Raske on...

See kõik häiris mind. Ma ei suutnud seda enam taluda. Ma lamasin üksinda öösiti oma voodis ja mõtlesin temale. Vahel ma isegi saatsin talle sõnumeid. Kuid enam ei pidanud ma vastu. Ma ei suutnud enam leppida sellega, et ma olin armunud prostituuti. Iga öö, kui ma magama heitsin, nägin ma oma silme ees tema silmi ja kujutasin ette, et just tema on minu kaisus. Vahel harva ta isegi oli seal. Mina ei pidanud selle eest muidugi maksma. Tema armastas mind ka. Aga iga kord, kui teda seal ei olnud oli see minu jaoks talumatu. Kelle juures ta seekord on? Kes teda täna öösel enne magama jäämist suudleb? Kes naudib täna seda, mis peaks olema ainult minu?

Ma oleks tahtnud karjuda, märatseda, lõhkuda. Sellistel hetkedel hoidsin ma kõigest eemale, sest ma teadsin, et ma lõhun midagi ära. Ma jõin klaasi vett ja viskasin klaasi pärast seda vastu seina puruks. Ma istusin oma voodi ääre peal ja nutsin. Kurat. Raske oli ilma temata olla, kuid veel raskem oleks, kui teda üldse ei oleks. Vähemalt ma teadsin, et mind armastatakse. Vähemalt oli keegi, kes mu enda kaissu võtab ja mind lohutab, kui mul seda vaja on. Vähemalt on mul keegi.

Mõnel ei ole sedagi. Mõni lamab öösel kell kolm ka veel ärkvel ja unistab vaid sellest, et tal keegi kaisus oleks. Teda täidab teistmoodi igatsus. Mind see igatsus ei täida. Mind ei täida määramatu igatsus, mis võib jääda igaveseks. Ma tean, et tema tuleb tagasi.

Raske on armastada prostituuti, aga vähemalt on see armastus.

Kui ma lähen õhtuti üksinda välja ja keegi mulle külge lööb, siis ma ütlen neile, et mul on keegi, hoolimata sellest, et see keegi on parasjagu kellegi teise embuses. Mul ju ometigi on ta olemas! Parem kui minna iga õhtu välja ja lasta ühel mõttetul flirdil järgneda teisele. Parem kui lasta ühel naisel end suudelda ja siis ta unustada. Mina mäletan enda oma igavesti.

Kui ma hommikul tööle lähen ei suuda ma endast mööduvate meeste kohta mitte mõelda, ega nemad minu tüdruksõbraga maganud ei ole. Ma kahtlustan kõiki, kuid ei süüdista kedagi.

Raske on armastada prostituuti. See ajab lausa hulluks. Jah, ma armastan teda ja ta ajab mind lihtsalt hulluks.

Kauge ja lähedal

Auto mootor juba nurrub, kui viimased kaks uksest välja astuvad, mõlemil käes kilekotid õlledega ja näole kivistunud debiilsed irved.
"Vot nüüd võib roadtrip alata," ütleb üks neist autojuhile kui nad sisse istuvad ja esimesed õlled lahti teevad.
"Kuhu me üldse sõidame?" küsib autot juhtiv tütarlaps. Poisid tagapingis vaatavad üksteisele otsa ja kehitavad õlgu.
"Hakka lihtsalt sõitma ja vaatame, kuhu kütusepaak meid välja veab," ütleb üks poistest, tõmbab taskust välja paki suitsu, pakub neid ka oma kõrvalistujale ja mõlemad viskavad jalad üles ja vajuvad sügavale tooli.
"This is the life," pomiseb üks poistest vaikselt ja rüüpab oma õlut.

Auto peatub kusagil. Väljas on pime. Ühtki teist autot selle tee peal pole.
"Kus me oleme?" küsib üks tagapingi poistest.
"Mul pole õrna aimugi," vastavad kõik ülejäänud autos viibijad.
"Nojah, mis seal ikka," kehitab küsimuse esitanud poiss õlgu, "Kusepaus!"
Inimesed astusid autost välja, sirutasid jalgu, venitasid ennast, süüdati sigarette, käidi põõsastes.
"Ou! Ma tean kus me nüüd oleme!" hõikas üks poiss kuselt tagasi tulles. Tal oli midagi käes. See oli maastikukaitseala tähistav silt. Uhkelt lehivatas ta seda teiste ees, et ka teised saaks teada, kus nad parasjagu on. Siis pakiti silt ilusti pagasiruumi ja sõideti edasi.

