Maailm nagu meie seda teame on lõppenud. Hävinud on sotsiaalsus kui midagi rõõmsat. Inimesi enam pole. Neid inimesi. Maailm on lagunenud kildudeks. Jäänud on veel mõned üksikud, jäänud elama Lasnamäe vanade ja lagunenud kortermajade keldrikorrustele. Kasvatama lapsi ja nautima seda viimastki seltskonda mis neil on. Need viimased. Kõige viimased.
Laane istus kööginurgas ja praadis pelmeene. Kaarel istus elutoas tugitoolil seljaga köögi poole ja luges raamatut.
"Kus Karl läks?" hõikas Laane mõne aja pärast, lükates pelmeene pannilt taldrikule.
"Ta võttis poisi ja läks jalutama. Ütles, et tal on vaja värsket õhku hingata, et tal on vaja mõelda," vastas Kaarel vaiksel häälel, tõstmata pilku oma raamatult.
Laane tuli taldriktuega elutuppa, pani need lauale maha ja istus Kaareli vastas olevasse tugitooli.
"Ja sina? Sina ei tahtnud mõelda?"
"Mina enam ei saa. Ei jaksa. Minu mõtted on mõeldud ja neid enam ei ole. Poiss võttis viimsedki raasud endaga."
Laane noogutas ja võttis laualt mingid vanad näidenditekstid ja hariliku ning hakkas nende kallal askeldama.
"Kuidas sa ikka veel jaksad sellega tegeleda?" küsis Kaarel tema käest, pannes käest oma raamatu ja võttes asemele pelmeenid, "See kõik on läbi. Enam ei tule näidendeid."
"Aga see on minu unistus ja unistust ei tohi minna lasta."
"Ta on juba läinud."
Nad istusid vaikselt edasi. Ainsad helid, mis korteris kõlasid olid Laane hariliku kraapimine paberil ja Kaareli kahvli kolksumine vastu taldrikut.
Kostis ukseklõpsatus ja tuppa astus Karl, hoides käest mingit pampu.
"Tule sööma," ütles Laane talle, tõstmata pilku oma paberitelt.
"Ma ei taha süüa," vastas Karl nukralt ja istus, pamp süles, kolmandasse tugitooli.
"Mind ei huvita kas sa tahad või ei. Mina tegin süüa, sina sööd. Nii need asjad meil käivad."
"Aga miks?" küsis nüüd Kaarel vahele, "Miks ei võiks olla teistmoodi?"
Sellele küsimusele vastas Karl: "Nüüd on poiss kah osa meist. Enam ei saa niimoodi nagu vanasti:"
"Ma ei tahagi, et teeks nii nagu vanasti. Teeme uutmoodi! Aga mitte niimoodi  -" ta hääl jäi vaikseks.
"Olge nüüd mõlemad vait ja sööge! Karl, anna poiss minu kätte!"
Kaarel hakkas jälle oma pelmeenides sorkima. Karl ulatas pambu Laanele ja võttis laualt taldriku.
"Üks on kindel. Poiss on armas," ütles Laane, vaatades natukene nukralt pampu.
Mõlemad poisid noogutasid. See oli tõsi. Poiss oli tõesti armas, kuigi ehk maailma lagunemises süüdi. Või noh, mitte päris süüdi, kuid tema oli see viimane pisk juba niigi pragulisse karikasse, mis pärast seda plahvatas tuhandeteks väikesteks kildudeks. Just nagu maailm.
Kaarel tõusis püsti ja heitis pilgu kapi otsa, kus seisis avamata veinipudel. Täpselt nii kõrgel, et seda enam kätte ei saanud. Tema pilgust võis välja lugeda nagu igatsust, kuid samas ka põlastust. Täpselt nagu siis, kui ta heitis pilke poisile.
Nüüd aga läks ta Laane seljataha ja vaatas alla pambule otsa ning tema silmad olid täis ainult armastust. Ta ohkas, vaadates poisi silmadesse. Tema silmad, need olid justkui viimane mälestus.
Karl lõpetas pärast Kaareli ohet söömise ja tõusis samuti püsti ning läks Laane seljataha.
"Mis sa ohkad?" küsis Karl vaikselt.
"Tema silmad," vastas Kaarel nukralt.
"Mis nendega siis on?" küsis nüüd Laane, vaadates üle õla poiste poole.
"Tema silmad meenutavad mulle Teda. Need sinised silmad."
Poisil olid tõesti ilusad sinised silmad ja hetkel olid tema juuksed ka veel heledad, kuigi need võivad tulevikus tumedamaks minna. Need silmad tekitasid neis kõigis igatsust. Laane silitas poisi pead ja suudles tema laupa.
"Maga hästi, meie laps."

Sünnipäev - OSA 6

 Elis elas linnast mõned kilomeetrid väljas, kuhu Rihard nüüd jõudnud oli. Häbelikult astus ta väravast sisse, tegemata välja tema peale väga agressiivselt haukuvast koerast. Ta lasi uksekella ning uksele ilmus Elise isa.

„Tere! Kas ma saan teid aidata?“

„Eee... Jah. Ma olen Rihard, Elise sõber. Ma olin Jaanipäeva ajal ka siin, ehk mäletate?“

„Aga muidugi! Nüüd tuleb meelde! Astu aga edasi. Elis on üleval oma toas. Sa tead kus see on?“

Rihard noogutas, võttis riidest lahti ja tormas trepist ülesse.

Elise ukse taga tõmbas Rihard hinge. Ta süda tagus kiirest, nii et ta võis vanduda, et seda oli lausa kuulda. Ta koputas uksele ja astus sisse.

Elis istus laua taga ja kirjutas midagi omaette. Kui Rihard sisse astus, tõusis ta püsti ja jooksis teda embama.

„Hei, Rihard!“

„Hei!“

Mõnda aega seisid nad teineteise embuses, täielikus vaikuses. Elis oli see kes kallistuse lõpetas ja juhtis Rihardi kättipidi enda voodi juurde.

„Ma tahtsin sinuga eilsest rääkida.“

„Elis, kui sa mõtled Krisi, siis...“

„Nagu ma aru saan, siis sa ei mäleta väga.“
„Mida ma mäletama peaksin?“
Elis vakatas ja lõi pilgu maha. Rihard haaras tüdruku kätest:
„Palun, ütle mulle, Elis!“

„Kris rääkis mulle mis ta tegi eile. See ei olnud esimene kord. Pärast seda olin ma endast väljas ja ma tulin linna.“

„Nüüd kui sa seda mainid, siis ma mäletan tõesti, et me nägime sind. Aga sa läksid kuhugi edasi ju.“

„Nii see tõesti oli. Mingi hetk helistasin ma Kristiinale ja sain teiega kokku. Sa olid väga kaastundlik, Rihard.“
Jällegi langes ruumi vaikus.

„See olid sina?“ küsis Rihard mõne aja pärast kähinal.

Elis noogutas, tema silmist hakkasid pisarad voolama.

„Elis...“

Sünnipäev - OSA 5

 Rihard ja Anne koputasid Kristiina uksele ja Marju tuli tegi selle lahti. Nii Marju kui Kristiina paistsid väga üllatunud olevat Rihardit nähes.

„Tsau!“ hõikas lõpuks Kristiina, tormates ukse juurde ja tõmmates poisi tuppa, jättes Marju ja Anne kahekesi esikusse.

„No mis sa siin teed?“
„Anne kutsus mind. Ta arvas, et sa ei ole selle vastu. Eriti arvestades eilset õhtut.“
„Eilset õhtut?“
„Sa tahad öelda, et sa ka ei mäleta? Kuigi sina olid see, kes hommikul välja hiilis.“
„Millest sa räägid, Rihard?“
„Ma rääkisin Annega ja mul tuli eilne õhtu meelde. Või vähemalt osa sellest. Ära ürita nüüd midagi tagasi ajada.“

„Rihard, ma tõesti ei tea millest sa räägid. Meil oli küll eile... lähedane suhtlus, kuid mina ei olnud hommikul sinu juures.“
„Ole nüüd, Kristiina. See ei saanud keegi teine olla.“
„See ei olnud mina, Rihard!“

Rihard vaatas tüdrukule silma. See pilk kestis tema jaoks nagu terve igaviku. See oli tõsi, mida Kristiina rääkis. Rihard ei teanud miks, kuid ta teadis, et see oli tõsi. Aga kui see ei olnud Kristiina, siis kes see oli? Ta astus kaks sammu tahapoole ja tuppa astusid Marju ja Anne.
„On teil kõik korras?“ küsis Marju.

Kristiina pööras ümber ja noogutas.

„Jah, on küll. Aga Rihard ütles just, et ta peab ära minema. Eks ole, Rihard?“
Rihard noogutas vaikides ja pea-aegu et jooksis uksest välja, lüües selle enda järelt kinni. Kui ta treppidest alla jooksis ja lõpuks välja jõudis, olid tema peast käinud läbi mitmed erinevad stsenaariumid, kuid ta ei teadnud ikka veel, kes hommikul tema korteris oli olnud.

Rihard kõndis mööda lumehangedest. Ta oli arvanud, et eilne õhtu oli loogiline. Kõik oli nii arusaadav, kuid nüüd oli kõik jälle sassis.

Ta telefon helises. See oli Elis.

Sünnipäev - OSA 4

 Rihard istus kohvikus ja segas oma kohvi, üks käsi põsele nõjatudes. Iga kord kui keegi uksest sisse astus, tõstis poiss oma pilgu, kuid kunagi ei astunud uksest sisse see, keda ta päriselt ootas. Ta hakkas vaikselt kõhklema kas see inimene üldse tulebki. Sest tegelikult ei olnud ju tal mingit põhjust. Eile olid nad koos olnud ainult Kristiina pärast, miks ta peaks vabatahtlikult temaga aga kohtuma tulema.

