Zeke ja Targoth - Mis on rahu hind?

Zeke läks koos oma vägedega rannikuäärde ja rajas sinna oma esimese väliposti, puitehitistest laagri, millest pidi tulevikus tema kindlus saama. Ehitusmaterjalideks kasutasid nad lähedalolevast metsast toodud puitu, mis aga Targothlastele ei meeldinud. Nad saatsid saadiku Zeke'i juurde, paluma, et ta oma tegevused lõpetaks.
"Palun, kuningas Zeke, ärge kasutage rohkem puitu kui teile vajalik on. See mets on kogu meie mandrile suure tähtsusega, sest tema annab meile süüa, juua ja kaitset."
Zeke ainult naeris selle peale ja käskis käskjalal Targothlastele oma vastuse viia: "Teil, metsahaldjad, puudub vist igasugune strateegiline mõtlemine. Ma ei jätaks iialgi seda metsa kohe oma väravate taha, et te saaks mulle ligi hiilida. Võibolla lasen ma sellel ajapikku tagasi kasvada, kui te osutute väärtuslikeks ja ohututeks naabriteks. Senikaua aga, ei jäta ma ühegi oma linna juurde metsa."
Kui käskjalg Zeke'i majast välja hakkas astuma, hõikas ta veel: "Ära unusta minu poolt vabandada, käskjalg!"
Järmisena astus majja üks Zeke'i sõduritest, tõenäoliselt üks kõrgema auastmega sõduritest, sest ta rääkis oma kuningaga vabalt.
"Zeke, kas sa ei arva, et võibolla on neil haldjatel õigus? Me ei tea mis maagiat see maa hoida võib, äkki peaks ettevaatlikumad olema?"
Zeke paistis hetkeks vihastuvat sellise väite peale, kuid ütles rahulikult: "Sellel maal ei ole mitte mingit maagiat, kapten! Mina olen ainus sellel mandril, kes suudab maagiat esile kutsuda, kui siin ka leidub mingi maagia, on see ainult minu hallata."
Järgmiste päevade jooksul kerkisid samasugused välipostid igal pool mööda rannikut. Kui Targothi valitsus seda arutama kogunes, tungis nende istungile seesama mees, kes Zeke'i rünnaku ajal sealt välja oli visatud. Mitte keegi ei paistnud tema sinna ilmumise peale üllatunud olevat, üks isegi julgustas teda rääkima.
"Kas teie, Targothi kõige targemad, pole siis tõesti jõudnud sellele samale mõttele mis mina? See niiöelda kuningas kardab, kardab rünnakult merelt. Mõelge natukene, mitte ükski tema välipost ei asu strateegiliselt mõttekas kohas. Need on seal lihtsalt selleks, et ta näeks kui keegi avamerelt läheneb."
Mees jäi vait ja lasi pilgul üle toa käia, kui tal paistis olevat kõigi tähelepanu, jätkas ta: "Mina ütlen, et kui tuleb see päev mil Zeke'i jälitajad üle mere tulevad, astume me nendega liitu ja alistame selle mehe. Vaadates Zeke'i käitumist on ta tõenäoliselt läbikukkunud revolutsiooni juht, kes põgenes siia oma vaenlaste raevu eest."
Kõik paistsid seda infot seedivat, kuni üks neist küsis: "Aga kuidas see selgitab tema oskust? Seda mis ta oma käega tegi, kuidas ta seda nüüd nimetaski?"
"Sa mõtled maagiat?" jätkas väljavisatu, "Usu mind, ta ei ole ainus kes maagiat oskab. Mäletate Kassisilma trikki puudega? Ja siis veel seekord kui ma nädalaks Tühjusesse kadusin. See koht oli täis sellise oskusega inimesi."
Nüüd ei jäänud kõigil muud üle kui uskuda, kuigi osa inimesi kahtles temas ikkagist. Otsus Zeke'i rünnata otsustati panna valimisele, kuid ootega. Praegu oli neil vaja riik tagasi ehitada.

Zeke ja Targoth - Mis on rahu hind?

Targothi sõdurid olid juba kogu lootust kaotamas. Välismaalaste vallutusretked kohe pärast Kassisilma rünnakut olid kogu nende armee jaok liig. Aegajalt astus mõni kapten ette, kogudes endaga kaasa mitmeid pataljone, kuid kõik nad löödi tagasi. Lõpuks oli Targothi valitsus sunnitud kokkutulema, et arutada allaandmist. Ainult üks mees nende paljuliikmelisest valitsusest ei olnud nõus allaandmisega.
"Mis neil on mida meil ei ole?"
See küsimus oli painanud paljusid ja see üks mees oli ainus, kes seda kõigilt pidevalt küsis.
Mitte keegi ei osanud sellele küsimusele vastata, sest keegi ei olnud otseselt ühtegi lahingut näinud. Iga viimane kui sõdur oli lahingutes kadunud.
Lõpuks otsustati see üksik kahtleja valitsusest eemaldada, et saaks ühehäälse otsuse vägede tagasitõmbumisele. Kohe pärast otsuse vastuvõtmist hakkasid paljud neist aga kahtlema. Kui liiga palju küsimusi hakati esitama, lagunes valitsus kaheks, Kahtlejad ja Kindlad. Kui otsus pärast kolm päeva kestnud vaidlusi kinnitati ja sõduritele saadeti, juubeldasid kõik. Nad olid küll allavandunud oma vaenlastele, aga sõda oli läbi.
Võõrvägedel lubati ilma takistusteta siseneda Targothisse, kus vallutajate juht, Zeke, kohtus Targothi valitsuse poolt valitud esindajaga, kelleks oli pikaajaline valitsuse liige, Mansic. Kohtumine toimus valitsuse ees, väljakul kus kõik võisid neid jälgida.
Zeke ja Mansic tervitasid teineteist viisakalt ja võtsid istet. Mansic'i üllatas Zeke'i vaprus, mees oli tulnud ilma ihukaitsjateta.
"Niisiis, rahvasaadik Mansic, ma eeldan, et see on teie tiitel, mida te soovite meile pakkuda rahu vastu?"
Zeke'il õnnestus Mansic'i uuesti üllatata. Miks Zeke ei esita ühtegi nõudmist? Ta lausa küsib mida nad pakuvad?
"Noh... Teie päralt on täielik Targothi riigi ülemvõim. Me soovime ainult teada, mis oli teie sõjaväel mida meil ei olnud?"
Zeke muigas vaikselt oma toolis ja tõstis siis käe kõrgele, nii et kõik näeks. Rahvas uudistas tema tühja kätt, kuulda oli mõistmatut pominat ja siis, ootamatult, purskus Zeke'i käsi leekidesse.
"Teil puudus maagia!" hõikas ta üle kogu väljaku ja tõusis püsti.
"Me ei vaja teie riiki, rahvasaadik. Me võtame ainult osa teie rannikust. Saagu kogu Targothi rahvale teatavaks, et kuningas Zeke on armuline!"
Selliste sõnadega lahkus Zeke läbirääkimiste lauast ja juba sama päeva õhtuks olid nad Targothi linnast lahkunud.

