Kartuli Vabariik 3

Vanim Ema, kõige vormikam, suurem ja koorekam kartul keda Suur Muutus eales oma elu jooksul näinud oli, astus kergel sammul läbi ruumi. Ilma Suurel Muutusele pilkugi heitmata kõndis ta madalatest astmetest ülesse, et oma troonile maanduda. Suur Muutus jälgis seda kõike lummatult. Ta sai nüüd aru, miks teised teda imetlesid, kuid peale tema välimuse ei mõistnud mees selle vormika naise erilisust.
"Tule ja räägi Vanimale Emale oma mured, noor kartul!" hõikas naine oma troonilt ja patsutas oma põlvi.
Suur Muutus pani alles nüüd tähele, et ta endiselt põlvitab ja tõusis kähku püsti. Ta tõstis oma käe peatavalt Vanima Ema poole ja ütles vaikselt, kuid kindlalt: "Ei! Sina lasid mind siia kutsuda, Vanim Ema. Sina räägi mulle oma muredest."
Kõik saalis viibjad hoidsid hinge kinni.
"Kas ta just sinatas Vanimat Ema?" küsis üks pillipuhujatest sosinal oma kaaslastelt.
Vanim Ema tõusis kogu oma täidluses oma troonilt ja vaatas alla Suure Muutuse poole.
"Või nii, nooruk. Sind kutsutakse mägedes Suureks Muutuseks?"
"Täpselt nii, vanur. Ja sind kutustakse kogu põllumaadel Vanimaks Emaks?"
Vanim ema ei suutnud põlgust ja viha oma pilgus varjata. Ta ei olnud kunagi varem kohanud nii häbematut kartulit. Ka kõige hullemad kannibalid, kes tema ette olid toodud, üleni joobunud ja viinaga kaetud, olid suhtunud Vanimasse Emasse suurima aupaklikusega.
Kooritud Mees üritas paaniliselt naeru tagasi hoida, seistes ustavalt Vanima Ema kõrval.
"Ja miks sind lõunasse saadeti, Suur Muutus?"
"Ei millegi pärast," vastas mees rahulikult, "Ma sündisin seal. Minu vanemad said kannibalismi süüdistuse veel ennem kui mind kastetudki oli."
"Nii et sa oled ise ka kannibal? Vangikongi!"
Sõdurid kõndisid juba Suure Muutuse poole, valmis teda kinni haarama, kui üks pisike kartul Kooritud Mehele midagi kõrva sosistas ja too siis hõikas:
"Oodake!"
Sõdurid jäid segaduses seisma ja vaatasid kõik üksteisele otsa. Üks hädine mees oli neid just käsutanud. Ja nemad olid kuuletunud!
"Mida see peaks tähendama?" karjus vihaselt Vanim Ema, "Riigireetmine, Kooritud?"
"Ei," vastas Kooritud Mees vaikselt, "Kui me Suure Muutuse praegu vangikongi viskame ei ole meil kedagi kes võiks neid peatada."
"Keda?" nõudis Vanim Ema raevukalt.
Just sel hetkel kostis seinte tagant valju kära ja palju mütsatusi. Keegi karjus valust, nagu oleks ta suremas.
"Neid," vastas Kooritud Mees ja astus rahulikult akna juurde. Seal avanes ennenägematu vaatepilt. Kartul võitles kartuliga, hammustades, kratsides, lüües. Mõned olid pudeleid katki löönud ja kasutasid neid relvadena. Kogu selle kära keskele suundus suur hulk kurikatega sõdur-kartuleid.
Suur Muutus vaatas õnnelikult ja üllatunult aknast välja, naeratus tema näol oli pea kõrvuni veninud.
-------
Mägede poolt ümbritsetuna istus Kartulite Rahvavägi väiksel lagendikul (nii nad ennast nimetasid) ja ootas uudiseid Suurelt Muutuselt. Seesama nooruk, kes ennem oli tulnud Suurele Muutusele tooma teateid nii dokumendite valmimisest kui ka Vanima Ema sõdurite peatsest saabumisest, tormas nüüd Rahvaväe ajutise komandöri juurde ja andis värisedes au. Ta kartis sõudreid. Eriti neid. Nad olid enamjaolt kõik meessoost ja väga raevukad, tumeda koorega ja väikeste silmadega.
"Härra komandör! Meil on värskeid teateid pealinnast. Paistab, et üks meie vabatahtlikest koosnev Põllumaa Harijate diviis astus seal kohaliku valitsuse sõduritega võitlusesse. Millised on teie käsud?"
Komandör vajus hetkeks mõtesse, lasi siis pilgul üle oma sõdurite käia ja hõikas, nii et kõik teda kuuleksid:
"Nende käes on Suur Muutus ja nüüd tapavad nad meie kaasvõitlejaid? Siin ei ole enam otsust! Meil on kohustus kaitsta kõiki maailma vabu kartuleid. Mehed! Me läheme sõtta! Niiiiiiiirrrjaaah!"
"Niiiiiirrjaaaah!" kostis sõduritelt hõige vastu. Väed elavnesid. Komandör tundis, et nad on selleks valmis.
Nüüd astus eemalt kaljude juurest nende juurde kartul, kes nägi välja väga sarnane Kooritud Mehele, kuid temal oli koor veel alles.
"Lugupeetud komandör. Olete te selles kindel? Tehniliselt ei jõudnud Suur Muutus veel dokumenti ette lugeda, nii et meil ei lasku mingit kohustust. Pealegi, nad on põhjamaalased! Nad saavad ju ometigi ise hakkam!"
Komandör raputas pead.
"Ei, Tark. Me läheme. Siin ei ole enam midagi arutada."
"Olgu siis nii," vastas Tark ja kummardus komandöri ees, "Ma soovin teile teie püüdlustes edu. Palun, püüdke kasutada nii vähe vägivalda kui võimalik."
Komandör noogutas, pöördus siis oma sõdurite poole ja käratas: "Mehed! Liigume!"
Mõne hetkega oli plats tühi. Sinna jäid veel vaid sõnumitooja ja Tark.
"Auväärt Tark, mis teie arvate? Saadab neid edu?"
"Mina usun Suurde Muutusesse," vastas Tark vaid vaikselt.

