Selle suure uhke maja uksed avanevad sinu ees taas. Kui sa sinna sisse astud, täidab su kopse tuttav, kergelt läppunud, õhk ja su kõrvades kostub nostalgiline kahin, moodustunud jutu- ja naerukõminast. Sajad, isegi et tuhanded, sammud tormasid edasi-tagasi mööda koridore. Need tuttavad trepid on sammudest juba kulunud, kuid enam ei pane sa seda tähelegi. Need tuttavad sambad, mõnest kohast pragunenud, kannavad plakateid. Plakateid üritustest, mis on sinu jaoks juba nõnda tuttavad. Imelik on mõelda, et tegelikult olid sa siin kunagi võõras, oled veel siiamaanigi tegelikult. Kuid samas... See kõik on nii tuttav ja kodune, nagu oleksid sa alati siin olnud. Ohkama võtab. Kõik see on varsti lõppemas, sest see on sinu viimane aasta neid uksi lahti tõmmata ja neid treppe kulutada. Sinu viimane aasta pillata sööklas maha klaase ja lasta neil aplausi saatel puruneda. On viimane aasta kõige jaoks ja kas kõik on see mida sa jõuad teha selle aasta jooksul? Kas sa üldse elad selle aasta üle? Kas sa suudad seda kõike teha üksinda? Sul on ju sõpru! Ei? Võib-olla. Eks näis.
Inimesed on imelikud. Aga küll sa üle saad. Tuleb lihtsalt nautida ennast. Naudi... ja võta viimast.

Istun siin, oma toas. Tuled on kustus ja arvuti ebaühtlane valgus särab mulle näkku. Pööran pead ja vaatan ringi. Ma ei saanud arugi, et väljas juba pime on. Ei ole midagi, peab üles tõusma, kuid ei jaksa. Keha keeldub koostööd tegemast. Tunnen äärmiselt suurt nälga, kuid selle rahuldamiseks peab püsti tõusma ja seda ma ei jaksa. Kitarri keeltel heliseb järsku imekena akord. Ma istun ja vaatan. Kes kurat see seda just tegi? mõtlen ma, otsides oma toast pilguga veel inimesi, kuid siin ei ole kedagi. Võibolla oli keegi ennem, aga mitte enam. Voodi on sassis ja linad juba nädalaid vahetamata. Juba nädalaid ei ole keegi nendel maganud. Kapi taga krõbistab kusagil ka hiir.
Ohkan endamisi, sunnin ennast püsti tõusma ja koristan toa ära.
Kool algab. Enam ei saa logeleda.

Raksatusega langesid kaks keha asfaldile, rahvas nende ümber tõmbus veidi laiali, kostus ka mõne naise kiljatus. Mehed rüselesid mõnda aega maas, kuniks üks neist teise seljas istuli tõusis, hoides tema kätest tugevalt kinni ja küünarnukiga teda maha surus.
Ninast verd jooksmas ja higi otsaees voolamas pöördus pealpool olev kakleja noore naise poole, kes oli kaklust tummalt ja näost valgena jälginud.
"Merit! Merit! Kas sa kuuled mind? Merit, kutsu politsei, kas kuuled, Merit! Kuuled?"
Naine vaid taganes õuduses selle peale, raputades vaikides pead.
"Merit?"
Mehe hääl peegeldas juba pea anumist, kuid naine ei teinud sellest välja.
Mees, kes oli kakluses alla jäänud hakkas nüüd naerma. Vaikselt naerma, kui ta sosistas oma vastasele: "Tundub, et ta on oma valiku teinud."
"Merit," ütles ta aga valjult, pöördudes samuti naise poole, "Merit, anna mulle andeks. Ma armastan sind. Ma ei suutnud sind lihtsalt näha kellegi teise embuses. Saad aru, Merit? Sa murdsid mu südame!"
Mees, kes pealpool oli, virutas selle peale ainult tugeva löögi maaslamajale vastu selga ja hakkas pea karjuma:
"Ei! Ei, see ei ole nii! Risto, kas sa ei saa aru? Tema ei armasta sind! Ta ei taha sind. Ta oli sinu jaoks rohkem ainult omand, kui keegi, keda sa armastad! Ära tule nüüd siin sellist juttu ajama!"
"Ole vait!"
Selle käsu hõikas välja pisarates Merit ja jällegi hakkas maaslamaja, Risto, selle peale vaid naerma.
"Aitäh, Merit! Palun ütle talle, et ta mu pealt ära tuleks!"
"Ei, Risto." Merit paistis nüüd rahunenum ja astus maaslamajatele lähemale.
"Kuulake nüüd mõlemad. Ma ei taha teid kumbagi praegu. Mul on vaja olla mina ise, mul on vaja olla üksinda."
Mõlemad kaklejad jäid selle peale vait. See, kes Ristol seljas istus, lasi ta lahti ja tõusis püsti, sama tegi ka Risto.
Merit hakkas jälle nutma ja jooksis rahvamassi sisse.
Risto seljasistunu hakkas teises suunas kõndima. Risto hõikas talle veel midagi järele, kuid ta ei kuulanud. Ta kadus rahvamassi sisse ja siis hakkas merelt kostma plahvatusi. Raketid lasti õhku.
"Head uut aastat" sosistas mees omaette ja istus pea käte vahel ühele äärekivile maha, nuuksudes omaette, kesest rahvamassi, kuid siiski täiesti üksinda.
Tema jaoks oli kõik hävinud, enam ei olnud midagi. Ta oleks tahtnud karjuda, kõike persse saata, kuid ta ei suutnud. Ta oleks tahtnud siitsamast kasvõi üle piirde merre hüpata, kuid ta ei jaksanud püsti tõusta, tema jalad ei kandnud teda enam. Niisiis ta lihtsalt istus üksinda, iseendaga.