Miski, miski jälle, mis ei ole endiselt kuidagi seotud...

Varjudest välja astunud kogu oli sama kondine ja kahvatu kui teised, see eest oli tema hääles kuulda autoriteeti, mis teistes puudus.
"Ma räägin teile, et see on vaja ära teha ennem kui meie konkurendid meie saladusele jälile saavad. Ja ma eeldan, et see jõuab nendeni päris ruttu, arvestades seda, et keegi meist on endiselt reetur."
Ruum muutus järsku rahutuks, kõik istuvad kogud tõusid püsti ja hakkasid teineteist süüdistama. Autoriteet kadus aga rahuloleva naeratusega tagasi varjudesse.

"Paradoks, on sinuga kõik korras?"
Lõhutud särgis mees tõusis püsti, tema lihaste piirjooned ainult kuuvalguses näha. Ta noogutas ja viipas ukse poole.
"Ma üritasin neid takistada, doktor. Nad olid selle ennem kätte saanud, kui ma siia jõudsin. Kas teised jõuaksid piisavalt kiiresti kohale?"
Mees, kellele Paradoks viitas kui doktor vilistas korra ja väljast oli koheselt kosta kakluse hääli. Paradoks naeratas ja komberdas ukse poole.
"Te olete alati tark mees olnud, doktor. Aga ma tahaks nüüd teistega liituda, kui tohib."
Doktor noogutas ja kadus Paradoksi vaateväljast. Seejärel keeras Paradoks ise tagasi ukse poole ja tormas välja.

Reinchardi kool - VIII Väljajuhatus

Maki tõusis järsult istukile. Ta tõusis liiga kiiresti ja veri ei jõudnud talle korralikult pähe, nii et ta kukkus oimetuna pikali tagasi. Kui ta uuesti teadvusele tuli oli tema ümber mitmeid valgetes kitlites mehi ja naisi, kuid kahel neist olid seljas tavalised riided ja pisarad silmas.
"Ema? Isa?"
Maki vaatas neid mõlemaid, kui need õnnest nuttes noogutasid ja oma lapsel ümbert kinni haarasid. Maki embas mõlemaid tugevalt, ka tal hakkasid silmad märjaks minema, kuid mitte õnnest, vaid sellest mis talle meelde tuli. Ricardo oli jälle kadunud ja tal polnud õrna aimugi mis sellest noorukist sai. Ta avas suu, et küsida mis toimub, kuid sealt ei tulnud ühtegi heli välja. Ta kurk oli liiga kuiv. Tema ema paistis sellest aru saavat ja ulatas Makile klaasi veega, kes selle siis kahe lonksuga alla neelatas.
"Mis juhtus?"
Küsis ta lõpuks kähiseval häälel.
"Sa... Sa olid..."
Kuid tema ema ei suutnud rohkem jätkata ja puhkes uuesti vajult nutma. Maki isa sundis aga endal pisarad alla ja vastas.
"Maki, sa olid kolm nädalat koomas. Me olime emaga murest murtud."
Maki vaatas oma isa, endal pisarad mööda põski alla voolamas. Ta oli koomas? Aga Reinchardi kool? Ricardo? Kumori? Kas see kõik oli olnud uni? Makile tundus, et ta nägi aknast sisse paistvas päikesekiires midagi sädelevat ja siis trügis arstide etteotsa üks naisarst, keda Maki suu ammuli vaatama jäi.
"Charlene?"
Arst raputas pead ja uuris Makit lähemalt. Pärast mõne minutilist uurimist pöördus arst teiste poole ja ütles.
"Olgu nüüd palun kõigil väljuda, preili Tenesewa peaks puhkama."
Kõik tegid nagu arst käskis ja lahkusid palatist. Siis pöördus arst tagasi Maki poole, pilgutas talle silma ja ütles.
"Nägemiseni, Maki Tenesewa."
Seejärel astus ka see arst palatist välja ja ühe akna juures kadus.

Vampiir ja Haldjas

Haldjas jalutas mööda öist tänavat linnast välja ja sealt edasi metsa poole. Metsa jõudnud jäi ta seisma ja hõikas.
"Sa võid nüüd välja tulla, Ray."
Üks musta riietatud kogu maandus haldja ette ja tõstis oma punaselt helendava pilgu naisele.
"Tere õhtust!"
"Jätaks viisakusavaldused kõrvale Ray. Mida sa tahad?"
Kogu astus sammu haldja poole ja küsis kähedal häälel.
"Kas vampiir liitus sinuga?"
Haldjas raputas pead. Must kogu tõstis oma käe ja silitas sellega haldja põske.
"Kui kahju, temast oleks sulle kindlasti hea liitlane saanud."
Järsku haaras kogu haldja lõuast kinni ja surus ta pea küljele, nii et hammustusjäljed ta kaelal olid näha.
"Kui ta sinuga ei liitunud, siis miks sa lubasid tal sind hammustada?"
"See ei ole sinu asi."
Haldjas tõmbas ennast lahti ja hakkas tagasi linna poole kõndima.
"Nägemiseni, Ray. Sa võid oma isandale minu poolt ühe sõnumi anda."
"Ja mis see oleks?"
"Mine putsi."
Ja haldjas kadus kogu silmist, jättes ta üksinda pimedusse vahtima.

Pealkirjata

"Ainult kolm?"
Küsija oli vana. Vana ja väsinud, juba välimusest näha. Kogu tema keha oli hallikas, isegi mitte hallikas vaid mõnest kohast lausa kollakas. Silmade all olid mustad laigud, ilmselgelt tekkinud magamatusest. Mitu tundi ta magamata oli, et ta juba selline välja nägi?
"Jah, härra. Ma ju räägin, et me teeme head tööd."
Mis iganes seda teist meest vaevas, oli see päris hull. Ta oli väimuselt rohkem nagu mädanev kartulikott kui inimene. Aga noh, ega ta riided eriti ei aidanud. Kottis püksid ja pusa olid lihtsalt jubedad. Räpased ja lottis.
"Te nimetate seda heaks tööks!"
Nüüd kargas vanamees püsti. Veri voolamas üle kogu tema keha sellise kiirusega, et igasugused väsimuse märgid kadusid ta näolt. Ta astus kaks sammu teise mehe poole, ise lõugas samal ajal.
"Kuradi jobu raisk! Mis sa arvad, et see on hea töö? Sa sitane pederast oleksid pidanud tooma mulle ühe inimese, mitte kolm kelle vahelt valida! Kas su kääbuse sita suurune aju ikka suudab vastu võtta, et kui ma vale inimese valin on kõik perses?"
"Aga... aga te ei andnud piisavat täpset informatsiooni. Teil vedas, et me suutsime selle kõik ise kolme inimese peale tuua."
Vanur ei vaevunud edasi vaidlema. Ta istus tagasi oma tooli ja järsku kostis kõva pauks. Mees kelle peale ta just karjunud oli langes elutult maha, kuulihaav otsaees, veri päris kiiresti sellest väljumas. Siis peitis vanur pea käte vahele, ohates.
"Oh, noored-noored."

