Kirjanik - Viisteist

"Sa kavatsed selle poe ära osta?" küsis Katrin püsti karates, silmad üllatusest suured, "Mis raha eest?"
"Küll ma leian midagi," vastas Mart diivanile istudes.
Katrin hakkas valjult naerma ja istus Mardi kõrvale:
"Sa tahad öelda, et sul on kusagil suurtes hunnikutes üleliigset raha ja minu juures elad sa lihtsalt lõbu pärast?"
Mart vaatas tõsiselt Katrinile otsa, justkui tahtes talle karjuda, et tal on raha ja see ei ole naljakas.
"Oh, anna andeks, Mart. See on väga armas sinust, et sa üritad minu tuju parandada, kuid sellel pole mõtet. Ma ei taha, et sa minu pärast veel kusagilt pangalaenu peaksid võtma hakkama."
"Mul ei olnud plaaniski," pomises Mart vastuseks ja vajus mornilt sügavale diivani seljatoesse.
Katrin tõmbas ennast diivanile kerra ja pani oma pea Mardi sülle:
"Aitäh, Mart! Ma arvan, et me saame hakkama."

Kirjanik ja Eneli kõndisid läbi öiste tänavate, peatudes aeg-ajalt mõnes seltskonnas, kas siis Eneli või Kirjaniku tuttavate juures. Nad käisid läbi päris mitme baari, kuid kõigil neist oli midagi viga. Kas olid nad liiga tühjad või jälle liiga täis või ei sobinud muusika.
"Kuule!" ütles Kirjanik järsku oma purjakil häälel, "Mul tuli just üks hästi lahe koht meelde! Aga see on suht kaugel, äärelinnas."
"No ma ei tea, minu kodu on palju lähemal," vastas Eneli, haarates Kirjaniku käest kinni ja teda enda poole tõmmates.
"Ei-ei, päriselt kah. Lähme korra sinna ja siis võime sinu poole minna," ütles Kirjanik ja tõmbas Eneli hoopis enda kaissu ja hakkas, käsi tema ümber, Kirsi pubi poole liikuma.


Katrin oli Mardi süles magama jäänud, suu natukene paokil ja hingatse hästi aeglaselt. Mart oli kah üritanud natukene silmal puhata lasta, kuid ta ei saanud magada. Ta mõtles ikka veel selle raamatupoe peale. Ta libistas ennast vaikselt diivanilt maha, laotas Katrinile teki peale ja läks siis välja. Ta jalutas mööda hilisõhtuseid tänavaid, ümberringi hõiklevad purjakil noored. See oli vist üle pika aja esimene kord, mil Mart nii hilja väljas käis ja jooma ei läinud.
Oma sihtkohta jõudes hingas Mart juba natukene kergendatult. Toas põles tuli, järelikult ta veel ei maganud. Ta hakkas oma vanast harjumusest juba võtmeid taskust otsima, kuid ta oli need oma asjade hulka ära pakkinud, nii et ta oli sunnitud alt helistama.
"Hei, Eerika. Mart siin. Mul on vaja sinuga rääkida, lase mind üles."

Kirjanik - Neliteist

Väljas oli juba üpriski hämar ja jahe, kui Mart kontorist välja astus, käed taskus ja näol veidi morn ilme. Ta oli lootnud, et ta saab Katriniga natukene väljaspool korterit aega veeta ja ehk natukene paremini tuttavaks saada.
Kirjastuse trepi peal istus selle omanik, Rohtla, keda Mart hetk tagasi üpriski ärritatuna kontoris oli näinud. Ta istus seal ja lihtsalt vahtis enda ette, näol rahulik ilme, isegi õnnelik võiks öelda. Ta nägi palju leebem välja, hoolimata armist tema näol.
Kui Mart temast mööda kõndis, vaatas Rohtla teda imelikult, võttes siis tema käest kinni ja peatades ta.
"Kes sina oled?"
Mart vaatas üllatusega Rohtlale otsa, kogus siis end ja vastas.
"Mart Ennola. Ma avaldan teie kirjastuse kaudu raamatu."
"Aa, sa oled see Katrini oma. See, keda me pidime Maalri raamatuesitlusel tutvustama. Sa suitsu teed või?"
Mart laiutas käsi ja noogutas. Rohtla viipas siis mehele, et ta tema kõrvale maha istuks ja pakkus talle oma portsigarist üht sigarellot.
"Mina, Mart, olen Aleksander Rohtla, "Unistuse" omanik. Ma ütlen sulle ausalt, et meie kirjastusel ei lähe just kõige paremini. Ma ei osanud seda kirjastust luues ettegi näha, mis kõik probleemseks võivad osutuda. Kõik need probleemid, mida ma kartsin, on kuidagi mööda triivinud, kuid tabanud on kõik muu. Aga ei, me saame hakkama. Meil ei pruugi küll enam nii palju raha olla, et teha kõike mida me tahaks, kuid me püsime pinnal. See sama raamatupoodki siin all. Maalri raamatuesitlus pidi siin toimuma. See kuulus muidu ühele vanamehele, kelle eest ma ise arveid tasusin, sest pood ei toonud talle piisavalt sisse. Aga praegu on rasked ajad ja nüüd ei saanud mina kah tema eest tema arveid tasuda ja noh... Nüüd läks pood müüki. Ja mida ma nüüd Maalrile ütlen? "Jajaa, su raamatuesitlus on järgmine nädal, aga me pole veel kohtagi leidnud, kus seda teha!". See ei ole normaalne. Oleks ainult keegi, kes saaks selle poe ära osta. Keegi, kes tahaks seda poodi pidada."
Mart ainult noogutas selle peale. Ta ei osanud midagi öelda. Mida tal oligi öelda. Oleks tore küll ju raamatupoodi pidada, aga kust ta selle raha võtaks? Müüks oma korteri maha?
"Aga igatahes, Mart, oli tore tutvuda," ütles Rohtla, tõustes püsti ja surudes Mardi kätt, "Loodetavasti jääd sa ka edaspidi oma asju just meie kirjastuses avaldama."
"Aga kindlasti," vastas Mart ja hakkas siis ära kodu poole kõndima.

