Friday, November 27, 2015

Külmas õhus peegeldub hingeõhk mulle endale vastu. Ainus soe asi minu juures hetkel. Vaadates ringi näen asjalikkust ja tahtejõudu. Väga palju tahtejõudu. Jõuan arusaamisele, et see, mida nende kõigi kohta räägitakse, ei pea paika. Ainult mõnele. Jah, nendega on raskem, aga iga viimane kui üks on seda raskust väärt.
Süütan veel ühe sigareti ja istun kanderaamil. Lõke kumab nüüd sooja ümbrusesse. Ma tunnen oma varbaid jälle. Üllatav.
Peaks magama minema, aga ei taha. Hea on olla.
Prõksatus. Üks ilmub veel lõkke juurde. Viipan talle, et ta istet võtaks ja heidan halgu lõkkesse. Muigame vaikuses ja temagi süütab sigareti.
Ei. Magama. Magama. Magada.
Ärgata. Kiiresti. Riidesse, asjad kokku ja valmis.
Ma olen valmis. Mis nüüd?

Friday, November 20, 2015

Vahepeal 18

Teenistus on tapnud minus kõik tsiviilse.
Teinud minust kaitseväelase. Sõduri. Allohvitseri.
Nad on õpetanud mind haavama ja ravima, ning sealjuures ise mitte haavuma.
Nad on õpetanud mind tagasi tulema elusana, kohtadest, kus elu ei ole.
Nad on õpetanud mind tooma tagasi elusana neid, kellel muidu elu ei oleks.
Jube on mõelda.
Aga mina tulen tagasi.
Mõned ei tule. Nendest kunagi.
Mõne jaoks on meie üksteist kuud kogu elu.
Mõni ei teagi elu, vaid ainult sõda.
Rõõm ja õnn on nende jaoks täiesti midagi muud.
Tunnen end abituna.

Thursday, November 19, 2015

Vahepeal 17

Ma tahtsin sulle öelda.
Tere.
Ja kui ma selle ära ütlen, siis ei ole ta enam üldse nii eriline. See ei ole enam hirmus. Ega põnev. Nüüd järsku on see igav.
Ma enam ei taha, läheme tagasi?
Ei, ei pea. Kui sa ei taha, siis tõesti võib kõik jääda samaks. Sama on ka hea. Hea on kasutada vahel ka pead. Eriti siis kui sa pead.
Tead?
Sain aru. Saime aru.
Ma ei emmanud sind enne magamajäämist, kallistasin hoopis patja.
Ja paar päeva hiljem tundus su hääl telefonis nii võõras.
Korraks ma polnud kindel, kas see üldse oled sina.
Aga olid.
Sina. Mina. Meie.
Ju sealt see häälemuutus tulebki.
Onju nii?

Sunday, November 15, 2015

VIVA LA FRANCE


Seda nädalavahetust iseloomustab kõikjal sinine, valge ja punane. Solidaarsus avaldus neile, kes Pariisi terrorirünnakus hukkusid ning ka neile, kes ellu jäid. Kogu maailm tahab öelda: me oleme teiega. Sirvin lõustaraamatut ning viskab mullegi ette nupu, mis soovitab mul oma profiilipilti muuta. Aga ma ei tee seda. Mitte, et ma ei tunneks kaassa neile, kes kannatavad. Ma lihtsalt ei suuda panna end seda nuppu vajutama: “Vaata, ma hoolin! Aga tegelikult mind ju ei koti väga… sest minu elu ei mõjutanud see mitte üks põrm”. Jah. Vajutasid nuppu. Sa tunned vajadust näidata kõigile, et sa tunned kaasa, et sa toetad. Aga mis järgmiseks? Millise sammu sa nüüd astud? Jup, nagu ma arvasin. Mitte ühtegi. Varsti tuleb midagi muud ja siis on juba uus filter su profiilil. Väga tore. Ühiskonnateadlik rahvastik.
Probleemile see lahendust ei paku.
Samas jällegi… Mis probleem? Kelle jaoks probleem? Sest olgem ausad, karm tõsiasi: me oleme liiga ebaolulised, et meie jaoks sellistest asjadest ohtu oleks. Meid ei ründa terroristid, sest mitte kedagi ei koti, mida meie teem või arvame. Me ei otsusta midagi. Me sörgime teiste kannul, tagudes oma vabadusega endile vastu rinda. Jajah. Sama vabad kui kõik ülejäänud.
Samal ajal, kui teised oma profiilidel värve muudavad sorteerin mina pataljonis toidupakkide ülejääke kastidesse. Need lähevad toidupangale, et puudust kannatavad pered saaksid süüa. Nende kohta fesaris filtrit ei ole. Prantslased on olulisemad. Ma ei vihja millelegi. Lihtsalt mainisin seda.
Me muudame oma profile ja tunneme kõigile kaasa ja oleme tolerantsed ja võtame ka pagulased kõik vastu ja üleüldse, me lahendame kõik maailma hädad ära. Me oleme head inimesed, sest kõik teevad seda praegu. Aga kas me probleemi ka lahendame? Kas sellele probleemile üldse on lahendust?
Me oleme ususõjas. Usu või ära usu. Ristisõjad jätkuvad, aga pooled on vahetunud. Islam tungib sisse igast poorist. Meid ootab ees kriis, ükskõik mis me teeme. Kriisist väljatulekul kätte jäävad kaardid sõltuvad aga praegustest tegudest. Äkki me ei peaks sõjaajal ikkagist nii lahked olema? Ehk peaksime me vahel ka oma peaga mõtlema, mitte minema selle üldise vooluga kaasa? Ma tean, soda on jube ja tapmine jubedam. Aga kui keegi mind tulistaks, mist e arvate, et ma ei laseks vastu? Kui sina ei jäta mulle valikut…. Nüüd mõelge kõik hästi järele: kas me peaks istuma oma arvuti ees, sini-valge-punaseks võõbatud näoga või äkki läheks sama meigiga tänavale ja nõuaks, et selle eest vastutavad saaks, mida nad väärivad. Ja mida väärib keegi, kes on nõudnud sadu elusid? Mõelge hästi järgi; kui lahked ja sõbralikud te tegelikult olete.
Mõelge enne kui tegutsete. Sest siis saavad ehk teie mõtted ka teoks.
Elagu Prantsusmaa! Elagu vabadus! Elagu võrdsus! Elagu vendlus!

