Reinchardi Kool - Telklaager

Maki uuris maja. Nagu juba öeldud, oli maja väikene, vaevalt pere jaoks ehitatud. Ukse kõrval seisis kaks kuju. Järsku uks avanes ja Kumori astus majast välja suvepäikese kätte.
"Kus..."
Maki ei jõudnud küsimust lõpetada, Kumori tõmbas ta majja sisse ja lõi ukse kinni. Kumori vaatas ukse kõrval olevast aknast välja.
"Meister toob oma õe kohe siia, siit edasi viib ta teid kooli, koos teiste tulevastega valmistuma."
"A.. aga masain aru, et Reinchardi koolis pole tähtis millal sa kooli tuled?"
Kumori naeratas ja noogutas.
"See on tõsi, Tenesewa-san, aga kõige kergem on inimesi just septembris kaotada."
Maki noogutas, tehes näo et ta sai aru mida Kumori rääkis ning istus siis ühte tugitooli. Ta uuris hoolega tuba enda ümber. Raamaturiiulid olid tühjad, kamin läikis puhtusest. See maja nägi välja nagu poleks siin keegi kunagi elanud. Järsku täitus välihoov valgusega ja Kumori kadus varjudesse, jättes Maki üksinda. Kui tüdruk ust avama läks, kuulis ta oma kõrvus sosinat.
"Mu õde ei tohi teada, et sa teda aitad. Sa näed mind esimest korda!"
Charlene'i hääl tundus käskiv. Maki tegi ukse lahti ja astus välja ereda päikesevalguse kätte. Charlene seisis keset hoovi, hoides käest kinni tüdrukul, kes oli täpselt tema nägu. Maki kõhkles hetke, kuid küsis sunnitud tigedusega.
"Mida kuradit te muru peal tallute, kui teie kõrval on täiesti korralik kõnnitee?"
Charlene astus murupealt ära, tirides tüdrukut endaga kaasa.
"Ma vabandan. Minu nimi on Charlene Reinchard ja ma olen Reinchard'i kooli direktor, kuhu sisseastumiseks te kvalifikatseerute."
Maki mühatas, astus tagasi ukse juurde ja küsis.
"Millal me lahkume?"
Charlene naeratas ja haaras Makist kinni ning ütles.
"Kohe."
Makis tekkis jälle see õndsuse tunne ning ta pani silmad kinni, et seda võimalikult kauaks säilitada. Kui ta silmad uuesti avas oli Charlene kadunud ning ta seisis keset telklaagrit, vähemalt selline see paik välja nägi. Eemalt oli kosta lainete loksumist vastu kaljusid. Maki hingas sügavalt sisse ning vajus siis pehmele murule istuma. Tüdruk, kellega Charlene oli tulnud, vaatas üllatunult ringi ning küsis siis Makilt.
"Mis me nüüd tegema peaks?"
Maki naeratas ja viipas enda kõrvale maha.
"Istume ja ootame."
Tüdruk istus vastumeelselt maha, ikka veel ümbrust uurides. Mitte keegi ei paistnud uustulnukatest välja tegevat. Maki pööras ennast näoga tüdruku poole ja küsis.
"Mis su nimi on?"
"Michelle Reinchard. Ja sinu?"
Maki naeratas, pööras pilgu taevasse ja ütles.
"Maki Tenesewa."

