Lühijutud - Islandi Juut: Osa 4

Heebrealane ei jõudnud isegi oma kapteni luba ära oodata, juba ta hüppaski vette ja ujus kärmelt teise laeva juurde. Mõõga ja kilbi oli ta muidugi maha jätnud. Ja ka suurema osa oma rüüst. Ta ronis oskuslikult üles laevale ja surus oma vana tuttava kätt.
"Hea on sind jälle näha, Friedneim, aga kas sa mitte Islandilt pagendatud polnud?"
Friedneim raputas pead ja ütles: "Ei, kui mu isa pagendati öeldi talle, et su pere võib jääda. Tema aga võttis meid sunniviisiliselt kaasa."
"Ja sa tulid oma Euroopa head elu Islandi vastu vahetama?"
"Noh," alustas Friedneim, "ega seal ei ole vahet kus sa elad, tänapäeval. Siin on ikkagist mu sünnimaa, see on minu isademaa, mida sina öelda ei saa."
Heebrealane naeratas ja ütles: "Tõsi, ei saa, ei saa."
"Meeldiv taas kohtuda Jaakob," kostus heebrealase seljatagant naishääl. Ta võpatas ja keeras ennast ümber.
"Collette?!" hõikas ta rõõmust. Naine ainult naeratas talle vastu.
"Friedneim, kas sina ja..." Jaakob vakatas, sest tundis järsku tervat lööki kõhtu, ta vaatas alla ja nägi, et Friednem oli oma noa talle kõhtu löönud. Haavast voolas aeglaselt verd, kui Jaakob küsis: "Miks?"
"Ma kuulsin, et just sinu isa oli see, kes kõige tulihingelisemalt minu isast lahti tahtis saada. Ja ma ka ei imesta, sest huvitav küll kes sai tema maad ja võimu endale?"
Friednem, kellel olid endalgi silmad märjad keeras Jaakobile selja, kui mees pikali kukkus ja rahulikul ilmel oma surma ootas.
Collette astus tema juurde ja tõmbas noa välja ja lõi selle uuesti mehele sisse: "See on mu õe eest. Ta jättis sinu pärast meid maha ja hakkas Islandile sõitma. Iirimaa lähedal läks tema laev põhja."
Naine tõmbas noa veel korra välja ja pussitas meest niikaua kuniks elu ta silmades kustus. Seejärel tuli Friednem ja tõmbas naise eemale: "Jäta surnud rahule, Collette. Mina alla, valmistu rünnakuks." Collette kadus ja Friednem puhus oma sarve. Juba mõne hetkega oli laevadelt kosta lahingukära ja kõigest mõne minutiga need vaibusid jälle. Mitte keegi ei olnud rünnakut oodnud ja selle pärast oli lihtne laevu võita. Meestel lõigati kas kõrid läbi või visati merre, aga laevad jäeti endale ja nendega hakati tagasi Islandi poole sõitma. Kõigest mõne päevaga kuulus kogu lõunarannik Friednemile ja ülejäänud ei osutanud erilist vastupanu vaid sõlmisid lepingu, mis jätabki lõunapoolsed maad Friednemile aga põhja ei tohi ta oma sõjaväega astuda. Friednem oli enam kui õnnelik see leping vastu võtta ja ta sai alustada kohtupidamisega. Jaakobi isa oli esimene süüalune. Ei teda ei tapetud, ei piinatud, ei saadetud isegi maalt välja. Talle anti karistuseks tagasi tema poja surnukeha, ilma mõõgata ja ilma kilbita. Tema poeg oli surnud tavainimesena, mitte sõdalasena. Vanur võttis selle karistuse suure südamevaluga vastu ja lasi oma poja matta. Seejärel astus ta Friednemi ette palvega lahkuda koos maalt väljasaadetutega. Luba anti ja juba oligi vanur laeval suunaga Euroopasse. Tema jaoks aga oli siht minna surema oma sünnimaale.