Kuid just siis, kui Rihard oli valmis alla andma, astus uksest sisse Anne, pühkides oma blonde juukseid enda näo eest. Avatud uksest tuli koos Annega sisse ka külma talvise õhu voog, pannes Rihardi õlgu judistama.

„Siin ma olen Rihard.“

Poiss viipas tüdrukule, et too maha istuks ja koheselt oli nende juures ka ettekandja. Anne tellis endale ühe kohvi ja pöördus siis tagasi Rihardi poole.

„Sa ütlesid, et tahad rääkida.“

„Meil ei olnud eile väga võimalust korralikult rääkida. Kuidas sul läheb, Anne?“

„Läheb kah. Tasapisi. Käin koolis, õpin ametit.“

„Tore, tore. Kuidas sul siis täna hommikul ärgata oli,“

Anne muigas selle küsimuse peale.

„Ilmselt parem kui sinul ja nii mõnelgi teisel. Sa olid eile ikka suht umbes.“
„Oh sa issand! Mida ma tegin?“
„Sa ei mäleta või?“
„Ei. Ma ju ei küsiks muidu.“
„Sa üritasid mind suudelda. Jälle.“

Rihard vaikis selle peale, lüües pilgu häbelikult maha. Anne võttis tema käest kinni ja ütles:
„Ära muretse, Rihard. See on kõik okei. Ma ei ole su peale pahane. Sa olid isegi omamoodi armas eile.“
„Anne, ma palun väga vabandust, tõesti. Südamest. Ma tõesti ei tea, miks ma nii teen. Mäletad kui ma sulle ükskord öösel helistasin? Mäletad mis ma rääkisin? Ma olen viimasel ajal selle üle mõelnud ja tea mis ma avastasin? Ma ei tunne ennast enam niimoodi. Samas, ma tunnen ennast üldse kõige vastu ükskõikselt. Sa oled väga tore ja ilus ja armas, Anne, kuid ma olen aru saanud, et me oleme liiga erinevad inimesed ja koos oleks me kohutavad.“

Anne naeratas, kummardus üle laua Rihardi juurde ja suudles teda.

„Sul on õigus Rihard. Ma pean nüüd minema hakkama. Kristiina helistas mulle hommikul ja kutsus enda juurde. Ma olen juba päris palju hilinenud. Marju on juba seal. Sa ei taha tulla? Ma arvan, et tal ei oleks selle vastu midagi. Eriti arvestades eilset.“

„Mismõttes arvestades eilset?“
„Sa ei tõesti ei mäleta? Ütleme lihtsalt nii, et sina ja Kristiina nautisite õhtut täiel rinnal.“

Rihard vaatas mõistmatult Annele otsa ja siis tuli talle kõik meelde. Nad olid läinud ühte Kristiina meelispaika, kus mõned tema sõbrad pidid veel nendega liituma. Kristiina ekskutt oli seal olnud. Nad rääkisid ja lõpuks tormas Kristiina nuttes suitsuruumi. Rihard läks talle järgi, et teda lohutada ja siis... Edaspidist pole vist vaja kirjeldama hakata.

„Oota hetke, Anne. Ma tulen ka.“

Sünnipäev - OSA 3

 Rihard peatus Marju kortermaja ukse taga ja süütas endale ühe sigareti. See vähene mida ta eelnevast õhtust ka mäletas muutus aina hägusemaks. Ta pea valutas ja kurk kuivas. No kurat, miks tal seda üldse vaja teada oli? Oli kes see oli tema korteris, enam pole sellel ju vahet! Kuid miskipärast ei saanud Rihard sellest üle. Tal oli tunne, et see inimene oli oluline.

Just siis, kui Rihard hakkas valima koreterinumbrit, et ülesse helistada, astus uksest välja Marju.

„Oh! Tsau, Rihard! Mis sa siin teed?“

„Tsau Marju! Tulin sulle külla. Mul on tegelikult sulle üks küsimus.“

„Noo, lase tulla!“

Rihard kõhkles hetkeks, kuid seekord kogus ta ennast kiiremini kui Kristiina juures.

„Kas sa mäletad eilsest õhtus midagi erilist?“
„Ei. Mitte midagi erilist. Mis siis?“
„Ah ei midagi. Lihtsalt... Kui ma täna hommikul üles ärkasin, oli keegi minu korteris, kuid ma ei tea kes.“

„Või nii. Kahjuks ei oska ma tõesti sind aidata sellega, kes hommikul sinu korteris oli. Aga kuule, ma pean nüüd jooskma. Tsau!“
„Kuhu sa lähed?“ hõikas Rihard talle järele, kuid tüdruk ei vastanud.

See jättis veel vaid kolmanda tütarlapse eilsest õhtust, kellega nad koos väljas olid käinud, Anne. Rihard ei julgenud talle kohe helistada. Ta ei osanud seletada miks, kuid ta lihtsalt ei tahtnud seda teha. Mis siis kui...? Ei, see ei saanud olla tema. Anne ei olnud nii purjus olnud.

Lõpuks valis siiski Rihard Anne numbri ja helistas talle.

„Anne! Kuule.. Saad sa korraks kokku saada? Ma tahaks rääkida natukene.“

Sünnipäev - OSA 2

 Rihard ärkas alles pärast keskpäeva, silmad kipitamas ja kurk kuivamas. Tema keel maitses nagu oleks ta lakkunud terve öö kasutuses olnud tuhatoosi, mida ta ka vabalt võis teha, sest ta ei mäletanud eelmisest õhtust pea-aegu midagi.

Ta tõusis voodis istukile ja avastas aknalaua pealt klaasi veega. Mõttes tänas Rihard mineviku-ennast selle ettenägelikuse eest, jõi klaasi kiirelt tühjaks ja vajus tagasi voodisse pikali, üritades eelmise õhtu seikasid meelde tuletada. Nad olid klubis hakkanud shote võtma ja pärast seda liikusid nad edasi ühte põrandaalusesse baari, mis oli hommikul kella seitsmeni avatud. Seal jätkasid nad shotide joomist, vist. Ta ei mäletanud aga midagi rohkemat. Mis oli toimunud, kas nad olid veel kusagil käinud, see kõik jäi Rihardile mõistmatuks.

Kostis välisukse klõpsatus, mille peale Rihard voodist püsti hüppas ja oma toast välja astus, kuid ta ei näinud korteris kedagi. Keegi oli siin siiski olnud, sest köögis oli värske kannutäis kohvi ja poolik tass selle sama joogiga. Kui Rihard külmiku ukse lahti tegi, leidis ta sealt eest kaks võibleiba.

Rihard üritas kogu ülejäänud hommiku leida mingeid vihjeid sellest, kes siin olnud oli ja samuti üritas ta meenutada, mis eile õhtul juhtunud oli. Ta oli ära joonud umbes poolteist tassi kohvi ennem kui ta otsustas hakata otsima vihjeid oma mobiilist ja internetist.

Veidraid kõnesid, sõnumeid ega pilte tema telefonist ei leidunud. Ka facebook ei teinud teda väga palju targemaks, teavitades teda ainult paarist uuest sõbrakutsest.

Pea-aegu juba asjale käega lüües, otsustas Rihard helistada sõbrannad, kellega ta eelmine õhtu väljas oli käinud. Esimesena valis ta tüdruku numbri, kelle sünnipäeva nad eelmine õhtu olid tähistamas käinud.

„Tsau Kristiina! Noh, kuidas sul olla on? Kuule, on see okei, kui ma korra sinu juurest läbi tulen? Oh, väga hea! Näeme varsti!“

Umbes veerand tunni pärast koputas Rihard juba Kristiina uksele, mille tegi lahti ümber mähitud rätiku ja märgade juustega tütarlaps.

„Tsau Krissu!“

„Tule sisse Rihard. Tahad süüa või midagi? Kohvi?“

„Kuule, kohvi ei taha, aga midagi näksida võiks küll võtta.“

Kristiina kadus hetkeks kööki ja tuli tagasi küpsisepakiga, mille ta Rihardile sülle viskas ja kadus ise oma magamistuppa riideid vahetama.

„Kuule, see mille pärast ma tulin. Mul on sulle üks natukene piinlik küsimus.“
„Nooh, kuulame!“ hõikas tüdruk oma toast. Rihard mudis oma sõrmi, julgemata oma küsimust kohe valjult välja öelda, kuid lõpuks hõikas siiski:
„Kas sa mäletad eilsest õhtust midagi erilist? Mul on eilsest kerged lüngad ja täna hommikul oli keegi minu korteris.“

Kristiina tegi oma toa ukse lahti, olles ennast nüüd riidesse pannud ja toetas vastu uksepiita:
„Kes?“

„Ma ei mäleta!“
„Noh, ma ei saa sind kahjuks aidata ka, sest mina küll ei mäleta, et sa kellegagi väga... ülemeelikuks oleks eile läinud.“

Rihard ohkas ja võttis taskust oma telefoni, sirvides selles olevaid telefoninumbreid veelkord üle.

„Ma siis lähen uurin edasi. Aitäh sulle igatahes! Mäletad sa kas Marju läks koju eile?“
Kristiina noogutas. Rihard tõusis püsti, embas Kristiinat hüvastijätuks ja lahkus tüdruku korterist.

Kristiina vaatas aknast kuidas poiss uksest välja astus ja mööda lumist tänavat edasi kõndis, käsi sügavale taskusse surudes. Seejärel võttis tüdruk oma mobiiltelefoni ja helistas.