Kartuli Vabariik 2

Suur Muutus vaatas end ümbritsevat rahvamassi. Siin oli nii naisi kui ka mehi. Lapsi, noorukeid, täiskasvanuid ja vanureid. Kõik jälgisid oma pilguga teda, kui ta mööda treppe ülespoole tõusis, tugevalt paberit enda käes pigistades. Trepi kõige ülemisel astmel jäi Suur Muutus seisma ja pööras end rahva poole:
"Kallid kaaslased! Minu vennad ja õed! Minu vaimsed vanemad! Me oleme täna kogunenud siia, meie, lõunamaa mägede kartulid, et teha ajalugu. Me oleme tulnud siia, et muuta kogu Kartulimaa tulevikku! Me võime karta seda mis tuleb, me võime selle eest tahta ära joosta, kuid lõpuks saab ta meid ikkagi kätte, nii et miks mitte näidata üles initsiatiivi. Öelda kõigele mis vastu tuleb: "Meie valitseme siin!" Kas te mõistate mind, kamraadid?"
Suur tegi hetkeks oma kõnesse pausi, lastes pilgul aeglaselt üle rahva käia. Paistab, et keegi siiski hästi ei saanud tema mõttest aru, sest kõik vaatasid teda nagu psühhopaati.
"Täna, kartulid, haarame me härjal sarvist ja hakkame iseendi tuleviku peremeesteks. Täna kuulutame me-"
Suure Muutuse kõne katkestati läbi rahva tungiva sõdurite salga poolt.
"Me otsime kartulit keda kutsutakse Suureks Muutuseks!" teatas sõdurite kapten valjul häälel, trepist samal ajal üles kõndides.
Ta pöördus Suure Muutuse poole: "Kas te teate, kust me ta leida võiksime."
"Aulik proua," jah, kõik Kartuli Vabariigi sõdurid olid naissoost, "Te otsite mind."
"Väga hea!" teatas kapten muigega ja võttis oma vöölt käerauad.
-------
Vanim Ema lamas oma voodis ja haigutas. Kolm meest istusid tema ümber voodil ja toitsid talle hapendaud viinamarju.
"Mida see Suur Muutus meile siis tähendab?" küsis ta laisalt sellelt samalt kartulilt, kes Suurest Muutusest teada oli andnud.
"Kui teda lõunas teist rohkem juba austatakse, Vanim Ema, võib see tähendada mässu."
"Mässu?"
"Jah, teie naiselikkus. Teate ju küll. Tavarahvas karjumas ja märatsemas ja riigi vägedega kaklemas."
"Nad on tavalised kartulid. Neil pole kogu riigil midagi vastu panna. Pealegi, kas seal pole mitte kõik narkomaanid ja joodikud ja lastemagatajad?"
"Ei, Ema. Seal leidub ka täiesti korralike ja eeskujulike kodanike, kes omal vabal tahtel mägedesse on suundunud."
Kostis koputus uksele ja sisse astus pooleldi kooritud soldat.
"Vanim Ema. Suur Muutus saabus. Saadetuna meie ustavatest sõduritest."
"Väga meeldiv," vastas talle kooritud mees ja pöördus Vanima Ema poole tagasi, kes vaatas vaid hämmeldunult talle vastu.
"Küll nad on alles kärmed!" teatas ta valjult ja neelas järjekordse kobara viinamarju.
-------
Suur Muutus istus põlvili astmete peal, mille lõpus ootas suur troon. Tavaliselt istus sellel troonil Vanim Ema, kui tema juurde oma muredega tuldi. Suur Muutus vaatas seda trooni tülgastusega. See ei ole midagi nii erilist, mõtles ta enda ette. See on lihtsalt kullatud puit, kuid miskipärast kuulavad kõik seda inimest kes sellel istub. See ajas Suurel Muutusel südame pahaks.
"Suur Muutus?" küsis üks meessoost kartul, üleni kooritud, seistes ukselävel. Suur muutus noogutas ja mees ukselävel astus kiirel sammul talle lähemale.
"Väga hea. Minu nimi on Kooritud Mees. Ma olen Vanima Ema isiklik nõuandja. Kohe peaks tema naiselikkus kah siia teiega kohtuma tulema, kuid ma tahaksin teiega natukene ennem üldisest viisakusest rääkida. Te olete ju lõunast, kas pole?"
"Olen," vastas Suur Muutus, "Kuid mis see siia puutub? Ma olen aru saanud, et kõik kartulid on võrdsed!"
"Muidugi on. Ainult Vanim Ema on natukene võrdsem. Jätke see endale meelde."
Hakkasid kostma trompetid, mis tähistasid Vanima Ema kohest sisenemist.
"Pealegi on ta teist palju vanem," jõudis Kooritud Mees veel sositada ennem kui suur ja lai ja kurvikas naine pasunate saatel ruumi astus.

Kartuli Vabariik 1

Kaugel kaugel, meist ikka väga kaugel, on üks saar. Selline pisikene. Mitte väga suur. Ja kujutage ette! Sellel pisikesel saarel asub ka täitsa oma riik. Demokraatlik riik veel pealekauba. Nad asuvad teistest nii eraldatult, et neil pole lihtsalt kuninga või keisri või tsaari või kuidas iganes seda pääliku nimetada järgi vajadust veel tekkinud. Seda riiki valitsevad kartulid põlvest põlve, isalt pojale ja emalt tütrele tarkusi edasi andes. Üllatav on muidugi see, et selles riigis on enamus võimust koondunud naiste kätte. Üks teooria on, et see on sellepärast, et naissoost kartulid on suuremad ja tugevamad. Kas see ka paika peab, seda ei tea keegi.
Enamik karutleid elas saare põhjaosas, kus oli rohkem päikest ja viljakat mulda, kuid oli ka neid, kes saare lõunaosas kesest mägesid kõiki ootusi ja lootusi trotsisid. Enamjaolt olid lõuna kartulid põhjast majanduslike raskuste ja vaimsete kõrvalekalletega lahkunud või siis välja saadetud kartulid, kuigi eks nii mõnigi kartul maksis oma vanemate võlgu seal veel aastaid hiljemgi.
Käivad kuuldused, et lõunas toimub midagi. Kartuli Vabariigi lähedaseim asi valitsejale, Vanim Ema, ei oska olukorda kommenteerida, kuid niipalju kui teda avalikusse ees nähtud on, paistab ta alati murelik ja justkui närviline.
-------
Vanim Ema istus oma kabinetis ja lõi oma suurt ja paksu pead kõvasti vastu lauda.
"No kurat! Mismõttes te ei tea lõuna kohta midagi?! See ei saa lihtsalt kadunud olla!"
Sisse astus üks tumedakooreline kartul, hoides käes üht võileiba. Ta asetas selle naeratusega Vanima Ema ette:
"Üles leidsime, Vanim. See oli teie kodus."
"Lõpuks ometi!" karjatas Vanim Ema ja sõi oma võileiva suure isuga ära. Ta pühkis suu puhtaks ja pöödrus nüüd ilma kooreta kartuli poole, kes tema laua ees tõsise näoga seisis:
"Niih, mida sina nüüd Vanimalt Emalt tahtsid?"
"Lugupeetud kõige ümaram Vanim Ema. Meil on teateid kaugelt Vabariigi lõunaosadest. Seal on esile tõusnud üks noor ja tõusev meessoost kartul, keda kohalikud hüüavad Suureks Muutuseks. Räägitakse, et inimesed austavad teda rohkem kui teid, Vanim Ema."
"Misasja!" karjatas Vanim Ema oma toolilt tõustes, "Laske kohe sõjavägi kutsuda!"
-------
Suur Muutus istus ühel kaljurahnul ja vaatas päikesetõusu. Kusagil kaugel all, tema seljataga, loksusid lained vastu kaljusid, ajades vahtu ülesse. Tema ees laius kogu Kartuli Vabariik. Tema vanemad olid olnud alkohoolikud, kes saadeti põhjast välja kannibalismis süüdistatuna. Nad olid oma sugulastest viina teinud, et oma doos kätte saada. Suur Muutus sündis ka selle defekti, selle sõltuvusega, kuid ta suutis seda talitseda. Pealegi, siin põhjas kasvasid hästi viinamarjad, millest nad veini tegid.
"Härra Muutus?" küsis kellegi hääl tema kõrvalt.
Suur Muutus pööras oma pilku. Üles kaljule oli roninud noor kartulihakatis, ähkides ja puhkides ja higistades.
"Mis on?"
"Teid tahetakse linnas näha. Paberid on valmis."
"Mine ees, nooruk. Ma tulen kohe järgi."
Noor kartul jäi siiski kaljurahnule ohkides seisma.
"On sul mulle veel midagi öelda?"
"Jah, härra. Meie allikad ütlevad, et pealinnast on teie järgi saadetud. Vanim Ema isiklikult pidavat olema kutsele alla kirjutanud."
"Nõnda see siis algab," sosistas Suur Muutus, tõusis ja ronis koos poisiga mäeküljelt alla.

Aru! Saamatu!