Vahepala

On viis minutit südaööni ja no kohe absoluutselt ei taha mõttelõng joosta mööda neid radu mis ma tahan, et ta jookseks. Täna sai Hele pool natukene ehitustööd tehtud ja veidi võibolla mõtlemistööd kah, aga ega mina seda enam mäleta, mis minu aju seal tegi. Mõtted on üldse viimasel ajal kahtlastel radadel töötanud, radadel kus ma tahan, et ta ei läheks. Tahaks tagasi lapseks. Piskeseks lapseks, kellel pole ühtegi muret maailma. Muidugi, ega ma ei väida, et mul praegu ohtralt muresid oleks. Ei, kus sa sellega. Mina olen ikka see tavaline tore Kauri, kes kõigile naeratab. Ja siis vist põhimõtteliselt enam inimesi ei sega ja pöördun tagasi tavaliste kirjutiste poole.

Vampiir ja haldjas

William limpsas keelega üle oma huulte, jälgides naist enda ees. Haldjas? Tema isa oli terve oma elu ühte otsinud, sest räägiti, et kes sööb haldja verd ei pea enam kunagi uuesti toituma. Ta pääseb oma needusest. Haldjas viskas õuna üle õla ja ütles.
"Mina sinu asemel ei mõtlekski minu hammustamisest. Aga tegelikult ei tulnud ma siia niisama."
Ta kõndis vampiirile jälle lähemale ja küsis vaikselt.
"Kaua sa elanud oled?"
Williami nägu moondus, talle ei meeldinud see teema. Ta keeras haldjale selja ja küsis.
"Mis see siia puutub?"
Haldjas pani käed Williami õlale ja sosistas.
"Siis ma tean, kas sind saab usaldada."
William keeras naeratades ennast tagasi haldja poole ja paljastas oma kihvad.
"Tahad öelda, et mingil kindlal vanusel sa usaldaksid mind? Ära narri ennast, haldjas."
"Miks ma ennast narrin?"
"Meid ei saa mitte kunagi usaldada. Sa pole ilmselgelt piisavalt vampiiridega kokku puutunud, me töötame üksinda."
Haldjas naeratas vampiirle ja vaatas teda siis kummalise pilguga.
"Kus sa elanud oled? Sa siis ei mäleta Octrust?
William kallutas pead.
"Mis on Octrus?"
Haldjas lükkas Williami vastu seina ja vaatas teda õela pilguga.
"Türa küll, vana sa oled?"
William lasi välja midagi mis kõlas nagu sisin.
"Kolmsada kaheksakümmend kuus aastat."
Ja lükkas haldja eemale, saates ta lendama teise seina suunas. Haldjas vaatas Williamit uuriva pilguga, tõustes püsti ja tolmu endalt maha pühkides.
"Ma pean sinuga rääkima"

"Nii et viiesaja aasta eest tegid haldjad ja vampiirid koostööd, et mingi türbel hävitada?"
Haldjas noogutas.
"Ja ta on nüüd tagasi ning sina tahad uuesti selle liidu luua. Octrust'i?"
Haldjas noogutas jälle.
"Ja sa tahad, et mina kah sind aitaks."
Jällegi noogutus.
William muigas ja nüüd oli tema kord haldjas vastu seina suruda. Vampiir paljastas oma hambad ja lähenes haldja kaelale, sosistades.
"Mind ei huvita sinu Octrust, haldjas. Anna andeks!"
William surus oma kihvad tema kaela ja haldjas tema all tõmbus krampi. Williamile jäi mulje, et haldjas isegi naudib seda. Haldjas oigas, kui William tema sooja verd endasse imes. See veri tundus imelik. Selles oli rohkem elujõudu. Ta ei jaksa seda kõike ära juua. Järsku hüppas vampiir haldjast eemale, ähkides väsimusest. Haldjas ise katsus kohta kust vampiir teda hammustanud oli rahuloleva naeratusega. Seejärel pööras ta pilgu vampiirilt ära ja kõndis majast välja, jättes Williami põrandale põlvili õhku ahmima.

Reinchardi kool - VII Charlene'i soov

Maki jooksis, ta jooksis nii kuidas suutis, tõrjudes igasugused mõtted oma peas. Ja juba ennem kui ta arugi sai, oli ta ukseni jõudnud. Uks nägi muidu välja nagu uksed ikka, tavaline puituks. Aga selle ukselink pani Makil südame kiiremini käima. Link oli klaasist, number üks peale graveeritud. Siis tuli talle aga meelde mida nooruk oli öelnud. Ta tõmbas ukse lahti, astus järgmisse tuppa ja lõi ukse kõvasti kinni, toetudes veel pärast hingeldades sellele. Alles siis avastas Maki, et tuba on paksult rahvast täis ja kõigi pilgud olid temale suunatud. Ta võttis kohe uue poosi, palju rangema ja uhkema. Järsku näis tuba tühjenevat, õhkkond muutus. Maki tundis muidugi selle õhkkonna muutuse ära. Kumori saabus kuhugi siia tuppa. Alles nüüd hakkas Maki enda ümber olevat tuba uurima, mis oli marmorist nagu Charlene'i omagi. Ainus vahe oli see, et siin polnud ei lauda ega akent. Paar tooli siiski leidus ja ühe tooli pealt Maki Kumori leidiski. Mees vaatas pingsalt Maki poole ning kui Maki pilk tema omaga kohtus, näis terve ruum kuhugi tahaplaanile kaduvat. Kumori tõusis püsti ja kõndis aeglaselt Maki juurde.
"Charlene soovib sind uuesti näha."
Seejärel haaras ta Makil piha ümbert kinni ja korraks kadus igasugune teadvus tema ümber olevast. Ruumist tema ümber, mehest kes tast kinni hoidis, isegi juustest mis tal näo ees jälle olid. Kui Maki tagasi reaalsusesse, või vähemalt sellesse mis tundus olevat lähim asi realsusele, naases, nägi ta enda ees nüüd tühja marmortuba ja Makile juba tuttavat lauda ja tooli. Kumori näis kadunud olevat, mis pärast Maki üksinda lauale lähenes, aeglaselt ja ettevaatlikult. Jõudnud lauale tema arust piisavalt lähedale ütles ta vaiksel ja ebakindlal häälel.
"Te soovisite mind näha?"
Toolile ilmus, sädeledes ja valju häälega naerdes Charlene.
"Maki, Maki, Maki. Mind sa küll ju ometigi teietama ei pea. Meie vanusevahe ei saa ju ometigi olla rohkem kui kolm aastat. Maki ei teadnud miks, kuid Charlene tundus olevat kuidagi teistsugune, kuidagi meeldivam. Charlene lõpetas naermise ja pöördus siis palju tõsisemalt uuesti Maki poole.
"Aga jah, ma kutsusin sind. Lõpetame nüüd selle mängu ära, sul on viimane aeg koju minna. Su perekond juba igatseb sind."
Maki ei saanud enam midagi aru. Miks? Charlene märkas Maki segaduses pilku ja naeratas kurvalt.
"Usu mind, see on sulle endale parem, kui sa lähed. Aga ennem kui sa lähed -"
Charlene tõusis püsti ja kõndis Maki ette, lükkas tüdruku lokid tema näo eest ära ja võttis tema peast õrnalt kinni, silitades ühe pöidlaga ta põske.
"- on üks asi, mida ma tahaks teha."
Ta tõmbas Maki pead endale lähemale ja suudles teda. Suudluse ajal kadus Maki sädeledes, kuuldes veel Kumori häält ütlemas.
"Nägemiseni, Tenesewa Maki-san."