„Tsau Marju, Kristiina siin! Kuule, mäletad sa eilsest õhtust midagi imelikku?“

Sünnipäev - OSA 1

Öölokaalis mängis muusika ja inimesed väänlesid tantsupõrandal, higised kehad üksteise vastu hõõrumas. Baarileti ääres ulatus järjekord peldikuni ja peldikus ulatus järjekord baarini. Siin segunesid noored ja vanad omavahel. Tüdrukud flirtisid nii õnnetute abielumeeste kui ka ülejoonud noormeestega.

Rihard ja tema sõbrannad astusid saali ja tüdrukutel lõi nägu kohe särama

„Oh! Lähme tantsima!“ hõikas üks neist ja juba kistigi Rihardit tantsuplatsi poole.

Poiss vantsis vastumeelselt tüdrukute järel saali ja hakkas siis muusika rütmis teiste eeskujul oma keha väänama. Ta silmad hakkasid vilkuvatest tuledest valutama ja muusika rütm ei olnud tajutav. Ta lihtsalt kulges seal, kuid ära ta ka ei tahtnud minna. Ta eelistas kolada mõttetutes öölokaalides ja raisata oma aega, kui istuda kodus, kus probleemid kasvasid juba üle pea.

Mingi hetk väsisid tüdrukut ära ja nad otsisid omale laua, mille taha istuda.

„Ma lähen võtan endale ühe õlle, tahate ka midagi?“ küsis Rihard tüdrukutelt ja, tellimused kätte saanud, tungis baarileti lahingusse.

Oma rahuliku ja vaikse iseloomuga ei hakanud Rihard ennast baaris peale suruma, kuid peatselt mõistis ta, et tuleb rahaga lehvitada ja võimalikult valjult baarmeni peale karjuda, et sinu tellimust üldse kuulda võetaks. Lõpuks ta siiski sai oma joogid ja naases lauda, kus tüdrukud parasjagu tulises diskussioonis olid.

„Millest te räägite?“ küsis Rihard, asetades igaühele nende joogid ette ja langes siis ise ka diivanile istuma.

Üks tüdrukutest osutas poisile, kes tantsuplatsil parasjagu justkui oma süütust ühe tüdrukuga üritas kaotada:
„Me üritame välja nuputada, kas tal mitte ei ole tüdruksõpra.“

Rihard kissitas silmi, et hämaras ja vilkuvas valguses seda poissi natukene paremini näha ja tundis ta ära. Tegemist oli tema koolikaaslasega, kellel tõesti oli tüdruksõber ja selleks oli Rihardi väga lähedane tuttav.

„Vabandage mind,“ ütles poiss tüdrukutele ja läks tantsuplatsile.
Rihard koputas oma koolikaaslase õlale ja sositas talle kõrva:
„Tule läheme räägime korra!“

Poiss noogutas, vabandas tüdruku ees ja palus, et ta kuhugi ära ei kaoks ning suundus siis Rihardi järel suitsuruumi, mis oli õige natukene vaiksem kui klubisaal.

„Mida sa õige mõtled endast, Kris?“ küsis Rihard, üritades mitte ärrituda.

„Mis mõttes?“ küsis poiss vastu, saamata aru millest Rihard räägib.

„Sa tead väga hästi, mida ma mõtlen Kris! Mida Elis arvaks sellest tüdrukust, kellega sa pea-aegu et avalikult seksisid seal all?“

Kris ei vastanud, vaid teeskles nagu ei saaks ta oma tulemasinat tööle, et süüdata sigareti.

Rihard süütas ta suitsu enda vanamoodsa tulemasinga ja esitas uuesti oma küsimuse.

Suitsu välja puhudes hakkas poiss ennast vabandama:
„Ma ei tea mis mulle sisse läks. Ma olen joonud. Mees, aitäh sulle, et sa mulle aru pähe tõid. Kurat, kuule, tead. Ma lähen parem koju ära. Õhtu ongi liiga pikaks veninud.“

Ta üritas suitsuruumist välja astuda, kuid Rihard pani talle käe ette.

„See ei teinud asja paremaks, Kris. Sa räägid Elisele mis sa täna siin tegid. Teeme nii?“
Kris pomises jaatava vastuse vaevu üle oma huulte ja tormas välja. Rihard tegi aeglaselt oma suitsu lõpuni ja naases siis tüdrukute juurde, kes kohe jälle tantsuplatsi vallutama tahtsid minna.

Rihardil puudusid vastuargumendid, nii et ta kisti nendega koos kaasa.

Kui nad järgmise puhkepausi tegid, otsustasid nad peomeeleolu üleval hoidmiseks mõned shotid teha, pärast mida läks kõigi tuju aina ülemeelikumaks.

Klubist ei lahkunud nad ennem selle sulgemist ja liikusid siis ka veel edasi lokaalidesse, mis veel avatud olid.

Rihard ei teadnud kas ja miks, kuid talle justkui jäi mulje, et selles uduses alkoholiuimas oli kõik palju parem. Tema ja teiste tujud tundusid palju rõõmsamad. Isegi klubi kleepuv tantsupõrand ei tundunud enam nii vastumeelne ja teiste higised keha tema vastu hõõrumas ei häirinud teda nii väga.

Kirg

"Kuule, tule vaata seda!"
Poiss tegi nagu tüdruk teda palus ja kõndis tema voodi juurde, kus tüdruk lamas kõhuli ja oma arvutis istus.
"Mm.. Minu arust päris hea. Aga ma arvan, et selle ujumise koha võiks ära muuta. Võib-olla rohkem mõista anda, et nad teineteist armastavad."
"Okei."
Tüdruk pööras hetkeks oma pea poisi poole ja naeratas. Poiss tõmbus kaugemale ja naeratas vastu, istudes seejärel laua taha ning asudes oma arvutis tegutsema.
Nad istusid mõnda aega vaikuses ja siis hõikas tüdruk uuesti poissi enda juurde.
"No, tule vaata nüüd."
Poiss tõusis püsti ja läks tagasi tüdruku juurde, lugedes teksti tema ekraanil, üks käsi voodile toetumas. Ta nägu oli pea-aegu tüdruku näo vastas, kui ta lähemale kummardus, et paremini näha.
Tüdruku hingamine muutus raskemaks, kui ta vargsi poisi poole piilus, kes aga oli süvenenud arvuti ekraani. Tüdruku põsk surus järsku vastu poisi oma, ta ei olnud oma kaldumist tähelegi pannud. Selles asendis olid nad hetke. Poiss pööras oma pilgu arvutiekraanilt tüdrukule ja järgmine hetk pöördusid juba nende pead suudluseks.
Alguses vaid hetkeks huuled kokku puutumas, siis neid aga juba paotades ja nende keeled õrnalt teineteist silitamas. Tüdruk keeras ennast selili ja tõmbas poisi endale lähemale, lastes oma kätel mööda tema keha alla libiseda, tunnetades tema lihaseid sügaval riiete all liikumas.
Poiss pani oma käed tüdruku puusadele, tundes tüdruku paljast nahka tema natukene ülespoole kerkinud särgi alt. Poiss võttis selle riski ja liigutas käsi natukene kõrgemale, õrnalt juba tüdruku särgi alla, mis pani ta ainult rohkem teda suudlema. Tüdruk lükkas poisi õlgadelt maha tema pusa, mis oli niigi juba eest lahti ja tõmbas seejärel tal seljast ka särgi, suudeldes siis poisi kaela.
Poiss võttis ka tüdrukul särgi seljast, lastes seejärel oma kätel üle tüdruku palja ihu käia, silitades teda õrnalt, libistades oma puudutust ka üle tüdruku rindade.
Nende lahtiriietumine jätkus ja liikus sealt edasi veel kaugemale. Nende kehad põimusid üheks, läbi suudluste, läbi nende seksuaalvahekorra. See ei olnud lihtsalt seks. See oli nende kahe vahelise armastuse kõige puhtam väljendus. Siin ei saanud olla eksimust. Kirg nende kahe vahel oli puhas, ilma mingigi teeskluseta. See ei olnud nagu paljud nende viimase aja kogemused: seks seksi pärast. See oli kõrgema pilotaaži mõtte vahetus, oma hingede ühte loomine.
Kui nad lõpetasid, lamasid nad teineteise kõrval, tüdruk silitamas poisi mitte-just-väga-musklis rinda ja poiss tegemas sama tütarlapse juustega.
"Mis siis nüüd saab?" küsis tütarlaps vaikselt.
Poiss kehitas õlgu.
"Kas me neile ütlema, või teeme näo, et midagi ei ole muutunud?" küsis poiss mõne aja pärast.
Tüdruk kehitas õlgu.
"Eks aeg näitab mis edasi saab," ütles tüdruk vaikselt, sulges silmad ja jäi magama.

