Kirjanik - Kolmteist

Mart istus üksinda Katrini korteris ja jõi kohvi. Ta üritas kirjutada, kuid ei suutnud. Ta lihtsalt istus laua taga, pea käte vahel ja vahtis arvuti ekraani. Tema mõtted olid mujal, kuigi ta isegi ei teadnud kus. Ta otseselt ei mõelnud millegi peale. Ta lihtsalt ei saanud kirjutada.
Mart võttis taskust oma telefoni. Ta ei teadnud miks ta seda tegi. Ta ei tahtnud kellelegi helistada. Vähemalt ta arvas nii. Aga äkki?
Mart valis numbri ja pani telefoni kõrva äärde, süda tagumas sees.
"Hei! On sul aega võib-olla korraks kokku saada?"

Jaanal kahjuks ei olnud aega Kirjaniku juurde minna. Ta jättis Kirjaniku raamatukokku, lubades talle küll õhtul helistada ja võib-olla ka läbi astuda. Kirjanik istus mõnda aega raamatukogus, sirvides oma lemmikraamatuid, lugedes uuesti oma lemmiklõike, enne kui ta otsustas välja suitsule minna.
Ta istus väljas pingile, heitis jala üle põlve ja toetas oma käe pingi käsitoele. Ta oli parasjagu oma sigareti süütamas, kui temast üks väga tuttav blond tütarlaps mööda kõndis.
"Eneli? Tsau!"
"Hei! Kas see pole mitte Kirjanik?" küsis Eneli, naeratades mehe juurde astudes.
"Kuidas sul läheb? Ammutad raamatukogust inspiratsiooni?"
"Mitte päris," vastas Kirjanik, "Tulin siia natukene puhkama, mõtteid värskendama. Otsisin ühte sõbrannat enne linnast ja nii naljakas kui see ka ei oleks, kui ma olin alla andnud, leidsin ma ta siit. Kuhu sa ise praegu tõttad?"
"Kuule, tead, tööle. Aga sa võid mulle pärast külla tulla sinna. Tead seda pitsarestorani mis siin on?"
"Eks ma ikka tean. Aga ehk näeme pärast. Tsau!"
"Tsau!"


Mart ei olnud isegi selles linnaosas juba mõnda aega käinud. Ta süda tagus sees. Nad pidid kokku saama korteri taga oleval mänguväljakul. Mart oli juba seal, käed värisemas erutusest.
"Tsau Mart!" ütles hääl mehe seljataga.
Mart keeras ennast ringi ja naeratas närviliselt: "Tsau Eerika!"
"Ma ei tulnud siia lihtsalt rääkima. Ma ei taha kuulda sinu vabandusi. Ma tahan lihtsalt, et asi oleks selge. Mina ja sina ei ole enam koos ja ei saa ka kunagi koos olema. Ma ei taha, et mulle nii tehtaks. Ma lihtsalt..."
"Mart -"
"Ei, Eerika, palun, ära hakka ennast õigustama. Siis sa lahkud siit vähemalt oma väärikusega."
"Mis korterist saab?" küsis Eerika, olles ära ehmunud sellest, kui karm Mart ta vastu oli.
"Sa võid selle endale jätta. Vähemalt praeguseks. Loodan ainult, et sa tasud arveid õigeaegselt. Kuigi ma ei soovita sul end seal väga koduselt tundma hakata. See on siiski minu oma, jäta see meelde."
Mart pani käed taskusse ja kõndis minema, vaatamata tagasi. Eerika jäi mänguväljakule seisma, käed nõutult rippus ja pisarad silmis.

"Päriselt juhtus nii või?" küsis Eneli naerdes, toetudes letile ja rüübates oma siidrit.
"Juhtus. Pärast seda ma enam Karksis pole käinud." vastas Kirjanik ja ulatas oma tühja klaasi Enelile, lastes tal omale veel õlut endale kallata.
Tütarlaps ulatas täidetud klaasi tagasi Kirjanikule ja vaatas siis kella:
"Noh, mul on ainult tund aega veel tööd jäänud. Mis sul pärast plaanis on?"
"Otseselt mitte midagi. Mis siis?"
"Ma ei tea, võiks kuhugi minna,"
Kirjaniku telefon helises.
"Oota hetke, kohe räägime sellest edasi."
"Jah, halloo?"


