Polematus

Värvid enda ette,
su pliiatsid on nürid,
aga see ei huvita sind, proovid pehmelt
anda edasi mõtteid, kuniks pea on tühi.

Maal saab valmis,
aga kunsti pole.

Kirjutad enda ette,
su sõnad on nürid,
aga see ei huvita sind, proovid pehmelt
anda edasi mõtteid, kuniks pea on tühi.

 Tekst saab valmis,
aga kunsti pole.

Elad enda ette,
su teod on nürid,
aga see ei huvita sind. Proovid pehmelt
anda edasi mõtteid, kuniks pea on tühi.

Elu saigi valmis,
aga kunsti pole.

"Mul on pohhui,
aga valedest asjadest,"
kostavad sammaldunud sõnad järjekordsel biidil,
Ma ennast kogun -
veel ei kassi -
Aga peatselt tean, et piirilt
üle lükkan iseennast, üle võlli,
kui sõber kõrval järjekordselt ütleb
"võtaks õlli"
Mina aga laenan sama riimi,
sammaldun, jään seisma,
ei oma enam sama fiili, mis peaks.
"Mul on pohhui,
aga valedest asjadest,"
ümisen omaette,
kui tänavakive õhukese talla all,
kujutan ette,
üritades mõistada, mis linnas seekord peatus tald.

Ja ma ei tunne seda linna,
see on võõras.
Kuigi jalg maabus geograafiliselt samal pinnal,
sain aru, et mina ise olen võõras
omas kodus,
alati.

Sa oled Mellow, kui Jumal,
kes kõnnib mööda kooli koridore
paljasjalgselt: elu alge.
Aga tantsuplatsil -
veel samapalju jalatseis kui enne -
muutud sa loomaks, kes,
nagu südaöine enne,
muutub mu dimensionaalseks
teejuhiks.
Ära karda. Ma ei hammusta sind,
kui sina oled ettevaatlik(um?) kui mina.

Mõtted 3+?

Nägu ei ole kurb.
Kurb on lugu, mida sa selle näo taga tead.
Aga see on kõik okei
sest varsti saab kõik lihtsalt heaks.

Olen. Oled purjus
jälle
joobunud, kuid mitte romantiliselt (nagu isegi olen kirjutanud).
Ei ole tegemist siin elu ega rõõmu ega sõpradega.
Olen. Oled joobunud vanast heast tekiilast.

Nägime. Korduvalt veel. Aga...
See on okei,
sest see on okei.
Päriselt?
Ongi okei.

Ja rohkem sõnu vist polegi vaja,
sest sõnad kasutavad iseennast liigagi ära.
Ja nende sõnade värv, mis on sulle ütlemata
on lihtsalt üks värvide kakofoonia.
Siin ei ole maali. Kunsti.
See on puhas ja aus ja ainult sinu
Emotsioon.

Mõtted 2+? | SogaLahkus

Ütlen ausalt,
ega neid mõtteid ei olegi nii lihtne kirja panna
sest mõtteid on palju.

Ei tea, kas isegi mõtteks saab liigitada neid,
sest nad on rohkem nagu mööduvad tunded.
Segamini.
Kord on üks peal, siis teine.
Täpselt nagu meie.

Kui pead sõnu sees hoidma,
siis nad kuhjuvad ja olgu nad millised tahes,
nad lähevad ju sees hapuks.
Ja muutuvad frustratsiooniks enese vastu.

Kasutus.
Sõnakasutus ja sõnade kasutus.

Ja seal tagapool,
on tõde.
See tõde, mis tuli välja sinu südamest pisut altpoolt.
Tunne, mis paneb südame kiiremini taguma.
Hirm.
Selle ees, et...

Mida sina arvad?

Tõden tõde tõenäoliselt.

Mõtted 1+?

Ma ei maganud mitte ühtegi hetke maha.
Puhtfüüsiliselt, ma ju keeldusin magamast.
Ja ometi oleks nagu nii palju asju mööda lastud.

Väsimust trippida on pea sama hea, kui ükskõik mis droog.

Värvid olid teised. Tunded  olid ausad.
Ühesõnaga - kõik oli hoopis teistsugune.
Ja sõnad. Sõnad omandasid kuju. Tähenduse Maailmas.

Ja sina ütlesid need sõnad.

Mina ütlesin ka sõnu.
Ja sõnadega on see asi, et neil on tähendus,
tähendusel on mõte
ja mõttel on Olemus.

Tagantjärgi tagajärjed.

Kirjutasin read
ei saanud tühjaks pead,
sest pea mõtles vaid juustest sõlmitud paelast,
milleta sai mööda saata öö. Homsed kellad lõid ammugi.
Aga siis,
kui me ümber naeris pime öö...

Lubasid keelata. Lubasin keelata.
Nüüd aga tahaks lubadustest lahti öelda.

Olemise talumatu kergus.
Talumise kerge olematus
Kerguse talumatu olemus.
Olemine ei ole talumatult kerge. Ta on lihtsalt Talumatu.