Pärijad

Rahvas seisis täielikus vaikuses, enamik riietatud musta. Osade pilgud olid pöördunud suurele ekraanile künka peal, teiste omad aga mööduvale rongkäigule. Nii mõnegi inimese silmis oli näha pisaraid, kui sõjaväe eskordi saadel matuseauto rahvamassidest möödus. Ekraanil näitas suures plaanis üht noort naist, kellel oli süles väike imik. Mõlemad neist olid musta riietatud ja naise silmad olid nutmisest punased, kuid nüüd juba kuivad. Ta ei suutnud enam pisaraid valada.
Järgmisena keskendus kaamera juba keskealisele härrasmehele, prillid ninaotsas ja tõsine nägu marssimas auto järel. Ta ei paistnud väga nautivat seal olemist ega ka väga leinavat. Tema jaoks oli see lihtsalt üks tüütu ametikohustus.
See, kes matuseautos lamas oli vastsurnud Eesti president, Lembit Metsakülg, kellele vahel viidati ka kui Eesti Rahva Isa. Ta oli muutnud kogu Eesti poliitikamaailma, viies sisse ka mitmeid muudatusi põhiseadusesse. Ta koondas küll kogu võimu omaenda kätesse, kuid see töötas. Ta ei teinud seda võimu enda pärast vaid ta hoolis rahva heaolust. Kõik tema kavatsused olid head ja tulid puhtast südamest. Kuid lõpuks saabub meie kõigi kord. Arstid ütlesid, et tegu oli südameatakiga, kuid levisid kuuldused, et tegu oli palgamõrvaga. Kelle poolt, seda ei teatud. Vaid spekuleeriti.
Kuid kõige olulisem küsimus, küsimus mis pidi järgneval paaril päeval leidma vastuse, oli Lembitu pärija küsimus. Kes oleks vääriline tõusma uueks Rahva Isaks? Või hoopis Emaks?
Nüüd olid kaamerapildis korraga nii noor naine, Lembitu tütar, Linda Metsakülg ja keskealine härrasmees, peaminister Andres Savi.
Matuserongkäik liikus vaikuses edasi ja vaikuses oldi ka surnuaial. Kirikuisa ei pidanud jutlust, ei lugenud palvust. Lembit ei uskunud Jumalasse, polnud kunagi uskunud. Lembit uskus iseendasse ja oma rahvasse, oma riiki! Ta uskus inimestesse ja oma vanematesse. Ta uskus Eestimaa loodusesse.
Mõned ütlesid, et ta uskus unistustesse, mis ei täitu, teised aga, et ta usub tulevikku, mille loome me kõik ise.
Oli raske täpselt öelda, et millesse Lembit siis lõppude lõpuks uskus. Aga see ju polnudki oluline!
Kas usk muudab inimest? Palju mõjutab usk siiski kellegi tegusid? Usu sellest kõigest mida tahad.
Matused lõppesid ja inimesed valgusid laiali. Kõik läksid tagasi oma kodudesse. Linda ja Andres jäid veel hetkeks haua juurde seisma, vaadates värsket kääbast ja sellel lebavaid lillekuhilaid.
"Mis siis nüüd saama hakkab?" küsis Linda vaikselt.
"Eks seda näitab meile homne päev."
Linda noogutas selle vastuse peale. Andres judistas korraks õlgu ja hakkas minema kõndima:
"Nägemiseni, Linda. Ära siis võõraks jää."
"Oota!"
Andres jäi poole sammu pealt seisma, keerates pead kergelt küljele, et Lindat paremini kuulda.
"Kes iganes seda tegi, Andres, ma vannun, et nad saavad oma teenitud palga. Ma tahan, et nad saaksid karistatud!"
"Eks me näe, Linda."
Andres kõndis minema ja nüüd jäi Linda üksinda kääpa kõrvale seisma, jõllitades oma isa hauakivi. Lugedes korduvalt läbi sinna kirjutatud nime. Tema silmanurkadesse hakkasid jälle pisarad tekkima. Ta pühkis need aga koheselt, vaatas alla oma väikese lapse poole, silitas tema põske ja kõndis kiirel sammul minema.
Just enam-vähem sel hetkel hakkas taevast vaikselt vihma tibutama.

Kulisside taga 3/2 ehk Epiloog

Paksude vuntsidega punapäine politseiohvitser kääris oma triiksärgi käised üles ja istus tagasi laua taha.
"Sa tead miks sa siin oled?"
Mees, kes istus politseiniku vastas ainult põrnitses teda oma paksude kulmu tagant, muiates omaette, kuid jättes küsimusele vastamata.
Poilitseiohvitser ohkas.
"Alustame siis jälle algusest. Kas te teate kes on Voldemar Saar?"
Mees näis hetkeks mõtlevat ja avas siis oma suu:
"Nii ta on."
"Väga hea, vähemalt teeme edusamme! Kas sa kohtusid Voldemariga kolm päeva tagasi?"
Mees noogutas, muie tema näol venis laiemaks.
"Kas te olite temaga koos, kui ta ära suri?"
Valjult naerma hakates vastas mees eitavalt.
"Kus te sel hetkel olite?"
"Koridoris, tema uksest mõne sammu kaugusel."
"Aga te olite käinud just tema ruumis?"
Mees vakatas jällegi. Naeratus kadus ta näolt, ning ta lükkas ennast lauast natukene kaugemale.
"Vabandust, ma ei saa aru miks mina siin olen. Saar tegi enesetapu. Ainult tema ise on oma surmas süüdi."
"Aga relv mis tema juurest leiti, see millega ta seda tegi, kuulub teile!"
Ruumi langes vaikus, politseinik jõllitas ainiti meest enda ees, kes aga omakorda üritas võimalikult palju tema pilku välitda.
"Miks?" küsis ohvitser vaikselt, olles maha rahunenud.
Mees ei vastanud. Ohvitser läks korraks ruumist välja ja tagasi tuli juba koos kahe kohvitassiga. Ta asetas ühe neist mehe ette ja küsis vaikselt, nagu poleks vahepeal midagi olnudki.
"Miks?"
Nüüd tegi mees oma suu lahti ja hakkas kõhklevalt ära rääkima.
"Sest ta ei olnud seda kõike väärt. Ta polnud nii hea. Mina oleksin pidanud seal olema."
"Ma kardan, et ma ei saa sinust nüüd hästi aru. Saad sa ehk selgitada."
Mehel jooksis mööda põske alla üksik pisar.
"Ma ei oleks tahtnud seda teha, aga ta ise ju ütles nii. Kui mul see õnnetus juhtus, siis ta ütles... Ta ütles, et näitemäng peab jätkuma, ükskõik mis juhtub. Alati tuleb minna lõpuni. Ja tea mis?"
Mees paistis jälle närvi minevat.
"Ta pidas vastu ainul viisteist sekundit! Ja siis ta juba haaras relva järgi ning tappis ennast! Ta on nõrk. Ta on nõrgem kui mina. See kõik oleks pidanud minu olema! See kuulsus! Merilin! Merilin oleks pidanud minu olema!"
Mees jätkas karjumist, jõudes niimoodi hüsteerilise karjumiseni, kus tema sõnadest polnud enam aru saada. Politsei ohvitser tõusis oma istmelt püsti ja kõndis ruumist välja. Kui ta oli ukse kinni pannud, hingas ta sügavalt sisse. Esimene kord kui ta kedagi sellist nägi. See oli kohutav. See tegi teda kurvaks, et keegi selline võib üldse eksisteerida. Mis kõige hullem: ta ei saanud endiselt aru miks mees seda tegi. Ta ohkas ja noogutas kahele noorele politseinikule, et nad mehe ära viiksid. Ta oli saanud kõik mida tal vaja oli.

Hääled 3

Poiss istus kooli sööklas ja surkis kahvliga oma makarone. Tal ei olnud isu, kuid siit ära ei tahtnud ta ka minna. Temast paar lauda edasi istus koos oma sõpradega Tema ja poiss ei tahtnud Teda silmist lasta. Ta naeris, järelikult oli ta õnnelik. See teadmine tegi poisi tuju ainult heaks.
Haldjas kõndis mööda taldriku äärt ringe, hoides ennast tasakaalus justkui baleriin.
"Sul ei ole mõtet teda vaadata. Või noh, vaata ja sa näed, et ta on ilma sinuta ka õnnelik."
"Ma näen seda. Aga ma ei saa lahti mõttest, et minuga koos võiks ta olla õnnelikum."
Haldjas hakkas vaid naerma selle peale, kukkudes pea-aegu makaronide sisse, kuid saavutades siiski suure amplituudiga käte vehkimise abil jällegi tasakaalu.
"Sa tõesti arvad nii?"
Poiss ei vastanud.
"Oeh, mul hakkab sust lihtsalt kahju. Õnneks on varsti kõik läbi. Mis sa arvad, on aeg?"
Poiss raputas pead. Haldjas tõusis lendu ja jäi poisi silmade kõrgusel hõljuma, pannes käed puusa.
"See ei ole kohe kindlasti see suhtumine, mida meil vaja on. Kas sa siis ei mäleta? Sa pead vastama Jaa! Lähme nüüd!"
Poiss raputas jällegi pead, millele haldjas nüüd juba kõrvakiiluga vastas.
"Sa teed seda ja kohe."
"EI!"
Poiss tõusis püsti niimoodi, et ta tool maha kukkus ja kogu söökla jäi vaikseks. Kaasõpilaste pilgud koondusid poisile, kuid teda ei huvitanud see. Ta jäi paariks üürikeseks hetkeks haldjaga tõtt vahtima, haaras siis oma kahvli ja üritas seda haldjale sisse lüüa. Haldjas põikles osavalt õhus pikeerides selle löögi eest. Ja ka sellele järgnevate löökide eest, taganedes pidevalt, jõudes lõpuks ühe tüsedama poisini. Ta vaatas poisile otsa, kellel jagus silmi vaid talle lähenevad vihase koolikaaslase jaoks ning siis kadus muigega tema näo sisse, muutes paksukese ise haldjaks. Samasuguse muundumise tegid läbi üks haaval ka kõik ülejäänud sööklas viibijad.
"Sina ei käsuta mind!" karjus poiss, lüües oma kahvli vastmoondunud haldjal põsest läbi, võttis taskust oma kergelt roostes taskunoa ja lõi sellega seejärel liba-haldjale silma.
Poisi ümber koondusid vihased ja šokeeritud haldjad, mõned neist üritasid poissi rahustada ja talle selga hüpata. Kõigile vastas poiss oma noateraga, hullunult sellega enda ees vehkides.
"Palun, ära tee," ütles üks haldjas, kuid mitte päris haldja häälega. Ta teadis seda häält, kuid see ei tulnud talle praegu meelde. Tema ette astus üks nuttev ja hirmunud haldjas, laskudes põlvili poisi ette ja haarates ta jalgadest.
"Palun, ära rohkem tee! Palun! Palun, ära tee!"
Poiss pani oma käe haldja pea peale, silitas tema blonde juukseid, tundes kui mõnusalt pehmed need tema puudutuse all olid. Tema ninna tungis haldja lõhn, nii magu, kutsuv, erutav.
Poiss peatas oma käe haldja lõua all, lükkas seda õrna puudutusega ülespoole, et haldjas talle silma vaataks ja lõi siis oma noa ühe kiire liigutusega haldjale kõrisse.
Aeg peatus, kogu maailm jäi seisma. Haldjas kadus ja kehad mis ta oli üle võtnud tagastati nende omanikele. Poiss nägi enda ees Tema märgi silmi, puurimas otse tema silmadesse. Ta suu oli avali, Ta pilku täitis hirm. Ta käed olid verised. Noahaavast Tema kaelaarterile pulseeris välja verd, pritsides täis lähedal seisvad kaasõpilased. Poiss vaatas tüdrukut enda ees, Tema blonde juukseid, Tema imearmsat nöbinina. Tema tukka, langemas Tema näole. Poiss hakkas nutma.
Aeg voolas vaikselt tagasi ja paar poissi hüppasid berserki langenud koolikaaslasele selga, surudes ta põrandale ja kiskudes tema käest noa. Poiss ei hakanduki vastu. Ta lihstalt nuttis, tema keha oli täiesti lõdvaks muutunud. Ei läinud kaua ennem kui jõudis kohale ka politsei ja poisi minema toimetas.
   Järgmine päev olid kõik lehed täis artikleid hullunud koolipoisist, kes külmavereliselt tappis kolm ja vigastas nelja oma koolikaaslast ning seejärel politseijaoskonnas enesetapu sooritas, lämmatades ennast WC paberiga.
   Koolimaja ette oli toodud kaks lauda, millest ühe peal olid eemisel päeval hukkunud õpilaste pildid ja küünlad ning teise laua peal oli poisi pilt ning küünal. Selle all, maas, lebas üksik kiri, kus oli kirjas: "Me armastasime sind!"
Selle kirja kõrval oli paks punane küünal, mille tipus väreles rõõmsalt tantsida üksik leek.