Vampiir ja haldjas

Vampiir, surematu inimeselaadne olend, kes toitub inimeste verest. Kuid siiski, kui ta on ainult inimeselaadne, isegi kutsutakse olendiks, siis kas tal on tunded? Kas ta tunneb mõnikord kaasa oma ohvritele, tunneb ta kahju, et nende elu võtab?
Haldjas, surematu. Lihtsalt surematu, ei mingit olendit ega muud sellist taha. Kuid siiski, mille poolest erineb ta vampiirist? Ainus vahe on see, et haldjad ei toitu inimese verest.

"Collins!"
See karje oleks isegi surnud äratanud. Kui aus olla siis äratasgi. William Collins ärkas oma kontorilaua taga ülesse ja vaatas näkku oma ülemusele.
"Kus on need dokumendid mida ma sult palusin? Kas sa üldse midagi oskad teha? No tõesti, kui ma su siia tööle võtsin..."
Ülejäänud helid blokeeris William lihtsalt välja. Oi kuidas ta oleks tahtnud oma ülemust hammustada. Lihtsalt see paks pekine raibe verest tilgatumaks imeda. Kuid ta ei saanud seda, ta oli lubanud oma "isale", oma loojale, et ta jahib ettevaatlikult ja mitte rohkem kui vaja.
"Kas sa üldse kuulad mind, sa muidusööjast pasard?"
William toodi oma mõtetest välja. Ta noogutas ilma mingi silmnähtava emotsioonita ja keeras tooli, nii et ta nüüd arvutit vaatas.
"Ma saadan need dokumendid teile kohe meiliga."
Tema ülemus ainult mühatas ja kõndis eemale, pomisedes kuidas kõik ta töötajad täielikud sitakäkerdised on. William muigas ja mõtles endamisi, kuidas see enamjaolt tõele vastas. Ülejäänud tööpäeva vaatas William lihtsalt arvutiekraani, sest ega tal niikuinii midagi targemat teha polnud.

Töölt koju tulles otsustas William peatuda korraks ühe loomapoe juures. Tal oli juba paar aastakümmet olnud suur huvi endale koera soetamise vastu. Ta tahtis teada, mida inimesed nendes näevad. Ta astus sisse, kell ukse liikumise peale tilisemas. Üks vanamees tuli kohe tagaruumist välja ja küsis: "Kuidas ma teid aidata saaks?"
"Ma tulin lihtsalt teil olevaid koerakutsikaid vaatama."
Vanamees juhatas Williami tagaruumi, kus olid karjas erinevad kutsikad. William tõstis ühe neist ülesse ja mõtles, kui mõttetu see ost ikka oleks. Mida tarka ta teeb? Ilastab, hammustab, haugub ja kuseb tuppa.
"See on üks meie kõige toredamaid kutsikaid."
William vaatas vanamehe poole ja pani kutsika tagasi teiste sekka.
"Palju ta maksab?"
Vanamees kehitas õlgu ja ütles: "Noh, eks ta midagi paremat pole kui tavaline krants. Ma annan ta sulle viiesajaga ära."
William tõmbas oma vanamoodsa nahast rahakoti välja ja luges müüjale viisasada krooni peopeale. Seejärel haaras ta uuesti kutsika ning kõndis temaga välja. Vihma tibutas. Ei no tore, nüüd jääb see krants veel haisema kah ju. Ta ei jõudnud viit sammugi kõndida kui ta ühe naisega kokku põrkas ja kutsika maha pillas, kes selle peale kohe jooksu pistis. William vandus valjult ja lõi koerale käega, aidates temaga kokkupõrganud naise püsti.
"Kas te talle järgi ei peaks minema?"
William vaatas naist kahtlase pilguga ja ütles talle tuimalt.
"Tavaliselt on kombeks vabandada ja tänada inimest, kes sind püsti aitas. Mis sellesse penisse puutub, siis vahet pole. Niikuinii oli mõttetu ost."
Naine naeratas ja vilistas valjult. William kuulis tasast haukumist ja kutsikas tormas tema juurde tagasi.
"Võta seda kui minu tänu."
Naine kõndis minema ja William vaatas talle järgi. Ta vaatas koera ja siis naist ning tundis mingi oma ajuosaga, et see naine ei ole tavaline inimene.

Oma koju jõudnud, pisikene maja äärelinnas, pani William koera põrandale ja viskas kõik oma asjad tugitoolile. See oli nii tüütu, iga päev inimest näidelda. Kunagi oli olnud palju lihtsam, siis kui teda veel polnud. Siis olid vampiirid ühiskonna kõrgem klass. Nemad olid need kes poliitikat juhtisid. Nüüd olid nad mingi allasurutud alamklass. Uksekell helises, kes kurat nii hilja tema juurde tahaks tulla. William tegi ukse lahti ja naine, seesama kes ta koera tagasi oli kutsunud, tungis majja sisse. Ta kõndis Williami tugitooli juurde ning lükkas mehe asjad sealt maha, istudes siis mugavalt nende asemele.
"Mida sa siit otsid?"
Naine naeratas salakavalalt ja ütles valjult.
"Või siis selline näebki ühe vampiiri kodu välja?"
William lõi ukse valjult kinni ja ühe kiire liigutusega oli ta naise ees, niimoodi et viimane tema hingeõhku oma kehal tundis.
"Kust sa minu pärimust tead, hoor?"
"Esiteks, ma ei ole hoor," ütles naine naerulsui, "ja teiseks, seda oli mul üpriski lihtne välja uurida. Ära muretse, ma olen sinusuguseid ennemgi kohanud. Saadu aastaid ennem."
William näis segaduses olevat. Naine tõusis püsti, lükates Williamit ühe käega eemale. Ta võttis mehe köögikapilt endale õuna, millest ta siis tüki hammustas ja ütles.
"Ma olen ise kah surematu nagu sina. Ma olen haldjas."

