Päike lõõskas taevas, küttes kogu atmosfääri kuumaks. Puudusid täielikult tuulehood ja õhuniiskus oli madal. Ühesõnaga, oli ilm talumatu.
Aga murul lamada. Jah, lihtsalt lamada. Vot see oli hea. Silmad kinni, rahvas kõndimas mööda. Tänavad pole enam ammu inimtühjad olnud. Talv on asendunud vägagi järsult hoopis suvega, tuues endaga kaasa uusi rõõme. Putukad lendasid ringi ja mulle meenus midagi. Meenusid madu ja põrnikas, aga ei meenunud kust ma neid tean. Siis järsku hakkas miski mu sees liikuma. Ma teadsin jälle! Ma nägin maailma enda ümber. Ma nägin värve sellisena nagu nad olid. Teadvus surus silma kinni, öeldes, et see mida sa näed on vale, kuid ma ei tahtnud seda uskuda. See kõik pidi olema tõsi. Need naeratused, need tuhanded säravad naeratused, millest mõni on säravam. Mulle meenus minevikust palju. Meenus, kuid ei mäletanud. Miks olin ma halb inimene? Miks olin ma nõme? See kõik jäi mulle endiselt saladuseks, kuid siis hiilisid kusagilt ligi sõnad: "Sinu hing..."
Jah, ka need kolm punkti olid seal täiesti tajutavad. Minu hing? Mis sellega on? See on rõve, kuid siiski ilus. Plahvatused lõppesid alati järsu õhu äravooluga, vaakumiga. Kas minu hing oli ainult ühe plahvatuse visuaalne kujund? Aga samas, see hing ei saa olla rõve. See hing on peaaegu pühaku väärtusega.
"Mida sa unes näed?" küsib miski, see on põrnikas. Ta küsib ja ei jää vait. Vastan talle kurjalt: "Ilu, ei midagi muud. Utoopiat, ideid. Valesid!"
See vastus näib küsijat rahuldavat. Päike lõõmab taevas ja mul hakkab juba halb.
"Päike, mine ära!" tahaks talle karjuda, kuid tema valguses viibida on liiga mõnus. See kuidas ta särab taevast ja soojendab kõike ja kõiki. Ta teeb kõik meeldivaks, kuid miks siis nukrutseda? On olnud pikk päev ja väsimust on palju, ehk on asi selles. Sees ootab kohvitass, just seda on vaja. Kohvi on vaja. Kohv aitab unustada kõik.
Naeratused õue peal ei lakka. Naeratused muutuvad pahvakatena isegi naeruks, imedes ära kõik heli seal, kus naer lakkab. Naer ei tohi kunagi lakata! Rõõm peab olema igavene, järelikult ta ka on. Naerge, naerge ja ärge mõelge sellest, et miks keegi sind vihkab. Mõelge suvest ja sõpradest ja liivarandadest. Ärge mõelge millestki muust!

"Ei ole mõtet," sosistas noor tütarlaps poisile kõrva. Poiss tahtis ära minna, tahtis minna, mõelda ja rääkida, kuid tüdruk ainult sosistas.
"Ei ole mõtet. Sa ei saa sealt midagi. Jää siia, siin on hea. Siin, koos iseendaga. Sul ei ole vaja midagi muud. Kõik, absoluutselt kõik sinu ümber on mõttetu. Ei vääri sind. Sul ei ole nendega midagi peale hakata."
Poiss ei tahtnud neid sosinaid enam kuulata. Need ei rääkinud sellest mida ta tahtis. Poiss ei suutnud enam. Ta hakkas karjuma.
Kõik lõppes erksinises plahvatuses. Maailm kadus, hetkeks.
Kui ta jälle kokku pandi, polnud poiss, sosinat ega kedagi, kes oleks poissi tundnud.

Kaks erksinist täppi peidavad endas kogu elu ilu ja valu. Nad säravad läbi hingest ja mõistusest, põletades pildi igaveseks mällu. Need kaks täppi tekitavad unistused ja purustavad need. Nad annavad elule mõtte ja sooritavad mõrva. Nad annavad armastusele nime ja pistavad selle põlema.

Nad ütlevad, et kõik mida sa tahad, sa tead mis see on. Sa tead!

Sinine sügavik tõmbab inimhinge endasse ja sulgeb ennast tema pea kohal, takistades kõik.

Kõik kaotab oma mõtte, kõik kaob. Jäävad ainult need kaks erksinist täppi.

Algus

Kirjanik istus oma laua taga ja vaatas paberilehte. Tühi, puhas, valge leht. Lehe kõrval lebas pastakas ja kirjanik tundis vastupandamatut soovi selle järgi haarata ja muuta selle lehe olekut.
"Kõigepealt oli mees," kirjutas ta, "kes oli üliinimlike võimetega. Tema lõi ilmaruumi," tema lõi tekstid, "kus kogu inimkond praegu elab. Planeet Maa oli tema loome keskmeks,"
Kirjanik kirjutas valgele paberile, tema tekst oli tihe ja ta kirjutas kiiresti, kuid siiski oli kõik loetav. Ta kirjutis ilmus silme ette igas maailma keeles.
"See mees, kes oli alguses, nimetas ennast Jehoovaks ja inimesi nimetas ta oma lapseks. Tal olid orjad, keda nimetati ingliteks. Kõik see oli mitutuhat aastat tagasi. Nüüd on maailm teistsugune. Umbes 2 aastatuhandet tagasi tapeti Jehoova poeg, Jeesus. Ta löödi puitristi külge naeladega, hiljem ärkas ta uuesti ellu. Selles teistsuguses maailmas kõndis üksik poiss, naeratus näol, päikeseprillid ees. Ta oli küll üksik, vähemalt hetkel, kuid õnnelik. Ta teadis juba vaevu ette, et nüüd... nüüd tuleb keegi, kes muudab ta elu."
Kirjanik tõstis pilgu paberilt ja vaatas enda ümber ringi: "Tere!" hõikas ta järsku. Ja tuhanded hääled vastasid talle. Ruum valgus tagasi tema ümber, maailm naases ta juurde. Ta oli toas, mis oli täis tuhandeid temasarnaseid kirjanikke, istumas oma laudade taga, enamjaolt keskendudes oma kirjutistele. Osad lauad olid tühjad. Seal olid lood lõppenud. Üks noor kirjanik Kirjaniku lähedalt, naeratas talle meeldivalt ja ütles: "Tahad koos töötada?"
Kirjanik noogutas: "Mis sul teoksil on?"
"Noor tütarlaps kõnnib hetkel tänaval. Ta on kurb. Tal on vaja kedagi, kellega rääkida."
Kirjaniku nägu valgus naerule ja ta lohistas oma laua teise kirjaniku juurde ja maailm nende ümbert kadus jälle, kui nemad oma teosele keskendusid.

Erinevalt oma juttudest, olid nemad siin kõik vabatahtlikult. Nad tegid teadliku otsuse, et nendest saavad kirjanikud, et nemad loovad uusi maailmasid. Nende unistus sai teoks.

------
K