"Aa, Jaana? Sa oled minu juures või? Ma ei tea, ma olen praegu väljas, aga ma võin koju liikuda kui sa tahad midagi teha. Või tegelt, kuidas oleks homme? Okei. Tsau!"
Kirjanik läks tagasi Eneli juurde leti ääres, istus maha ja küsis: "Kuhu me jäime?"
"Sa pidid mulle just oma tänastest plaanidest rääkima."
"Noh. Nagu just välja tuleb, pole mul midagi plaanis." ütles Kirjanik naeratusega ja lasi omale uue klaasitäie õlut valada.


Mart istus köögis, kirjutas ja jõi kohvi kui Katrin koju tuli. Mart läks talle ukse peale vastu ja vaatas murelikult kuidas Katrin vastu seina toetus ja silmad kinni rahulikult sisse ja välja hingas enne kui hakkas kingi jalast ära võtma.
"Saite midagi?" küsis Mart vaikselt ja natukene arglikult, kartes seda teemat ülesse võtta.
"Ei," vastas Katrin tüdinult, "Nädalase ettehoiatusega on natukene keeruline sellise ürituse jaoks mõnda sobivat ja taskukohast kohta leida. Meil just ei ole väga palju raha selle jaoks."
"Aga kui keegi peaks selle raamatupoe ära ostma ja seal seda poodi jätkama? Kas siis oleks võimalus temaga kokkuleppele saada?"
"Ma ei tea, sõltub ju täiesti sellest uuest omanikust. Kuigi vaevalt see nüüd järgmiseks teisipäevaks müüdud saab."
"Palju teil muidu seda rendiraha anda on?" küsis Mart, liikudes koos Katriniga esikust elutuppa, diivanile, kuhu Katrin nagu laip pikali vajus.
"Üle saja viiekümne euro ei anna küll minna."
"Saja viiekümne euroga võiksin ma küll täitsa leppida," ütles Mart vaikselt, nii et Katrin teda vaevu kuulis.
"Mida?" küsis naine, vaadates segaduses pilguga Mardile otsa, kes vaid naeratas omaette.
"Ma ütlesin, et sajaviiekümne euroga võiksin ma leppida küll."

Kirjanik - Kolmteist

Mart istus üksinda Katrini korteris ja jõi kohvi. Ta üritas kirjutada, kuid ei suutnud. Ta lihtsalt istus laua taga, pea käte vahel ja vahtis arvuti ekraani. Tema mõtted olid mujal, kuigi ta isegi ei teadnud kus. Ta otseselt ei mõelnud millegi peale. Ta lihtsalt ei saanud kirjutada.
Mart võttis taskust oma telefoni. Ta ei teadnud miks ta seda tegi. Ta ei tahtnud kellelegi helistada. Vähemalt ta arvas nii. Aga äkki?
Mart valis numbri ja pani telefoni kõrva äärde, süda tagumas sees.
"Hei! On sul aega võib-olla korraks kokku saada?"

Jaanal kahjuks ei olnud aega Kirjaniku juurde minna. Ta jättis Kirjaniku raamatukokku, lubades talle küll õhtul helistada ja võib-olla ka läbi astuda. Kirjanik istus mõnda aega raamatukogus, sirvides oma lemmikraamatuid, lugedes uuesti oma lemmiklõike, enne kui ta otsustas välja suitsule minna.
Ta istus väljas pingile, heitis jala üle põlve ja toetas oma käe pingi käsitoele. Ta oli parasjagu oma sigareti süütamas, kui temast üks väga tuttav blond tütarlaps mööda kõndis.
"Eneli? Tsau!"
"Hei! Kas see pole mitte Kirjanik?" küsis Eneli, naeratades mehe juurde astudes.
"Kuidas sul läheb? Ammutad raamatukogust inspiratsiooni?"
"Mitte päris," vastas Kirjanik, "Tulin siia natukene puhkama, mõtteid värskendama. Otsisin ühte sõbrannat enne linnast ja nii naljakas kui see ka ei oleks, kui ma olin alla andnud, leidsin ma ta siit. Kuhu sa ise praegu tõttad?"
"Kuule, tead, tööle. Aga sa võid mulle pärast külla tulla sinna. Tead seda pitsarestorani mis siin on?"
"Eks ma ikka tean. Aga ehk näeme pärast. Tsau!"
"Tsau!"


Mart ei olnud isegi selles linnaosas juba mõnda aega käinud. Ta süda tagus sees. Nad pidid kokku saama korteri taga oleval mänguväljakul. Mart oli juba seal, käed värisemas erutusest.
"Tsau Mart!" ütles hääl mehe seljataga.
Mart keeras ennast ringi ja naeratas närviliselt: "Tsau Eerika!"
"Ma ei tulnud siia lihtsalt rääkima. Ma ei taha kuulda sinu vabandusi. Ma tahan lihtsalt, et asi oleks selge. Mina ja sina ei ole enam koos ja ei saa ka kunagi koos olema. Ma ei taha, et mulle nii tehtaks. Ma lihtsalt..."
"Mart -"
"Ei, Eerika, palun, ära hakka ennast õigustama. Siis sa lahkud siit vähemalt oma väärikusega."
"Mis korterist saab?" küsis Eerika, olles ära ehmunud sellest, kui karm Mart ta vastu oli.
"Sa võid selle endale jätta. Vähemalt praeguseks. Loodan ainult, et sa tasud arveid õigeaegselt. Kuigi ma ei soovita sul end seal väga koduselt tundma hakata. See on siiski minu oma, jäta see meelde."
Mart pani käed taskusse ja kõndis minema, vaatamata tagasi. Eerika jäi mänguväljakule seisma, käed nõutult rippus ja pisarad silmis.

