vedelen süldina
diivanil
pärast veel üht nädalat
mis kestnud 7 päeva
aeg niikuinii ei loe
kui kellalöögid järjekordse tunni minutiteks lõikavad
jagades neid nagu torditükke
vedelen vaid süldina
diivanil
pärast veel üht ähmast
ajakulgu

Kuhjaga luulet

ja klotsidena üksteise otsa laotud sõnu

ei saa iialgi muuta tunnet,

et miskipärast taaskord põrun.

Julgus, mida kunagi endas nii kindlalt kandsin

on kadunud

ja eredast tahtmise-leegist on järel vaid söed

kui järjekordselt põen

iga

saadetud

rea

üle

Hirm, et sa jälle lähed

kui valesti ritta seatud tähed

moodustavad sõnu, mida sa ei taha kuulda.

Pigem võtan vähe, kui liig palju

täielikult sinule andun

ilma sinu teadmata.

tsshhh

sõnad
lõputult sõnu
kuid lõppu ei kusagil

vaid peavalu
ja eilse õhtu viinalõhn
mida täis on hingeõhk

rebid endast järjekordse tüki välja
ei anna ära
vaid viskad lihtsalt tuulde

keerutad täna küll linalakk neidu
kuid tegelt pole sina tema peiu

tahaksid vaid ausust
aga valetad sellega iseendale

mõistmine?

Paratamatult
oled parandamatu
Kui käia ikka sama sammu
mis varem
ei saagi parem
su maailm.

Järjekordselt maalid
teiste ette sõnadega pilti
millest aru ei saa ka pikki
tunde uurides

Iseenda loodud kultuurides
tunne ohutult.


A rusikas on ikka valus,
kui üritad saada aru
sellest seinast, mis ette jäi
ei sulle näi
ta liigsena

Ehk viimsena
lahkud jälle
mis sest, et jälje
oled ammu jätnud

ei ole veel aeg minna.

lele

See ei ole enam ammu nii kui peab
sa isegi ju päris hästi tead
et isegi kui kõiges mul veab
valutame ikka homme meie mõlemad ju pead

See on see
mida ei mõista keegi teine
iseennast avastasin jälle eile.

Hingan sisse,
ei mitte sügavalt
sel poleks mõtet
sest pole miskit ütelda

vaid hingamise pärast

Sisse ja välja.

elle

Sein tuksub
koos südamega rütmis
kui uinud pärast paari klaasi veini.
Su hingamine sama katkendlik
kui rütm
müt-müt-müt
ruum muutub ja pea käib ringi.
Sein tuksub
tekstuur
ronib tasapinnalt välja
ja väänab su ümber reaalsust
matab endasse.
Ei liiguta.
Täiesti paigal.
Vaikus.
Voodilinasahin.
Keerad teise külje,
ei mõtle - kui, siis ainult üle
Tubast vaikust saadab seinakell
mille hell
tiksumine on kui vasaralöök
mattes su endasse
uputad end tunnete puudumisse.

Postitee -- L.V.

Kurvid südaöisel maanteel,
neist igaühe taga mälestus
Näiteks Marss, mis paistab otse ees
aga kuud ei ole kusagil.
Või täistulede peegeldus liiklusmärgilt,
mis ootamatult välja hüppab.
Viimati nägid seda vist suvel? Natukene pärast jaane.
Kilomeetripostid kihutavad mööda
kui mõtted kihutavad möödanikust
Miks?
Lihtsalt miks...
Mõtled muule,
möödud puudest alleel.
Keerleb pea
kui kuuled veel
järjekordset laulu raadiost
mis sinu teadvust
viib tagasi.
A kurvid saavad ükskord läbi.
Jääb igaühe taha mälestus.
Auto mootor kõlab kui lennuk
Kurvad südaöisel maanteel.