Kirjutamisest...

Kirjutamine on üks ülimalt meeldiv tegevus. Uskuge mind, ma tean. Ma olen sellega tegelenud juba... viis või kuus aastat vist... Kui palju ma selle aja jooksul olen kirjutanud? Palju... Vist. Ma vähemalt arvan. Sõltub sellest mida kirjateoseks nimetada. Mis aga on kõige naljakam selle juures, on lugude arv mis ma lõpuni olen kirjutanud: 0. Jah, just nimelt, ilus ümmargune null. Vähemalt minu teada... Ma ei mäleta, et ma mõne loo päris lõpuni oleks kirjutanud. Paar lugu pealtnäha nagu lõppesid, kuid siis jätkusid ja jäid ikka lõpetamata.

Jah, lõpetamine on raske. Aga see on ka mõistetav, sest (minu puhul muidugi) kõik tegelased muutuvad nii omaks, nagu jätkas hüvasti sõpradega. Ma mäletan kui ma ühel tegelasel ära lasin surra, ma olin seda lugu juba pikalt-pikalt kirjutanud ja... Ma otsisin igasugu võimalusi kuidas teda ikka sisse siduda juttu, tema järgi said nime päris mitmed tähtsamad ehitised hilisemas loos... (Noh, ta oli siiski ju tulevase kuninga üks parimaid sõpru)

Aga viimasel ajal on asi hoopis muutunud. Ei, mul ei ole kergem lõpetada, aga mul on palju raskem alustada. Ma tahan kirjutada, ma tean enam-vähem ka seda mida ma tahan kirjutada, aga...

Ei tule. Ükskõik kas arvutis või paberil, lihtsalt ei tule. Heal juhul kolm sõna ja... stopp! Kõik.

Aga kirjutamine ei ole ainus valdkond kus mul kriis kallal on. Mõtlemine on üldse viimasel ajal pidurdunud. Ideid ei ole. Ma vajan mingit droogi ja ruttu. Iseendaga nelja seina vahel olemine ei aita sellele, see on kindel. Tuleb sirutada välja ja haarata mõtteid teistelt, et saada ennast käima.

K