Istun toas millel on sinised seinad. Aegajalt mõni sein liigub. Ikka juhtub. Tuba muutub suuremaks, siis jälle väiksemaks. Kõik kõigub. Põrandal vilguvad tulukesed. Neid vaadates tekib tunne nagu loeks morse koodi. Ei.  See ei tähenda midagi. Seosetud tähemärkide valangud. Vaatan ülesse. Lagi on ära kadunud. Eile veel oli, enam pole. Taevas kogunevad pilved. Suured ja valged pilved, mis on moodustunud veemolekulidest. Kooli õppisin. Nii ongi.
Ma tunnen ennast veidi uniselt. Viskan põrandale pikali. Tuled vilguvad ikka veel. Ma panen silmad kinni. Läbi suletud silmalaugude on endiselt näha tulede vilkumist. Tekib tunne nagu magaksin kusagil ööklubis.
Unes näen väga palju veidraid asju, üks imelikum kui teine.
Ma ärkan ülesse kusagil võõras linnas ja võõras korteris, kuid ma tean seda kohta nagu oma kodu. See ongi minu kodu. Teen endale kohvi ning praen muna ja peekonit. Keegi koputab minu korteri akna peale (jah, korter on esimesel korrusel). Lähen vaatama kes seal on. Võõras noormees. Minu sõber. Kutsun ta sisse ja pakun tallegi kohvi. Istume rõdul, teeme suitsu ja räägime elust. Selle jutu sees saan ma teada, et ma alles olen siia võõrasse linna kolinud. Kuid mis linn see on, seda ma ei tea. Ei saagi teada, sest ennem jõuab unenägu vahetuda.
Ma olen tagasi oma kodus ja laman voodis. Ma vaatan jalgu väristades laual asetsevat kella, oodates, et selle minuti numbrid vahetuksid. Kohe. Kohe. Kohe.
Kell saab kolm päeval. Ma hüppan voodist välja, üleni riides ja torman õue. Õues on kevad-talv, kuid piisavalt soe, et ma jopet ei pea haarama. Ma jooksen mööda tänavat bussi peale, kus kohtan vana tuttavat. Ta räägib mulle kuidas astepaju mahl maitseb. Hapukalt.
Järgmine hetk olen ma juba koolis ja kuulan õpetajat rääkimas geneetikast. Geenid määravad ära millised me välja näeme.
Unenäod lõppevad. Ma ärkan ülesse. Tuled enam ei vilgu. Seinad enam ei liigu. Ma istun rätsepistes põrandal ja mõtlen. Mõtlen kaua, kuid välja ma midagi ikka ei mõtle.
Haaran raamatu ja loen seda. Meelde ei jää midagi, mis ma sealt loen. See ei loe.
Mingi veider rahu täidab hinge.

Üllatus! (2/2)

Daaniel seisis korteri ukse taga. Ta lihtsalt seisis seal ja vahtis ust. Ta ei osanud midagi teha. Ta hingas sügavalt sisse.
Ma pean ennast kokku võtma. Ma pean talle seda ütlema. Tal on õigus seda teada.
Ta astus korterisse sisse. Mari lamas ikka veel voodis. Paistis, et ta siiski päris nutma polnud hakanud, kuid niipea kui ta Daanieli märkas tõmbusid tema silmad kohe vesiseks.
"Mari... Ma pean sulle midagi ütlema," alustas Daaniel, istudes voodi ääre peale.
"Oota, ma pean ka sulle midagi ütlema. Luba ma räägin esimesena," ütles Mari vaikselt, hoides ilmselgelt nuttu tagasi. Ta tõusis istuli ja vaatas Daanielile silma ja tegi juba suu lahti, kui poiss teda katkestas:
"Ei, Mari. Kui ma praegu ei räägi ei suuda ma seda ilmselt kunagi teha. Mari, asi on selles, et... Ma tean, et see on nüüd väga asshole'ilik asi mida öelda, kuid ma ei armasta sind. Ma mõistsin seda mõned nädalad tagasi. Sa ei ole see kellega ma tahan kogu oma elu koos olla. Anna mulle andeks."
Mari istus voodil, tema pilk oli naelutatud põrandale. Ta noogutas vaikselt.
"Ma mõistan sind, Daaniel. Asi mida ma tahtsin sulle öelda...
 Ma ei tea kas see on sinu laps."

Üllatus! (1/2)

Daaniel istus voodiservale ja võttis endal sokid jalast.

"Oeh, kui mõnus on olla!"

Mari istus tema kõrvale, võttis tal õlgade ümbert kinni ja suudles teda põsele:
"On küll. Ma igatsesin sind, kallis!"

Daaniel paitas Mari pead ja noogutas: "Mina sind ka, kallis."

Nad viskasid voodisse pikali ja lamasid teineteise embuses. Daaniel silitas kogu see aeg Mari juukseid, vahel suudeldes tema otsaesist, põske või huuli.

"Tead, Daaniel. Ma pean sulle midagi ütlema."

"Ma kuulan."
Mari tõmbas suure sõõmu õhku sisse, lasi selle siis pahinal välja ja tõusis istuli.

"Daaniel... Ma... Ma... Daaniel, ma olen rase."

Daanieli käsi jäi seisma. Ta kangestus. Kas ta oli just õigesti kuulnud? Muidugi oli! No kurat, mis see veel sai olla!
"Ütle midagi, Daaniel," ütles Mari pärast paari minutit, vaadates murelikult voodil lamavat poissi.

Tema lühikeseks pügatud juukseid, tema halle silmi, tema nina, mis natukene nagu tavalisest teravam ja pikem oli.

"Ma ei oska midagi öelda," vastas poiss vaikselt. Ta tõusis istukile ja vaatas toas ringi.

"Tohib ma käin korraks väljas, Mari. Ma pean ennast veidikene koguma. Ma tulen kohe tagasi."
Mari noogutas. Paistis, nagu hakkaks tema silmadesse pisarad tekkima, kuid Daaniel ei teinud sellest väljagi.

Ta tõusis püsti ja peaaegu et jooksis uksest välja. Jõudnud välja ka korteri trepikoja uksest, täiesti välja, kus jahe talveõhk teda ümbritses, süütas Daaniel ühe sigareti.

Mis nüüd? Kas ta peaks Marile ütlema, mida ta viimased paar nädalat on tundnud? Mida ta viimased paar nädalat on mõelnud.

See kõik oli keeruline, liiga keeruline. Daaniel vajus pea käte vahel istuma. Tema silmast voolas välja üksik pisar.

Türa, karjus ta oma peas. See oli kõik mida ta üldse öelda või mõelda oskas sellest kõigest.

Päiksekiired imbusid läbi inimeste paksu kesta. Nad puudutasid midagi kusagil sügaval minu sees. Nad kutsusid. Ma tundsin seda. Nad tahavad, et ma läheksin neile kaasa. Kaugusesse, sinna kuhu kaob maantee ots. Kott seljas ja süda hinges rõkkamas. Eestimaa metsad ja põllud saadavad mind minu teel. Lumi langeb vaikselt maale. Ma ei tunne külma. Ei. Ma ei pea kunagi rändama üksinda. Mul on alati kaasas sõbrad, nii vähe kui mul neid ongi. Autod kihutavad mööda. Nemad ei hooli ränduritest. Neil on kiire. Nad ei ela. Elu on midagi rohkemat kui magamine, söömine, tööl käimine ja seks. Elu on see hommik, kus sa ärkad üles kohutava pohmakaga, vaatad otsa oma väsinud sõbrale, naerad ja tõused. Sa paned lukku kõik uksed, lased alla kardinad ja muudad kogu korteri sisu tundmatuseni. See on see, kui kell neli hommikul oled sa ikka veel ärkvel ja teed tööd. Või üritad. See on see, kui sa istud rahulikult oma kodus laua taha ja hakkad kirjutama. Kõik on kõik.

Mis on sinu inspiratsioon?

