Noored

Nüüd siis laskub raskus kõik minu õlgadele? Mulle meeldib rohkem tugi olla. Aga ei ole siis midagi, nüüd peab hakkama siis pingsalt ennast arendama, et oma ideedega ka välja saaks tulla, mitte neid ainult oma peas mõlgutama. Võib-olla on isegi natukene tore. Kui tuleb oma idee, oma nägemus, saangi paremini just sellele suunata. Sellega tuletasin ma endale meelde, et peaks ühe kirja saatma. Ma nüüd lähen ja teengi seda.


Olge tublid!
K

Tagasi... natukene.... aegamööda

Käisin ja puhkasin nädal aega oma armastatu ja tema sugulastega Järva-Jaanis. Sai käidud ka Võsul ja Jänedal ja Nelijärvel ja Vargamäel. Vargamäel istusin ma Antoni venna August Hanseni ehitatud elumaja taga pingil ja kuulasin kuidas torm läheneb. See oli imeilus. Tuul ja välk ja mürin ja Indreku paanika.
Siiski, täitsa ilma kirjategevuseta see nädal mul siiski ei möödunud. Alsutasin uut jutukest mis lahkab (loodetavasti) aega ja inimest, inimeseolemust ja muidugi, nagu iga minu jutustus viimasel ajal, saatust. Jutustuse peategelaseks on wannabe kirjanik nimega Karl, kes on gümnaasiumiõpilane Tartus. Ta läheb reisima, et saada inspiratsiooni... ja et üldse mõista miks ta kirjutab. Ja kuna jutukese mõte tekkis meie toreda tormi ajal satub temagi selle tulekut Vargamäel jälgima ja sealt edasi võtab tema elu täiesti uue pöörde.
Väikene.... mustand-katkend
------------------------------------------------------------------------------------

Karl istus mere äärde jõudes liivale maha ja hõikas Marekile, kes juba vette oli tormanud: "Mis selle kõige point oli? Kas see tüdruk omas mingit tähtsust? Kas me poleks saanud ka ilma temata?"
Marek kõndis veest välja ja hakkas särki selga tõmbama, kui ta vastas: "Sa pärid palju, Karl. Ma ei oska sulle neid vastuseid anda, sest ma ei tea mis tulevik toob. Kes võib meile öelda, et see tüdruk ei osutugi kogu selle jama põhjuseks?"
"Kurat võtaks, Marek! Mina võin!" karjus Karl, "Ma olen kuradima kirjanik. Ma peaksin ju teadma mis kõik ette juhtub, kas pole? Kas mitte head kirjanikud ei tee nii?"
Marek kehitas selle peale ainult õlgu ja viskas liivale pikali.
"Tead, Karl, mina ei tea sellest asjast midagi. Ma ei ole kunagi ühtegi lugu kirjutanud ega ühtegi lugu lugu lugenud. Kui päris aus olla siis küla jutuvestjatki ei ole ma üle kümne korra kindlasti näinud."
Hetkeks langes rannale vaikus, või noh, kuulda oli ainult lainete kohinat.
"Mida ma aga tean," alustas Marek uuesti, "on see, et elu viskab meie ette aegajalt kohtumisi mis eal ei kordu. Samamoodi talitavad aegajalt kirjanikud. Nad ei tea mis nende jutus täpselt edasi juhtub, selle pärast astub mõnikord peategelane läbi talust, kus ta ehk ainult vett küsib aga rohkem ei midagi. See paik ei kordu enam iialgi loos. Seda talu ei mainita poole sõnagagi. Isegi kirjanik unustab selle ära."
Ta pööras oma pea Karli poole: "Täpselt nagu elus ei kordu enam ükski hetk. Kordub mälestus hetkest aga... Seda vestlust meie vahel ei tule enam kunagi."
Sel hetkel kostus nende selja tagant kolinat. Marek ei teinud sellest väljagi aga Karl võpatas koheselt püsti. Läbi männimetsa komberdas nende poole vanamees, ahelad kaenlas. See mees oli Karlile tuttav.
"Kaspar?" küsis ta üllatunult.
Vanamees ainult muigas: "Tore, et te mind tunnete, härra. Ehk te ka siis teate miks ma siia tulin?"
Karl noogutas ja hõikas: "Vist tean küll jah. Kui te siia Marekile järgi tulite siis temal ei olnud selle külaga mingit pistmist."
Vanamees hakkas valju häälega naerma ja tuli Karlile nii lähedale, et poiss tema haisvat hingeõhku oma nahal tundis.
"Ma ei tulnud siia ühegi Mareki pärast, härra. Ma tulin, et teid vahistada."
Karli silmad läksid üllatusest suureks, ta üritas ära joosta, kuid juba oli Kaspar ta pikali surunud ja Karli käed ahelatesse pannud. Alles nüüd tõusis Marek püsti ja küsis vanamehelt: "Mida te omast arust teete, konstaabel? See poiss pole kindalsti midagi halba teinud!"
Vanamees pöördus minekule, hoides Karli ahelaid kindlas haardes ja vastas: "Ära pista oma nina siia, paksmagu."
Ennem kui keegi midagi arugi sai, oli vanamees pikali ja Marek jooksis, Karl õlal, läbi männimetsa. Kui Karl juba hakkas taipama mis toimub sai ta ka aru kuhu poole nad jooksevad.

-----------------------------------------------------------------------------------
Selline see siis oli. Eks te ise tea kas teile meeldib või mitte.
Kohtume ehk veel kui ma uuesti puhkama ei lähe.
K