Lubadus

Ma lubasin, et ma ei kirjuta sulle luuletust
sest sarkasmi noodist siirast vastust kunagi ei saa.
Ometigi, näed, ei suutnud end tagasi hoida
ja nüüd sõrmed kirjutavad reale järgi rea.

Nüüd on sul päris oma luule,
mida lugeda võid, ka valjult, kui leidub keegi, kes kuuleb.
Ja minu hääl su kõrvus kajab.
Ta sinus uusi noote rajab.

Kui kandlemängus ererohelised keeled,
mu luule täidab õhtuks sinu meeled
ja korraks saab ühest mõistusest kaks
ja sõnatusest on õhk nii paks,
et meeletuses kaotad ära oma viimasedki meeled.
Ootad hetke, hingad rahulikult, neelad.
Vaatad veelkord, mõistatad ja keelad
iseennast, kordki oma elus.
Oi, ma tean, et selles keelus
on raske üldse midagi tajuda.
Eks keelame me kõik vahest oma ajuga
südamel rääkida, mis tahab.
Egas mõttedki ei ole nõnda pahad...

Ei. Just nüüd peangi ennast keelama
ja alla neelama
korrakski enese au,
sest ma ju lubasin,
et ma ei kirjuta sulle luuletust.

Meie isiklikus rannas on päikesest küpsetatud liiv. Seal liival lamad, tassis kookosepiim. Jood ja mõtled, et jõle hea, et oled siin. Ja mitte kusagil mujal. Sest mujale meie Jumal ei jõudnud. Ta on koos meiega ja kõneleb läbi merelainete sosina. Kohiseb ja nohiseb, ootab koos meiega neid tosinaid päevi, mis me üksteisega veetnud. Sa tõused liivalt, jooksed merre ja su veetlus võtab mu jalad nõrgaks. Selle pärast ma ei tulegi ujuma. Sest sind vaadata on palju põnevam. Sa heidad end laintesse, meie Jumala meelevalda, tema on ehk ainus, kes maldab sind minu moodi veel loopida.

Kusagil eemal, keset mühavaid laineid, laulab Hiiumaa kaugest armastusest. Mina noogutan vaid nende sõnadega kaasa, et sa haiget ei saaks ning kaugel poleks ka.

Tuled veest, tilgud soola ja vett, kui sa minu kohale kummardud. Vaatad mulle silma ja naeratad. Su naeratusest kumab läbi teadmine, mille järgi mõlemad praegu januneme. Siis keerad end ringi ja võtad lonksu kookosepiimast. Ma muigan sulle selle peale. Sa muigad muhedalt vastu. Hea on, et meie vahel sõnu pole vaja. Muidu jääks neist vajaka. Keeruline oleks ka. Sest tundeid ei saa ju tõlkida. Vähemalt mitte neid tundeid, mis vaikusest on sündinud. Tõusen püsti ja lähen, mööda seda rada, mida ma olen vähemalt korra varemgi kõndinud. Sa vaatad mulle järgi. Natukene nukralt, kuid mitte liiga. Nagu öeldud: natukene. Süütan sigareti ja see patukene, meie vahel, kaob koos suitsuga ära.
Ma ei pannud tähele, et sa olid kaasa tulnud. Võtsid minu sõrmede vahelt sigareti, tõmbad ja siis suitsu välja puhud. Vaatan sulle korra otsa, enne kui sul ümbert kinni võtan. Hoian, tugevalt. Tunned end mugavalt. Lased end lõdvaks. Kaotad täielikult teadvuse, minu juures ju võib. Toetan sind. Tõstan. Su jalad ei puuduta enam maad. Oled mu süles. Ja ma tassin su tagasi päikese poolt küpsetatud liivale. Ära muretse, see ei olnud, ega saagi olema, mu viimane.

Sa tead, et ma tulin sinu ellu, et jääda
sest olgem ausad, ega mul kiiret kuhugi minna
polegi, kui sinu õlg vajab kindlat pinda
ja minu pea lihtsalt magamispinda.

Sa tead, et olen siin jäädavalt
kadumata, kuid siiski piisavalt kaugel.

Mina olengi sinu võimalus põgeneda,
kui oled väsinud ja iseennast põletada
enam ei jaksa.