"Päriselt juhtus nii või?" küsis Eneli naerdes, toetudes letile ja rüübates oma siidrit.
"Juhtus. Pärast seda ma enam Karksis pole käinud." vastas Kirjanik ja ulatas oma tühja klaasi Enelile, lastes tal omale veel õlut endale kallata.
Tütarlaps ulatas täidetud klaasi tagasi Kirjanikule ja vaatas siis kella:
"Noh, mul on ainult tund aega veel tööd jäänud. Mis sul pärast plaanis on?"
"Otseselt mitte midagi. Mis siis?"
"Ma ei tea, võiks kuhugi minna,"
Kirjaniku telefon helises.
"Oota hetke, kohe räägime sellest edasi."
"Jah, halloo?"


Mart kõndis mööda Rüütli tänavat ja jäi seisma kirjastus "Unistus" ees. Ta oli sinna kusjuures täiesti juhuslikult sattunud. Tal ei olnud see plaanis. Aga kui ta juba siin oli, otsustas ta ka trepist üles minna ja vaadata, kuidas Katrinil läheb.
Kogu kontor oli nagu mesilaspesa, inimesed jooksid ühe laua juurest teise juurde ja jagasid omavahel pabereid siia ja sinna. Mart kõndis Katrini laua juurde ja sosistas talle kõrva:
"Tsau!"
Naine võpatas selle peale, haarates oma südamest ja hingates kergendatult, kui ta ümber keeras ja Marti nägi.
"Kurat, ära tee nii. Niimoodi võib südamerabanduse saada."
"Vabandust. Mis teil toimub siin? Miks kõik niimoodi ringi tormavad?"
"Ah ei, meil hakkab praegu just uus raamat välja tulema. Anton Maaleri romaan "Jaanipäev". Ega sa juhuslikult ei tea Antonint?"
"Kahjuks pole mul seda rõõmu olnud."
"Ära üldse muretse," ütles Katrin naerdes, "Küll me teid selle nädala jooksul tutvustame. Ta kuulutab oma raamatuesitlusel ka sinu raamatu välja."
Mardi silmad läksid üllatusest suureks:
"Ja millal see on?"
"Järgmine teisip-"
Katrin ei jõudnud oma lauset ära lõpetada, kui kontorisse astus sisse ülikonnas mees, lakitud juustega. Tema põsel oli suur arm, justkui oleks keegi üritanud tal pool nägu katki lõigata. Ta vilistas valjult, nii et kogu kontoris koheselt sagimine lõppes.
"Omanik," sosistas Katrin vaikselt Mardile enne kui mees rääkima hakkas.
"Nagu te kõik teate, peaks järgmine nädal toimuma meie selle aasta olulisema teose, härra Maaleri romaani, esitlus. Kahjuks aga läks meie praegune toimumiskoht just tund aega tagasi müüki. Teil on kakskümmend neli tundi aega, et uus koht leida. Tehke nii, et ma teis pettuma ei peaks."
"Kurat!" vandus Katrin vaikselt ja tõusis püsti, et minna ühe teise laua juurde.
"Mis tema probleem on? Teisipäevani on veel aega küll."
"Anton tahtis homseks täpseid andmeid ürituse toimumise kohta. Rohtla, see on siis kirjastuse omanik, nägi väga ränka vaeva, et Anton meile saada ja taha tahab, et Anton ka oma järgmiste teostega meie juurde pöörduks, sest tõesti. Kirjastus, kes selle mehe kodustab, on pea eluks ajaks kindlustatud. Aga kuule, Mart, mul tõesti ei ole sinu jaoks rohkem aega."
Mart noogutas ja vaatas kella:
"Kell on peaaegu viis. Ma mõtlesin, et pärast sinud tööd võiks midagi teha. Välja minna või midagi."
"Mart," ütles Katrin väsinult mehe poole pöördudes, "Ma tõesti kardan, et ma jään täna ületunde tegema. Mõni teine kord võib-olla?"
Mart noogutas jällegi ja kõndis kontorist välja.

Kirjanik - Kaksteist

Kell oli kolm öösel, kui Mart oma telefonihelina peale üles ärkas.
"Ja, hallo?" võttis mees uniselt kõne vastu, suutmata piisavalt ülesse ärgata, et helistaja numbritki vaadata.
"Heeei, Mart! Kuule, saad sa mulle taksoraha anda, mul natukene jääb puudu. Ma praegu hakkaks tulema. Saad mulle alla vastu tulla?" kostis telefonist lõbusas tujus Katrini hääl läbi kergelt arusaamatu artikulatsiooni.
"Ikka jah. Näeme varsti."
Mart pani kõne ära ja tõusis aeglaselt püsti, sirutades ennast. Ta ei olnud väsinud. Katrini kõne oli ta täielikult äratanud.
Ta tõmbas kiirelt mingid riided selga ja lonkis mööda treppe alla õue. Ta ei pidanud kaua ootama enne kui Katrini takso ukse ette tõmbas ja purjakil Katrin sealt välja astus ja Mardile kaela hüppas.
"Tsau Mart!"
Mart muigas, lükkas Katrini õrnalt eemale ja kummardus taksoakna juurde:
"Palju ma teile võlgnen?"
Samal hetkel astus taksost välja mustas pusas ja sassis juustega Mardi vanune mees, vajudes uksest välja ja taarus Katrini kõrvale, pannes oma käe siis tema ümber.
"Kaheksa eurot," vastas taksojuht. Mart, kes meest nähes näost valgeks oli läinud, ulatas taksojuhile kümne-eurose ja tõukas käega tagasiraha tagasi.
"Pole vaja. See on teie vaeva eest."
 "Aitäh sulle, Mart!" kiljatas Katrin, hüpates Mardile uuesti kaela ja suudeldes tänulikult mehe põski.
"Pole tänu väärt," pomises Mart ja hakkas tagasi korterisse kõndima.
"Oota, Mart" jooksis naine Mardile järgi, tirides tundmatut enda järel, "Saa tuttavaks, see on Joonas, ta ööbib täna meie juures."
"Mhmhm," pomises Mart vastuseks ja kadus korterisse, Katrin ja Joonas tema järel.