See on minu kaastundeavaldus.

Friday, November 13, 2015

Ütle millal see tabab

See löök näkku
mis  kainestab meeled,
mineviku meene
Minult, sinule.

Minu naer kajab öösse,
Tajudes võnkeid
mida mööda sõidavad
meie unistused.

Ära ohka,
see on minu töö.
Kui öö on muutunud pikaks
ja uni lühikeseks.

Köhid armastusest
kui mina laiskusest
jätan jälle tõusmata.
See vaikne hääl,  kui sa mulle hommikuks liha praed
on minu vaieldamatu lemmik.

Monday, November 9, 2015

Vahepeal 16

Ma ise oma egoismis olen viimased paar nädalat asju üle lugenud. Samas. Äkki on asi lihtsalt mu hetkelises loomekriisis.
Ja selle edastamise viisis
Nendes sõnades, millel puudub tähendus ja sinu,voi mõne teise hinge, isiklik lähedus.
Ma päästan, või vähemalt üritan päästa, valla väravad ilma, et kõnniks ühtegi tänavat. Lennates, elu eest, kaugusest üritan aimata,mis see võiks olla, mis sihukese hetkel saaks aidata.

Sellest samast, mis tuleneb jamast ja... Mu isiksus on lõhestunud, kõhestun, kõnelus tuleneb et kellele ja millest ma kirjutan, kui sõnad lihtsalt tuimalt ritta ja näkku sul virutan. Kas on see kunst või lihtsalt aimatud jääk, nendest ainetest jäänd, mida tegid. Sina mitte mina. Kui kujutlustes ujusid, anusin , palusin põlvili, et kuulaksid mind ja minu juttu, samas ise nii ruttu, ma räägin.... Riietasin sind mõtetes lahti. Ja mu isiksus, too lõhestund, kahestund hing, mõtles et kõik õhetus paisub mu näkku kui vilksatab sinu rind , millel puhata, korrata, puhata tahaks kasvõi sekundiks. Saad aru nüüd? Düüd, proovi, sest minul ei ole seda süüd, mina, nii mis kole, üritavad teised varjata. Tahaks su juukseid harjata, samal ajal kui minionide film käib taustaks ja aknast särab latern kui majaks, mu jutt jääb vajaka.ajata.mina ja sina.ja sain aru küll. Probleem. Aga homsesse paistab see sama öine valgus, kui uue päeva algust on tiksunud kell. Ole hell.

Mu keha täitev kirgede torm ütleb et kõik justkui on norm, Kui andestada endale mu patud ütlen: ideaalne see vorm kunstis mille aluseks sina ja ilma selleta ei oleks mitte keegi mina. Mida ütles see, kelle nime ei tea, su huultelt lugemas juttu, mida vaenus ei peaks. Ma ei tea, kuhu rihin, aga selgelt sihin sinna, kus on hea. Paradiis on olemas mu sees, kui sinna leiaks tee, maru vahva oleks see.

Mõtlen hetkedest kui retkedest sai võetud mul ette just see, kus tähistaevas, puud, vaevu aimata võis kuud ja huuled, mis tol hetkel veel kõike ju ei täitnud olid juhtumis lähedal, kui vaadeldes kahelda ja aheldan end maa külge. Soovimata teha ühtki vale liigutust, kiirustust, ma heidan samasse pikali, kuhu heitis too plikagi. Ja tähed olid tõesti ilusad. Aga mina arvasin, et miski on ilusam veel. See pärast kõrvale vaatasin. Ja peagi, nagu poleks kahelndki ma tundsin. Huuli magusaid, jalust vaid rabas mind. Ma olin joobunud ja mitte ainult joodud veinist. Ma ei loobunud, tahtsin veel, kasvõi ainult veidi. Kuniks kestab hetk. Mul ikka meenub retk....

Palun. Killuke minust. Sulle. Kingituseks.

Friday, November 6, 2015

Meie,
poolikute poeetide,
vahepealne KOHUSTUS
on praktiseerida
pasapoeesiat,.
et teada saaada mis on hea.

Meie,
poolikute poeetide,
alatine kohustus,
on kirjutada.
Sest me ei saa ilma selleta.
See on osa meie olemusest,
millegi pärast.

Kas sa tead, miks sa teed, mida sa teed?

Meie,
poolikute poeetide,
eesmärk on
LUUA
uut
ja huvitavat
ja kunagi ehk maailma
(kasvõi vaid selle ühe)
raputamine.

Poeet.