Oma enda valust kinni maksan
need võlad,
mida kanda võtsid sinu õlad
elult eneselt.

Aga kas me oleme ainult unenägu?
Või oleme meie päriselu?
Ah, suva sellega, sest järjekordselt on melu
meie ümber tekkinud.
Nüüd pidu järgneb peole
kui kinnisilmi joome
Rieslingut, mille maitse
tekitab tunde paikse.

Punasest märkmikust alguse saavad mõtted,
millel kasutatud võtted
juba ammu enne seda
kui tulid teod.

Mis seal ikka.
Meile jäävad meie enda peod
täis unistusi.

Ambivalentsuse kehastus
kui koidu ehast mus
sündis uus sõna
mille kõla
polnud nagu kõigil nendel teistel.

Kehastus ka sõna
ei olnud tal sõrad
ei silmi ja käsi
kuid ometigi tundus ta väsind'

Nüüd ta lihtsalt tsillib,
tema ümber pillid
mängivad hea maitsega muusikat.

Mingi vend on nurgas ja painutab oma mõistusega lusikat.

Nüüd ongi sõnal keha
ja midagi teha
sina enam ei saa
pead tema kujuga leppima.

Kõrvaltoast voolab sõnade sekka lõhna
Tõmbad ninaga sisse, ohkad ja siis õhkad
"ma tulen ka"
Ning istudki koos teistega.

Sinu ambivalentsus küll kehastus,
kuid tegelikult ta olemus
on ikka veel su sees
nagu oleksid kaelani vees

Sa tiksud näilises õnnes
kui tegelikult põues
tunned sa hoopis midagi muud.
Sa ei puuduta,
vaid suudled iseenda suud.

Ma tahaksin olla Tammepuu

Ma tahaksin olla see tammepuu,
sirutada oma latva kuu
poole. Öelda tähtedele "Tere!"
Saada osaks kogu sellest taevasest perest.

Vaadelda ka teiselt poolt pilvi
meie endi elu just nagu filmi.
Ma tahaks saada ometigi aru,
kuhu ja kellele me kõik suuname oma jõuvaru.

Inimesed istuksid minu all
ja saaksid varju, kui hall
on taevas ja vihma kallab,
minu võrestik teid ikka varjab.

Ja suvel, kui paistab päikene
tuleks üks hästi väikene
laps ja küsiks
"Kas inimene on aeg?"
Ja mina ei vastaks,
kuid minu vastas
seistes saaksid ikka vastuseid.

Ma tahaksin olla tammepuu
ja öelda "Tere" vanal sõbral Täiskuul,
sel ajal kui sina ei maga
saaksid tulla mu juurde, kui vaja
ja kallistada mind,
kui igastus täidab sind.

Kuule, Lootusetu Eksleja
ära enam kekuta
oma segadusega,
sest minul leidubki sulle lahendus.

Väike vaheldus
eemal sinu enda teadvusest.
Ei, ma ei räägi peatusest
diileri juures.

Ma räägin sellest,
et sa lased oma mõttel minna.
Ma räägin, sest et
muidu võid sina ju ära minna.

See ei ole mingi meditatsioon
või prokrastinatsioon
see on puhas
ja aus
Mähis.

Kuule, Lootusetu Rändaja,
tule koos minuga mängima.
Küll sa siis näed,
et meie endi käed
loovadki meie elu.

Nüüd lasin lahti.
Ma ei saanud isegi mahti
vaadata, et mis hetkel.
Ma ei kõhkle,
kui ehk vähe,
kui õhtul
meie kahe
käed ümber üksteise põimuvad,
hinged vabanevad ja lõimuvad.

Kuule, Lootusetu Eksleja
nüüd ongi meie aeg.
Päästa valla pael
ja oledki läinud.

Kuule, Lootusetu,
olles loodusetu
ei saagi sa minema.
Tule minuga.
Ma olen sinu teejuht ja sina minu trip master.
Kaome kuniks maailmaga
tehtud on rahu.
Ei, ma ei palu
sind. Ma lihtsalt ütlen.

Rändav Eksleja
Ekslev Rändaja
Sa tead, et sa pole üksi oma hädaga.