Mart kõndis mööda Rüütli tänavat ja jäi seisma kirjastus "Unistus" ees. Ta oli sinna kusjuures täiesti juhuslikult sattunud. Tal ei olnud see plaanis. Aga kui ta juba siin oli, otsustas ta ka trepist üles minna ja vaadata, kuidas Katrinil läheb.
Kogu kontor oli nagu mesilaspesa, inimesed jooksid ühe laua juurest teise juurde ja jagasid omavahel pabereid siia ja sinna. Mart kõndis Katrini laua juurde ja sosistas talle kõrva:
"Tsau!"
Naine võpatas selle peale, haarates oma südamest ja hingates kergendatult, kui ta ümber keeras ja Marti nägi.
"Kurat, ära tee nii. Niimoodi võib südamerabanduse saada."
"Vabandust. Mis teil toimub siin? Miks kõik niimoodi ringi tormavad?"
"Ah ei, meil hakkab praegu just uus raamat välja tulema. Anton Maaleri romaan "Jaanipäev". Ega sa juhuslikult ei tea Antonint?"
"Kahjuks pole mul seda rõõmu olnud."
"Ära üldse muretse," ütles Katrin naerdes, "Küll me teid selle nädala jooksul tutvustame. Ta kuulutab oma raamatuesitlusel ka sinu raamatu välja."
Mardi silmad läksid üllatusest suureks:
"Ja millal see on?"
"Järgmine teisip-"
Katrin ei jõudnud oma lauset ära lõpetada, kui kontorisse astus sisse ülikonnas mees, lakitud juustega. Tema põsel oli suur arm, justkui oleks keegi üritanud tal pool nägu katki lõigata. Ta vilistas valjult, nii et kogu kontoris koheselt sagimine lõppes.
"Omanik," sosistas Katrin vaikselt Mardile enne kui mees rääkima hakkas.
"Nagu te kõik teate, peaks järgmine nädal toimuma meie selle aasta olulisema teose, härra Maaleri romaani, esitlus. Kahjuks aga läks meie praegune toimumiskoht just tund aega tagasi müüki. Teil on kakskümmend neli tundi aega, et uus koht leida. Tehke nii, et ma teis pettuma ei peaks."
"Kurat!" vandus Katrin vaikselt ja tõusis püsti, et minna ühe teise laua juurde.
"Mis tema probleem on? Teisipäevani on veel aega küll."
"Anton tahtis homseks täpseid andmeid ürituse toimumise kohta. Rohtla, see on siis kirjastuse omanik, nägi väga ränka vaeva, et Anton meile saada ja taha tahab, et Anton ka oma järgmiste teostega meie juurde pöörduks, sest tõesti. Kirjastus, kes selle mehe kodustab, on pea eluks ajaks kindlustatud. Aga kuule, Mart, mul tõesti ei ole sinu jaoks rohkem aega."
Mart noogutas ja vaatas kella:
"Kell on peaaegu viis. Ma mõtlesin, et pärast sinud tööd võiks midagi teha. Välja minna või midagi."
"Mart," ütles Katrin väsinult mehe poole pöördudes, "Ma tõesti kardan, et ma jään täna ületunde tegema. Mõni teine kord võib-olla?"
Mart noogutas jällegi ja kõndis kontorist välja.