I take up my pencil and start drawing lines on the paper. I don't know what I'm doing. I'm just enjoying the shapes that appear as I move my hand. I'm completely zoned out. There's no contact with the real world whatsoever. I breath slowly, as the lines jump with my hand. Just pointless squiggles, that's all they are, but still. They offer peace and comfort. They really do! And I can't help but wonder: Why the fuck is it like that? Why does drawing squiggles give people the calamity they need?
I pondered on that silently, watching my hand move. The paper getting smeared with my "thoughts". And then I realize.
People don't only enjoy drawing squiggles do they? It's just the easiest thing to do! What we enjoy is actually creation of something. We must have some sort of god-complex that gives us the need to create. To see our creation. Not just thoughts, but see them come to life.
To fulfill our urges we turn to squiggles and tell ourselves we did something great, but the truth is that... We only rarely create something worth the time it took to create it. Sad, but true.
Wish I could create something worthwhile. All I've been doing, in the meantime of drawing squiggles, is creating cities and nations and civilizations in computer games. But still, it satisfies my weird god-complex perversion. You do it too, don't you?

Hehehe... Mu postitustele saab nüüd ka vajutada "meeldib" (või ka "ei meeldi")
Kas pole tore?
Tegelt olen ma kohutavalt väsinud ja mul oli igav. Nii et ma lähen magama.
Ma luban, et ma üritan midagi kunagi (äkki isegi see nädal) ka kirjutada. Seniks aga, kallid lugejad ja veel lähemad sõbrad, ütlen ma nägemiseni ja head ööd!

