Vabaduse Turg, veider nimi kohale, kas pole. Otsene järeldus nimetusest ütleks, et seal kaubeldakse vabadusega. Orjaturg äkki? Ei-ei-ei... Orjaturuks seda kohta küll nimetada ei saanud, kuigi ega seal inimestel just väga palju rohkem vabadust polnud. See oli sõjaväelaste treeningväljak, kuhu toodi õppusi vaatama kõik tulevased soldatid. Kui nad sealt minema saadeti anti neile veel viimane võimalus lahkuda, kuid seda ränga hinnaga. Kõik kes tahtsid lahkuda, pidid lahkuma ka riigist.
Vabaduse Turg oli seisnud aastasadu linnakeskel, ümbritsetuna tumeda metall-aiaga. Kui linna oli haaranud mäss, siis see väljak püsis kindla kaljuna valitseja kõrval, kaitses teda ja sülitades lihtrahva sekka ennast aastaid tallunud sõdurid, et nad teeksid seda, milleks neid õpetati.
Just Vabaduse Turu ja selle vankumatute asunike pärast polnudki siin veel riigipööret toimunud, erinevalt teistest riikidest ja isegi sama riigi paljudest linnadest. Monarhia ei olnud armastatud valitsemisvorm. Demokraatia oli see mille poole püüeldi.
Kuid siiski kulus ligi viiskümmend aastat, et linnarahvas hakkaks taas oma monarhi pooldama, et linnarahvas näeks, kuidas demokraatia samamoodi, või ehk isegi hullemini, üksikisiku vabaduse endale allutab, selle aheldab ja oma Seaduste külge ankrusse heidab. Inimese vabadus ei tähendanud mitte kellelegi midagi, hoolimata sellest, kas sa asusid Vabaduse Turul või Utoopia Rahvavabariigis.
Valitsus, hoolimata sellest kuidas seda nimetada, on siiski valitsus ja mida efektiivsem on valitsus, seda karmimad on reeglid, seda väiksem on vabadus. Üksik monarh oma sõjaväega ei suuda hoida kinni kogu rahvuse ahelaid, aga mitmesaja pealine Riigikogu, sõjaväe ja meediaga, hoiab inimest kinni nagu koera.
Üksikisik ei loe, sest üldsus töötab paremini, kiiremini, tugevamalt. Tee katset, ürita olla midagi muud kui Meie, vaata kaua sa elus püsid. Aga kui iga indiviid leiab oma vabaduse? Masin laguneb, Vabaduse Turu müürid lagunevad, riigipea langeb individualismi ees. Riik laguneb. Maailm laguneb, järgi ei jää midagi.
Nii et kas on ikka nõnda hea ajada taga oma üksikisiku õigust? Kas ei ole mõtekam suruda oma silm kinni ja teha mida käsib Elu? Terve maailm hävineks, kui poleks Meid ja Seadusi, mis hoiavad Meid koos. Sina ei ole väärt mitte midagi selles maailmas. Meie oleme, meie jääme, meie olemegi tulevik. Meist tõuseb ülimriik ja meie valitsejaid kantakse õlgadel, neile ehitatakse ausambaid.
Oled sa indiviid?
No comments:
Post a Comment