Reinchardi Kool - VI Saatana loomaaed

Maki toibus ja vaatas enda ümber ringi. Ta oli ümbritsetud puudest, madalatest, ümmargustest lehti täis puudest. Miski ei tundunud aga õige, linnulaul kõlas valesti. Ta tõusis istukile ja küsis tühjalt õhult.
"Kus ma olen?"
"Ühes väga ohtlikus kohas."
Maki hüppas seda häält kuuldes karjatades püsti. Ta vaatas puude poole ja nägi Ricardo kaaslast läbi puude enda poole kõndimas.
"Lõpuks oled sa ärkvel, preili Tenesewa. Ütlesin ma seda ikka õigesti?"
Maki noogutas ja küsis siis hämmastavalt rahuliku häälega.
"Mis koht see on?"
Nooruk jäi Makist natukene kaugemale seisma, pigistades puuronti tihedalt oma käes.
"Me kutsume seda saatana loomaaiaks. Tule nüüd, mida varem me ukseni jõuame seda parem. Sa oled juba paar tundi teadvusetu olnud, nii et meil pole enam palju aega jäänud."
Nooruk hakkas tagasi puude vahele liikuma ning Maki otsustas, et kõige targem on vist praegu talle järgneda, surudes endas alla küsimust, kes on need me, keda nooruk mõtles. Järsku linnulaul lakkas ja nooruk Maki ees jäi seisma ja keeras ennast kiiresti tema poole.
"Palun, mine edasi, preili Tenesewa. Mine jooksuga ja ära peatu ennem, kui oled uksest läbi jõudnud. Ma palun sind, pane uks korralikult kinni."
Maki vaatas küsivalt noorukile otsa.
"Mine! Küsimusteks pole praegu aega."
Maki noogutas ja hakkas läbi puude jooksma, tundes kerget valu kui mõned oksad tema nägu kriimustasid. Üks oks lõikas talle eriti sügavalt põske sisse, nii et Maki tundis sooja verd mööda põske alla voolamas, kuid ta ei peatunud. Järsku kuulis ta enda seljatagant valju valukarjatust, mis läbi iga ta poori tungis. Maki võitles sooviga ümber pöörata ja noorukile appi tormata. Miks ta sinna jäi? Ta oleks võinud koos Makiga joosta. Pisarad silmis, veri põsest voolamas, jooksis Maki edasi nii kiirelt kui suutis.

Vahepala

Yo, yo, yo! Kauri esineb järjekordse vahepalaga. Praegu rääkisin Saskiaga ja jutt läks kuidagi noorte armastus juttudele. Nüüd ma mõtlesin, kuna mult seda küsimust varem on küsitud ja ma vastust pole suutnud anda, mis kuradi asi üldse on armastus? Noh, ma tean mis see minu jaoks on. See on see kui ma tunnen inimesega ühilduvust ja ma lihtsalt ei taha, ma täielikult keeldun, tema seltskonnast lahkumast. Aga miks see vastus ei kõlba paljudele? Miks otsitakse mingit sügavamat mõtet armastuses? Kui sa ütled, et sa armastad mingit toitu, kas see on armastus? Kui sa ütled, et sa armastad mingit näitlejat, on see tõsi? Kuidas sa saad üldse armastada kedagi/midagi, kelle/millega sa isegi rääkinud ei ole? Liiga palju küsimusi ja mitte ühtegi vastust ei tule mulle pähe. Räägitakse, et armastus ei sure kunagi, et see ei hääbu kunagi. See on vale, noh välja arvatud see, et ta ei sure kunagi. Armastus hääbub ja seda isegi üllatavalt ruttu. Ma tean seda, sest ka minul on olnud hääbunud armastus. Võibolla see isegi sureks, aga see on natukene raske kui sa selle inimesega jäädavalt edasi suhtled. Armastus tekib kah üpriski kiiresti, kuid kas ikka tekib? Kaua läheb aega, ennm kui sa saad öelda, et sa kedagi tõeliselt armastad? Tegelikult läheb armastusel mõnda aega, et tekkida. Paar nädalat vähemalt. Vot kiindumus on see, mis võib tekkida paugu pealt. Ei ole olemas armastust esimesest silmapilgust, on olemas kiindumus esimesest silmapilgust. Aga kui keegi teab vastust küsimustele, mida ma siin vastata ei osanud, siis võite minuga vabalt ühendust võtta.
Kauri.

Reinchardi Kool - V Taaskohtumine

Niipea kui Maki sinaka kumaga põrandale maandus, kadus aken tema seljataga. Siin toas ei paistnud olevat midagi vaatamisväärset, nii et ta otsustas koheselt vastas seinas olevast uksest läbi minna. Ta jõudis vaevu lingi alla vajutada, kui uks lahti löödi, sellise jõuga, et Maki tagasi vastas seina lendas. Üks nooruk, puuront käes, tormas tuppa sisse ja kohe Maki juurde ning hakkas Maki taskuid läbi otsima, vaatamata Maki rusikate pretentsioonidele. Ühest Maki taskust tõmbas nooruk välja hõbevõtme, mille olemasolust Maki isegi teadlik ei olnud. Mees näis olevat võtmest hirmutatud ning ta pillas selle maha, joostes ise tagasi ukse juurde karjudes.
Tule siia, tule siia! Sellel nolgil on võti!"
Järsku tundis Maki oma näol tuulehoogu ja tema ette ilmus noor mees, tumedate läbitungivate silmade ja mustade kräsus juustega. Mees oli kas latiino või väga hästi päevitanud. Ta vaatas mõrvarliku pilguga Makit, kes ennast tihedalt vastu seina surus, lootes sealt läbi vajuda. Siis muutus mehe pilk järsku palju leebemaks ning ta lükkas õrnalt Maki blondid lokid tema näo eest.
"Maki? Maki Tenesewa?"
Maki haaras mehe käest kinni, kuid õrnalt, et mitte talle haiget teha. Ta vaatas segaduses pilguga mehele otsa. Kes ta on? Kust ta Maki nime teab? Nägu tuli Makile tuttav ette, aga kust? Ja siis see tabas teda. Poiss tema klassist, tema naaber, poiss kes kadus saladuslikult.
"Ricardo?"
Mees naeratas ja aitas Maki püsti.
"Nii et sa ikka mäletad veel."
Ta viipas oma kaaslasele, et see lähemale tuleks.
"Greg, see on Maki Tenesewa..."
Kõik edaspidine oli summutatud valjude raksude poolt, kui põrand, seinad ja lagi pragunesid ning tuba täitus koheselt veega. Maki kaotas Ricardo silmist, kuid kuulis veel ennem teadvuse kaotamist tema summutatud karjet.
"Maki!"

