Ma ise oma egoismis olen viimased paar nädalat asju üle lugenud. Samas. Äkki on asi lihtsalt mu hetkelises loomekriisis.
Ja selle edastamise viisis
Nendes sõnades, millel puudub tähendus ja sinu,voi mõne teise hinge, isiklik lähedus.
Ma päästan, või vähemalt üritan päästa, valla väravad ilma, et kõnniks ühtegi tänavat. Lennates, elu eest, kaugusest üritan aimata,mis see võiks olla, mis sihukese hetkel saaks aidata.
Sellest samast, mis tuleneb jamast ja... Mu isiksus on lõhestunud, kõhestun, kõnelus tuleneb et kellele ja millest ma kirjutan, kui sõnad lihtsalt tuimalt ritta ja näkku sul virutan. Kas on see kunst või lihtsalt aimatud jääk, nendest ainetest jäänd, mida tegid. Sina mitte mina. Kui kujutlustes ujusid, anusin , palusin põlvili, et kuulaksid mind ja minu juttu, samas ise nii ruttu, ma räägin.... Riietasin sind mõtetes lahti. Ja mu isiksus, too lõhestund, kahestund hing, mõtles et kõik õhetus paisub mu näkku kui vilksatab sinu rind , millel puhata, korrata, puhata tahaks kasvõi sekundiks. Saad aru nüüd? Düüd, proovi, sest minul ei ole seda süüd, mina, nii mis kole, üritavad teised varjata. Tahaks su juukseid harjata, samal ajal kui minionide film käib taustaks ja aknast särab latern kui majaks, mu jutt jääb vajaka.ajata.mina ja sina.ja sain aru küll. Probleem. Aga homsesse paistab see sama öine valgus, kui uue päeva algust on tiksunud kell. Ole hell.
Mu keha täitev kirgede torm ütleb et kõik justkui on norm, Kui andestada endale mu patud ütlen: ideaalne see vorm kunstis mille aluseks sina ja ilma selleta ei oleks mitte keegi mina. Mida ütles see, kelle nime ei tea, su huultelt lugemas juttu, mida vaenus ei peaks. Ma ei tea, kuhu rihin, aga selgelt sihin sinna, kus on hea. Paradiis on olemas mu sees, kui sinna leiaks tee, maru vahva oleks see.
Mõtlen hetkedest kui retkedest sai võetud mul ette just see, kus tähistaevas, puud, vaevu aimata võis kuud ja huuled, mis tol hetkel veel kõike ju ei täitnud olid juhtumis lähedal, kui vaadeldes kahelda ja aheldan end maa külge. Soovimata teha ühtki vale liigutust, kiirustust, ma heidan samasse pikali, kuhu heitis too plikagi. Ja tähed olid tõesti ilusad. Aga mina arvasin, et miski on ilusam veel. See pärast kõrvale vaatasin. Ja peagi, nagu poleks kahelndki ma tundsin. Huuli magusaid, jalust vaid rabas mind. Ma olin joobunud ja mitte ainult joodud veinist. Ma ei loobunud, tahtsin veel, kasvõi ainult veidi. Kuniks kestab hetk. Mul ikka meenub retk....
Palun. Killuke minust. Sulle. Kingituseks.