Hääled 2

Kujutised vahetusid kiirelt, poiss ei saanud täpselt arugi, et millega on tegemist, ennem kui ta juba laiali lagunes ja järgmine asi hakkas moodustuma. Lõpuks võttis see kõik tema ees ühe kindla kuju, need võtsid Tema kuju. See tore tüdruk, kellesse poiss oli armunud. Tema lühikeseks lõigatud blondid juuksed olid tagant patsi pandud ja tuka üksik salk langes tema näole. Tema põski katsid tedretähnid, koondudes kõik lõpuks Tema nöbininal. Väike lohk Tema ülahuule kohal. Tema huuled olid kergelt paokil, paljastades õige natukene tema valgeid hambaid.

Poiss astus tütarlapse kujutisele lähemale ja lükkas tema näo eest selle üksiku salgu.

"Sa tulid," ütles poiss vaikselt. Tüdruk noogutas ja naeratus ilmus tema huultele.
Poiss tõmbas oma käega, mis oli tüdruku kukla taha jäänud, Teda endale lähemale ja just siis kui nende kehad pidid kohtuma ja poiss silmi kinni pani, just siis kostis kellegi karje.
"Ärka üles! Kohe! Sa pead kooli minema!"

Poiss võpatas ärkvele, tõustes koheselt püsti ja vaadates oma kella. Ta ei olnud veel päris sisse maganud. Ta äratuskell veel helises. Pisike kollaste tiibadega haldjas hõljus tema näo ees, põrnitsedes poissi vihaselt.

"Sa nägid Teda jälle unes!"

"Mis see sinu asi on?"
"Sa tead väga hästi miks ja kuidas see minu asi on, poiss!"

Poiss oli vahepeal ennast riidesse pannud, haaras oma koti järgi ja pöördus siis jällegi haldja poole:
"Aga mis siis, kui ma ei taha enam? Mis siis, kui ma mõtlesin ümber?"
"See ei ole sinu valik! Sa pead mu käsku täitma!"

Poiss tormas toast välja ja trepist alla. Ta surus kõrvaklapid kõrva. Muusika oli üks väheseid asju, mis Haldja välja tõrjusid. Ta kadus isegi poisi pilgu alt selleks ajaks, kui ta muusikat kuulas.

Vaikuses sõi poiss võileibu ja vaatas kuidas ema nõusid peseb. Ta paistis kuidagi murelik ja poiss ei tahtnud seda. Ta tahtis, et ema saaks puhata, nii et ta otsustas lubada tal tagasi magama minna.

"Ema, ma mõtlesin, et ma lähen jalgsi täna."

Ema paistis kõhklevat, lõpetades nõude pesemise ja istudes poisi vastu maha.

"Oled sa kindel?"
"Täiesti ema. Ma pole väikene laps enam, ma arvan, et ma saan ise kooli minekuga ka hakkama."

"No ma ei tea..."
"Ema!"

Lõpuks ema siiski nõustus ja läks tagasi magama. Poiss keeras oma muusikale natukene volüümi juurde, pani väliriided selga ja hakkas kooli poole liikuma.

   Koolipingis istudes lösutas poiss oma koti peal ja jälgis uksest sisse tulevaid klassikaaslasi. Ta ei teadnud neist kedagi korralikult ja ilmselt ei saa kunagi teadmagi. See tegi ta kurvaks, kuid ta teadis väga hästi, mida haldjas selle kohta ütleks:
"Nad on ebaolulised, vaid vahepeatused."

Ja siis astus klassiuksest sisse Tema. Ta juuksed olid täpselt nagu unenäos. Poiss oleks peaaegu oma istmelt püsti tõusnud ja tema juurde kõndinud, kuid ta sai viimasel hetkel siiski laua servast kinni. Üks klapp kukkus tal selle tegevuse jooksul kõrvast ära ja koheselt kuulis ta haldjat sositamas:
"Mitte veel. Varsti. Enam ei pea sa kaua ootama poiss, varsti on su võimalus."

Poiss noogutas vaikselt enda ette ja lõi pilgu maha, suutmata tüdrukut enam kauem vaadata. Haldjas maandus tema koolikotile ja viskas rahuloleva naeratusega end sellel pikali ning sulges silmad.

Tüdruk istus poisi seljataha, komistades tema lauast möödudes ja vajudes seetõttu korraks poisile sülle.

"Vabandust," sosistas tüdruk punastades ja istus oma kohale.

Poiss ei vastanud selle peale midagi, vaid vaatas ainuüksi oma koolikotti, üritades mitte püsti tõusta ja tüdrukut suudelda.

Ta armastab mind, korrutas poiss endale oma peas, seda tõestab tema käitumine. Ta armastab mind.

Hääled

Küünal põles laual, heites seintele ebatavalisi varje. Poiss istus oma punaste linadega voodil ja jälgis küünlaleeki klaasistunud pilgul. Veel kaks tundi tagasi oli ta kedagi oodanud, kuid mingi hetk andis ta siiski alla. Ta istus täielikus vaikuses. Ta võis vanduda, et ta kuulis küünlaleegi põlemist. Voodil lebas ka raamat, mida ta ajaviiteks oli lugenud: V. Panso "Töö ja talent näitleja loomingus". Ta heitis pilgu selle kollastele kaantele ja viskas raamatu vihaselt vastu seina. Küünlaleek väreles tuulest mille raamat sellest mööda lennates tekitas.
Poiss oli täiesti veendunud, et ta hakkab kaotama igasugust reaalsusetaju. Kogu ta mõistus töötas veel viimaste kübemete peal. Ta elas nii paljusid erinevaid elusid korraga, nii oma peas kui ka päriselt, ning selle pärst jäi talle segaseks kes ta tegelikult on. Ta ei teadnud seda enam, kuid ta isegi ei tahtnud teada. Mida ta selle teadmisega peale hakkab?
"Ikka veel ootad või?"
Seda küsis kellegi vaikne naishääl, kuid poisile ei tulnud see üllatusena. Ta vaatas ainuüksi küünlaleeki ja vastas tühjale toale:
"Ootan. Ja ma ei lõpeta ootamist, ütle mida sa ka tahad."
Küünaleek väreles jällegi, seekord ilma, et miski oleks tekitanud mingitki liikumist.
"Hah! Kulla poiss, anna alla juba. Sa oled peast soe! Nõdrameelne! Miks ta peaks tahtma sinu juurde tulla?"
"Sest ta armastab mind ja mina teda!"
Saladuslik naishääl hakkas valjult naerma ja küünlaleegist tekkinud varjud moodustasid erinevaid groteskseid nägusid, mis avalisui naersid.
"Lõpeta! Ära naera! Siin ei ole midagi naljakat! See on tõsi! Ta armastab mind! Kuuled mind või! TA ARMASTAB MIND!"
Naer lakkas ja nüüd juhtus midagi hoopiski eriskummalist, mis poisi jaoks aga justkui igapäevane tundus.
Küünlaleek eemaldus küünlast, tõusis õhku. Lae alla jõudes rullus leek lahti ja nähtavale tuli suurte kollaste tiibadega pisike haldjas.
"Korruta endale mida tahad, poiss, see ei muuda seda tõeks," ütles haldjas vaikselt alla laskudes ja poisi õlal istet võttes.
"Sa pead sellega leppima, et sa oled teistsugune ja see tähendab ka seda, et sa pead võib-olla üksi jääma."
"Aga ma ei taha!"
"Poiss, ära hakka! Sa tead mis võib juhtuda!"
Poiss jäi vihaselt nohisedes vait ja toetas vastu seina.
"Sa tead väga hästi, et see kõik ei ole sinu valik. Aga kui see sinu tuju paremaks teeb, siis ma võin Kõrgematega rääkida sinu asjus."
Poisi nägu lausa kiirgas õnnest, kuid vajus kohe ära, kui haldjas lisas: "Kui asjad lõpuni on jõudnud!"
"Ah mida iganes," vastas poiss, tõmbas endale teki peale ja pani silmad kinni.
"Ma lähen ära magama. Head ööd!"
"Head ööd, poiss!"