Et oma mõtteid Jaanalt eemale saada, läks Kirjanik raamatukokku. Raamatukogudes oli ta end alati hästi tundnud. See vaikus, mis seal valitses, selline lärmakas vaikus, oli kuidagi rahustav. Rääkimata muidugi sellest tundest, mida tekitasid kõik need raamatud ta ümber ja nende koltunud lõhn. Võiks öelda, et Kirjanik lausa armastas seda.
Kirjaniku üllatuseks põrkas ta ühes vahekäigus kokku sügavalt mõttesse vajunud Jaanaga, kes parasjagu Eesti luulekogusid uuris.
"Hei!" karjatas Kirjanik, natukene valjemalt kui ta oleks tohtinud, teenides sellega ära mitmete inimeste pahurad pilgud.
"Hei!" vastas Jaana üllatunult, "Mis sa siin teed? Ma mõtlesin, et sa läksid koju!"
Kirjanik punastas kergelt, sügas oma kukalt ja vastas siis vaikselt:
"Noh, ma olingi sinnapoole teel, kui ma mõtlesin, et ma ei saa praegu kodus olla. Vähemalt mitte üksinda. Mis sul muidu plaanis on täna? Et kui sul midagi ees ei ole, siis äkki tahaksid võib-olla minu juurde tulla."
"Noh," vastas Jaana muiates kergelt ja jäädes siis vaikseks.

Mart tõusis hommikul, kui keegi tema voodist mööda kõndis, et kööki minna. Ta ei olnud öösel maganud. Ta oli kõrvaklapid kõrva surunud, muusika valjuks keeranud ja näo patja surunud. Ta mõtles terve öö Katrinile ja sellele uuele kutile, Joonasele, kes praegu tema voodist mööda kõndis.
Mart tõusis voodist, tõmbas püksid jalga ja läks magamistuppa vaatama. Katrin lamas veel voodis ja isegi et norskas vaikselt. End ümber keerates, et tagasi voodisse minna ja võib-olla veel natukene kirjutada, nägi Mart korteriust kinnilangemas, varjamas enda taha äsja korterist väljunud Joonase jalad.
"Nojah siis," pomises Mart vaikselt, ronis voodisse ja võttis lahti läpaka.
Natukese aja pärast astus ukse peale hästi unise näoga Katrin, juuksed sassis ja silmad kissis. Tal oli seljas suur meestesärk, mida naine öösärgina kasutas. Ta üritas oma silmi natukene rohkem avada, soovides Mardile kähiseval häälel tere hommikust.
"Tahad sa vett äkki," küsis Mart kergelt mõnitava häälega, pannes läpaka oma sülest ära. Katrin noogutas ja vajus mehe kõrvale diivanile.
"Mida ma eile õhtul tegin?" küsis ta, toetades oma pea Mardi õlale, mis jättis mulje, et naine kahetseb oma tegu.
"Ma ei oska sind detailidega kurssi viia, kuid mulle helistasid sa kell kolm öösel, küsisid taksoraha ja siis tuigerdasid koos selle Joonasega oma magamistuppa."
"Oh sa issand jumal!" karjatas Katrin, varjates oma näo käte vahele, "Anna andeks, Mart! Appikene! Ma ei oska midagi öelda."
"Ega sa ei peagi midagi ütlema," vastas Mart.
"Aga -"
"Katrin. Sa ei oma minu ees mingit vastutust. Ma olen lihtsalt mingi kutt, kes eile sinu korterisse sadas. Sa ei pea end minu ees selgitama."
Selle peale jäi Katrin nukralt vait ja istus mõnda aega, pea Mardi õla peal.
"Aga ma siis lähen toon sulle selle vee," ütles Mart vaikust murdes, tõusis püsti ja kadus kööki, tulles tagasi klaasitäie vee ja kahe tassi kohviga.
"Mis kell on?" mõmises Katrin, olles terve klaasitäie korraga tühjaks joonud.
"Varsti hakkab üheksa saama."
"Kurat!" hõikas Katrin, hüppas püsti ja kadus tahatuppa riideid vahetama.
"Ma pean tunni aja pärast juba tööl olema!"
Katrin väljus oma toast, juuksed ära kammitud ja riided seljas, kuid tema näost oli endiselt näha, et tal on pohmakas.
"Ma tulen umbes viie ajal," ütles ta kiirelt Mardi juurde tullas, et teda enne äraminekut korra kallistada. Olles oma lause lõpetanud ja ka kallistust lõpetamas, suudles Katrin meest kiirelt korra põsele. Nad mõlemad jäid hetkeks seisma, mõeldes selle üle, mida Katrin just teinud oli.
"Kell on veerand kümme," ütles Mart vaikselt, tuues Katrini niimoodi oma hetkelisest käitumisšokist välja.
"Jah. Õige. Ma lähen. Tsau!" ja juba oligi ta läinud, jättes Mardi taaskord üksinda oma korterisse.

Kirjanik - Üksteist

Taevas oli loojuvast päikesest oranžiks värvunud, kui Mart oma uude ajutisse elukohta jõudis. Ta toetas oma koti vastu trepikojaust ja valis telefonil numbri. Ta oli unustanud küsida mis korteri number on.
"Hei! Ma olen all!"
"Okei. Ma tulen sulle vastu?"
"No, sa võid ju kah."
Kõne katkes ja juba mõne hetke pärast avanes trepikoja uks, mille vahelt vaatas välja Katrini naeratav nägu.
"Tsau! Tule edasi! Ma elan kolmandal korrusel. Korter number kümme."
Mart heitis oma koti uuesti õlale ja hakkas nukra naeratusega mööda treppe üles ronima.
"Kuule Mart," ütles Katrin vaikselt tema seljatagant, kui nad korteri ukse taha olid jõudnud "Kas sa nüüd ütled mulle, mis sul juhtus?"
"Lähme sisse ja ma räägin sulle kogu loo ära," ohkas Mart ja vajus Katrini ees uksest sisse.