Sinine jutt jooksis üle punase aluspesu, jättes neile nii harjumatult veidra mulje. Oleks võinud arvata, et sinine ja punane justkui ei sobi, aga tegelikult... Tegelikult ju sobib. Eriti, kui see pesu on õige inimese seljas. Ta peaks olema ehk selline... Veidi täidlasema rinnaga. Mitte haiglaselt peenike, kuid võib täitsa kõhnema poolne olla. Naeratus peaks tal olema alati suul. Ja silmad peaksid kiirgama armastust. Tema kõnnak võiks olla selline, no mis see sõna nüüd ongi, sensuaalne(!) jah, just nii. Üks jalg teise ette. Aeglaselt. Rahulikult. Ja kordagi ei kaota ta silmsidet sinuga. Sinuni jõudes heidab ta oma käed sulle õlgadele. Silitab pöidlaga su põske ja suudleb sind siis. Õrnalt. Vaikselt. Ta liibub sulle lähemale. Ta võtab tugevalt ühe käega su kuklast kinni nagu ei tahaks ta sind enam kunagi sellest suudlusest lahti lasta.

Aga muidugi peaks tal olema veel midagi seljas. Teksad. Ja punane tank-top, mis liibub tema keha vastu, tuues välja kõik tema kumerused. Isegi juhul, kui neid väga ei ole. Näha on need ikka. Peibutavad.

Kuid see kõik võib lõppeda väga järsult. Ta võib kaduda. Sa võid jääda täiesti üksinda. See kõik võib jääda vaid mälestuseks. Sa võid hakata kahtlema, kas see üldse oli päris. Sa mäletad justkui midagi, mis oli kunagi toimunud, kuid sa ei ole kindel ega sinu aju sulle asju pähe ei pane. Sa ei tee vahet enam unenäol ja tegelikusel. Su emotsioonid kaovad ühte hiiglasliku tunnetekatlasse. Sa ei tea enam mida tunda ja sellepärast tunned sa mitte midagi.

Kõik muutub sinu jaoks ülimalt ebaoluliseks, kuid samas on pea iga tegevus sinu elus jaoks üks tähtsamaid. See suudlus oli olulisem kui sinu hariduse saavutamine. Kuid keda sa üldse suudlesid? Keda sa tahtsid suudelda?

Kui sa üritad seda meenutada asendub see imekena isik sinu ees hoopiski musta auguga, mis neelab su endasse ja sa ei saa sealt enam välja. Sind ei ole enam olemas. See sina mis oli asendus suure ja tumeda sinuga, mis on nüüdsest see tume ja sünge isiksus, kes lihtsalt neelab kõiki ja kõike. Sa hävitad õnne, sest sina kogesid ülimat õnne ja nüüd on see möödas. Sa ei saa enam kunagi olla õnnelik. Isegi mälestustes mitte.

Ja tavaliselt lõppeb kõik surmaga. Sinised kondorid tulevad ja võtavad su enda kanda. Nad lendvad koos sinuga ära kaugusesse. Veel kaugemale kui päikeseloojang. Sinna, mis on siis kui on silme eest jooksnud ka viimane rida lõputiitrites. See mis juhtub siis kui on käinud läbi viimased kaks sõna.

The End

Nad seisid vastakuti, poiss ja tüdruk, mõlemad põrnitsemas teineteist. Tüdruku kulmud olid üles tõstetud ja silmad pärani. Tema suu, mis muidu juba niigi peenike oli, oli täielikult kriipsuks kahanenud. Poisi nägu oli rahulik. Mitte midagi reetev. Mõlemad neist hingeldasid natukene. Tüdruku sihvakas keha tõusis ja langes aeglaselt tema hingamise rütmis. Käed oli tal kõrvale langenud.

Poiss oli käed rinnale risti pannud ja vaatas tüdrukule otse silma, justkui üritaks ta sealt midagi välja lugeda.

Vaikuse lõhkus lõpuks poiss, astudes tüdrukule lähemale ja puudutas õrnalt tema põske, silitades seda ühe sõrmega.

"Ma ei saa sinna midagi parata. Ise sa küsisid..."

Tüdruk lükkas pärast mõnehetkelist segadust poisi käe ära,

"Me ei ole nii lähedased!"

 Poiss kehitas õlgu, astus sammu tagasi.

"Las ta siis olla. Ma lihtsalt mõtlesin, et kui sa küsisid, siis ma vastan ausalt. Räägin ära selle, mis minul südamel oli. Aga ju me tõesti ei ole nii lähedased."

Poiss keeras tüdrukule selja ja kõndis toast välja. Tüdruk ohkas, keeras ennast korraks ringi ja vaatas aknast välja. Lund sadas.

Poiss istus teises toas maha diivanile ja avas uue õllepurgi.

Kõik liikus endiselt samamoodi edasi. Rahvas nende ümber vestles ägedalt. Kostis naeru ja hõikeid. Pidu oli täies hoos.

Head Sõbrapäeva!

Oja vulises. Tema tee viis üle kivide ja kändude pisikesse järve keset metsa. Järves oli keegi. Keegi peale kalade ja pisikeste madude ja muude elukate. Üks naine ujus seal, täiesti alasti. Vahel jäi ta järves seisma, tõmbas hetkeks naeratusega hinge ja sukeldus siis uuesti.

Kusagilt puude vahelt kostus kellegi raske samm, mis ka mõned puuoksad valju raksatusega katki murdis. Naine järves võpatas ja ujus kaldale, kus ta siis sirgelt püsti tõusis ja avastas, et tema rätik ja riided on kadunud.

„On see sinu arust naljakas?“ hõikas ta metsale ja sellele kes iganes seal ringi kõndis.

Puude vahelt astus järve äärde nooremat sorti mees, kerge habemetüügas lõuaall. Tema mustad ja kergelt krussis juuksed langesid tema õlgadele, millel puhkas muude asjade hulgas ka tütarlapse rätik.

Sellesama rätiku võttis poiss enda kätte ja mudis seda mõtlikult, pilk tüdrukule naelutatud.

Ta silmad jooksid tüdruku pruunidelt märgadelt juustelt, mis tüdruku keha külge kleepusid, alla, peatudes pikemalt tema keskmisest natuke suurematel rindadel.

„Oled juba küllalt saanud?“ küsis naine vihaselt, kõndis mehe juurde ja haaras tema käest rätiku ning kattis end kinni.

„Vabandust, ma ei tahtnud ebaviisaks olla,“ alustas mees, pöörates nüüd pilgu ära.

„Ah, ära muretse. See meeldiski mulle,“ vastas naine sellele tugeva irooniaga hääles.

„Päriselt või?“

Naine turtsatas, keeras mehele selja ja hakkas oma riideid mätaste seast otsima.

Pärast mõnda minutit otsustas ta lõpuks alla anda. Tüdruk pöördus tagasi mehe poole:
„Kus mu riided on?“

Mees muigas laialt: „Ega ma täiesti loll ei ole.“

„Mida sa tahad siis minust? Räägi ruttu!“

„Ainult natukene usaldust.“

Tüdruk vaatas meest mõistmatult. Mees vaatas oma peaaegu et süsimustade silmadega talle vastu. Tema kulmud olid natukene allapoole kaardunud, mis tegid tema pilgu nukraks.

Tüdruk ohkas, istus ühele kergelt sammaldunud kivile maha: „Olgu. Kuulame siis mis sul öelda on.“

„Ainult seda, et... Ma tahanksin sult andeks paluda. Ja nüüd paluksin ma sind!“

„Mismõttes?“

Mees astus tüdrukule lähemale, silitas õrnalt ta põske.

Ta suudles tüdrukut.

Tüdruk ei puigelnud vastu.

Ja noh. Ülejäänut vist pole vaja siia kirja pannagi.

Vahepala: Sõbrapäev

Teate. Sõbrapäev algas. Või noh, kui ma seda kirjutan pole veel alanud.
Ja ma olen täna terve päev oma sõpradele mõelnud. Mul oli plaanis terve pikk traktaat siia kirjutada, kuid ma arvan, et seda pole vaja.
Kõik mida on vaja öelda


Ma
                        Igatsen
                                                            Teid
               !!!!!!