"Kütus hakkab otsa lõppema," ütles tütarlaps roolist.
"Mida?" hõikavad mõlemad poisid taga. Nende õlled hakkavad samuti lõppema.
"Ma ütlesin, et kütus hakkab otsa lõppema!"
"Noh, võtame siis suuna tagasi kodu poole," ütleb üks. Teine noogutab. Avatakse eelviimased õlled ja lüüakse kokku.

Auto pargitakse ühiselamu parklasse ja noored astuvad välja.
"Mis siis nüüd?" küsib üks neist ohates ja seljaga vastu autot toetades. Ta on väsinud. Ta tahaks koju minna. Ta tahaks magada. Ta tahaks kedagi kallist oma kaissu võtta.
"Mul on üleval üks viski," ütleb keegi teine ja muigab.
"Asi on otsustatud!" hõikab esimene poiss jälle ja nad kõik kõnnivad ühiselamu uksest sisse, et klaasike viskit juua. Pidu ei lõppe. Ei iial. Vähemalt mitte seni, kuniks nad veel elus on.

Mõistmine

Istudes veiniklaasiga diivanil, kuulates head muusikat. Väljas on pime, on pime olnud juba tunde. Vaikselt arutleb aju, kas peaks kuhugi välja liikuma, üritades oma arutelu ajal viia läbi dialoogi koos jalalihastega.
Ma rüüpan veini ja mu näol mingi totakas naeratus. Ma üritan olla tõsine, kuid ikka tõusevad suunurgad üles. No kurat võtaks, mis see olgu siis?
Ma üritan ja üritan, aga tõsiseks ei saa jäädud. Ma võtan veel lonksu veini ja järsku tabab mind mõistmine, nagu oleks keegi mulle telliskiviga otsaette visanud.

Ma olen armunud!

Kuidas see veel juhtus? Ma ei mõista. Minuga lihtsalt ei juhtu selliseid asju. Ja nüüd siis järsku niimoodi tühjast kohast? Aga kellesse? Oleks keegi mind parasjagu näinud, oleks ta vist võinud arvata, et mu pea plahvatab kohe, sest ma olin ikka Väga sügavalt mõttesse vajunud (jah, väga: suure v-ga).
Ja siis tabas mind teine telliskivi. Ma mõistsin jälle. Ma oleks selle avastuse peale peaaegu ümber kukkunud.

Ma olin armunud õhtusse. Ma olin armunud sellesse veini, mida ma jõin. Ma olin armunud nendesse tutvustesse, mis mind öistel tänavatel ootasid. Ma olin armunud sellesse raamatusse, mille ma olin just läbi lugenud ja mis nüüd minu ees kohvilaual lebas. Ma olin armunud sellesse vestlusesse, mis ma oma sõbrannaga päeval olin pidanud. Ma olin armunud paljudesse asjadesse, kuid mitte kellessegi.

Nii mõnigi oleks mulle vist kaasa tundnud, kuid ma ise olin ülimalt õnnelik. Palju kindlam oli olla armunud veini, kui olla armunud mõnda inimesse, kes ei pruugi homme sinu jaoks isegi siin olla. Veiniga olin ma kindel. Tema on siin lõpuni.

Ma olen armunud. Kellesse sina armunud oled?

Õnn sind siin kohata

Üks meeldiv jalutuskäik linnapeal on alati tore. Olgu see siis tehtud üksi või kaksi või lausa kümnekesi. Lihtsalt suurepärane tunne on hingata sisse seda sigaretisuitsu ja vingugaasi segust värsket õhku. Eriti toredaks muutuvad need jalutuskäigud siis, kui teepeale jääb mõni baar või pubi ja otsustatakse seal ehk mõned minutid jalgu puhata.

Sekunditest saavad minutid, minutitest tunnid ja õlu ei lõppe. Kui klaasid saavad tühjaks, tuuakse uued. See on peamine, et joogid ei lõppeks.