Kirjanik - Kaksteist

Kell oli kolm öösel, kui Mart oma telefonihelina peale üles ärkas.
"Ja, hallo?" võttis mees uniselt kõne vastu, suutmata piisavalt ülesse ärgata, et helistaja numbritki vaadata.
"Heeei, Mart! Kuule, saad sa mulle taksoraha anda, mul natukene jääb puudu. Ma praegu hakkaks tulema. Saad mulle alla vastu tulla?" kostis telefonist lõbusas tujus Katrini hääl läbi kergelt arusaamatu artikulatsiooni.
"Ikka jah. Näeme varsti."
Mart pani kõne ära ja tõusis aeglaselt püsti, sirutades ennast. Ta ei olnud väsinud. Katrini kõne oli ta täielikult äratanud.
Ta tõmbas kiirelt mingid riided selga ja lonkis mööda treppe alla õue. Ta ei pidanud kaua ootama enne kui Katrini takso ukse ette tõmbas ja purjakil Katrin sealt välja astus ja Mardile kaela hüppas.
"Tsau Mart!"
Mart muigas, lükkas Katrini õrnalt eemale ja kummardus taksoakna juurde:
"Palju ma teile võlgnen?"
Samal hetkel astus taksost välja mustas pusas ja sassis juustega Mardi vanune mees, vajudes uksest välja ja taarus Katrini kõrvale, pannes oma käe siis tema ümber.
"Kaheksa eurot," vastas taksojuht. Mart, kes meest nähes näost valgeks oli läinud, ulatas taksojuhile kümne-eurose ja tõukas käega tagasiraha tagasi.
"Pole vaja. See on teie vaeva eest."
 "Aitäh sulle, Mart!" kiljatas Katrin, hüpates Mardile uuesti kaela ja suudeldes tänulikult mehe põski.
"Pole tänu väärt," pomises Mart ja hakkas tagasi korterisse kõndima.
"Oota, Mart" jooksis naine Mardile järgi, tirides tundmatut enda järel, "Saa tuttavaks, see on Joonas, ta ööbib täna meie juures."
"Mhmhm," pomises Mart vastuseks ja kadus korterisse, Katrin ja Joonas tema järel.

Et oma mõtteid Jaanalt eemale saada, läks Kirjanik raamatukokku. Raamatukogudes oli ta end alati hästi tundnud. See vaikus, mis seal valitses, selline lärmakas vaikus, oli kuidagi rahustav. Rääkimata muidugi sellest tundest, mida tekitasid kõik need raamatud ta ümber ja nende koltunud lõhn. Võiks öelda, et Kirjanik lausa armastas seda.
Kirjaniku üllatuseks põrkas ta ühes vahekäigus kokku sügavalt mõttesse vajunud Jaanaga, kes parasjagu Eesti luulekogusid uuris.
"Hei!" karjatas Kirjanik, natukene valjemalt kui ta oleks tohtinud, teenides sellega ära mitmete inimeste pahurad pilgud.
"Hei!" vastas Jaana üllatunult, "Mis sa siin teed? Ma mõtlesin, et sa läksid koju!"
Kirjanik punastas kergelt, sügas oma kukalt ja vastas siis vaikselt:
"Noh, ma olingi sinnapoole teel, kui ma mõtlesin, et ma ei saa praegu kodus olla. Vähemalt mitte üksinda. Mis sul muidu plaanis on täna? Et kui sul midagi ees ei ole, siis äkki tahaksid võib-olla minu juurde tulla."
"Noh," vastas Jaana muiates kergelt ja jäädes siis vaikseks.