Päriselt. Ma kardan tuleviku pärast ja kunagi sain ma teile toetuda, kuid enam mitte. Me oleme kaugeks jäänud.

Kallid sõbrad.

Varsti näeme!

(Ma arvan, et selles postituses puudutatud teavad ise kah kes nad on.)

Komissar Raja - 5

Kas tõesti võis see tema olla? Tõestused? Ainuüksi praegune hetk sobis selle jaoks.
Raja tõmbus Järvelast natukene kaugemale.
"Mis on, Tiit?"
"Inspektor Järvela, kus te olite täna hommikul kella nelja ja kuue vahel?"
"Mis küsimus see on Tiit?"
"Siiski, inspektor Järvela, olen ma härra komissar. Nüüd vastake mu küsimusele. Ei tohiks väga keeruline olla."
Järvela tõusis püsti ja hakkas edasi-tagasi tammuma:
"Ma ei mõista su küsimust. Kodus olin. Magasin ilmselt. Või olin just ärganud, et tööle tulla."
"Ja saab keegi seda juttu toetada?"
"Mis? Ei! Ma elan üksinda. Ei ole kedagi."
"Sellisel juhul, inspektor Järvela, loodan ma ei ole teil midagi selle vastu kui mõned teie kollegid teie kodus natukene ringi vaatavad."
"Mismõttes? Miks? Tiit, mis juttu sa ajad?"
Järsku sai Raja aru, kuidas ta saab ausa vastuse. Ta tõusis püsti, võttis Järvela õlgadest kinni ja sundis ta endale otsa vaatama. Ta suudles veel korra naist ennem küsimuste esitamist.
"Anne... Vasta mulle ausalt. Kas sina tapsid need inimesed?"
Vaikus. Anne vaatas pikalt Rajale otsa ja raputas siis tema käed oma õlgadelt maha. Ta keeras ennast ringi. Rajale oli vastus selge, kuigi naine midagi ei vastanud.
"Miks, Anne?"
Oli kuulda naise sügavamaks muutuvat hingamist, peaaegu juba hingeldamist.
"Tiit... Sa ei saaks aru. Sa ei oleks ju muidu... Ma tahtsin sinuga aega veeta. Sa oled nii... inspireeriv. Ma tahtsin kedagi sinusugust ka enda ellu. Sinusugust suurt ja tugevat meest."
Järvela keeras järsku ümber ja hüppas Rajale kaela.
"Tiit! Ütle, et sa annad mulle andeks. Sa ju saad aru. Ma armastan sind! Ma tegin seda sinu jaoks!"
Raja ohkas ja kõndis koos ennast kaelustava Järvelaga ruumist välja. Ta andis välja naise vahistamiskäsu ja läks siis tagasi oma töölaua juurde, kus ta sai lõpuks kõik oma dokumendid tagasi sahtlisse panna ja neid enam mitte vaadata.
Või siis asi on juba nii kaugele jõudnud, et tema pärast hakatakse inimesi tapma? Ehk oleks aeg politseinikuamet maha panna ja mõni teine hobi endale leida.
Lõpuks sai Raja ennast lõdvaks lasta ja kogu ülejäänud elu hakkas talle alles nüüd järgi jõudma. Talle tulid meelde tema naine ja laps. Ta peaaegu, et hüppas toolilt püsti ja jooksis jaoskonnast välja. Kohe kindlasti ületas ta koju sõites kiirust.
"Kallis, ma olen kodus!" hõikas Raja ust lahti lüües.
Tema naine astus köögist välja, naeratus näol. Tema poeg jooksis oma magamistoast välja ja jooksis oma isa kallistama.
"Issi!"
Raja kallistas oma poega, võttis ta sülle ja kõndis siis oma naise juurde.
"Kas see tähendab, et te lahendasite juhtumi?" küsis naine kavala muigega.
Raja noogutas

Komissar Raja - 4

Raja jõudis oma mõttekäiguga lõpuks kõige kohutavamatele mõtetele mis tal üldse võisid tulla. Tema naine.
Miks peaks tema naine tahtma teda tööl hoida? Tal on armuke ja ta tahtis Raja kodunt eemal hoida. Kas tal on mõni tugi sellele mõttele? Ta naine ei olnud pahane, et ta pidevalt tööl on. Aga see on ju absrudne! See ei saa tõsi olla! Või siiski?
Raja oli juba pikemat aega lihtsalt oma laua taga istunud. Ta ei olnud teinud ühtegi märget. Ta ei olnud vaadanud ühtegi aruannet.
"Komissar, kas te tuleksite korraks?"
Raja vaatas otsa teda kutsuma tulnud nooreminspektorile. Ta vaatas korraks oma aruandeid, lõi neile siis aga käega ja läks nooreminspektori järel.
"Kuhu sa mind viid?"
"Ma ei tohtinud öelda, härra komissar. Siit uksest sisse."
Raja tänas oma teejuhti, kes pea koheselt minema jooksis. Hetkeks mõtles komissar kas ta peaks koputama, kuid lükkas siis ukse niisama lahti ja jäi suu ammuli enda ees avanevat tuba vaadata. See oli pisike kontor, mis oli täiesti tundmatuseni ümber tehtud. Igal pool põlesid küünlad. Toa keskel olid maha pandud padjad ja kandik kahe praega. Nende kõrval omakorda lamasid erinevad dokumendid, ilmselt praegusest mõrvajuhtumist.
"Ma mõtlesin, et teen teile ilusa õhtusöögi jaoskonnas, komissar, kuna te ise jaoskonnast lahkuda ei taha."
"Järvela... See on... Väga kena sinust."
"Palun, Tiit, istu."
Raja istus patjadele ja Järvela istus tema vastu. Lisaks kõige selle üles sättimisele oli Järvela ennast ka natukene ilusamalt riidesse kandnud, kandes nüüd üpriski avara dekolteega lühikest kleiti, tema pikad blondid juuksed langemas vaid ühele õlale.
Nad sõid ja rääksid juttu. Dokumente nad ei puutunud. Praegu ei tahtnud Raja sellele mõelda.
"Miks sa seda tegid, Järvela?" küsis Raja õnnelikult.
"Sa paistsid väsinud. Sul oli puhkust vaja. Kui sina töölt ära ei saa tulla, siis me võtame töö natukeseks sinult ära. Kuigi, nagu näha on see veel siin," Järvela viipas dokumenditele nende kõrval.
"Praegu ma neid ei vaata. Praegu on mul silmi ainult ühe asja jaoks."
Järvela nihkus Rajale vaikselt lähemale kuniks nad mõlemad tundsid teineteise hingeõhku enda peal.
"Komissar Raja?"
"Jah, Järvela?"
"Palun luba teid suudelda,"
Raja ei hakanud vastama, vaid tõmbas tütarlapse enda embusesse ja surus oma huuled vastu tema omi. Ta käsi libises mööda naise keha alla, tema säärele ja hakkas siis aeglaselt jälle ülespoole liikuma, jõudes tagasi kleidi ääreni, kui Rajale järsku midagi koitis. Mis siis kui? Ei. Ei ole võimalik.