Kirjanik lasi alt uksekella, karjus akna taga, kuid ei mingit vastust. Kell oli pool kaheksa pühapäeva hommikul. Jaana ei saanud olla ju ometigi tööle läinud.
"Jaana!" hõikas Kirjanik veel korra, olles juba täielikult lootust kaotamas. Ainus vastus mis ta sai oli aga ühelt vanatädikeselt esimesel korrusel:
"No kurja te lõugate siin pühapäeva hommikul? Pole veel eilsest õhtust kaineks saanud? Me siin üritame magada!"
"Vabandust," pomises Kirjanik, minnes näost tulipunaseks. Ta ei olnud enam ammu ennast niimoodi tundnud. Ta süütas ühe sigareti ja kõndis mööda tänavat minema. Kus Jaana võis olla? Või ei reageerinud ta selle pärast, et Kirjanik oli minema läinud? Koju ei saanud mees enam minna. Ta lihtsalt ei tahtnud. Ta tahtis Jaana üles leida.


"Ja see on põhimõtteliselt kõik," lõpetas Mart oma jutu. Terve rääkimise aja oli ta pilku maas hoidnud, tõstes selle alles nüüd, et näha Katrini reaktsiooni. Ja ühtlasi ka selleks, et oma uut elukohta uurida. Katrin elas kahetoalises korteris, mille nii-öelda "suures toas" nad praegu istusid suurel punasel diivanil, mis pidi järgnevatel öödel Mardi jaoks voodit asendama. Tagumises toas, mida Mart näinud ei olnud, magas Katrin ise.
"Kuigi ma olen sinu sõbraga ühel nõul, Mart, et sa Eerikale helistama peaksid, võid sa siin olla nii kaua kui sa tahad. Ongi hea võib-olla, et mees majas on."
Mõlemad naersid vaikselt. Oli tunda, et õhus oli pinget ja et kumbgi neist ennast eriti mugavalt ei tundnud. Mart üritas endale aga sisendada, et ta ei oleks seda teinud, kui tal oleks mõni muu võimalus olnud, temal aga polnud. Nii ta vähemalt endale ütles.
"Kuidas sul muidu kirjutamine läheb?" küsis Katrin, üritades piinliku vaikust vältida.
"Kusjuures, mul just siia tulles tuli paar päris head ideed, mis ma arvan, et sulle kah meeldiks. Ega sa ei pahanda, kui ma nüüd korraks ennast välja lülitan ja natukene kirjutan?"
"Ei absoluutselt mitte!" ütles vastas Katrin suure naeratusega, "Ma kusjuures pidin niikuinii just natukeseks välja minema paari sõbrannaga. Saad vast üksinda hakkama küll siin ja leiad vajalikud asjad üles? Mul on köögikapis üht hästi head teed ja külmikus peaks olema võileiva materjali. Aga ma siis lähen. Tsau!"
"Tsau!" vastas Mart ja juba oligi Katrin läinud, jättes Mardi üksinda tüdruku diivanile istuma.

Kirjanik - Kümme

Mart vaatas suu ammuli oma sõbrale otsa. See oli tema jaoks tõesti natukene kehva uudis. Ta oli Karli korterile lootnud. Vähemalt üheks kuukski. Karlile oli see muidugi hea uudis ja Mardil oli oma sõbra pärast hea meel. Talle pakuti tööd ühe raamatupoeketi suhtekorraldajana.
Mart ei teadnud mida ta nüüd teeb.
"Päriselt kah, Mart, mine räägi temaga."
"Ma ei taha niikuinii enam temaga koos elada! Selles aspektis pole seal väga vahet."
"Ole nüüd, Mart. See korter on si -"
"Jäta see, Karl! Las ta olla. Ma lähen kirjutan edasi."

Kirjanik tundis ennast halvasti hommikul Jaana korterist välja hiilides, kuid tal ei olnud teist võimalust. Ta pidi minema. Ta ei saanud niisama lamada, ükskõik kui palju ta seda ka teha oleks tahtnud.
Hommikune päike oli jahe. Kirjanik tõmbas omale jope selga ja surus käed sügavale taskusse. Kodutee oli veel pikk.


Mart ootas kuniks Karl välja läks, tõustes alles siis oma kergelt küürakast istumisasendist köögilaua taga. Ta lonkis rõdule, süütas ühe sigareti ja võttis taskust välja telefoni.
Mida ta tegema peaks? Kuhu tal minna oli?
Oma telefoniraamatut sirvides jäi ta korduvalt ühele ja samale nimele peatuma.
Aga miks ka mitte?

Kirjanik istus oma kortermaja tagaaias ja jõi kohvi. Ta heitis iga natukese aja tagant närvilise pilke oma telefonile, mis lebas tema ees laual. Kohe peaks tulema kõne Jaanalt. Kirjanik ei oodanud seda, kuid see oli paratamatu. Nad helistasid alati. Kuid mis siis, kui seekord on teistmoodi? Aga mis siis, kui seekord oleks kõik teistmoodi?
"Persse," sosistas Kirjanik, tõusis püsti, pani kohvitassi ära ja tormas minema.


Mart heitis oma asjad selga. Ta jättis Karli jaoks lauale kirja oma uue ajutise elukohaga. Ta ei oodanud oma sõpra ära. Küll nad näevad veel, selles ta ei kahelnud.
Uksest välja astudes oli Mardil veider tunne. Nagu sulgeks ta koos selle uksega ukse oma minevikku. Seda elu, mis ta senimaani oli elanud, lihtsalt ei olnud enam.
"Mis seal ikka," kehitas Mart õlgu ja kõndis mööda tänavat oma uue elukoha poole.