Mart tõusis hommikul, kui keegi tema voodist mööda kõndis, et kööki minna. Ta ei olnud öösel maganud. Ta oli kõrvaklapid kõrva surunud, muusika valjuks keeranud ja näo patja surunud. Ta mõtles terve öö Katrinile ja sellele uuele kutile, Joonasele, kes praegu tema voodist mööda kõndis.
Mart tõusis voodist, tõmbas püksid jalga ja läks magamistuppa vaatama. Katrin lamas veel voodis ja isegi et norskas vaikselt. End ümber keerates, et tagasi voodisse minna ja võib-olla veel natukene kirjutada, nägi Mart korteriust kinnilangemas, varjamas enda taha äsja korterist väljunud Joonase jalad.
"Nojah siis," pomises Mart vaikselt, ronis voodisse ja võttis lahti läpaka.
Natukese aja pärast astus ukse peale hästi unise näoga Katrin, juuksed sassis ja silmad kissis. Tal oli seljas suur meestesärk, mida naine öösärgina kasutas. Ta üritas oma silmi natukene rohkem avada, soovides Mardile kähiseval häälel tere hommikust.
"Tahad sa vett äkki," küsis Mart kergelt mõnitava häälega, pannes läpaka oma sülest ära. Katrin noogutas ja vajus mehe kõrvale diivanile.
"Mida ma eile õhtul tegin?" küsis ta, toetades oma pea Mardi õlale, mis jättis mulje, et naine kahetseb oma tegu.
"Ma ei oska sind detailidega kurssi viia, kuid mulle helistasid sa kell kolm öösel, küsisid taksoraha ja siis tuigerdasid koos selle Joonasega oma magamistuppa."
"Oh sa issand jumal!" karjatas Katrin, varjates oma näo käte vahele, "Anna andeks, Mart! Appikene! Ma ei oska midagi öelda."
"Ega sa ei peagi midagi ütlema," vastas Mart.
"Aga -"
"Katrin. Sa ei oma minu ees mingit vastutust. Ma olen lihtsalt mingi kutt, kes eile sinu korterisse sadas. Sa ei pea end minu ees selgitama."
Selle peale jäi Katrin nukralt vait ja istus mõnda aega, pea Mardi õla peal.
"Aga ma siis lähen toon sulle selle vee," ütles Mart vaikust murdes, tõusis püsti ja kadus kööki, tulles tagasi klaasitäie vee ja kahe tassi kohviga.
"Mis kell on?" mõmises Katrin, olles terve klaasitäie korraga tühjaks joonud.
"Varsti hakkab üheksa saama."
"Kurat!" hõikas Katrin, hüppas püsti ja kadus tahatuppa riideid vahetama.
"Ma pean tunni aja pärast juba tööl olema!"
Katrin väljus oma toast, juuksed ära kammitud ja riided seljas, kuid tema näost oli endiselt näha, et tal on pohmakas.
"Ma tulen umbes viie ajal," ütles ta kiirelt Mardi juurde tullas, et teda enne äraminekut korra kallistada. Olles oma lause lõpetanud ja ka kallistust lõpetamas, suudles Katrin meest kiirelt korra põsele. Nad mõlemad jäid hetkeks seisma, mõeldes selle üle, mida Katrin just teinud oli.
"Kell on veerand kümme," ütles Mart vaikselt, tuues Katrini niimoodi oma hetkelisest käitumisšokist välja.
"Jah. Õige. Ma lähen. Tsau!" ja juba oligi ta läinud, jättes Mardi taaskord üksinda oma korterisse.

Kirjanik - Üksteist

Taevas oli loojuvast päikesest oranžiks värvunud, kui Mart oma uude ajutisse elukohta jõudis. Ta toetas oma koti vastu trepikojaust ja valis telefonil numbri. Ta oli unustanud küsida mis korteri number on.
"Hei! Ma olen all!"
"Okei. Ma tulen sulle vastu?"
"No, sa võid ju kah."
Kõne katkes ja juba mõne hetke pärast avanes trepikoja uks, mille vahelt vaatas välja Katrini naeratav nägu.
"Tsau! Tule edasi! Ma elan kolmandal korrusel. Korter number kümme."
Mart heitis oma koti uuesti õlale ja hakkas nukra naeratusega mööda treppe üles ronima.
"Kuule Mart," ütles Katrin vaikselt tema seljatagant, kui nad korteri ukse taha olid jõudnud "Kas sa nüüd ütled mulle, mis sul juhtus?"
"Lähme sisse ja ma räägin sulle kogu loo ära," ohkas Mart ja vajus Katrini ees uksest sisse.


Kirjanik lasi alt uksekella, karjus akna taga, kuid ei mingit vastust. Kell oli pool kaheksa pühapäeva hommikul. Jaana ei saanud olla ju ometigi tööle läinud.
"Jaana!" hõikas Kirjanik veel korra, olles juba täielikult lootust kaotamas. Ainus vastus mis ta sai oli aga ühelt vanatädikeselt esimesel korrusel:
"No kurja te lõugate siin pühapäeva hommikul? Pole veel eilsest õhtust kaineks saanud? Me siin üritame magada!"
"Vabandust," pomises Kirjanik, minnes näost tulipunaseks. Ta ei olnud enam ammu ennast niimoodi tundnud. Ta süütas ühe sigareti ja kõndis mööda tänavat minema. Kus Jaana võis olla? Või ei reageerinud ta selle pärast, et Kirjanik oli minema läinud? Koju ei saanud mees enam minna. Ta lihtsalt ei tahtnud. Ta tahtis Jaana üles leida.