Komissar Raja - 3

Raja ja Järvela tulid tagasi elust kihavasse jaoskonda. Inimesed jooksid edasi-tagasi nagu peata kanad, lehvitasid paberitega, karjusid üksteise peale.
"Mis siin toimub?" küsis Raja ühelt mööda tõttavalt abiinspektorilt.
"Nad leidsid veel ühe laiba."
Järvela nägi kuidas Rajas leidis aset justkui mingi muutus. Ta tormas jaoskonnas valitseva kaose keskele ja hõikas välja paar käsku. Kogu õhkkond muutus. Kõikidele oleks justkui nüüd alles meelde tulnud mida keegi tegema peab ja juba mõne hetke pärast oli kaos täielikult kadunud. Raja lauale toodi virnade viisi aruandeid ja uurimistulemusi.
"Järvela!"
Naine toodi tema unitavast vaatlemisest tagasi reaalsusesse. Ta astus komissari laua äärde.
"Mine ja vaheta minu tööaeg mõne inspektoriga ära. Ma jään ööseks jaoskonda."
Järvela noogutas ja kadus.
Raja luges jällegi aruandeid ja tegi märkmeid, täpselt nagu hommikul, kuid seekord tegi ta seda palju suurema innuga juba. Ta ei pannud tähelegi kui jaoskond tühjenes ja väljas pimedaks läks. Maailma oma ümber hakkas ta uuesti märkama alles siis kui keegi jälle tema lauale kohvi tõi ja jälle oli tegu ka Järvelaga.
"Sa oled ikka veel siin, Järvela?"
"Jah, komissar. Ma tahan teda niisamapalju tabada kui teiegi."
"Seda on tore kuulda. Aga ma ei saa aru. Tal puudub igasugune korrapärasus oma töös. Laibad leitakse suvalistest kohtadest ja ohvreid on kah seinast seina. Kas ta teeb seda tõesti lihtsalt möödaminnes ja puhtalt lõbu pärast?"
"Paistab, et etteplaneeritud sihtmärki tal tõesti ei ole. Aga vaevalt ta hommikul relva kaasa pakib mõeldes, et äkki täna pussitan kedagi."
Järsku purskas Järvela naerma. Raja vaatas teda pikalt, kaheldes, ega naine ületöötamisest ära pole keeranud ja küsis siis lõpuks:
"Mis siin naljakat on, inspektor?"
"Ah ei ma lihtsalt mõtlesin. Äkki tahab keegi lihtsalt sind tööl hoida. Et see ongi tema motiiv."
Raja vajus mõttesse. Aga miks ka mitte? Ta on aastatega endale palju vaenlasi soetanud. Aga miks teda tööl hoida? See ei olnud loogiline.

Komissar Raja - 2

Raja ärkas hommikul oma telefoni äratuskella peale. Ta oli endiselt tugitoolis ja telekast tuli miski hommikune tervitussaade. Mees tõmbas käega korra üle näo, heitis pilgu oma käekellale ja tormas siis uksest välja. Tema naine jõudis veel vahetult ennem tema uksest välja astumist oma pea köögist välja pista ja hõigata: "Tiit! Kuhu sa lähed?"
Jaoskonda jõudes ootas teda tema laual juba kaks öist aruannet ja aurav tass kuuma kohviga. Raja vaatas naeratusega inspektor Järvela poole, kes istus koos teiste inspektoritega toa eespoolses otsas ja arutas mingi dokumendi kohal midagi koos kahe oma kolleegiga. Ta tõstis korraks pea ja kui ta komissari nägi, siis ta lehvitas talle natukene arglikult ennem kui tagasi vestluse poole pöördus.
Raja istus oma laua taha, rüüpas suure sõõmu kohvi ja tegi aruanded lahti. Ta veetis esimesed tund aega tööl neid lugedes, joonides mõned sõnad alla, kuid lõpuks jõudis ta siiski järeldusele, et neist ei ole ka mingit suuremat abi.
Järgmised kaks tundi oli Raja küürakil laua taga ja luges läbi kõiki eelnevaid aruandeid, oodates, et iga hetk talle mõni uus juurde toodaks. Vahel kirjutas ta midagi oma märkmikusse ülesse, kuid tõmbas need kõik pea koheselt maha. Sellel juhtumil puudusid igasugused seosed.
"Härra komissar?"
Raja vaatas ülesse ja jällegi oli tema ees see noor blondiin, inspektor Järvela.
"Jah, inspketor?"
"Juhtumis ei ole hetkel muutusi. Te olete väsinud. Palun, tulge sööge lõunat minuga."
Raja vaatas tüdrukule silma, siis aruandeid enda ees, pööras siis pilgu tagasi tüdrukule ja naeratas.
"Olgu. Sa veensid mind."
Raja tõusis laua tagant, võttis oma jaki kaenlasse ja kõndis koos Järvelaga jaoskonnast välja.
Nad sõitsid lähedal olevasse kiirtoidurestorani, see oli Raja nõudmine, sest ta tahtis kiirelt tagasi tööl olla.
Raja ja Järvela istusid laua taga ja vaatasid teineteisele otsa.
"Komissar, te teete endale selle juhtumiga liiga. Te peaksite rohkem puhkama. Me ei taha, et ka teie ära sureksite ju ometigi."
"Kui me selle tõpra vähemalt ennem kätte saame siis pole vahet."
"Mina oleksin küll kurb kui teid enam jaoskonnas poleks, komissar Raja."
"Palun, Järvela, ütle mulle Tiit."
"Olgu. Teeme nii, Tiit."

Komissar Raja - 1

Politseikomissar Tiit Raja istus oma laua taga ja luges üle viimase nädala aruandeid. Tema tööpäev oli juba ammu lõppenud, kuid tema istus ikka veel jaoskonnas. Ta ei saanud sinna midagi parata. Neil oli käsil suurim mõrvajuhtum mis neil olnud on pärast teatrijuhtumit, kus tapeti ära kaks näitlejat ühe teatrikoolist läbikukkunu poolt.

Raja ohkas ja lükkas oma suured käed korraks läbi oma punaste juuste, mille sekka oli ka juba päris palju halli kogunenud. Aruannetest polnud midagi uut välja lugeda. Neil polnud reaalselt mitte ühtegi juhtlõnga, mis võiks aidata kurjategijat tabada. Isegi tema tapmised paistsid olevat täiesti suvalised. Mees ei osanud enam midagi peale hakata. Ta lükkas oma tooli lauast kaugemale ja heitis pea kuklasse, puhates hetkeks silmi.

"Komissar Raja, ma tõin teile kohvi. Te nägite välja nagu teil oleks seda vaja."

Raja keeras ringi ja nägi enda ees seisma noort blondiini inspektorit, äsja nende jaoskonda üle toodud. Senimaani oli Rajale naisest ainult positiivne mulje jäänud.

"Aitäh, inspektor. Ega vist ei ole lootust, et juhtumiga on edusamme?"

Naine raputas nukralt pead.

"Me anname endast parima, härra komissar."

"Väga hea. Võite minna, inspektor. Ma peaksin kah koju minema."

Naine noogutas ja kõndis kiirel sammul minema. Raja vaatas talle mõne hetke veel järgi ja pööras siis pilgu tagasi aruannetele. Ta luges igaühe neist veel korraks läbi, raputas siis pead ja asetas need oma sahtlisse, et homme jälle nende poole tagasi pöörduda koos uute aruannetega.

Raja pani ennast aeglaselt riidesse ja astus jaoskonnast välja, kus ta endale ühe sigareti süütas. Ta venitas meelega, lootes, et keegi teeb mingi avastuse. Ta tahtis siin olla kui midagi sellist juhtub. Ta tahtis seda mõrvarit kogu hingest tabada.

Sigareti lõpuni jõudes polnud tal aga kuhugi kauem enam venitada, nii et ta pidi oma autosse istuma ja kodu poole liikuma hakkama.

Koduust avades tungis Raja ninna tugev toidulõhn, meenutades talle, et ta polnud eelmisest õhtust saadik midagi söönud. Tema naine astust köögist välja ja vaatas murelikult oma väsinud mehele otsa.

"Tiit, sa tuled jälle nii hilja koju. Oli täna edusamme kah näha?"

Raja raputas pead ja lonkis elutuppa, kus ta tugitooli istuli vajus ja silmad kinni pani. Uni hakkas talle koheselt ligi tikkuma. Ta tegi silmad uuesti lahti selle peale, et keegi toksis teda.

"Issi! Issi! Tule vaata mis mina tegin!"

Raja vaatas pikalt oma poja poole, pani siis käe tema pea peale ja vastas:
"Mitte praegu, poja. Issi on väsinud. Las ma puhkan natukene."'