"Aga sõbrad, liigume!"

"Kuhu?"
"Kurat seda teab!"

Ja jälle pakitakse oma asjad kokku, tõmmatakse selga viis kihti riideid ning astutakse jälle tänavale. Kõnnitakse mõned sammud, kuid juba on jalad väsinud ja kurk kuivab. Ei ole midagi, tuleb järelikult järgmises baaris natukene puhata!

Istutakse jälle laua taha. Keegi tõuseb püsti.

"See ring on minu kulul sõbrad."

"Kuule, mis su nimi üldse on?"
"On see oluline?"
"Egas vist."

Uued joogid saabuvad lauda. Kõik räägivad läbisegi, keegi ei kuula otseselt kedagi.

Noormehed otsivad neidusid ja neiud noormehi. Keegi ei taha öösel üksinda magada. Kusagil seina peal mängivad kõlarid vaikselt muusikat. Ivo Linna justkui sosistaks kõigi meeste nimel tüdrukutele kõrva:

"Olen halb või olen hea

kohut mõistma sa ei pea

võtku homme mind või saatan

täna sõpra vajan ma

Maha jäänud eilne päev

homsed kellad veel ei löö

kurb on siis kui üksi jään

aita mööda saata öö"

Kuidagi koondusid nüüd inimesed kõik ühe laua taha. Kõigi silmad olid tarbitud alkoholist udused. Vahel mõtles keegi, et peaks edasi liikuma, kuid siis lõi kohe kõigi põlvi valu ja kätte kramp. Hoiti kindlalt kinni oma klaasidest, millel ei lastud kunagi õieti tühjakski minna, enne kui uued juba toodi.

Keegi tõstis klaasi ja hõikas välja ka toosti. Joodi kõige terviseks, mis üldse pähe tuli.

"Uute tutvuste!"

"Suurepärase õhtu!"
"Ilusate naiste!"
"Kuumade meeste!"
"Selle tooli, mis just maha kukkuks, terviseks!"

Õlle järgnes õllele, kokteil kokteilile. Mõni noormees võttis julguse kokku ja pani oma käe neiu põlvele. Ükski neiu, kelle põlvele mõne noormehe käsi langes, ei esitanud protesti. Nii pidigi minema. See kõik oli plaanitud.

"Oh, see on nii hea lugu!" hõikas keegi ja vaikselt tekkima hakanud paarid liikusid tantsuplatsile.

Tantsiti nii, et higi lahmas aga ära ka ei väsitud. Ei lastud endil väsida. Vaid vahel käidi ja joodi paar lonksu juurde.

Õhtu liikus edasi ja mingi hetk leiti ka tee tagasi lauda. Tekkinud paarid liibusid nüüd kõik istudes oma kaaslastele lähemale. Üks hetk aga kuulutatakse, et asutus, kus viibitakse pannakse kinni. See on aeg, mil tuleb koju minna. Võetakse tee peale veel viimased õlled kaasa ja minnakse. Kindlal sammul, kuigi natukene kõikuvalt. Liigutakse üle silla, seal tehakse veel paus. Vaadatakse, kuidas udu jõe kohal ennast vaikselt lahti rullib. Öö on ilus. Õhk on lõpuks värske. Keegi seltskonnast süütab ühe suitsu.

Siinkohal jätavad kõik omavahel hüvasti, vannutakse, et järgmine kord tehakse seda kõike uuesti ja soovitakse siis head ööd. Ja siis liiguvad eraldi ära tekkinud paarid.

"Noh, siin ma elan," ütleb tütarlaps. Noormees noogutab ja embab tüdrukut.
"Oli tore sinuga tutvuda."
"Sinuga ka," sosistab tüdruku vastu.

Lastakse üksteisest lahti ja vaadatakse silma. Ootamatult nihkuvad mõlemad osapooled üksteisele lähemale ja suudeldakse. Ainult korraks, mitte pikalt. Hästi põgus suudlus, mis siiski toob head unenäod. Tüdruk läheb ära koju ja noormees suundub kodu poole.