"Ja see on põhimõtteliselt kõik," lõpetas Mart oma jutu. Terve rääkimise aja oli ta pilku maas hoidnud, tõstes selle alles nüüd, et näha Katrini reaktsiooni. Ja ühtlasi ka selleks, et oma uut elukohta uurida. Katrin elas kahetoalises korteris, mille nii-öelda "suures toas" nad praegu istusid suurel punasel diivanil, mis pidi järgnevatel öödel Mardi jaoks voodit asendama. Tagumises toas, mida Mart näinud ei olnud, magas Katrin ise.
"Kuigi ma olen sinu sõbraga ühel nõul, Mart, et sa Eerikale helistama peaksid, võid sa siin olla nii kaua kui sa tahad. Ongi hea võib-olla, et mees majas on."
Mõlemad naersid vaikselt. Oli tunda, et õhus oli pinget ja et kumbgi neist ennast eriti mugavalt ei tundnud. Mart üritas endale aga sisendada, et ta ei oleks seda teinud, kui tal oleks mõni muu võimalus olnud, temal aga polnud. Nii ta vähemalt endale ütles.
"Kuidas sul muidu kirjutamine läheb?" küsis Katrin, üritades piinliku vaikust vältida.
"Kusjuures, mul just siia tulles tuli paar päris head ideed, mis ma arvan, et sulle kah meeldiks. Ega sa ei pahanda, kui ma nüüd korraks ennast välja lülitan ja natukene kirjutan?"
"Ei absoluutselt mitte!" ütles vastas Katrin suure naeratusega, "Ma kusjuures pidin niikuinii just natukeseks välja minema paari sõbrannaga. Saad vast üksinda hakkama küll siin ja leiad vajalikud asjad üles? Mul on köögikapis üht hästi head teed ja külmikus peaks olema võileiva materjali. Aga ma siis lähen. Tsau!"
"Tsau!" vastas Mart ja juba oligi Katrin läinud, jättes Mardi üksinda tüdruku diivanile istuma.

Kirjanik - Kümme

Mart vaatas suu ammuli oma sõbrale otsa. See oli tema jaoks tõesti natukene kehva uudis. Ta oli Karli korterile lootnud. Vähemalt üheks kuukski. Karlile oli see muidugi hea uudis ja Mardil oli oma sõbra pärast hea meel. Talle pakuti tööd ühe raamatupoeketi suhtekorraldajana.
Mart ei teadnud mida ta nüüd teeb.
"Päriselt kah, Mart, mine räägi temaga."
"Ma ei taha niikuinii enam temaga koos elada! Selles aspektis pole seal väga vahet."
"Ole nüüd, Mart. See korter on si -"
"Jäta see, Karl! Las ta olla. Ma lähen kirjutan edasi."

Kirjanik tundis ennast halvasti hommikul Jaana korterist välja hiilides, kuid tal ei olnud teist võimalust. Ta pidi minema. Ta ei saanud niisama lamada, ükskõik kui palju ta seda ka teha oleks tahtnud.
Hommikune päike oli jahe. Kirjanik tõmbas omale jope selga ja surus käed sügavale taskusse. Kodutee oli veel pikk.


Mart ootas kuniks Karl välja läks, tõustes alles siis oma kergelt küürakast istumisasendist köögilaua taga. Ta lonkis rõdule, süütas ühe sigareti ja võttis taskust välja telefoni.
Mida ta tegema peaks? Kuhu tal minna oli?
Oma telefoniraamatut sirvides jäi ta korduvalt ühele ja samale nimele peatuma.
Aga miks ka mitte?

Kirjanik istus oma kortermaja tagaaias ja jõi kohvi. Ta heitis iga natukese aja tagant närvilise pilke oma telefonile, mis lebas tema ees laual. Kohe peaks tulema kõne Jaanalt. Kirjanik ei oodanud seda, kuid see oli paratamatu. Nad helistasid alati. Kuid mis siis, kui seekord on teistmoodi? Aga mis siis, kui seekord oleks kõik teistmoodi?
"Persse," sosistas Kirjanik, tõusis püsti, pani kohvitassi ära ja tormas minema.