Reinchardi Kool - IV Uus ruum

Pärast viie minutilist vaikuses seismist, küsis Edward.
"Noh, mis sa välja nuputasid?"
Maki pööras vihase pilgu Edwardi poole ja käratas.
"No kurat, ma ei saa ju mõelda, kui mingi totaalne..."
Maki jäi järsku vait, vaadates seina ääres olevat akende virna. Kuidas Kumori ta Charlene'i juurde oli viinud? Ta vahetas lihtsalt uksel lingi ära. Äkki töötab see akendega sama moodi? Maki hakkas järsku tuba läbi kammima, otsides linki, kuid kahjuks polnud toas ühtegi lingi molekuligi. Edward vaatas kuidas Maki paaniliselt mutrite hunnikus tuhnis ning haigutas siis valjult.
"Ma lähen ja puhkan silma veidi ja ma soovitan sul sama teha, pole mõtet ennast üle mõelda. Sa võid minu telgis puhata kui tahad."
Maki keeras ennast aeglaselt Edwardi poole, nii vihane pilk silmis, et Edward automaatselt kaks sammu tagasi astus. Maki surus ühe oma rusikas käe teise pihku, nii et luud raksusid.
"Kuradi pervert, unista edasi, et ma sinu telki tulen. Ma saan siin kah väga hästi hakkama."
Edward, Maki käitumisest hirmutatud, ronis ruttu aknast välja ja hõikas.
"Puhkus pool tundi!"
Mõne minutiga polnud põllumaal enam ühtegi inimest näha, kõik olid telkidesse kadunud. Maki pani silmad kinni ja hingas sügavalt sisse. Mida Kumori oma vihjega mõtles? Kui Maki uuesti silmad avas ja akende virna vaatas, tuli talle mõte. Äkki see isegi töötab? Ta haaras endale riiulist vajalikud tööriistad ja hakkas akent seinalt maha võtma. Kui ta akna lõpuks eest sai, viskas ta selle naerdes põrandale. Nüüd oli seinas lihtsalt auk ja selle taga, paeguse toa pikendus. Maki võttis hunnikust esimese akna ja kinnitas selle sinna, kus seinas nüüd auk oli. Maki astus sammu tagasi ja vaatas läbi akna, mis nüüd viis ruumi mille põranda all ja seinade taga näis olevat vesi, vaikselt lainetades. Maki lõi aknal klaasid katki, sest ka sellel aknal puudus link ning ronis läbi selle uude ruumi.

Reinchardi Kool - III Sektor D9

"Noh, Maki, minu nimi on Edward. Esimese kommuuni juht ja hetkel kõige kauem siin olnu."
Niimoodi tutvustas Maki vastas istuv poiss ennast. Ta tõmbas taskust välja kokkumurtud paberi ja ulatas selle Makile.
"See on kogu põllumaa kaart. Ainus ala mis veel uurimata on sektor D üheksa. Kui ma tohiksin paluda, siis kas sa läheksid ja uuriksid seda ala?"
Maki kehitas õlgu.
"Ega mul niikuinii midagi paremat teha pole. Kuidas ma sinna saan?"
Edward näitas ühe nööri poole, mis ühelt poolt viis aknani, teiselt pool aga kadus silmapiiri taha.
"Mine mööda seda, kuni nöör lõppeb. See on kõigest umbes kahe tunnise jalutuskäigu kaugusel."
Maki tõusis püsti ja hakkas mööda nööri edasi sörkima, oma kooli jooksumeeskonnas olemine tuli siin suureks kasuks. Esimesed kilomeetrid peaks ta jaksama vabalt ära joosta. Pärast veerand tunnilist jooksu, tuli Makile meelde, et ta pole midagi söönud ega joonud ja järsku ei suutnud ta enam edasi joosta. Ta vajus hingeldades heinale põlvili, hoides oma valutavast kõhust kinni. Järsku kuulis ta juba endale tuttavat meeshäält.
"Sa nii vähe pidasidki vastu või, Tenesewa-san?"
Maki tõstis pilgu ja nägi enda ees seismas Kumorit. Kumori viskas Maki ette veepudeli ja riided ning keeras seejärel selja.
"Need on kingituseks meistri poolt."
Maki haaras koheselt veepudeli ja jõi selle tühjaks ning hakkas ennast siis riidesse panema.
"Kuhu sa siin üldse tormad niimoodi?" küsis Kumori.
Maki silus veel riideid ennem vastamist.
"Sektorisse D üheksa, ust otsima. Sa võid nüüd ümber keerata."
Kumori pööras oma näo naerdes tagasi Maki poole.
"Ära ütle, et sina kah usud seda legendi, et uks asub kusagil põllumaal."
"Aga miks ma ei peaks? Sees ju ust ei olnud."
"Tenesewa-san, kuna sa meistrile meeldid, siis ma ütlen sulle seda. Mine tagasi sisse ja mõtle natukene, tuleta meelde kuidas ma sind meistri juurde viisin."
Siis Kumori kadus. Maki vaatas sinna, kuhu sektor D üheksa peaks jääma, lõi siis käega ja tormas tagasi maja juurde. Kui ta Edward nägi, et Maki juba tagasi on, astus ta mureliku näoga Maki juurde.
"Mis viga, Maki? Kas sa leidsid ukse?"
Maki tormas vihaselt Edwardist mööda, karjudes.
"Mingit ust ei olegi! Sa oled siin juba kolm kuud olnud, kuidas sa sellest aru pole saanud?"
Edward haaras Maki käest kinni ja küsis.
"Kes sulle seda ütles?"
"Kumori, mees kes paistab olevat Charlene´i lemmik."
Siis tõmbas Maki ennast Edwardi haardest lahti ning ronis aknast sisse. Ta vaatas toas ringi ning vajus mõtesse. Kogu põllu peal olev rahvas kogunes akna juurde ning Edward ronis Makile järgi, jälgides teda hoolikalt.
"Mida sa mõtled?"
Maki ohkas sügavalt.
"Ma mõtlen, et ma leian siit väljapääsu sama kindlalt kui mu nimi on Maki Tenesewa."

