See oli kaunis.
Õõvastav. Ja kaunis.

"Ma ei räägi sellest teile, sest see on teile juba niikuinii teada," ütles noormees ja tema sõrmed sulgusid ümber kohvitassi.

Haigevoodis on aega mõelda. Eriti, kui see voodi asub kodu asemel haiglas. Ja kui sul midagi muud pole teha. Kõik raamatud, mis seal on, on ammu loetud ja arvutit ei ole. Ega teda ei igatseta kah.

Poiss lamas voodis. Ta oli väsinud magamast. Ja kuna kõik muu juba tehtud oli, elas ta minevikus. Mõtles ja analüüsis ja arvas, et leidis vastuseid.
Ta tahtiski siia voodisse jääda.

Ukse peal seisis Ema ja vaatas Poissi. Poiss ema ei vaadanud. Mitte, et ta teda kuidagi selles oleks süüdistanud. Ta lihtsalt ei tahtnud Ema näha.

"Vabandage proua," ütles ema seljatagant arst, "Kas me võiksime teiega korraks rääkida?"

Ema pööras aeglaselt Doktori poole ja noogutas.

Muidugi ta noogutas. Mis see keeldumine muudab?

Poiss vaatas, kuidas tema ema ja arst palatist välja astusid.

"Proua, teie pojal... Kuidas seda nüüd öelda. Teie poeg ei ole haige. Vähemalt mitte niimoodi. Ta tunneb, et ta on haige ja ei saa liikuda, kuid seda ainult selle pärast, et ta ei taha. Ta täiesti siiralt ei taha enam. Kas te oskate arvata miks see nii on?"

"Ma... Ma ei oska arvata. Ma tõesti ei tea, doktor."

Hetk vaikust. Doktor vaatas Emale silma. Ema tõesti ei teadnud.

Arst hakkas juba ära minema, kuid Ema haaras tal käest.
"Aga. Mida te soovitate ette võtta?"

Doktor kehitas õlgu.

"Ostke kargud. Pange ta jälle arvama, et ta tahab käia."

Poiss lamas voodis. Ta oli väsinud magamast. Ta elas minevikus. Mõtles ja analüüsis ja teadis vastuseid.

Ta tahab voodisse jääda.

Ma ei taha rääkida teile mingist käimisest ega külgelöömisest.
Ega armastusest.
Ma ei taha rääkida millestki, mis on iga inimese jaoks täiesti teine asi.
Sest hoolimata sellest, et me saame aru, kas me ka mõistame?
Läheneme asjale ekstreemselt: värv on punane. Ja me mõlemad nimetame seda punaseks. Ja me mõlemad teame, et see värv on punane. Aga kas me mõlemad näeme ka seda samasuguse toonina? On see ikka sama värv?
Samamoodi võime me võtta armastuse. Me mõlemad nimetame seda armastuseks ja me mõlemad teame, et see on armastus, aga kas selle tunde tekke ja olemuslood meie sisemuses tegelikult on samad?

Aga ma ei tahtnud ju sellest rääkida.

Ma tahtsin rääkida mitte millestki.
Seksist.`
Ja mitte sellest seksist, mis oleks täis armastust. Mitte sellest seksist, mis oleks tundeküllane. Mitte sellest seksist, mis teeb nukraks.

Ma tahtsin rääkida seksist, kui naudingust.
Seks, mis pole tehing. Seks, mis toimub ainult sinu jaoks. Sina ise oled oluline.
Ja mõlemad saavad naudingu.
See on see seks, mis






.



See on see seks, kus suhe on puhas.

Kell seitse hommikul kumab kaugusest valgust

Möödasõitev auto.

Inimesed lähevad juba tööle.

Aga unetud on unised

ja lamavad

une ootuses.

Kell seitse hommikul

kumab

kaugusest

valgus