Mart heitis oma asjad selga. Ta jättis Karli jaoks lauale kirja oma uue ajutise elukohaga. Ta ei oodanud oma sõpra ära. Küll nad näevad veel, selles ta ei kahelnud.
Uksest välja astudes oli Mardil veider tunne. Nagu sulgeks ta koos selle uksega ukse oma minevikku. Seda elu, mis ta senimaani oli elanud, lihtsalt ei olnud enam.
"Mis seal ikka," kehitas Mart õlgu ja kõndis mööda tänavat oma uue elukoha poole.

Kirjanik - Üheksa

Kirjanik ja Jaana istusid baaris päris pikalt. Alles varajastel hommikutundidel, nii umbes viie ja kuue vahel, astusid nad sealt välja. Nende samm oli vaid kergelt sassis, nägudel olid laiad naeratused ja käed teineteise ümber põimunud.
"Kus sa elad? Ma saadan su ära," küsis Kirjanik.
Jaana kortsutas kulmu ja hammustas oma alahuult.
"Ma ei tea kui hea idee see on. Ma elan ikka päris kaugel. Ma ei tea, kas ma hakkangi üldse praegu koju minema. Ootan ära millal esimesed bussid sõitma hakkavad."
"Aga miks me ei võiks taksot võtta? Jagame arve pooleks? Või, veel parem, las mina maksan!"
Jaana kehitas õlgu. Ta ei näinud põhjust, miks nad ei võiks nii teha. Nad kõndisid kergel sammul taksopeatusesse. Kirjanik kummardas ühe akna juurde ja ütles naerdes:
"Tere! Kas koju saab?"
"Saab. Kuhu täpsemalt?" küsis taksojuht üpriski pahuralt.
"Viime neiu enne ära," vastas Kirjanik. Jaana ütles oma aadressi ja nad läksid sõitu.


Mart tegi kirjutamisse väikese pausi. Ta oli kirjutanud rohkem, kui ta oli arvanud. Ta oli igasugustest graafikutest ees. Ta saatis järgmised kaks peatükki kah Katrinile ja vaatas siis oma telefoni. Tal oli kaks vastamata kõnet ja üks sõnum, kõik Eerikalt.
"Palun! Me peame rääkima!"
Mart pani need kõik mühatades kinni ja läks rõdule suitsu tegema.
Olles äsja oma sigareti süüdanud, kuulis Mart toaukse avanemist.
"Hei, Mart! Ma olen nüüd tagasi! Oled sa siin?"
"Jou!" hüüdis Mart Karlile vastu, "Mees, tule siia korra. Sa ei usu, mis minuga juhtus."

Kui takso Jaana kortermaja ees peatus, tasus Kirjanik arve ja astus samuti taksost välja.
"Ma arvan, et ma lähen edasi jalgsi, ma ei ela väga kaugel. Muidu saab veel raha otsa."
"Kui sa nii arvad," vastas Jaana, "Kuigi sa võid muidugi siia ka jääda."
"Ma ei tea -" vastas Kirjanik tagasihoidlikult.
"Ah, ole nüüd, Raul. Tule nüüd!" ütles Jaana kindlalt, haaras Kirjaniku käest ja tõmbas ta endaga koos korteriuksest sisse.


"Vau," ütles Karl üllatunult, "Need tõesti ju ikka metsikult head uudised! Kuidas sul selle kirjutamisega siis läheb?"
"Tead, päris hästi. Ma ei tea mis mul on, ma oleks nagu järsku mingist blokist üle saanud. Nagu kõik oleks järsku palju selgemaks löödud."
"Ja," hakkas Karl arglikult küsima, "kuidas teil Eerikaga läheb?"
Mart võttis taskust oma telefoni ja näitas Eerika poolt tehtud vastamata kõnede kogu ja ka mõnda üksikut sõnumit.
"Sa peaksid temaga rääkima," ütles Karl, võttes Mardi sigareti ja tõmmates sealt paar mahvi. Mart ei pannud seda isegi tähele.
"Ma tean, aga ma ei ole selleks veel valmis. Võib-olla kunagi varsti."
Karl hammustas oma alahuult ja vaatas murelikult oma sõbrale otsa:
"Mida varem seda parem, mees. Sest siin sa ei saa varsti enam ööbida. Maksimaalselt kaks ööd veel?"
"Viskasin sul juba kopa ette?" küsis Mart naerdes.
"Ei, ma lähen ära. Jäädavalt. Või noh, vähemalt pikemaks ajaks. Ma lõpetasin täna hommikul korteri üürilepingu. Mul on kaks päeva aega, et asjad kokku pakkida ja ära minna."