Eeldaks, et ta on õnnelik, kuid miskipärast ta pole. Ta on üksik ja kurb. See õhtu, see oli vaid selleks, et matta mälestusi. Ja see õnnestus. Silmapiiril on näha, et päike hakkab tõusma. On alanud uus päev. Kõik läheb kordusesse.

Kaks

Muru oli roheline. Taevas oli sinine. Puude otsas olid lehed. Asfalt, millel inimesed kõndisid, oli kuiv.

Inimesi oli palju, sellest võis järeldada, et tegemist on linnaga. Kusagil eemal lasi keegi autoga signaali. Keegi ei teinud sellest välja. Kõik jätkasid oma tavapärastel radadel.

Üks kass ronis mööda plankaeda. Ta astus hästi ettevaatlikult, üks jalg teise ette, et mitte maha kukkuda. Ta jõudis õunapuuni, hüppas selle otsa ja ronis sealt edasi. Ta kadus õunapuu rohelusse. Hoovis, kus õunapuu kasvas, sättis üks noormees parajasti grilli üles. Ta ootas külalisi.

Aed, kus ta seda tegi oli pisike ja enamjaolt püsisid kõik õunapuude ja pirnipuude varjus. Päikest maapinnani väga palju ei jõudnud. Aga väga vahet ei olnud, sest päike oli niikuinii juba loojumas ja nad pidid pimedas istuma, välja arvatud muidugi grillist tulev hõõguvate süte valgus.

Kass hüppas õunapuu otsast alla, otse äsja uksest välja astunud tüdruku õlgadele. Tüdruk võpatas korraks, naeratas ja tõstis kassi alla, suudeldes veel enne korraks tema turja. Tüdrukul olid ühes käes taldrikud ja lihapakid. Ta läks poisi juurde, võttis tal seljatagant ümbert kinni ja suudles tema põske.

"Hei, kallis," ütles tüdruk poisile ja istus tema kõrvale. Poiss noogutas ja süütas lõkke.

Kostus uksekell. Poiss tõusis püsti, naeratas tüdrukule enda kõrval ja läks ust lahti tegema. Tüdruk pani aga esimesed lihad grillile.

Läks mööda kümme, kakskümmend, kolmkümmend minutit. Poiss ei olnud veel tagasi tulnud. Tüdruk tõusis püsti ja läks tuppa.

"Kallis? Kus te jääte?" hõikas ta majja. Keegi ei vastanud. Ta kõndis läbi köögi esikusse, kust ta leidis poisi tooli peal istumas, pea käte vahel.

"Mis juhtus?"

Poiss tõstis pea, raputas seda ja vastas:
"Ah, ei midagi. Tule, lähme tagasi."

"Kes ukse taga oli?"

"Eee, ah, noh, mingid Jehoova tunnistajad. Lähme nüüd."

Nad hakkasid juba jälle välja minema, kui keegi uksele koputas. Tüdruk pööras ümber ja läks otsejoones ukse juurde.

"Tead, ma ikka ei saanud ilma, et- Oih!" hakkas ukse taga olev tüdruk rääkima, kui talle uks lahti tehti,

"Eee. Vabandust!" ütles ta, keeras ringi ja tormas minema.

Tüdruk jäi uksele üllatunult seisma. Ta vaatas kiirelt kaugenevale tütarlapsele järgi ja vaatas siis poissi, kes oli tema kõrvale tagasi tulnud, talt ümbert kinni võttis ja ukse kinni pani.

"Tule, läheme välja," sosistas poiss talle vaikselt kõrva. Tüdruk ei vastanud vaid lasi ennast lihtsalt vedada.

Varsti saabusid ka ülejäänud külalised. Nad istusid kõik lõkke ümber, rääkisid juttu. Keegi oli isegi kitarri kaasa võtnud. Kõik nautisid ennast. Ainult peoperenaine oli natukene nukker. Kui talt küsiti, kas kõik on korras, vastas ta noogutuse ja teeseldud naeratusega.

"Ma olen lihtsalt väsinud," ütles ta lõpuks, vabandas teiste ees ja läks ära tuppa. See ei takistanud peol edasi minemast. Inimesed jõid ja sõid ja lõpuks küsis keegi peoperemehelt kus vein on.
"Ai, kurat! Selle unustasin täitsa ära!" hõikas ta lõbusalt, vabandas ja kõndis poe poole.

