Kirjuta...

Tunne on nagu tahaks kõik ise kinni vajuda. Silmad, pea, kõht, mõistus, süda. Kõik vajub, aeglaselt, tekitades piinu. Ärkvelolek on piin, sest maailm surub kõigi oma kohustustega peale. Magamine on piin, sest unenäos meenuvad asjad mida sa pidid tegema, valikud mis sa pidid tegema. Unedes näed sa ka tuleviku ja see painab. See ei ole tore. Tahaks ehitada ühe kõrge mudavalli kõige selle vastu kaitseks. Mudavalli, sest siis on lihtsam seda tahtmise korral lõhkuda. Maailmast võib ennast sulgeda aga mitte kauaks.
Just nagu paneks ukse kinni. Klõpsatus ja keerad võtit, et see ka lukku panna. Aga lukk ei keera. Lukuga on midagi katki. "Miks sa kinni ei lähe? Miks sa kinni ei lähe? MIKS SA KINNI EI LÄHE?!"
Tuleb abiline, kaaslane, ja keerab õrnalt lukku. Klõps. Nüüd on lukk kinni ja sealt ei saa enam miski kallale tungida. Kuniks need asjad seal sees avastavad uksepraod.
Justkui uksepragudest jooksevad minu peast mõtted sisse-välja, sisse-välja. See ei ole tore. Raske on keskenduda ühele hetkele, kuigi nii väga tahaks.
"Appi! Rünnatakse!"
Mudavall mureneb, nõrgeneb, pillutab endast tükke ja plahvatab.
Sa oled paljastatud maailmale, täpselt nii nagu sa peakski olema. Milleks peita? Sa pead olema rahul sellega mis toimub järelikult sa pead rahul olema ilma müürideta.
Hah. Plahvatusi toimub elus palju. Mitut Sina kogenud oled?
Metafüüsika on tähtsam kui füüsika, sest see sätib selle kus sa asud.
Ära istu minu peale ja mina ei istu sinu peale.

Hehehe - teate, ma olen seda asja juba kirjutanud? Just avastasin. Suht creepy.
Kõik on liiga hea minu jaoks.