Vahepala

Niisiis. Hetkel olen Riia bussis, loksun Läti teedel (mis on kohutavad kusjuures) ja vaatan mõnusat männimetsa loodust. Elu on olnud... Põnev viimasel ajal. Kogu see suvi... lihtsalt parim. Seda kõike hakkab tasapisi juba varjutama kool. Kohutav. Ongi käes. Viimane gümnaasiumi aasta on algamas. Kas ma saan hakkama? Peab saama. Tuleb lihtsalt järgida elukogenud inimeste õpetusi (ehk siis sel aastal lõpetanute).
Aga tegelikult tahaks midagi teha. Oma muu elu kõrvalt. Midagi, kus mu tegevus ka midagi loeb. Tahaks võtta kokku toredad inimesed ja teha ühe pikema kestvusega projekti. Ideid on hetkel palju, mida teha. Aga samas tahaks natukene rohkem puhata ka. Või noh, ma ei teagi. Tahaks ka oma kirjutamistega midagi rohkemat ettevõtta. Teha regulaarseid postitusi ja seda rohkem reklaamida, et saaks ka rohkem lugejaid, kui need jutukesed siin üldse miskit sellist väärt on. Võibolla on see nüüd natukene nõme minust, aga ma ütlen selle ausalt välja: ma ei tunneks ennast üldse halvasti, kui ma saaks oma kirjutised teha ka sissetuleku allikaks. Mitte mingiks suureks, hästi palju pappi sisse toovaks äriks, aga lihtsalt... et oleks natukene midagi. Siin nüüd mainin ka ära, et (ja see mõte on mul olnud juba mõnda aega) ma kogun hetkel raha, et trükkida mõningad minu lood õhukeseks Kogutud Teoseid raamatuks. Versioon 1 on juba kokku pandud ja selle disaini teeb Kaur Einasto (a big round of applause please). Nii et kui keegi tahab, siis võib karjuda juba, et tahaks raamatut. Nii öelda eeltellimus, või nii... Siis näeks ära palju üldse huvi on ja kas mul on mõtet trükkida rohkem kui üks raamat kalli raha eest enese jaoks riiulile istuma. Vot nii. Ja kes karjub, et ta tahab raamatut, siis võib raamatu kättesaamisel ka natukene sümboolset abiraha pakkuda. Ei ole küll kohustuslik, aga lihtsalt... Noh... Teate küll :) Hetkel kahjuks ei oska öelda, palju ühe raamatu trükk mulle maksma läheks, sest keegi ei taha mu kirjadele vastata, aga noh, küll ma kunagi ka selle teada saan.
Aga vot... see ongi kõik... Minu egoistlikud soovid on siinkohal vist nüüd välja öeldud. oeh jah....
Aga eks näis mis elu toob, või mis?

Kõike paremat,
Kauri

Eksistentsi väline maailm oli omadega jõudnud suve tipphetke. Linnud laulsid ümberringi ja putukad ründasid tapvalt kõiki möödujaid. Mina istusin jõe ääres pingi peal ja vaatasin ringi. Inimesed kõndisid. Vist. Ma ei olnud kindel. Ma nägin, kuidas kõik kuhugi lähevad, kuid mina jäin paigale. Jäin selle ühe koha peale, kus ma olin olnud juba pikalt. Liiga pikalt. Ma tõusin püsti ja lonkisin, käed taskus, ringi. Lootes leida midagi. Ma ei tea mida. Järsku haaras keegi minu käest ja tõmbas mind enda embusesse. Ma jahmusin, oskamata midagi teha, kuid need käed, mis olid ümber minu mattunud, olid tuttavad. Need olid usaldusväärsed käed, nii et ma vastasin embusele, tõmmates seda mulle pakkunud inimese endale võimalikult lähedale. Alles siis ma märkasin, et tegu ei olnudki inimesega, vaid hoopis inimesesarnase olendiga, keda siin eksistentsi välises elus ikka võis leida. Tegemist oli haldjaga, kes hoidis pärast embust minu kätest, naeratades mulle soojalt ja kutsudes mind endaga kaasa. Ma ei suutnud öelda ei. Kuidas ma oleksingi. Ta oli üks ilusamaid elusolendeid keda ma näinud olin. Ja ta võis mulle näidata maailma, millest ma undki poleks osanud näha. See kõik oli liiga võimas, liiga uputav. Mu hingamine oligi raskendatud. Ma tundsin, kuidas ma lämbun, kuid siis surus haldjas oma huuled minu omade vastu ja ma sain jälle hingata. Ma tundsin isegi rohkemat. See suudlus pani mu pea pöörlema, sundides mind oma silmi sulgema. Kui ma oma silmad jälle avasin, ei olnud ma enam eksistentsi välises elus. Aga ma ei olnud ka eksistentsi siseses elus. Ma olin kusagil vahepeal. Kusagil mitmetesse värvitoonidesse mattunud maailmas, kus kõik oli nii uus. Kõik oli nii põnev. Haldjas istus minust natukene kaugemal ühe puu vastas ja naeratas, viibates mind enda juurde. Ma istusin tema kõrvale maha ja nautisin värvide virrvarri minu ees.
"Kaua see kestab?" küsisin ma. Haldjas surus selle peale vaid sõrme minu suule.
"Tssss..."