Poe ees istus poiss oma veinipudeliga pingile ja võttis taskust suitsu. Ta ohkas ja vaatas eemale pimedusse. Tüdruk, see sama, kes enne oli ukse taga käinud, tuli ja istus tema kõrvale.
"Sul on nüüd tüdruksõber?"
"Sa siis ei teadnudki või?"
Nad istusid vaikuses. Poiss pakkus tüdrukule sigareti.
"Mis sind siis täna siia tõi?" küsis poiss, puhudes suitsu välja.
Tüdruk kehitas vaid õlgu.
"Miks sina siin oled?" küsis ta poisi käest vastu.
Poiss kehitas õlgu. Nad tegid oma suitsud lõpuni, poiss tõusis püsti ja ütles, et ta peaks tagasi peole minema.
Poiss hakkas ära minema, tüdruk haaras temast kinni ja suudles teda.
"Mis see oli?" küsis poiss, ta ei julgenud veel silmi avada. Osa temast tahtis, et see hetk edasi kestaks.
"Viimane," vastas tüdruk, suudles korra veel poissi ja kõndis siis kiirel ja kindlal sammul teises suunas minema.

Poiss seisis ja vaatas. Ta kõhkles. Kas ta peaks järgi minema?
Pidu ei lasknud end sellest segada ja kestis hommikuni.

Sinine vaikus

Tuba, mida valgustas ainult värelev arvutiekraan. Toas ei olnud mitte kedagi, kuid laual oli kohvitass, mis veel auras, täites toa mõnusa kohvi lõhnaga. Kuid selles toas oli veel mingi lõhn. See lõhn oli kergelt metalne, iiveldama ajav. See lõhn tuli magamistoa ja köögi vahelisest ukseavast.

Seal ukseavas lamas keegi. Ta keha oli täiesti lõtv. Tema pea toetus uksepiidale. Piidalt voolas alla, nii kööki kui ka magamistuppa, punane nire. Moodustus üks suur lomp. See oli veri. Täiesti tavaline, punane inimveri, mis valgus välja maaslamaja peahaavast. Ikka juhtub.

Surnuaial oli vaid üks värske haud. Sellel ei olnud lilli. Sellel ei põlenud küünlaid. Tundus, nagu ei oleks see haud ega seal puhkav inimene mitte kedagi huvitanud. Väljas paistis päike. Mitte kedagi ei tulnud. Päike loojus. Ikka ei tulnud kedagi. Ja päike tõusis jälle. Kõik oli sama. Haua juurde ei tulnud kedagi.

Kusagil linnas, kusagil korteris, istusid kaks noorukit, poiss ja tüdruk, laua taga. Laual põlesid küünlad. Tüdruk kadus korraks kööki ja tuli sealt tagasi koos kartulisalatiga. Mõlemad tõstsid endale süüa. Nad sõid. Kaetud oli ka kolmas taldrik. Ta oli oodatud, kuid ta ei tulnud. Ta ei tulnud enam kunagi. Ta jättis need kaks maha.

Poiss valas pitsidesse viina. Vaikuses tõstsid mõlemad oma pitsid, noogutasid ja jõid. Ja niimoodi tegutsesid nad salatisöömise kõrvalt päris mitu korda. Lõpuks olid nad parajalt purjus. Nad ei rääkinud midagi. Nad olid kurvad, nukrad ja vaiksed.

Jälle seesama nukker üksik haud, mis ei olnud enam nii värske. Möödas oli nädalaid. Endiselt ei olnud keegi veel selle ääres käinud. Endiselt ei olnud seal ühtegi lille ega põlenud ühtegi küünalt. Jäi mulje, nagu keegi poleks kadunust hoolinudki.

Keegi kõndis mööda teed, mööda kabelist, suunaga haua poole. See oli surnuaia hooldaja.

Tüdruk istus oma sülearvutis ja vaatas vanu pilte. Ta mõtles, kuidas on küll naljakas, et arvutid on asendanud ajalehed, ajakirjad, raamatud ja pildialbumid. Kõik oli ühes kohas koos. Ta ei mõelnud nende peale, kes olid piltidel. Ta ei suutnud. Ta kartis, et ta hakkab nutma. Aga ta ei tohtinud nutma hakata. Ta on tundetu. Ta on tundetu. Ta on tundetu.