Kirjanik - Üheksa

Kirjanik ja Jaana istusid baaris päris pikalt. Alles varajastel hommikutundidel, nii umbes viie ja kuue vahel, astusid nad sealt välja. Nende samm oli vaid kergelt sassis, nägudel olid laiad naeratused ja käed teineteise ümber põimunud.
"Kus sa elad? Ma saadan su ära," küsis Kirjanik.
Jaana kortsutas kulmu ja hammustas oma alahuult.
"Ma ei tea kui hea idee see on. Ma elan ikka päris kaugel. Ma ei tea, kas ma hakkangi üldse praegu koju minema. Ootan ära millal esimesed bussid sõitma hakkavad."
"Aga miks me ei võiks taksot võtta? Jagame arve pooleks? Või, veel parem, las mina maksan!"
Jaana kehitas õlgu. Ta ei näinud põhjust, miks nad ei võiks nii teha. Nad kõndisid kergel sammul taksopeatusesse. Kirjanik kummardas ühe akna juurde ja ütles naerdes:
"Tere! Kas koju saab?"
"Saab. Kuhu täpsemalt?" küsis taksojuht üpriski pahuralt.
"Viime neiu enne ära," vastas Kirjanik. Jaana ütles oma aadressi ja nad läksid sõitu.


Mart tegi kirjutamisse väikese pausi. Ta oli kirjutanud rohkem, kui ta oli arvanud. Ta oli igasugustest graafikutest ees. Ta saatis järgmised kaks peatükki kah Katrinile ja vaatas siis oma telefoni. Tal oli kaks vastamata kõnet ja üks sõnum, kõik Eerikalt.
"Palun! Me peame rääkima!"
Mart pani need kõik mühatades kinni ja läks rõdule suitsu tegema.
Olles äsja oma sigareti süüdanud, kuulis Mart toaukse avanemist.
"Hei, Mart! Ma olen nüüd tagasi! Oled sa siin?"
"Jou!" hüüdis Mart Karlile vastu, "Mees, tule siia korra. Sa ei usu, mis minuga juhtus."

Kui takso Jaana kortermaja ees peatus, tasus Kirjanik arve ja astus samuti taksost välja.
"Ma arvan, et ma lähen edasi jalgsi, ma ei ela väga kaugel. Muidu saab veel raha otsa."
"Kui sa nii arvad," vastas Jaana, "Kuigi sa võid muidugi siia ka jääda."
"Ma ei tea -" vastas Kirjanik tagasihoidlikult.
"Ah, ole nüüd, Raul. Tule nüüd!" ütles Jaana kindlalt, haaras Kirjaniku käest ja tõmbas ta endaga koos korteriuksest sisse.


"Vau," ütles Karl üllatunult, "Need tõesti ju ikka metsikult head uudised! Kuidas sul selle kirjutamisega siis läheb?"
"Tead, päris hästi. Ma ei tea mis mul on, ma oleks nagu järsku mingist blokist üle saanud. Nagu kõik oleks järsku palju selgemaks löödud."
"Ja," hakkas Karl arglikult küsima, "kuidas teil Eerikaga läheb?"
Mart võttis taskust oma telefoni ja näitas Eerika poolt tehtud vastamata kõnede kogu ja ka mõnda üksikut sõnumit.
"Sa peaksid temaga rääkima," ütles Karl, võttes Mardi sigareti ja tõmmates sealt paar mahvi. Mart ei pannud seda isegi tähele.
"Ma tean, aga ma ei ole selleks veel valmis. Võib-olla kunagi varsti."
Karl hammustas oma alahuult ja vaatas murelikult oma sõbrale otsa:
"Mida varem seda parem, mees. Sest siin sa ei saa varsti enam ööbida. Maksimaalselt kaks ööd veel?"
"Viskasin sul juba kopa ette?" küsis Mart naerdes.
"Ei, ma lähen ära. Jäädavalt. Või noh, vähemalt pikemaks ajaks. Ma lõpetasin täna hommikul korteri üürilepingu. Mul on kaks päeva aega, et asjad kokku pakkida ja ära minna."

Kirjanik - Kaheksa

Mart astus "Unistusest" välja, suutmata endiselt uskuda, mida ta just kuulnud oli. Nad tahtsid avaldada raamatu. Tema raamatu. Nad tahtsid, et tema, Mart Ennola, kirjutaks neile raamatu. Neile meeldis tema kirjutatud jutt ja nüüd nad tahtsid sellest raamatut. See ei saanud tõsi olla. Mart ei uskunud seda. Ta kõndis tummalt koju, justkui zombie, ja heitis voodile pikali, vahtides klaasistunud pilgul lage.

Olles mõnda aega ekselnud leidis Kirjanik Kirsi pubi siiski ülesse. See oli üpriski linna ääres, peidetud majade vahele. Ta ei olnud seal kunagi varem käinud, aga kunagi on ikka esimene kord.
Sisse astudes, tervitas teda üpriski väikene seltskond, kõik istumas ühe suure laua ümber. Ukse kohal olev kelluke tilises vaikselt ja vaikus langes seltskonna peale.
Jaana tõusis oma istekohalt diivanil ja viipas Kirjanikule, et ta lähemale astuks ja istuks toolile, mis tema jaoks tühjaks oli jäetud. Ta oli justkui mingi aukülaline siin.
"Jaana, mis siin toimub?" küsis Kirjanik vaikselt.
"Raul, saa tuttavaks Kirsi Kirjandusklubiga. Päris paljud meist siin on just sinu tulihingelised fännid. Äkki viitsid natukene oma tööst ja teostest meile rääkida?"


