Paha on olla...
No ikka väga sitt...
Andresel on ka halb olla...
Aga vähemalt on meil koos halb.
Ma ei tea, kes veeklaasi lauale pani. Olin see mina või tema. Ausalt öelda ei teadnud ma päris täpselt ka kelle korter see oli. Üks nendest kolmest tüdrukust pidi ometigi see asunik olema. Aga tol hetkel see küsimus "kes?" ei painanud. Ma tahtsin ainult seda vett, sigaretti ja siis õlut. Kiiresti õlut.
Aga pudelid olid kõik tühjad. Persse.
"Andres, sul suitsu on?" kähisesin oma pohmas peaga välja. Andres ei vastanud. Ta oli ühe neiuga eraldi tuppa magama läinud. Munnis pederast.
Koputasin eraldatud toa uksele. Keegi ei vastanud. Ukse tagant kostus ainult madalat norinat.
Mina ei teadnud, kas seda tegi Andres või see neiu.
Saatsin ukse pikalt. Mees selle taga oli lootusetult kadunud pehmo.
Raibe põõnab naisega, samas pole mina veel sõbagi silmale saanud. Kas niimoodi siis käitutaksegi lahingkamraadiga?
Raibe põõnab naisega, samas pole mina veel sõbagi silmale saanud. Kas niimoodi siis käitutaksegi lahingkamraadiga?
Otsin nagis rippuva Andrese jope taskud läbi ja leian sealt ka suitsupaki. Jackpot.
Saapad jalga, jope selga ja minekut.
Väljas oli soe. Vähemalt nii tundus. Silmad jooksid ainult jahedamavõitu tuule peale vett. Süütasin sigareti, et seda varjata. Seda veel vaja oleks, et keegi arvaks, et ma nutan.
Kell oli hommik, aga täpset aega ma ei teadnud. Telefoni aku oli tühi ja käekella ma ei kandnud. Isegi kui mul oleks olnud, poleks kandnud. Liigne müra.
Kell oli hommik, aga täpset aega ma ei teadnud. Telefoni aku oli tühi ja käekella ma ei kandnud. Isegi kui mul oleks olnud, poleks kandnud. Liigne müra.
Ja siis kõndisid sina mulle vastu.
Mööda teed, nagu inimesed tihtipeale ikka kõndisid.
Su mustriga sukad olid esimesed, mis mulle silmad jäid.
Ja meelde tulid.
Ja siis sain ma aru, et...
Putsi!
Kell oli kümme läbi. Pidi olema kümme läbi. Ja mul olid veel mõned sendid taskus. Ühe pudeli odavat veini peab ju ometi selle eest saama.
Tere sa ei öelnud.
Poe silt säras juba kaugelt minu väsinud silmadele. Tundsin ennast nagu kõrberändur. Raske teekond oli ületatud. Ja kohe. Kohe. Kohe. Kohe. Jõuan kohale.
Lausa jooksujalu liikusin ma sinnapoole. Hingeldades. Andrese pakk suitsu endiselt taskus.
Ja siis sõitsis mulle ette politseibuss.
Vilkurid põlesid ja puha.
Ainult "iiu-iiu" ei teinud.
Ainult "iiu-iiu" ei teinud.
Kaks mundris meest astusid autost välja ja minu juurde.
"Härra, palume teil autosse istuda."