"Aga tule ainult korraks! Palun, issi, tule vaata!"

Nppd tuli Raja naine jälle köögist välja ja võttis oma poja sülle.

"Tule nüüd, Priit. Sa peaksid magama minema selle asemel, et issit kiusata."

Ta hakkas koos lapsega siis magamistoa poole kõndima, keerates uksepeal veel korraks tagasi.

"Tiit, köögis on süüa. Palun mine söö. Ja siis mine maga natukene. Sa pead puhkama."

Raja noogutas tugitoolist, silmad endiselt suletud. Varsti jäi ta magama.

Mina ja aju ja süda

Tahaks karutleid.
Mitu korda ma pean sulle ütlema, et meil ei ole kartuleid.
Aga see ei tähenda ju, et ma ei või neid tahta.
Kedagi ei huvita mis sa tahad. Mine nüüd tagasi tööle.
Ma ei viitsi praegu. Ma mõtlesin, et lähen ja ostan natukene kartuleid.
Ei! Sa pead tööd tegema! Ära mine mingeid kartuleid ostma!
Ma võin tööd ju pärast kah teha. Praegu tahan ma minna kartuleid ostma.
Ma ju ütlesin juba, et kedagi ei huvita mis sa tahad! Tee nüüd oma töö ära!
Võib-olla homme. Praegu on mul vaja enda eest hoolt kanda.
Sul on vaja oma töö ära teha! Kas sa tead mis võib - 
Kuulge! Teate! Teate, mis ma just nägin? See oli üks kõige ilusamaid tütarlapsi keda ma üldse näinud olen! Ma pean... Oodake. Ma pean tast kirjutama.
Oh sa issand, sina kah siin! Sa ei oska ju kirjutadagi!
Jäta ta rahule! Las ta teeb mis talle meeldib! Täpselt nagu mina lähen ja ostan kartuleid.
Aga meil on pelmeene. Sul pole vaja minna kartuleid ostma, kui meil pelmeene on. Või veel parem: Tee teed omale!
Aga ma ju ütlesin, et ma tahan -
KEDAGI EI HUVITA MIDA SA TAHAD!
Kuulge, ma sain valmis! Mis te arvate?
Minu arust täitsa hea. Mis sa arvad?
Ma ei vaevu isegi vaatama. Te teate mis ma arvan. Ma arvan, et te teete ennast mõlemad täielikult lolliks!
Kuule, kus see tüdruk oli? Lähme viime selle talle!
No ma ei tea kui hea idee see nüüd on. Ma ei julge väga.
Ole nüüd!
Hah! Näed, nüüd räägib juba mõistliku juttu. Tulge nüüd, ma panen teevee keema.
Ei! Me viime selle kirja sellele tüdrukule.
Ta oli küll ilus, aga ma ju ei tea teda. See oleks natukene imelik.
Või siis ülimalt armas!
Või siis ikka VÄGA imelik. Vesi kees ära ja mina tahan teed juua.
Kedagi ei huvita mida sina tahad.
Ära ole nii kuri ta vastu. Tee kõlab täitsa hea ideena. Ma võtaks küll tassikese.
Sellisel juhul on enamus otsustanud. Me joome teed. Meega joome teed.
No te jooge oma teed. Mina lähen ja teen!
Mis sa teed? Mis sa teed?
Kõike teen, mida kumbki teist ei tee!
Aga ilma meieta ei tee sa midagi!
Me ju justkui olemegi sina.
Te ei ole mitte ainult justkui mina. Ilma teieta pole ka mind. Aga teie olete praegu lollimad kui mina. Ma pean minema. Ja võib-olla lähen ja ostan ma teepeal kartuleid kah.
Kas sa tahad oma teepeale ka sidruniviilu?
Jah palun. Tule nüüd tagasi! Näed, meil on tee sidruniga.
Las see loll läheb, me saame ilma temata kah hakkama. Tema on see kes juba varsti nuttes tagasi on ja nõu küsib.
Kummalt?
On seal vahet?
Tõsi. Selles on sul õigus. Kus siis see tee on?
Ah käige kuradile!

Kumisevad kellalöögid ja lindude tiibade kahin. Kaks inimest seisid kiriku suurte tammepuust uste ees ja hoidsid vaikides teineteise käest.

"Oled sa valmis? Oled sa kindel?" küsis meessoost inimene, kissitades päikese eest silmi.

"Ma pole oma elu jooksul veel milleski nii kindel olnud." vastas punapäine tütarlaps, tuul puhumas tema valge suvekleidi äärt.
"See on lõplik. Siit tagasiteed enam ei ole."
"Mind ei huvita!"

"Aga sinu pere? Mida nemad arvavad?"
"Mind ei huvita!"

Poiss pistis käe oma pintsaku põuetaskusse ja tõmbas välja valguse käes helkiva hõbesõrmuse.

"Sellisel juhul luba mulle..."

Tüdruk tõmbas oma käed poisi käte vahelt ja surus need oma suule, astudes mehest sammu tahapoole.

"Ei, seda ma küll ei saa," sosistas tüdruk vaikselt.

"Ära muretse, see on kõik osa plaanist!"

"Oled sa kindel?"

Mees muigas enda ette, heites korraks pilgu sõrmusele ja vaadates siis tüdruku pruunidesse silmadesse:
"Mind ei huvita."

Neiu ulatas oma vasaku käe mehele, kes laskus põlvili ja vaatas naeratades ülesse tüdruku poole, kes talle samaga vastas.

Just siis kui mees hakkas sõrmust sõrme panema tormas nende juurde aga mustas frakis ja kõvakübaraga vanamees, kes raskelt oma käel mehe õlale lasi langeda.

"Oota, poiss. Oled sa oma tegevuses ikka kindel?"
Mees vaatas üle õla vanurile otsa. Tema silmis helkis pisar. Ta raputas pead.

"Tubli poiss. Tule nüüd. Ta ootab sind sees."

Vanur aitas põlvitava mehe püsti ja juhtis ta kirikusse sisse. Punapea jäi üksinda treppidele seisma, tuul puhumas lehti tema ümber. Ta ei nutnud. Ta ei värisenud. Ükski lihas tema kehas ei liikunud. Ta isegi ei hinganud mitte.

Lõpuks tõmbas ta siiski suure sõõmu õhku kopsudesse, raputas ennast korraks, nagu heidaks ta maha kõik mis temaga just juhtunud oli, silus natukene oma kleiti ja astus samuti kiriku rõskesse õhustikku.

Literovion

Kaubanduskeskuse kohvipoes polnud teenindajat kui ma sinna sisse astusin. Letil oli silt mille järgi ta juba viis minutit tagasi oleks pidanud naasema. Valisin tühjade pinkide seast omale istumiseks koha rõdu ääres, kust nägi ka keskuse välisust. Teenindaja ilmus morni näoga tagaruumidest leti äärde, mis aga niipea kui mina leti äärde astusin asendus lahke naeratusega.

„Tervist, kuidas ma teid aidata saan?“

„Tere. Mis teie eripakkumine endast kujutab?“
„See on täiesti tavaline kohv piimaga millel on vahukoor peal.“
„Ahah. Ma siis võtan selle,“ kuigi ma eelistaksin tavalist musta kohvi, espressot, mille valmistamine on palju odavam ja lihtsam kuid maksab ikka rohkem kui teie eripakkumine. Seda viimast ei öelnud ma otseloomulikult valjusti välja. Oleks võinud, kuid ma miskipärast ei teinud seda. Ma olin liiga arg.

Jäätiseputka müüja allkorrusel joob kohvi ja istub arvutis. Niisama mainin.

Ma tulin oma värskelt soetatud kohviga tagasi lauda ja võtsin riidest lahti. Mitte täiesti. Siiski vaid ülariided.