Kirjanik - Kaheksa

Mart astus "Unistusest" välja, suutmata endiselt uskuda, mida ta just kuulnud oli. Nad tahtsid avaldada raamatu. Tema raamatu. Nad tahtsid, et tema, Mart Ennola, kirjutaks neile raamatu. Neile meeldis tema kirjutatud jutt ja nüüd nad tahtsid sellest raamatut. See ei saanud tõsi olla. Mart ei uskunud seda. Ta kõndis tummalt koju, justkui zombie, ja heitis voodile pikali, vahtides klaasistunud pilgul lage.

Olles mõnda aega ekselnud leidis Kirjanik Kirsi pubi siiski ülesse. See oli üpriski linna ääres, peidetud majade vahele. Ta ei olnud seal kunagi varem käinud, aga kunagi on ikka esimene kord.
Sisse astudes, tervitas teda üpriski väikene seltskond, kõik istumas ühe suure laua ümber. Ukse kohal olev kelluke tilises vaikselt ja vaikus langes seltskonna peale.
Jaana tõusis oma istekohalt diivanil ja viipas Kirjanikule, et ta lähemale astuks ja istuks toolile, mis tema jaoks tühjaks oli jäetud. Ta oli justkui mingi aukülaline siin.
"Jaana, mis siin toimub?" küsis Kirjanik vaikselt.
"Raul, saa tuttavaks Kirsi Kirjandusklubiga. Päris paljud meist siin on just sinu tulihingelised fännid. Äkki viitsid natukene oma tööst ja teostest meile rääkida?"


Mart oli kergelt tukastanud, kui ta telefon helises. Ta ei vaadanud, kes helistas, lootes, et see on Katrin jälle.
"Tsau Mart! Ma olen üritanud sind kätte saada, miks sa ei vasta? Me peame rääkima! Kas me võiksime kokku saada?"
"Eerika? Ma arvan, et sa tead ise kah, miks ma sinuga kohtuda ei taha. Palun, jäta mind rahule. Mul on praegu olulisemaidki asju teha. Mul on vaja terve raamat valmis kirjutada. Ma võtan ühendust, kui ma oma asjadele järgi tulen."
"Mart!"
Mart pani kõne ära. Ta tõusis püsti, üpriski vihaselt, ja valas köögis endale klaasi viskit. Ta tegi arvuti lahti ja jätkas kirjutamist. Teda tabas järsk inspiratsiooni hoog.

"Ja see on põhimõtteliselt kõik," lõpetas Kirjanik oma jutu, vaadates õnneliku naeratusega otsa oma kuulajatele. Võib-olla oli see just see, mida tal vaja oli, et oma elu ümber pöörata. Et tagasi rajale saada.
"Aitäh Raul!" ütles Jaana, millele järgnes suur aplaus. Kirjanik tõusis oma koha pealt, tänas oma publikut ja läks baarileti äärde.
"Üks rummikokteil palun."
"Ega sa ei pahanda, et ma su niimoodi ette hoiatamata esinema tõmbasin?" küsis Jaana häbelikult, Kirjaniku kõrvale astudes.
"Ei, sellest pole lugu, Jaana. Aga kas sa nüüd ütled mulle, kust sa mind tead?"
Jaana naeratas vaikselt:
"Ega ma ei ole üllatunud, et sa mind ei mäleta. Me käisin ühel sinu "loengul", kui sa veel selliseid asju korraldasid oma kirjatükkide kohta. Me rääkisime pikalt vanade kirjatükkide "taaskasutamisest.""
Kirjaniku näole tekkis äratundmis säde:
"Tõsi, nüüd kus sa seda mainid, tuleb mulle meelde küll. Või et see olid sina. Sa vahi. Ma kusjuures olen sellele vestlusele korduvalt mõelnud. Kui sa minu viimase aja loomingut oled jälginud, siis see eanmjaolt ongi "taaskasutamine", nii et võib öelda lausa, et sina oled mind inspireerinud."
"Siis on ju hästi," sosistas Jaana, võttis oma siidri klaasi ja lõi Kirjanikuga kokku.