Reinchardi Kool - Politsei

Maki ärkas ülesse oma ema hõigete peale. Ta polnud veel oma uue toaga harjunud, kuigi ta siin juba peaaegu terve suve oli elanud. Ta pani ennast ruttu riidesse ja avas ukse, mille taga tema ema oli juba valmis koputama.
"Jah, mis on?"
Maki ema köhatas ja vaatas siis köögi poole.
"Maki, tahad sa mulle midagi rääkida?"
Maki raputas pead ja kõndis kööki. Seal istusid laua taga kaks talle tuttavat inimest, kes ei paistnud teda aga ära tundvat.
"Ma eeldan, et teie olete Maki Tenesewa?"
Maki noogutas ja astus naisele, kes seda talt küsinud oli sammu lähemale. Tema süda hakkas kiiremini lööma, kui ta meenutas mis peaaegu aasta tagasi oli juhtunud, kui ta naisele nii lähedal oli.
"Mina olen Charlene Reinchard, New York'i politseist. Ma paluksin, et te tuleks meiega koos jaoskonda kaasa, meil on teile paar küsimust."
Vahepeal oli Maki ema tuppa astunud ja küsis, pisarad silmis.
"Mida mu tütar tegi?"
Nüüd hakkas rääkima naisega kaasas olnud lühike, mustade juustega, mees.
"Teie tütar ei ole midagi teinud, meil on talle lihtsalt paar küsimust. Ärge teda koju oodake."
Charlene ja ta kaaslane tõusid püsti ning viipasid talle, et ta nende ees väljuks. Maki ainult lehvitas oma emale ja kõndis siis korterist välja. Tänavale jõudnud pööras Maki ümber ja vaatas Charlene'ile vihaselt otsa.
"Mis värk on, Charlene?"
Naine vaatas Makit, silus tema blonde lokke ja ohkas.
"Läheme ennem tänavalt ära."
Päikesekiir langes nende kõigi kolme peale ja Makit tabas ülevoolav õndsuse tunne, sel hetkel arvas ta, et suudab kõike. Kuid siis asendus tänav nende ümber marmorist ruumiga ja päikesekiir kadus koos selle hämmastava tundega. Charlene istus oma laua taha ja ohkas sügavalt, nii sügavalt, et see jäi Maki'le südamesse kripeldama. Mees aga pöördus Maki poole ja lausus oma madalal häälel.
"Mul on rõõm sind jälle näha, Tenesewa-san."
Maki naeratas ja kallistas meest.
"Minul sind kah, Kumori."
Kumorile oli selline tundeavaldus harjumatu, hetkeks ei teadnud ta mida teha, kuida haaras siis tüdrukult tugevalt ümbert kinni ja tõstis ta ülesse. Charlene vaatas seda naeratades ja ütles siis vaikselt.
"Aitab küll, Maki, Kumori!"
Kumori pani tüdruku maha ja kõndis vaikuses Charlene'i kõrvale. Maki kõndis laua ette ja küsis.
"Millega ma selle au ära olen teeninud? Pärast aastast vaikust hakkasin ma juba mõtlema, et see kõik oligi koomauni."
Charlene naeratas, kuid selles naeratuses puudus see säde, mis seal aasta tagasi oli olnud.
"Mu õde tuleb järgmisest kuust siia kooli."
Charlene'i hääl kähises nagu Maki oma oli kähisenud kui ta koomast ärkas.
"Nagu sa tead, on see kool täis ohtusid. Ma palun sind, et sa teda aitaks."
Maki paistis üllatuvat. Miks tema?
"Ma paluks muidu Kumorit, aga ta on siin koolis liiga tuntud. Pealegi on ta ära Euroopas oma lõputööd tegemas."
Maki vaatas Charlene'i, siis Kumorit. Ta ei saanud enam midagi aru ja kukkus istuli, täpselt tema alla ilmus marmorist tool.
"Aga... Ma ei saa aru, ma pidin ju täiesti andetu olema."
Charlene naeratas jällegi ja vastas.
"Tõsi, sul pole mingit annet ja see teebki sinust erilise inimese. Pealegi sa tead kuidas siin koolis asjad käivad."
Maki, kes enam midagi ei mõistnud, üritas vastu vaielda, kuid järgmine hetk oli ta Charlene'i embuses ning jälle paistis nende peale päikesekiir. Marmosrist kabinet kadus ja asendus pisikese maja hooviga. Maki vaatas Charlene'i, kes astus sammu tagasi ja kadus sädeledes päikesekiires.