Kulisside taga 2

Voldemar lukustati tema riietusruumi, kus ta istus toolil, pea käte vahel. Seinakell tiksus halastamatult. Voldemar ei teadnud kas möödunud oli tund või kaks. Ta oli juba ammu nutnud endast välja kõik pisarad mis tal üldse olid olnud. Nüüd üritas ta välja mõelda, et mida võiksid politseinikud temast tahta. Ta oli ju suitsuruumis koos teistega olnud.
   Kostis koputus uksele. Voldemar võpatas püsti ja lähenes aeglaselt uksele, tehes selle siis värisevate kätega lahti. Ukse taga seisis karmi pilguga politseinik, kelle välimusele andsid kõvasti juurde paksud otstest veidi ülespoole kaardunud kulmud.
"Voldemar Saar?" küsis politseinik karmilt, astudes vastust ära ootamata juba tuppa ja viibates Voldemarile, et too maha istuks.
"Kui see teile vastumeelne pole siis ma esitaks teile mõned küsimused juhtunu kohta."
Politseiniku hääletoon andis mõista, et valikut Voldemaril polnud. Mees vaid noogutas häbelikult oma istme pealt. Ta tundis, kuidas ta higistama hakkab. Miks? Ta pole ju midagi valesti teinud!
"Kus te selle õnnetu juhutmi hetkel olite?"
"Suitsuruumis."
"Ja kas keegi võib seda ka kinnitada?"
"Võib. Seal olid mõned lavatöölised kah."
"Äkki oskate täpsustada, et kes?"
Voldemar heitis pilgu maha. Ta ei teadnud. Häbi küll tunnistada, kuid see ei olnud teda kunagi huvitanud kes need inimesed olid. Nad lihtsalt olid.
"Ei."
Politseinik tegi väikese pausi, et oma märkmikusse midagi kirjutada.
"Meile öeldi, et te olite viimane inimene, kes õnnetud neiut nägi."
"Nii ta oli. Ta oli just lavalt tulnud. Ta paistis õnnelik, kuid ma ise olin suhteliselt väsinud, seepärast suitsuruumi läksingi."
Politseinik jäi vakka ja uuris pikalt oma märkmikku. Voldemar ei teadnud kui kaua. Seinakell tiksus vaikselt edasi, kuid Voldemarile tundus iga sekund nagu giljotiini langus. Tik-tik-tik-tik.
"Härra Saar, olete te kunagi käinud püshholoogi või psühhiaatri juures? On teil olnud nii öelda vaimseid probleeme?"
Voldemar hakkas juba eitavalt vastama, kuid siis tuli talle gümnaasiumi viimane aasta meelde, kus ta oli üpris tõsiselt stressi all kannatanud.
"Olen küll. Mõned aastad tagasi. Kuid viimased kolm aastat kohe kindlasti mitte."
Ta justkui õigustas ennast sellega. Mispärast?
"See on kõik väga huvitav härra Saar. Äkki soovite teie nüüd minu käest midagi huvitavat kuulda? Kas te olite teadlik, et selles ruumis olid kaamerad ja meil on olemas üpriski... põnevad filmilindid."
Voldemar hakkas köhima. Mis filmilindid? Ta oli ju suitsuruumis olnud! Või kas oli? Voldemar hakkas iseendas kahtlema. Ta pilk läks häguseks, kui ta üritas püsti tõusta, tema peopesad jätmas lauale higiseid jälgi.
Politseinik tõusis püsti, võttis endalt seljast oma jaki ja relvavöö ning surus Voldemari tagasi istuma.
"Soovite äkki vett, härra Saar?"
Voldemar noogutas, üritades midagi veel vastata, kuid ta kurgust väljus ainult vaikne kähin.
Politseinik kadu hetkeks ja kui ta tagasi tuli, üritas Voldemar parasjagu sigareti süüdata. Ta haaras veetassi järgi, mis politseinikul käes oli ja jõi selle ühe sõõmuga tühjaks. Sigaretti tagasi huultele pannes küsis ta: "Kas tohib?"
Politseinik noogutas muigega, mis Voldemari närviliseks tegi. Ta oli just oma sigareti põlema saanud, kui ta järsku köhima hakkas, suutmata lõpetada. Ta kukkus põlvili põrandale ja vaatas abipaluvalt politseinikule otsa. Voldemari käed hakkasid järsku värisema. Ta vajus selili maha ja üritas midagi öelda, kuid sõnad ei tulnud ta suust välja. Ta kõri oli üles paistetanud. Ta sai vaevu hingata.
Politseiniku näolt kadus muie ja ta võttis kabuurist oma püstoli ja asetas selle Voldemari käe lähedale põrandale ning istus siis ise toolile maha. Mõne minuti pärast lõpetas mees oma värisemise ja jäi hingeldades põrandale lamama, kogu keha kaetud külma higiga.
"Ära muretse, Saar, see hakkab varsti uuesti. See võib nii lausa tunde kesta ennem kui sa lõpuks ära sured. Lihtsam on see püstol võtta ja ise oma piinad lõpetada."
"Miks?" kähises Voldemar, pisarad silmist voolamas.
Politseinik hakkas selle peale ainult naerma ja kõndis toast välja, keerates ukse enda järel lukku.
   Voldemar keeras pead ja vaatas otse püstoli külma torusse. Ta käed hakkasid juba jälle kergelt värisema, ta tundis, kuidas see kohe uuesti algab. Ta oleks tahtnud oksendada, kuid ta ei saanud. Ta oleks tahtnud appi karjuda, kuid ta ei suutnud. Miks peaks keegi nii tegema? Ta ei saanud sellest aru, see lihtsalt ei mahtunud talle pähe.
   Politseinik seisis koridoris ja võttis oma ametikindad endal käest, vilistades vaikselt jõululaulude viisikesi. Ta heitis kiire pilgu oma käekellale ja justkui luges sekundeid, kui järsku kostis vali prahvatus, nagu püstolipauk, ning ta naeratus näol edasi kõndis, jätkates rõõmsa viisi vilistamist.

Kulisside taga

Lavatagune ettevalmistus lärm oli vakatanud. Aeg oli lavele minna. Voldemar hingas sügavalt sisse ja astus oma värisevatel jalgadel lavale prožektori valgusesse. Ta pilgutas silmi, lasi pilgul üle publiku käia ja pöördus siis oma lavapartneri poole, astudes temaga kontakti, kõneledes temaga. Ta elas ja hingas sel hetkel ainult oma rolli, kadudes hetkeks sellest maailmast. Kadudes oma elust. Poole tunni pärast astus ta juba lavalt ära. Ta vajus lava taga diivanile ja üritas mõelda oma äsjasele esinemisele. Ta ei mäletanud midagi. Ta oli olnud tol hetkel keegi teine, ta ei teadnud täpselt mida ta teinud oli. Kõik oli nii umbkaudne, kõik oli hägune mälestus. Mõne aja pärast ilmus ka tema partner lavalt ja istus tema kõrvale naeratusega maha.
"Sa olid suurepärane, Voldemar!" hõikas ta välja ja kiskus oma kostüümi juurde kuuluvaid kindaid käest.
Voldemar vaid mühatas vastuseks. Ta lihtsalt ei osanud rohkemat kommenteerida.
"No mis on nüüd. Esinemine võttis su nii läbi?"
Voldemar vaid muigas selle, tõusis oma istmelt ja liikus edasi suitsuruumi poole, kus lavatöölised parasjagu omavahel roppe anekdoote vahetasid. Ta süütas sigareti ja toetus vastu ühte kahest sambast, mis suitsuruumis ilutsesid. Lavatöölised ei pööranud Voldemarile tähelepanu, täpselt nagu tema neile mitte.
Mees kõõritas oma silmi ja jälgis aeglaselt hõõguvat sigaretiotsa. Suits tõusis aeglaselt õhku ja Voldemar sulges oma silmad, hingates paksu õhku koos tubakasuitsuga sisse.
   Järsku kostis kellegi kiljatus. Voldemar viskas oma sigareti ära ja jooksis suitsuruumist välja, et näha mis toimub. Diivanil, kus ta veel hetk tagasi istunud, lamas vereloigus tema lavapartner. Tema ümber olid kogunenud juba teised näitlejad, naised hüsteeriliselt nutmas ja mehed süngete nägudega seda kohutavad vaatepilti jälgimas. Lõpuks taipas keegi siiski politsei ja kiirabi kutsuda, kes ka üsna varsti saabusid.
Voldemar jälgis seda kõike oma kohale kivistunult, kuniks politseinikud tal kaugemale käskisid minna, kuid mitte liiga kaugele. Neil olevat talle veel küsimusi esitada.