Kirjanik - Seitse

Mart istus laua taga, jalgadega närviliselt trummeldades. Tal oli esimene peatükk kirjutatud, kuid nüüd oli teda mingi pidur tabanud. Ta ei suutnud enam edasi kirjutada. Ta tõusis korduvalt püsti, lihtsalt niisama, istudes siis jälle maha, põrnitsedes ekraani.
"Ah, persse kah," mõmises ta omaette ja saatis esimese peatüki ära Katrinile.
Ta hingas nüüd natukene rahulikumalt, pani arvuti kinni ja läks välja värsket õhtu hingama. Öine linn helendas tema silme ees, justkui kutsudes Marti välja jalutama ja kusagil üht õllet tegema. Väljas oli soe. Palav lausa. Mart tundis, kuidas suvi on lähedal.

Kirjanik jõudis tüdrukule järgi vahetult enne seda, kui tüdruk bussi peale pidi astuma.
"Oota," ütles Kirjanik hingeldades, "Mine järgmisega."
Kirjaniku üllatuseks tüdruk peatusgi, vaadates üllatunult Kirjanikule otsa.
"Ma arvasin, et sa ei tundnud mind ära," ütles tüdruk naeratusega näol.
Kirjanik punastas ja heitis pilgu maha:
"Noh, tegelikult ei tundnudki. Ma tean, et ma tean sind kusagilt, vist, aga ma ei mäleta kust."
Tüdruk naeris valju häälega ja võttis oma kotist paberilipiku, mille ta siis mehele ulatas.
"Helista mulle," ütles tüdruk ja astus bussi peale, mis just peatusesse oli tõmmanud.


Kell oli kümme ja Mart magas rahulikult hommikust und, kui ta telefon helises.
"Jah?" võttis ta uniselt toru vastu.
"Tsau Mart, Katrin siin! Kuule, kas sa saaksid mulle töö juurde korraks külla tulla?"
"Mmm... Jah, saaksin küll. Kuhu ja millal?"
"Kohe praegu. Rüütli 10. Helista kui kohal oled."
"Okei," vastas Mart ja pani kõne ära. Ta lükkas teki enda pealt, lonkis kööki ja tegi endale kiirelt kohvi. Ta telefon helises jälle. Seekord oli tegmist sõnumiga. Saatja oli Eerika.

Kirjanik keerutas visiitkaarti oma sõrmede vahel. Helistada või mitte? Kust ta seda tüdrukut teada võis? Lõpuks sai uudishimu Kirjanikust võitu.
"Halloo, Jaana Reinork kuuleb?"
"Tere Jaana. Kirjanik siinpool. Aga enne kui me millestki muust räägime, ütle kust sa mind tead? Mul lihtsalt ei tule meelde!"
Telefonitorust kostis summutatud naeru.
"Tule täna õhtul kella kaheksast Kirsi pubisse. Siis räägin."
Kõne katkes ja Kirjanik jäi oma tühja telefoniekraani vaatama. Kus kurat on Kirsi pubi?


Mart helistas Katrinile natukene enne kohale jõudmist.
"Tsau! Ma olen kohe kohal."
"Okei, ma tulen välja,"
Mart pani kõne ära ja kõndis edasi, süda tagumas sees. Ta nägi Katrinit enda ees, astumas välja tänavale.
Majal, kust ta välja astus, oli kaks ust. Üks neist viis keldrisse, kus asus pisikene raamatupood. Selle ülakorrused oli hõivanud aga pisike kirjastus.
Katrin tervitas Marti tugeva kallistusega ja näitas siis uhkelt ukse poole.
"Tere tulemast kirjastusse "Unistus"! Sinu järel!"
Mardi suu vajus lahti. See ei saanud olla tõsi.