Vahepala

No tere jälle. Kell on 4.30 öösel ja mul pole midagi targemat teha kui siia kirjutada. Mind on juba paar päeva painanud õudusunenäod... unenäod ja see mida ma pärast neid mõtlen. Miks ma nüüd kõhklen? Nüüd, mil ma nii kaugele juba olen jõudnud. Ma ei taha, no kohe absoluutselt mitte. Aga kahjuks ei saa ma sinna midagi parata. Vaadata teisi magamas oli kah tore. Ma ei taha nende õudukate pärast enam magama kah minna, vot nii jubedad on nad kohe. Ma tahan kellegagi rääkida. Unenäos räägin ma Hiiega, äkki peaks seda praegu kah tegema? Arghhh... See ei meeldi mulle kohe teps mitte.
See pilvede riik, kuhu peitunud ma, jätab mind nüüd üksinda ja kaitseta.Ma vajan abi. Kes saaks mind aidata? Aga muidugi, nagu kõigi minu probleemidega, pöördu iseenda poole. Aga kuidas? Juttudega?
Ah p'sse se kõik.

Vahepala

Tervitused!
Ma olen nüüd oma pikalt reisilt tagasi ja otsustasin ka oma suvepuhkuse lõpetada. Ma üritan nüüd võimalikult palju uusi asju kirjutada... või õigemini olgem ausad, ma olengi päris palju uusi asju kirjutanud.
Mida oodata
Reinchardi kool... II osa
Zeke ja Targoth
Vampiir ja Haldjas
Mida võibolla oodataTšehhi isandad
Loomad
Palju-palju vahepalasid
Paradoks

Aga nüüd sellest mis minu mõtted on vahepeal teinud, või siis õigemini praegu teevad. Igatsen inimesi. Alles jõudsin tagasi ja nemad läksid ära... nii kahju on. Siis nägin õudusunenägu. Ja mõtlen korduvalt ümber oma lepingut. Ei! Ma ei tohi! Vot nii, vastus peab olema ei.
Aga see vist ongi kõik, või nii.
Kõik olete kõige paremad, kõige toredamad, kõige ägedamad.
Kauri

Vampiir ja haldjas

Haldjas jõudis tagasi öisesse südalinna. Linnaväljak oli endiselt rahvast täis, noored ja joodikud lärmamas. Haldjas hakkas ühe joodiku poole kõndima kui järsku William tema ette ilmus.
"Tere jälle, hoor."
Ta haaras haldjast kinni ja tiris ta linnaväljakust eemale, naine ei püüdnudki lahti rabeleda. Kui nad lõpuks ühte kõrvaltänavasse jõudsid ja William ta vastu seina surus, hakkas ta naerma.
"Noh, veri hakkas mõjuma või?"
William urises.
"Räägi mulle rohkem sellest vitust keda sa tappa tahad."
Haldjas naeratas ja lükkas Williami käe eemale.
"Agustine on... ma ei teagi mis ta täpselt on. Octrust'i usklikud liikmed nimetasid teda deemoniks, mõned saatanaks. Meie rassid nimetasid teda mõrvariks. Ta tappis kõiki, olgu ta inimene, haldjas või vampiir. Viissada aastat tagasi viskas meil kõigil lõpuks üle ja me tõstsime relvad tema vastu. Pärast mitme aastast sõda õnnestus meil ta lõpuks tappa, kuid vampiirid maksid selle eest ränka hinda. Pärast seda ei olnud võimalik enam mitte ühelgi vampiiril sündida... peale sinu. Sinu tähtsus meie grupis on seetõttu palju suurem. Sa oled võti uute vampiiride tekkeks."
William pööras haldjale hetkeks selja. Kas selle pärast ei olnudki selles linnas ühtegi teist vampiiri? Ta pööras ennast lõpuks tagasi haldja poole ja ütles.
"Olgu, ma olen nõus selle sinu Octrust'iga. Kust sa liikmeid juurde saad?"
Haldjas astus Williami'le lähemale, paljastades oma kaela.
"Ära sina üldse selle pärast muretse."
William lõi oma hambad uuesti haldjasse, kes vajus lõdvalt tema kätele, tuues välja veel ühe mõnuoige.