Nagu kõlasid kunagi Kuninga kuulsad sõnad: "Tulevik on tulemas. Olevik on olemas. Minevik.... Läks ära."
Nii ta kahjuks kipub olema jah. Tulevik pressib peale, tõugates eemale olevikku, mis aga omakorda paneb vastu ja on alati olemas ning minevik on alati läinud. Tagasi ta enam ei tule. Ükskõik kui palju sa ka ei taha. Mis aga on ehk kurb selle juures, siis minevikus oli see vabandatav, kui ma käitusin imelikult ja "lapsikult", sest ma veel olingi laps. Kuid nüüd. Tulevik nõuab kohustusi. Ta tahab, et ma teeksin otsuseid. Otsuseid, mida pole kerge teha. Mida ma ei taha teha. Või tahan? Kust ma peaksin leidma viitsimise ja tahtmise? Mõtisklen, et milline küll võiks olla Poola keevitaja elu.
Soov siit ära minna, lahkuda, olla mujal. See soov on suurem kui kunagi varem. Suurlinn võiks neelata minusuguse väikese maapoisi. Kas ma saan sellega hakkama?
Ülevoolav soov olla tühi täidab minu hinge. Hah. Irooniline. Et olla tühi, peab ennem olema täis. Kas ma pean hakkama üle ääre ajama? Tahaks maanduda suure pauguga, hoolimata sellest, et maandumisrada on puhas. Kaduda kõva betooni alla, kust inimesed mind välja peavad hakkama kaevama. Minu enda käed on liiga tihedalt kinni. Mina sealt enam välja ei tahagi. Kuid ennem. Ennem tuleb jõuda kõrgele. Kõrgemale veel. Las lend alata!

Ärkamine - 2/2

Valge kass mustade täppidega jooksis üle autotee. Ta tundis ära mis linnas ta oli. Kunagi ammu, veel siis kui ta väike laps oli, oli ta siin elanud. Need tänavad olid talle enam-vähem tuttavad. Vaid mõnes kohas oli tekkinud midagi uut ja see uus ajas ta segadusse. Lõpuks jõudis ta siiski oma lapsepõlve tänavale, kortermajade vahele. Liivakastis mängisid lapsed, nagu tema oli kunagi mänginud. Nööridel kuivas pesu, kus temagi riided kunagi olid kuivanud. Pime vahekäik, kus ta nooruses oma esimese sigareti oli teinud oli veel seal, varjamas päevavalguse eest üht magavat eluheidikut. Täpp hüppas ühe madala puu otsa ja sealt edasi ühele rõdule, kus kunagi tema isa oli käinud väljas suitsu tegemas. Ta kraapis käpaga vastu rõduust ja hõikas oma vanemaid:
"Ema! Isa!"
Keegi ei vastanud. Ja niimoodi päris pikalt, kuniks lõpuks üks noormees uksele tuli. Algul ei tundnud kass teda ära, kuid kui see noormees ukse lahti tegi ja välja kassi juurde astus ning teda paitama hakkas, tuli talle meelde. Tegemist oli tema vennaga.
"Aleks! Mul on nii hea meel, et sa siin oled! Kas ema ja isa on kodus?"
Aleks võttis kassi endale sülle, jätkates samal ajal tema silitamist.
"Noh kiisu, mis sa mjäud. Tahad süüa midagi või?"
Täpp polnud sellele mõelnud, kuid nüüd kui ta vend seda mainis, oli tema kõht tõesti veidi tühjavõitu. Ta hüppas Aleksi sülest maha ja jooksis tuppa, leides raskusteta üles köögi, kus ta lauale kargas.
Noormees jooksis kassile järgi ja hakkas valju häälega naerma, nähes teda seal niidmoodi näljasena laual istumas.
"Tead sa tulid halval ajal tegelikult," hakkas Aleks kassile rääkima, tehes külmikuukse lahti ja seal piimapakki välja võttes.
"Paar nädalat tagasi suri meie isa ära," ta vakatas hetkeks, kallates piima vaikuses ühte kaussi ja asetades selle lauale.
"Mis mõttes?" karjatas Täpp, "Millal see juhtus? Miks? Mis?"
"Ja nagu sellest veel vähe oleks," jätkas Aleks kassi silitades, "Saime me täna kirja, et minu vend on surnud. Mõned päevad tagasi leiti tema surnukeha Lõuna-Ameerikas sõjalaagris. Mingid terroristid või midagi. Ta olevat hukkunud lahingu käigus."
Aleks vaikis.
"Ei ole! Ma olen elus, Aleks! Miks sa ei kuula mind? Aleks!"
     "Ta ei kuule sind."
Täpp keeras pea köögi ukse poole ja nägi seal seisma seda sama kräsupead kes ennem temaga koos hoovis oli olnud.
"Miks?"
"Sest sa oled kass!" hakkas kräsupea valjult naerma ja kõndis siis tahatuppa.
Täpp hüppas laua pealt maha ja läks talle järgi ning tema järel tuli Aleks.
Tagatoa voodis lamas Aleksi ema, silmad auku vajunud ja käed ka lamades värisemas. Kräsupea istus voodis tema kõrval ja silitas tema halle juukseid. Täpp ei olnud küll kindel, kuid talle tundus, et naine vaatab kräsupeale otse silma.
"Aleks..." ütles Ema kähisedes, üritades oma kätt tõsta.
Aleks oli ühe sammuga oma ema voodil istumas ja võttis tema käest kinni.
"Ema, su käed on külmad. Tahad ma toon radika siia?"
Ema raputas pead. Ta näitas sõrmega Täpi poole.
"Riho! Ta meenutab mulle Rihot! Too ta siia!"
Aleks oli üllatunud. Riho oli ta olnud äsjakadunud venna nimi. Kuid pikemalt vaidlemata tõstis ta kassi oma ema sülle, kes teda seal siis aeglaselt silitama hakkas.
Viimati kui Täpp, Riho oma ema oli näinud, oli ta olnud veel täies elujõus vanemapoolne naisterahvas, nüüd aga lamas ta voodis ja oli ühe jalaga juba hauas.
"Ema, mis sinust küll saanud on?" küsis Riho vaikselt ja hõõrus oma pead vastu oma ema külma ja kortsus põske.
"Kord tuleb aeg kõigele," ütles kräsupea, endiselt Ema pead silitades.
Riho kergitas oma pead ja vaatas kräsupeale otsa.
"Mida sa siin teed?"
Kräsupea tõusis oma istmelt, vaatas Rihole otsa ja haaras Emal käest.
"Ma arvan, et sa tead seda isegi."
Riho hakkas hetkeks kräsupea poole kõndima, keeras siis järsku ringi ja hakkas Ema nägu lakkuma, Aleks silitas Ema pead ning kräsupea pigistas hetkeks Ema kätt ning kadus.
"Nägemist, Aleks. Nägemist, Riho," sositas Ema veel oma viimase hingetõmbega ja siis valju ohkega ta suri. Aleks jäi sinna tükiks ajaks istuma, lihtsalt silitades ema pead. Riho hüppas ema kõhu pealt Aleksile sülle ja hõõrus oma pead vastu teda. Aleks küll üritas teda korduvalt eemale lükata, kuid tulutult.
"Mitte praegu," ütle ta kassile teda eemale tõugates, kuid Riho surus selle peale oma pead veelgi tugevamalt tema rinna vastu, tundes pisaraid oma karvale maandumas.

Ärkamine - 1/2

Järsult ehmatades tegi mees silmad lahti. Ta vaatas enda ümber ringi. Kõik oli nii tume. Oli öö. Veel mõned hetked tagasi oli ta olnu koopas, ta oli longanud oma vigatsel jalgadel ja vaadanud maailma läbi paistes silma, kuid enam ta seda ei tundnud. Ta sirutas ennast pikalt ja tundis, et tema jalad toetavad teda. Ta oli avaras ruumis, kellegi maja tagahoovis. Kuid kõik oli nii suur. Ta vaatas enda alla ja nägi, et ta oli lamanud kellegi aialaua peal, võtmata ära pooltki selle pinnast.
"Harjumatu, kas pole?"
Mees tõstis oma pilgu, et näha kes seda oli öelnud ja nägi enda ees sarnast meest sellele, kellega ta just rääkinud oli. Tema kitsehabe oli küll kadunud ja ta kandis ülikonda, kuid need lokkis juuksed olid samad. Ta tundis selle näo ära.
"Imelik on ta küll," vastas ärganu, kuigi ta hääl tundus talle väga imelik.
"Eks ikka juhtub. Kas sa tead kus sa oled?"
"See mind väga ei huvita," ütles ärganu vaikselt, kõndides paar sammu mehele lähemale. Oma üllatuseks tegi ta seda neljakäpukil.
"Ma olen pigem huvitatud sellest, et KES ma olen."
Kräsupea ta ees istus aiatoolile ja võttis taskust märkmiku:
"Paistab, et sa oled Täpp."
"Mulle pole vaja seda filosoofilist juttu ajada. Ma tean, et ma olen vaid täpp hallist massist, kui kes ma selle täpina olen?"
Mees hakkas valjult naerma ja nõjatus ettepoole: "Ei-ei. Sa said valesti aru. Sinu nimi on Täpp. Ja välimuse järgi ütleks, et sa oled lühikarvaline kass."
Ärganu silmad läksid suureks, kui ta alla vaata ja nägi tõesti oma käppasid ning karva.
"Mis toimub?" karjatas ta järsku ja hüppas laua pealt maha ning jooksis kräsupeale sülle.
"Ei midagi erilist," vastas mees, "Sa surid ära ja sündisid nüüd uuesti. Siin pole midagi keerulist."
"Aga miks ma siis mäletan kõike?" küsis mees nukralt, meenutades oma elu inimesena.
"Ära muretse, see on ainult ajutine nähtus. Lõpuks peaks me ka sellest lahti saama. Vahel lihtsalt juhtub selliseid asju."
Mees kadus kassi alt, jättes ta hetkeks segaduses ringi vaatama. Seejärel pistis ta jooksu. Kuidagi peab ju olema võimalik tagasi inimeseks muutuda? Ja kui ei olegi, siis vähemalt näeb ta oma sõpru ja sugulasi veel. Kas nemad tunnevad ta ära?