Mart oli kergelt tukastanud, kui ta telefon helises. Ta ei vaadanud, kes helistas, lootes, et see on Katrin jälle.
"Tsau Mart! Ma olen üritanud sind kätte saada, miks sa ei vasta? Me peame rääkima! Kas me võiksime kokku saada?"
"Eerika? Ma arvan, et sa tead ise kah, miks ma sinuga kohtuda ei taha. Palun, jäta mind rahule. Mul on praegu olulisemaidki asju teha. Mul on vaja terve raamat valmis kirjutada. Ma võtan ühendust, kui ma oma asjadele järgi tulen."
"Mart!"
Mart pani kõne ära. Ta tõusis püsti, üpriski vihaselt, ja valas köögis endale klaasi viskit. Ta tegi arvuti lahti ja jätkas kirjutamist. Teda tabas järsk inspiratsiooni hoog.

"Ja see on põhimõtteliselt kõik," lõpetas Kirjanik oma jutu, vaadates õnneliku naeratusega otsa oma kuulajatele. Võib-olla oli see just see, mida tal vaja oli, et oma elu ümber pöörata. Et tagasi rajale saada.
"Aitäh Raul!" ütles Jaana, millele järgnes suur aplaus. Kirjanik tõusis oma koha pealt, tänas oma publikut ja läks baarileti äärde.
"Üks rummikokteil palun."
"Ega sa ei pahanda, et ma su niimoodi ette hoiatamata esinema tõmbasin?" küsis Jaana häbelikult, Kirjaniku kõrvale astudes.
"Ei, sellest pole lugu, Jaana. Aga kas sa nüüd ütled mulle, kust sa mind tead?"
Jaana naeratas vaikselt:
"Ega ma ei ole üllatunud, et sa mind ei mäleta. Me käisin ühel sinu "loengul", kui sa veel selliseid asju korraldasid oma kirjatükkide kohta. Me rääkisime pikalt vanade kirjatükkide "taaskasutamisest.""
Kirjaniku näole tekkis äratundmis säde:
"Tõsi, nüüd kus sa seda mainid, tuleb mulle meelde küll. Või et see olid sina. Sa vahi. Ma kusjuures olen sellele vestlusele korduvalt mõelnud. Kui sa minu viimase aja loomingut oled jälginud, siis see eanmjaolt ongi "taaskasutamine", nii et võib öelda lausa, et sina oled mind inspireerinud."
"Siis on ju hästi," sosistas Jaana, võttis oma siidri klaasi ja lõi Kirjanikuga kokku.

Kirjanik - Seitse

Mart istus laua taga, jalgadega närviliselt trummeldades. Tal oli esimene peatükk kirjutatud, kuid nüüd oli teda mingi pidur tabanud. Ta ei suutnud enam edasi kirjutada. Ta tõusis korduvalt püsti, lihtsalt niisama, istudes siis jälle maha, põrnitsedes ekraani.
"Ah, persse kah," mõmises ta omaette ja saatis esimese peatüki ära Katrinile.
Ta hingas nüüd natukene rahulikumalt, pani arvuti kinni ja läks välja värsket õhtu hingama. Öine linn helendas tema silme ees, justkui kutsudes Marti välja jalutama ja kusagil üht õllet tegema. Väljas oli soe. Palav lausa. Mart tundis, kuidas suvi on lähedal.

Kirjanik jõudis tüdrukule järgi vahetult enne seda, kui tüdruk bussi peale pidi astuma.
"Oota," ütles Kirjanik hingeldades, "Mine järgmisega."
Kirjaniku üllatuseks tüdruk peatusgi, vaadates üllatunult Kirjanikule otsa.
"Ma arvasin, et sa ei tundnud mind ära," ütles tüdruk naeratusega näol.
Kirjanik punastas ja heitis pilgu maha:
"Noh, tegelikult ei tundnudki. Ma tean, et ma tean sind kusagilt, vist, aga ma ei mäleta kust."
Tüdruk naeris valju häälega ja võttis oma kotist paberilipiku, mille ta siis mehele ulatas.
"Helista mulle," ütles tüdruk ja astus bussi peale, mis just peatusesse oli tõmmanud.


Kell oli kümme ja Mart magas rahulikult hommikust und, kui ta telefon helises.
"Jah?" võttis ta uniselt toru vastu.
"Tsau Mart, Katrin siin! Kuule, kas sa saaksid mulle töö juurde korraks külla tulla?"
"Mmm... Jah, saaksin küll. Kuhu ja millal?"
"Kohe praegu. Rüütli 10. Helista kui kohal oled."
"Okei," vastas Mart ja pani kõne ära. Ta lükkas teki enda pealt, lonkis kööki ja tegi endale kiirelt kohvi. Ta telefon helises jälle. Seekord oli tegmist sõnumiga. Saatja oli Eerika.

Kirjanik keerutas visiitkaarti oma sõrmede vahel. Helistada või mitte? Kust ta seda tüdrukut teada võis? Lõpuks sai uudishimu Kirjanikust võitu.
"Halloo, Jaana Reinork kuuleb?"
"Tere Jaana. Kirjanik siinpool. Aga enne kui me millestki muust räägime, ütle kust sa mind tead? Mul lihtsalt ei tule meelde!"
Telefonitorust kostis summutatud naeru.
"Tule täna õhtul kella kaheksast Kirsi pubisse. Siis räägin."
Kõne katkes ja Kirjanik jäi oma tühja telefoniekraani vaatama. Kus kurat on Kirsi pubi?


Mart helistas Katrinile natukene enne kohale jõudmist.
"Tsau! Ma olen kohe kohal."
"Okei, ma tulen välja,"
Mart pani kõne ära ja kõndis edasi, süda tagumas sees. Ta nägi Katrinit enda ees, astumas välja tänavale.
Majal, kust ta välja astus, oli kaks ust. Üks neist viis keldrisse, kus asus pisikene raamatupood. Selle ülakorrused oli hõivanud aga pisike kirjastus.
Katrin tervitas Marti tugeva kallistusega ja näitas siis uhkelt ukse poole.
"Tere tulemast kirjastusse "Unistus"! Sinu järel!"
Mardi suu vajus lahti. See ei saanud olla tõsi.