Keegi keeras võtit ja korteriuks avanes. Endiselt valgustas seda tuba vaid värelev arvutiekraan. See oli siin nädalaid töötanud. Keegi astus korterisse, ohkas ja sulges arvuti ning süütas lambid. Tema järel tuli veel keegi. Koos pakkisid nad vaikuses asju kokku. Neil olid kolm kasti: "Rämps" ; "Alles hoida" ja "Erilised".

Nemad otsustasid praegu kellegi teise elu väärtuse üle. Mõlemad nutsid.

Poiss istus üksinda köögis. Tema ees laual oli pudel viina, mis oli pooleldi juba tühjaks joodud. Pitsi oli äsja juurde kallatud. Viinapudeli kõrval oli mobiiltelefon. Ta kummutas viinapitsi põhjani ja helistas. Ta igatses.

Haud, vaikne ja üksik. Viimne puhkuspaik ühele inimesele. Huvitav, kas see on talle parem puhkus, kui ta üksi puhkab?

Keegi tuli mööda rada. See oli tüdruk. Ta seisis haua ees. Tema käes oli lill. Sinine. Kurva välimusega. See oli rukkilill. Ta asetas selle tasakesi hauale ja istus pingile, mis oli haua vastas. Ta ei nutnud. Ta ei tohtinud nutta. Ta ei tundnud mitte midagi surnu vastu. Ta süütas haual küünla.

Poiss ja tüdruk istusid diivani peal ja vaatasid filmi. Mõlemad olid kuidagi rahutud. Poiss üritas end kokku võtta, nihkus tüdrukule lähemale ja pani oma käe ümber tema. Tüdruk lükkas poisi eemale. Ta raputas pead. Poiss üritas uuesti, kuid jälle lükkas tüdruk ta eemale.

"Mis sul on?" küsis poiss. Tüdruk raputas pead, tõusis püsti ja läks minema.

Nüüd ei olnud haud enam üksi. Keegi käis siin pea iga päev. Mõnikord oli see tüdruk, kes lihtsalt istus vaikuses ja vaatas kuidas küünlad haual põlevad. Vahel käis siin poiss, jättes hauale vahel ka pitsi viina, küsides nõu. Ta ei saanud üksinda päris hästi hakkama. Ta ei teadnud veel piisavalt.

Poiss ja tüdruk olid oma korteris. Tüdruk pani oma pakitud kohvrid ukse kõrvale ja pööras poisi poole. Poiss ei öelnud midagi. Ta oli kurb. Ta oli juba kõik öelnud, mida öelda andis. Ta üritas tüdrukut kallistada. Tüdruk ei lasknud. Ta võttis oma kotid ja kõndis uksest välja. Tal oli vaja üksi olla. Ta ei saanud olla koos.

Tüdruk istus jälle haua ääres. Ta oli süüdanud ühe küünla. Ta istus vaikuses. Pingi kõrval lebasid tema kotid. Kogu tema elu oli temaga siin kaasas. Tüdrukul oli raske hingata. Ta haaras kinni oma kaelakeest. Selle oli tema talle kinkinud, see, kes nüüd mullas lamas. Ta oli selle kinkinud talle juba kunagi ammu. Jõuludeks. See oli see hetk, mil tüdruk temasse ära armus. See oli see hetk, mil tüdruk sai teada, et sellel, kes nüüd siin lamab, olid tema vastu tunded. Aga kumbki ei võtnud midagi selle suhtes ette. Tüdruk hakkas nutma. Lõpuks lasi ta oma pisarad välja. Ta ei olnud tegelikult tundetu.

Viimane küünal põles lõpuni. Enam ei olnud siin kedagi. Haud oli üksi. Lilled temal närtsisid. Küünlad kustusid. Keegi ei tulnud, et neid uuesti süüdata, keegi ei tulnud, et panna uusi lilli. Möödusid nädalad. Kõik olid lõpuks hüvasti jätnud. Ühe puu otsas hakkas lind laulma.