Faehlmann

Mööda hilisõhtust Tartu tänavat kõndis üksik joodik mööda Toomemäge, mida rahvas enamasti vältis. Kuigi jah, Toomemäel asus üks Tartu kõige tugevamaid ehitisi, Tartu linnus ja Toomkirik, asus seal ka Tartu kõige kardetum hoone, Anatoomikum, Faehlmanni palee. Just selle ehitise ees, jooksis joodiku ette üks lühike kogu, sinises rüüs. Joodik jäi kääbust vaatama ja pärast mõnehetkelist uurimist küsis ta: "Oled sa päkapikk?"
Kääbus hakkas kõva häälega naerma ja vastas kähiseva häälega: "Ei, sa vana räpane parmaat. Mina olen Plink, ma usun, et sa oled minu kohta kuulnud."
Joodik vajus sügavasse mõttesse ja pärast mõneminutilist piinliku vaikust, tuli mehe näole hirm, kui ta aeglaseslt mõned sammud tagasi astus.
"Ei, palun säästa mind. Isand Faehlmannil pole minuga midagi peale hakata. Ma olen täis nagu tinavile, minusugusest ei saa head surnut," palus joodik oma elu eest, samas kui Plinki näole ainult naeratus ilmus. Joodik keeras ümber ja avastas, et tema taga seisis teine samasugune lühike mees, ainult kollase rüüga. Mees vajus põlvili kahe kääbuse vahele ja Plink hüüdis uustulnukale: "Kus sa nii kaua passisid Plonk? See mees on juba kõva kümme minutit siin passinud."
"Anna andeks, Plink, aga mõni meist tahaks öösel magada kah. Ma olin terve päeva sõdurite juures kasarmus, tead kui hullult need kuumad rauad valutama jäävad," vastas kollases rüüs Plonk ja tõmbas oma vöölt nööri. Joodik vajus pisarates maapinnale kõhuli ja karjus: "Palun! Ma palun teid! Ärge tapke mind!" Plink naeris kõva häälega ja hüppas joodikule selga, tagudes teda oma käte ja jalgadega igale poole, haaras tal juustest ja peksis ta pead vastu maad. Joodik ainult nuuksus, kuni ta teadvuse kaotas ja vereloiku magama vajus.
Tartu Toomkiriku kellad lõid kolm korda, see tähedas, et jällegi oli tänavatelt leitud laip. Linnuse valvurid kogunesid Toomemäel lebava joodiku laiba ümber, kuhu peatselt saabus ka üks Toomkiriku preester. Üks valvuritest kükitas laiba kõrvale maha ja ütles: "Lõhnab viina järgi, isa Baer. See ei pruugi üldse Faehlmann olla."
Preester, isa Baer, vaatas laipa hoolikalt ja pööras siis selja. Hinganud sisse suure sõõmu värsket õhku pöördus ta tagasi sõdurite poole ja ütles: "See ei ole lihtne joodiku kukkumine olnud, kallid Tartlased. See on kohe kindlasti Faehlmanni käsilaste, Plinki ja Plonki töö. Kas teist keegi tunneb selle vaese mehe ära?"
Sõdurid raputasid kõik pead ja loivasid tagasi oma tööpostile, välja arvatud see kes mehe kõrval kükitas.
"Kas teda on võimalik takistada, isa Baer?" küsis ta arglikult toonil.
Isa Baer vaatas sõdurile otsa ja keeras siis oma pilgu Anatoomikumi poole. Oma käsi rusikasse surudes vastas preester: "Muidugi, Jakob. Seda võin ma sulle sinu poja, Max Hurda, nimel lubada.

Vahepala

'Ommik. Eile käisin laulupeol, aga see ei puutu asjasse. Asjasse puutub hoopis see, mida ma Tallinnas olles mõtlema hakkasin. Käisin vanaema juures, ta elab korteris millel on hoovi peal ka mänguväljak. Tabasin ennast mõttelt, et kunagi elan ma üksinda, ei mitte üksinda vaid päris oma loodud perega. Kunagi lähen ma päris omaenda tütre või pojaga mängima mõnele mänguväljakule. Kunagi õpetan ma omaenda last rääkima ja kõndima, nagu ma seda preagu oma väikese vennaga üritan teha. Avastanud ennast sellisetelt mõtetelt, mõtlesin ma järele ja ma olen ka varem selliseid asju mõelnud. Näiteks siis, kui ma Saskia ja Pääsuga mänguväljakul käisin. Isegi siis kui ma üksinda oma toas öösel aknalaual olen istunud ja tühjusesse vahtinud. Muidugi need mõtted varieeruvad, laste asemel lemmikloomad. Perekonna asemel üksinda elamine. Ja noh, loomulik mina, ma ei mõtle neid mõtetena vaid kuradima juttudena. Aga siiski, natukene hirmutav on mõelda, et need kunagi ka reaalsuseks saavad. Mis veelgi rohkem mind häirib, kas minu jaoks natukene vara niimoodi mõelda pole. Ma olen alles 16, kuigi jah, enamik Ameeriklasi on selleks ajaks juba lapse saanud, või on parasjagu last saamas. Eks ma siis pean lihtsalt taluma neid mõtteid, sest eks ole natukene tore kah sellistele asjadele mõelda.

Reinchardi kool - II Klassiruum number 1

Kumori näis ehmuvat seda nime kuuldes. Tema meister naeratas ja lausus.
"Ära muretse, Kumori, ta pole Jaapanist. Kui mu info õige on, oled sa pärit Ameerika Ühendriikide pealinnast?"
See viimane oli küsimus Makile, kes vastuseks noogutas.
"Minu nimi on Charlene Reinchard, selle kooli direktor ja ainus õpetaja."
Maki üllatus uuesti. Kas see on siis koolimaja?
"Ilmselt oled sa üllatunud, et see siin kool on," jätkas Charlene, "Tõsi, see ei ole tavaline kool. Ma palun sind nüüd mitte kohe Potterist mõtlema hakatam aga see kool on eriliste annetega inimestele. Ei, ma ei õpeta inimestele maagiat, vaid lihtsaid ellujäämis oskusi. Sinul, preili Tenesewa, aga igasugused anded puuduvad, nii et mul pole õrna aimugi mida sa siin koolis teed."
Kumori, kes oli liikunud oma meistri kõrvale, kummardus ja sosistas talle midagi kõrva. Charlene'i näole venis õel naeratus ja ta hakkas uuesti rääkima.
"Paistab, et sind tõi siia üks minu kooli vilistlane, kellele sa olid kurtnud, et sooviksid seiklust. Olgu siis nii. Kumori, vii ta klassiruumi number üks."
Ennem kui Maki midagi aru sai, haaras Kumori tal käest kinni ja viis ta ukse juurde, millel oli, siinpool küljes, natukene üle kümne lingi. Kumori vajutas alla vana puidust lingi ning lükkas Maki uksest sisse.
"Ma soovin sulle edu, Tenesewa-san."
Seejärel pani Kumori ukse kinni ja see kadus Maki silme eest. Maki vaatas toas ringi, see nägi välja nagu suure tööriista kuuri sisemus, kuigi siin polnud ühtegi ust. Ainus avaus oli aken, mis valgustas tuba. Maki astus akna juurde ja oli koheselt pimestatud aknast sisse särava päikesekiire poolt. Sädeledes tekkis päikesekiire sisse Charlene.
"See on klassiruum number üks, kust algab sinu seiklus. Sinu eesmärk on jõuda esimesse puhkeruumi. Edu!"
Charlene kadus sädeledes ja ruum täitus esemetega. Ilmusid riiulid, millel olid kruvikeerajad, haamrid, mutrivõtmed ja kõik muud säärased tööriistad. Seinte äärde ilmusid eri värvi ja kujuga uksed ning nende ette hunnikusse iga võimaliku värvi ja kujuga aknad. Kui Maki uuesti aknast välja vaatas, nägi ta seal põllumaad. Põllumaa ise oli rahvast täis, mõnes kohas oli isegi telk püsti pandud. Maki üritas akent lahti teha, kuid avastas, et sellel on link ainult väljaspool. Ta koputas klaasile, lootes, et keegi teda märkab ja akna lahti teeb. Ja keegi märkaski, üks teismeline poiss. Ta tegi Makile akna lahti ning naeratas talle.
"Tere tulemast esimesse! Astu aga edasi ja tutvu direktori haige mänguga."
Maki istus aknalauale ja uuris ümbrust. Väljas oli soe, soojem kui sees. Poiss naeratas endiselt, kui rahvast juurde tuli, et Makit uurida. Maki libistas ennast aknalaualt maha heina peale ja poiss viipas talle, et Maki talle järgneks. Maki kehitas õlgu ja kõndis poisi järel ühe telgi juurde. Seal istus poiss maha ja näitas Makile, et tema sama teeks. Kui Maki maha oli istunud, hakkas poiss rääkima.
"Nagu sa ilmselt juba tead, on see klassiruum number üks, kõige algus. Räägitakse, et kuskil siin põllumaal on uks, mis viib siit toast välja, aga mina pole seda oma kolme siin oldud kuuga veel leidnud. Meil on peaaegu kohu põllumaa ära kaardistatud, aga inimesed hakkavad alla andma, nad ei viitsi enam otsida. Sina oled meie uus lootus, veel murdmata hing. Mis su nimi on?"
Maki pööritas silmi. Here we go again, mõtles ta ja vastas.
"Maki Tenesewa."