Ma ei tea kaua me seal niimoodi istusime, kuid see oli kaua, kuid samas siiski liiga vähe. See oli nii mõnus idülliline hetk. Me jalutasime mööda seda uudset maailma, kui ma järsku haldjalt jälle küsisin: "Kaua sa kestad?"
Naeratusega ignoreeris tüdruk jälle mu küsimust ja jooksis minema, viibates mind, et ma talle järgneksin.
Ta viis mu aasale ja istus kuldse rohu peale.
Mu küsimus painas mind ikka, ma ei suutnud olla ilma vastuseta,
"On see igavene?"
Alles nüüd avas haldjas suu. Ta hääl oli pehme ja rahustav, tuues meelde linnulaulu ja värkselt sadanud suvist vihma, mis teeb kõik paremaks: "Kui sa seda tahad..."
Ta käsi libises vaikselt minu oma peale, kui ma tema kõrvale põlvitasin, ise sõnatu.

Ma lamasin muruplatsil puu all, kaabu surutud näole, et varjata silmi päikese eest. Loodus rõkkas mu ümber, õhk oli täis rohutirtsude laulu. Kusagilt kaugusest kostus ka vaikset autode mürinat.
Ma lamasin ja nautisin lihtsalt seda kõike, kui järsku kuulsin läbi rohu kõndivate sammude kahinat. Samuti tungis minu ninna tuttav sigaretisuitsu lõhn. Tõstsin pea ja nägin lähenemas oma sõpra, kaenlas joonistusplokk ja harilik.
"Ma ei arvanud, et ma siit kedagi teist eest võin leida!" hõikas ta mulle juba kaugelt.
Ma tõusin püsti, sirutasin ennast ja panin kaabu endale pähe.
"Sama mõtlesin ka mina," vastasin mina, vaadates tema kergelt habemesse kasvanud näkku, naerdes ikka selle üle, kuidas ta oli nii erinev, kuid siiski sobis nii hästi siia Eestimaisesse loodusesse.
Oma sametpükste taskust võttis ta vaba käega välja oma sigaretipaki ja pakkus mullegi ühte. Ma võtsin naeratades ja pead vangutades selle vastu ja istusin tagasi maha, tema võttis koha minu kõrval.
Mõnda aega ei rääkinud me midagi, vaid lihtsalt istusime seal ja natusime olustiku. Mingi hetk aga pidi selle vaikuse ära rikkuma.
"Sind pole ammu näha olnud," alustasin ma madalal häälel, vaadates oma vaikselt kustuvat koni, "Millega sa tegelenud oled?"
Ta kehitas õlgu: "Ah, igasugu asju. Aga sina?"
Vastasin täpselt sama.
Istusime jälle mõnda aega seal, kui siis seekord tema alustas: "Ma elan nüüd uues kohas?"
"Mhh?" tõstsin ma oma pea huvitatult, "Kas tõesti? Kuidas on?"
"Mõnus on. Aga samas ka kuidagi imelik. Vähemalt on mul nüüd see vabadus käes, mida ma nii väga igatsesin."
Noogutasin samuti ja me istusime vaikuses edasi. Ta ei joonistanud, kuigi selleks ta näis olevat siia tulnud. Minus vasakul käel lebas tühi kirjutusplokk ja pastakas. Ka mina ei teinud seda, milleks ma siia olin tulnud. Õhtu oli juba kätte jõudmas, maalides metsad ja kauguses paistva regitalu oranžikaks.
Mingi hetk tõusime me mõlemad püsti ja tegime veel ühed sigaretid, seekord minu pakist.
"Noh, peaks nüüd minema hakkama," pomises ta. Samasuguse pominaga esitasin ma ka oma nõusoleku.
Vaikselt kõndisime me juba eemale, kasutades neid viimaseid hetki, mis meil ühist teed oli, tegemaks ohtrasti debiilseid nalju.
"Millal me siis järgmine kord näeme?" küsisin ma, kui meie teed lõpuks lahku läksid.
"Kurat seda teab," vastas tema, tehes oma jalgratta lukust lahti ja kadudes siis mööda maanteed ühele poole, kui mina läksin teisele.
Ma ei mõelnud sellele, kuhu suunas ma liigun. Vähemalt mitte veel. Ma mõtlesin sellele, kas ma tulen veel kunagi tagasi.