Ma pikutan oma voodis ja loen raamatut. Mu silmad jooksevad vasakult paremale, pilk libisemas üle sõnade. Ma sulgen hetkeks silmad ja minu ees hakkab liikuma kogu näitemäng.  Ma näen kõike, alustades tegelastest ja lõpetades tuuleiiliga puudes või tolmupilvest kõrbes. Neid ei ole seal kirjeldatud, miks ma seda näen? Sest minu arust peab see seal olema. Ma näen neid lugusid oma peas, need voolavad läbi minu teadvuse. Ma ei tee hästi vahet kas tegemist on reaalsusega või mitte. Ma planeerin ja planeerin ja lõpuks siiski improviseerin. See kõik liigub justkui mööda oma elu. Minul ei ole selle kõige üle mingit kontrolli. Ma tahaks, et oleks. Mõelge kui palju parem ma siis oleks, kuid kahjuks ei...

Vahtides tühje valgeid lehti ja valget värelevat ekraani tekib mul igatsus. Ma tahan siit ära. Ma tahaks elada mõnda aega kusagil mujal. Ma tahaks koguda lugusid. Mul on aju lugudest lõhkemas, kuid... sõnadest jääb puudu. Ma tunnen ennast nii halvasti.

Kes mu ära päästab? Kes mu ära röövib?

Pääsemine

Käed kinni köidetud ja jalad vigaseks taotud. Lonkav samm ja kinnipaistetanud silm. Kuivanud verenire ja naeratus näol. Koridor oli jahe ja niiske ning külm. Kõvaks tallatud muld paljaste jalgade all oli külm kui kivi, mis seda üksikut põgenikku ümbritses.

Eemalt paistis pisike valgustäpp. Väljapääs!

Jäänud oli veel vaid nii vähe, pea-aegu oli ta juba kohal, ta silmad ei näinud enam muud kui vaid seda eredat valgust enda ees, kujutades ette rohelisi muruväljasid ja rõkkavat linnulaulu, mis teda seal ootas. Siis ilmus justkui eikusagilt tema kõrvale üks mees. Mitte väga noor, kuid mitte ka väga vana. See mees toetas ennast vastu külma koopaseina ja sügas oma pisikest kitsehabet, kõkutades vaikselt naerda.

"Kuhu sa lähed?" küsis ta põgenikult kui see temast pea-aegu möödunud oli.

Põgenik vaatas mehe poole, kuid ta ei üllatunud. Ta naeratas talle lahkelt ja viipas peaga koopaavause poole, selle valgustäpi poole kuhu ta püüdles. Mees vaatas sinnapoole ja muie kadus ta näolt.

"Sa tead, et ma ei saa sul minna lasta," ütles ta vaikselt, vaadates põgeniku naeratavasse näkku. Ta vastas vaid rõõmsalt noogutades. Nad vaatasid mõnda aega tõtt, kuniks põgenik ütles:
"Aga proovimine ei teinud halba."

Naeratades pani mees käe põgeniku õlale ja noogutas:
"Tõsi ta on. Aga nüüd me peame minema."

Mees võttis vöölt oma noa ja lõikas sellega põgenikul kõri läbi.

Vere asemel voolas tema kõrist valget ja kergelt heljuvat vedeliku, langedes koopapõrandale aeglaselt. Ta otsis mehe õlast tuge, mille ta sealt ka leidis. Mees oli jõudnud oma noa ära panna ja hoidis põgenikku nüüd üleval, aidates tal püsti püsida. Ta naeratas nukralt talle ja põgenik vastas rõõmsa ja rahuloleva naeratusega.

"Aitäh," sositas ta oma kähedal häälel, "Aitäh, kuigi ma oleksin tahtnud veel korraks päikest näha."

Põgenik sulges silmad ja ohkas veel viimast korda sügavalt. Mees lasi tal aeglaselt maha langeda ning luges siis midagi, mis kõlas justkui palve, kuid päris seda see ka ei olnud.

Seejärel kõndis mees kiirelt sammul koopast välja, peatudes veel hetkeks koopasuu ees ja lastes oma pilgul üle välja käia. Muru oli ära tallatud, igale poole oli kaevatud kaevikuid. Laibad lebasid sõjaväljal. Päike oli mattunud pilvedesse. Ta ohkas ja kadus. Kadus sama järsult tühjusesse nagu ta tekkinudki oli.

Üks tuba

Mind kummitavad ikka need viltused kardinapuud. Need mis seisavad akna kohal, hoidmata üleval ühtegi kardinat. Kunagi olid seal suured rohelised kardinad, mis olid kaetud tolmukihi alla, kuid enam mitte. Alles on jäänud ainult need kardinapuud. Akendest, mille kohal need kardinapuud viltuselt rippusid, voolas sisse sooja suvist päikesepaistet, valgustades tuhmunud puitpõrandat, mille üks laud kääksus. See laud kohe seal ukse all.
Akna kõrval oli suur tammepuust laud, eelmisest sajandist. Seegi oli kaetud tolmukihiga, sest selles ruumis ei käinud väga keegi ja tolmu polnud siit kah keegi juba pikka aega pühkinud. Sellel laua vasakus nurgas lebavad paberilehed. Kui neid läbisirvima hakata, siis võib avastada, et enamus neist on täis kirjutatud. Lohaka ja kergelt viltukiskuva käekirjaga, kuid midagi seal on. Mingi lugu, mis täpselt meelde ei tule. See on hästi hägune lugu. Puudub kindel ühesehitus ja sisu. Lihtsalt sõnad, mis on pandud peast paberile. Ka nende paberite peal tulevad mitu korda need viltused kardinapuud sisse. Enamjaolt kui kirjeldused, mida inimene esimest korda sinna tuppa astudes näinud on. Ma mäletan, et seal oli lugu ühest tütarlapsest, kes esimese Eesti vabariigi aegu selle toa uksest oli sisse astunud, vaadanud kardinapuid ja siis naerma hakanud. Kui toa omanik, kes ühtlasi selle mälestuse kirja oli pannud, neiu käest küsis, et mis ta naerab, vastanud neiu nii: "Nonoh! Algul ei saa arugi, aga siis tuleb välja, et puha viltu!"
Toa omanik ei olnud hästi aru saanud, mida see tähendab. Kas oli mõeldud meest ennast? Või tuba? Või tema eluviise? Või siis tõesti mõtleski see noor näitsik oma lokkide tagant ainult kardinapuid.
Edasi sirvides jõuate aga tühjade lehekülgedeni. Jutt katkeb järsult. Peaaegu vaat et poole lause pealt. Keeruline on niimoodi välja nuputada, mida kogu selle looga üldse öelda taheti. Kas üldse tahetigi midagi?
Kuid need vanad ja koltunud paberid ei reeda midagi. Kui need kardinapuud suudaks rääkida, siis ehk...
Kuid ei, nad ei suuda ja need kirjutamata sõnad jäävad igavesti saladuseks. Kus on see inimene kes need kirjutas? Kes see inimene üldse oli? Kas sellel on tähtsust?
Ma tahaks teda kohata, seda kirjanikku. Tahaks olla see mees, see kirjanik.
Kuid ma ei ole, sest minul pole viltuseid kardinapuid! Mul ei ole inimesi, kes nende üle imestaks! Mul on ainult minu oma mõtted ja väljamõeldised. Mul on need harvad juhtumid elust, mis võiksid ka teistele midagi lugeda. Mul olen ainult Mina!
Sellest toast välja astudes ja ust aeglaselt kinni tõmmates heidan ma veel viimase nukra ja igatseva pilgu nendele kardinapuudele. Neile üksikutele, ilma kardinateta ja seega ka ilma eesmärgita, kardinapuudele.

Lennuk lendab. Ta võtab alguses hoogu, lükkab siis nina taeva poole ja teel ta ongi. Rõhuvahetus on kõrvus valus kuid veel talutav. Ta tõuseb ja tõuseb ja tõuseb kuniks ta lõpuks saavutab soovitud kõrguse ja jääb siis sinna pidama. Need, kes on lennanud vähe vahivad ammulisui aknast välja ja ei suuda ära imestada seda ilu nende all. Kuid palju näinud piloodid hoiavad oma pilgu kursil. Nad teavad kuhu nad peavad minema ning neil on kindel plaan sinna ka jõuda. Vahel tuleb selleks minna natukene kõrgemale või natuke madalamale, kuid lõpptulemuseks on ikkagi maapind, millest madalamale enam ei saa. Põhi. Alus.

Head Uut Aastat

Tahtsin seda siia juba varem postitada, aga viimane aasta hakkas minu jaoks internetikatkestusega.

Egas mul ei olegi uueks aastaks väga midagi enam siin inimestele öelda, kui vaid soovida, et see tuleks äärmiselt seiklusterohke ja kõrgelennuline. On ju siiski viimane aasta. Ja mis parem viis on võtta vastu maailma lõppu, kui selleks terve aasta valmistuda, nautides elu täiel rinnal! Niisiis, minu väljakutse teile kõigile selleks uueks aastaks oleks mõelda välja veelgi rohkem lollusi, mida senimaanigi sooritatud ja võtta vastu otsuseid, mida senimaani on kardetud. Kui see ongi viimane aasta, siis parem oleks, et see tuleb ka parim aasta!

Kes aga mu blogi jälgivad ja loodavad uutest postitustest uusi lugusid leida, siis palun teie ees vabandust! Ma jõuan selleni, ma luban! Kunagi. Varsti. Ma olen lihtsalt muust kirjutamisest hõivatud. Ja muidugi ka niisama mina olemisest, ehk siis logelemisest (see on VÄGA raske tegevus!)
Kes aga puudust tunneb, siis... Teil on ju minu kontaktid! Võtke ühendust ja ehk leidub minu arvutiavarustest või sahtlipõhjast veel avaldamata lugusid, mis võivad jõuda just Sinuni!

Ja hetkel olekski see kõik.
Head uut aastat teile kallid sõbrad!