Vahepala

Tere! Kauri tahab nüüd välja nuputada, miks ma üldse kirjutan ja kust kurat mu ideed tulevad. Põhimõtteliselt, kirjutan ma enamjaolt selle pärast, et mul tekib idee, mida kirjutada ja ma lihtsalt ei suuda seda enda sees hoida, ma pean selle välja laskma. Kust need ideed tulevad? Siiamaani teadmata. Ma võin kuulata laulu surmast ja siis tuleb järsku idee kirjutada koerast nimega Muki, kes läheb aardejahile. See on täielikult ebanormaalne. Kui ma kirjutan, siis ma lülitan ennast muust maailmast välja, ma lihtsalt ei suuda normaalse maailmaga sellel hetkel kontakti võtta, või noh vähemalt mitte normaalselt. Mis mind kõige enam närvi ajab on see, kuna mul mõtted minu juttudest peaaegu pidevalt peas töötavad ja mul mõni hea idee tuleb, pole mul tavaliselt võimalik seda kirja panna. Muidugi, ma ei tea veel kas see idee on hea. Mul pole õrna aimugi mida ma kirjutan, kui ma jutuga alustan. See kasvab alles hiljem mõttega looks. Aga jah... Muidu on elu täitsa ilus ja tore ja puha.

Reinchardi kool - I Sissejuhatus

Tuba, kus selle loo kangelane üles ärkas, oli paksult tolmu täis. Ainus tolmuvaba koht näis olevat tema kujuline laik diivanil. Meie kangelane tõusis aeglaselt istukile ja libistas siis jalad diivanilt maha, paisates õhku tolmupilve. Ta raputas oma blonde juukseid, et oma lokkidest tolmu välja saada ning tõusis püsti. Tema juuste raputamine oli veelgi suurema tolmupilve õhku paisanud, nii et raske oli näha, kus selle toa uks on. Kui ta lõpuks ukseni jõudis, avastas ta hirmsa tõsiasja, uks ei olnudki lukus, mis tähendab, et iga pervert oleks võinud lihtsalt tuppa sisse marssida ja teda ära kasutada. Astunud, läbi ukse, palju puhtamasse ja uhkemasse, enamjaolt kullaga kaetud ruumi, sulges ta enese järel ukse, avastades sellel rippuvat hommikumantli. Alles nüüd avastas meie kangelane, et ta on alasti. Mõlemad toad olid nii soojad, et ta ei pannud seda ennem absoluutselt tähele. Hommikumantli selga tõmmanud ja selle vöö hoolikalt kinni sidunud, astus ta mööda kullatud tuba edasi, järgmise ukse poole. Ta jõudis just käe lingile asetada, kui see alla vajus ning uks avanes. Ukse taga oli pime ruum ja avauses seisis mees. Pikkuselt oli ta lühike, kuid habemetüügas tema lõua otsas oli hästi näha. Meie kangelast pealaest jalatallani uurinud, ütles ta madalal häälel.
"Tere tulemast! Meister arvaski, et te peaks juba ärkvel olema. Oli teil meeldiv uinak?"
Meie kangelane ei vastanud mehe küsimusele, ta pööras oma pea küljele ja lõpuks noogutas tõrksalt. Mees ainult muigas selle peale ja hakkas uuesti rääkima.
"Minu nimi on Kumori, õpipoiss ja hooldaja. Kas te palun järgneksite mulle, ma viiks teid meistri juurde? Tal on väga palju tööd vaja ära teha, aga ikkagist sooviks ta teiega kohtuda."
Meie kangelane, selle asemel, et jälle pead keerata, sulges silmad ja noogutas jälle. Mees tema ees astus tuppa sisse ja tõmbas ukse enda järel kinni. Seejärel võttis Kumori taskust välja kruvikeeraja ja hakkas ukselt linki eest kruvima. Mõne minutiga olid lingi kruvid lahti ja link kukkus eest. Seejärel võttis Kumori taskust teistsuguse, klaasist lingi ning kruvis selle ukse ette. Kui Kumori ukse avas, viis see hoopis teistsugusessse tuppa kui ennem. See tuba oli hästi valgustatud, ning kõik paistis olevat tehtud marmorist. Kui meie kangelane uksest sisse astus, nägi ta ka põhjust miks tuba nii hästi valgustatud oli. Temast paremale jäi aken, mis täitis ka seina rolli ja aknast säras sisse suur ja kollakas kera, päikene. Akna ees, kindlalt põrandale kinnitunud, oli marmorist laud, kujult selline nagu firmades tähtsatel ninadel. Laua taga oli, samamoodi marmorist ja tähtsa nina välimusega, tool. Kumori kõndis laua ette ja kummardus sügavalt.
"Ma tõin tiee külalise, meister."
Üks päikesekiirtest langes toolile ja sinna ilmus sädeledes inimene. Ja päris rinnakas inimene veel pealekauba. See oli naine, mis tuli meie kangelasele miskipärast üllatusena. Naine saatis talle särava naeratuse.
"Tere tulemast! Ma küll ei tahaks kõlada nagu ma oleksin väga ebaviisakas, aga kuidas kõlab teie nimi?"
Meie kangelane naeratas naisele vastu ja vastas.
"Maki, Maki Tenesewa."