Morni näoga istusin ma lauas ja jõin. Jõin ja istusin. Istusin ja jõin. Enamus topsist oli juba tühi kui kõrvallauda istus kahtlaselt tuttav tütarlaps. Selline lühike ja kergelt lainelised tumepruunid juuksed koos vastava silmavärviga.

Ta võttis oma välisriided seljast ja ladus need kõik ükshaaval ilusti tooli seljatoele. Siis tegi ta aga midagi mulle täiesti ootamatut. Ta haaras kõik oma riided sülle ja tõstis need minu kõrval olevale toolile.

„Kas ma tohin siia istuda?“ küsis ta naiivsel häälel. Ma tõesti ei oska seda häält kuidagi teistmoodi kirjeldada. Ennem kui ma aga vastatagi jõudsin istus ta juba toolil minu vastas. See kõik üllatas mind lausa nii, et ma ajasin oma joogi ümber. Milline kobakäpp.

Punastades hüppasin ma püsti ja haarasin laual lebava pabersalvräti hunniku järgi.

„Oh sa issand! Vabandage mind!“

„Ei-ei, kõik on korras. Ma ei saanud pihta. Kuid näib, et sul oleks uut jooki vaja.“
Häbelikult noogutades otsustasin ma laua siiski oma lagast puhtaks pühkida ja viipasin siis teenindajale, et ta põranda pesemiseks midagi tooks.

„Mis su nimi on?“ küsis tütarlaps kui ma tagasi oma toolile olin istunud.

„Mati. Ja teie?“

„Mina olen pisike.“
Hakkasin naerma.
„Seda ma näen jah“
„Ei Mati. Nimi on mul selline. Või noh, nii võid sa mind kutsuda.“
„Olgu siis nii, Pisike.“
Me surusime oma uue tutvuse puhul kätt ning Pisike hüppas püsti.
„Tule, võtame sulle uue joogi!“ ütles ta mul käest kinni haarates ja leti äärde vedades.

„Võta ükskõik mida tahad, hind pole probleemiks. Või mis?“

Miskipärast oli mul tunne, et viimane küsimus polnud mulle suunatud ja see tunne oli õige. Pisike vaatas rõõmsal naeratusel teenindaja poole, kes noogutas.

„Otse loomulikult mitte!“

Ma uurisin pikalt joogikaart, suutmata valida. Millegipärast ei tulnud mulle pähegi, et see võiks veider olla, et Pisike mulle siit tasuta joogi sai.

Me istusime tagasi lauda, kus Pisike järsku naerma hakkas. Mina vahtisin aga häbelikult ainuüksi oma kohvitopsi.

„Mida te naerate, Pisike?“ küsisin ma lõpuks.
„Ah ei midagi. Naljakas on lihtsalt. Ma poleks iialgi osanud oodata, et teiesugune inimene nõnda keskpäraselt häbelik on. Ja nõnda keskpärase nimega ka veel! Mati! Ha-haa!“

Ma ei teadnud kuidas sellesse suhtuda. Kas nüüd koos pisikesega naerda või pursata nutma. Rüüpasin suure lonksu oma topsist ja lihtsalt jälgisin kuidas Pisike naerda kõkutab, tema rind vappumas iga turtsatusega.

Mõne aja pärast hakkas tal aga ilmselt üksinda naerdes igav ning ta lõpetas.

„Millega sa tegeled?“ küsis Pisike järsul toonil, nagu oleks tegemist maailma kõige olulisema küsimusega.

„Õpin. Abiturient olen.“
„Aga vabal ajal?“

„Ei midagi väga. Istun ja joon kohvi nagu näha.“
„Ole nüüd! Midagi peab veel olema!“
Vaatasin Pisikesele silma. Tema huvi vähemalt paistis olevat siiras, nii et ma võtsin oma õlakotist pakus mustade kaantega spiraalköites vihiku ja panin selle lauale Pisikese ette.

Tüdruk haaras koheselt vihiku järgi ja lõi selle lahti. Ma nägin kuidas ta silmad pea hullumeelsusele läheneva pilguga edasi-tagasi mööda sõnu käisid. Minu kujutlustesse tekkis pilt raamatuid söövast olendist, kes neelas raamatuid, et leida ülim tõde. Literovion.

Natukese aja pärast pani ta vihiku kinni ja mulle vaikides otsa vaatama.

„Noh, mis sa arvasid?“ küsisin ma häbelikult. Ta ei vastanud. Kui ma aga vihikut laualt ära üritasin võtta, lõi ta oma käe selle peale ja vaatas mulle raevukalt silma.

„Ära! Ma pole sellega veel lõpetanud.“

Jällegi langes meie vahele vaikus. Ma ei osanud kuidagi reageerida. Mõne minuti möödudes tõusin ma püsti, et tualetti minna, kuigi tegelikult tahtsin ma pigem lihtsalt sellest vaikusest pääseda.

Tagasi lauda tulles leidsin ma eest rahulikult vihikut sirviva Pisikese. Literovion oli kadunud.

„Nii et sa oled luuletaja.“

Ta ulatas vihiku mulle tagasi, mille ma kiirelt oma kotti ära peitsin, et Literovioni tagasitulekut eemale hoida.

„Meeldis?“
„Mnjaaamh,“ ütles Pisike kõhklevalt, „“Roheline Tee“ oli päris hea, aga muidu jääb millestki justkui puudu. Su sõnastus on kohmakas ja kirjavigadest ei hakka ma praegu isegi rääkima mitte.“

Järsku hakkas kaubanduskeskuse keskel paiknev suur pendelkell lööma ja mul tuli meelde, et ma olin siia kohvipoodi tõesti vaid korraks sisse astunud ja oleks pidanud juba mõnda aega tagasi mujal olema.

„Vabandust, Pisike, aga ma pean minema. Ehk kohtume mõni teine kõrd veel?“

Ma hakkasin end riidesse panema, kuid Pisike haaras mu käest ja tõmbas mu tagasi istuma. Ta oli üllatavalt tugev oma suuruse kohta.

„Ole nüüd, Mati! Istu tagasi! Ega sa ometigi ei solvunud minu peale?“
„Ei, ei, ma pean päriselt ka minema. Nägemiseni, Pisike!“

Ma tormasin uksest välja ja ei vaadanud tagasi. Ma ei saanudki hästi aru kas see oli kõik oli just päriselt juhtunud või kujutasin ma seda kõike lihtsalt ette ja mida see kõik tähendas.

""See maailm on jagatud ringideks, mis on omakorda jagatud ruutudeks." Kuidas see võimalik on? Mida sa sellega öelda tahad? See mida sa teed ei ole kunst, see on osa järjekordsest pahnast meie "kunstnike" täis maailmas. Millal te noored aru saate, et te ei ole kunstnikud. Ühtegi tõelist kunstniku pole sündinud juba kuuekümnendatest aastatest saadik."
Muserdatuna lõi Jakob ukse enda seljataga kinni. Ta oli valmis alla andma, ta ei jaksanud enam.
Koridori astudes hüppas pingilt püsti üks noor tütarlaps ja hõikas Jakobit.
"No mida?" küsis Jakob jämedalt, jäädes järsult seisma ja pöörates end ringi.
"Kuidas teie kohtumine läks?"
Jakobi vaikimine oli juba vastus iseenesest.
"Ega seal vahet polegi. Mul oleks teile üks pakkumine."
Jakob istus ühe pingi peale maha ja viipas, et ka naine seda teeks.
"Ma parema meelega ei istuks. Pigem paluksin teid, et ehk on teil aega kusagil vaiksemas kohas rääkida?"
"Sõltub mis pakkumine teil mulle on?"
Tütarlaps vaatas üle õla selja taha, justkui kartes, et keegi kuuleb teda:
"Ma olen Noore Kultuuri ajakirja looja ja peatoimetaja. Ehk soovite meile tööle tulla?"
Jakob tõusis püsti ja hakkas naerma. Ta oligi alla andnud.