Kirjanik - Kuus

Mart oli vahepeal magama jäänud, kui ta telefon järsku helises.

"Jah, Mart kuuleb," võttis ta toru uniselt vastu.

"Tsau Mart, Katrin siin. Kuule, ma lugesin su jutud läbi ja mõtlesin, et äkki viitsid sa kokku saada?"

"Jah, muidugi! Millal ja kus?"

"Teeks poole tunni pärast Creppis?"
"Olgu, näeme seal!"

Mart pani kõne ära ja hakkas erutatult oma kotist riideid otsima.
"Kurat!" vandus ta, leidmata ühtegi normaalsemat riietuseset. Lõpuks otsustas ta Karli kapist endale pintsaku laenata.

Kirjanik tõusis oma pargipingilt ja hakkas kesklinna poole liikuma, et seal tass kohvi juua ja võib-olla midagi kirjutada. Tee peal kohtas ta aga ühte tüdrukut. Ta oli kahtlaselt tuttava näoga. Kus ta teda näinud oli? Talle ei tulnud meelde, kuid tundub, et tüdruk tundis ka tema ära, sest ta vaatas Kirjanikule veel pikalt järgi. Kes ta oli?

Mart jõudis kohvikusse täpselt õigel ajal. Katrin oli juba seal ja jõi kohvi. Marti nähes ta naeratas ja tõusis püsti.

"Tsau! Egas ma sinu plaane nüüd segi ei löönud?"

"Ei, ära muretse," vastas Mart, istus maha ja tellis omale tassi kohvi.

Katrin võttis oma kotist pataka pabereid, mis olid välja prinditud Mardi lood, ja asetas need enda ette lauale.

"Räägime siis kohe asjast. Mulle meeldis," ütles tüdruk, sirvides pabereid, justkui otsides midagi.

"Eriti see," lisas ta, leides õiged lehed ja ulatades need siis Mardile.

Tegemist oli mehe lühijutuga kirjanikust, kes defineerib ennast ainuüksi oma kirjutiste kaudu. Tal puudub igasugune muu identiteet. Kui ta kellelegi ennast tutvustas, tutvustas ta end kui Kirjanik.

Kirjanik jõi rahulikult oma kohvi, koputades mõtlikult pastakaotsaga vastu lauda. Paber tema ees oli maalitud täis tähti, sõnu, lauseid. Siis nägi ta teda jälle. Seda tüdrukut pargis. Ta peatus korraks, olles Kirjaniku märganud, ja jätkas siis oma jalutuskäiku.

"Hei!" hõikas Kirjanik talle järgi, hüpates oma tooli pealt püsti.

"Oota!"

"Mul tekkis sellega ainult üks küsimus. Ega sa ei taha sellest natukene pikemalt kirjutada?"
"Miks?" vastas Mart segaduses.

Katrin ainult naeratas omaette:
"Lihtsalt."
Mart luges märkeid, mis Katrin tema jutu kõrvale oli teinud.

"Ma arvan, et see oleks võimalik. Aga ikkagist, miks?"
"Homme räägin," vastas Katrin, jõi oma tassi tühjaks ja tõusis püsti, "Ma praegu pean minema. Aga mine kirjuta seda natukene ja saada uuesti mulle. Siis ma võib-olla ütlen sulle, milles asi on."

Kirjanik - Viis

"Tere!" ütles merehallide silmadega tüdruk, pühkides üksiku blondi juuksesalgu oma silmade eest.
Mardil läks hetk aega, et end koguda. Ta jõudis napilt kinni püüda maha kukkuma hakanud õllepudeli.
"Tere," vastas ta häbelikult, olles end hetke kogunud.
"Vabandage, kuid kas me tunneme teineteist?" küsis Mart pärast hetkelist vaikust.
Türalaps naeris vaikselt ja noogutas.
"Me oleme tõesti kohtunud. Kui ma ei eksi, siis tegelesid sa kunagi kooliteatriga?"
"Jah, tõsi. Tegelesin. Ühesõnaga, me oleme koos festivalidel mänginud?"
"Täpselt nii. Sa olid Mart, jah?"
Mart noogutas: "Kahjuks pole minu mälu aga nii hea, et sinu nime mäletada."
"Katrin," tutvustas tüdruk ennast ja surus Mardi kätt. Siis aga nende vestlus peatus hetkeks, sest Katrin pidi maksma hakkama.

Kirjanik ärkas hommikul vara. Ta pea oli veel uimane eelmisel õhtul tarbitud alkoholist. Ta ei teadnud kas olla õnnelik, et tal pohmakat ei ole, või kurb, et ta veel kaineks polnud saanud. Ta ronis ettevaatlikult voodist välja, kus Eneli veel rahulikult edasi magas.
Kirjanik otsis oma põrandalt üles oma riided ja hiilis hästi vaikselt korterist välja. Hingates sisse varahommikust, päikesetõusu aegset värsket õhku mõtles ta, et ta ei saa enam niimoodi edasi minna. Ta peab ennast muutma. Ta ei tundnud ennast absoluutselt hästi.


Mart maksis ka oma toodete eest, peitis häbelikult oma ostud kilekotti. Katrin ootas teda poeukse juures ja jätkas siis vestlust.
"Millega sa siis nüüd tegeled?"
"Noh," ohkas Mart, "Ma üritan tegeleda kirjutamisega, kuid viimasel ajal ei tule see just kõige paremini välja. Ma kirjutan justkui üht ja sama juttu koguaeg üle. Ma ei tea. Kõik on korduv."
"Aga kas see peabki siis alati uus ja huvitav olema? Kui see on see, mis sul parasjagu öelda on, siis miks sa ei tohiks just seda öelda?"
"Aga need jutud ei ütle otseselt midagi. Neil on sünteetiline mulje."
"Ole nüüd, Mart. Kui ma nüüd liiga ebaviisakas ei ole, siis kas ma tohin paluda, et ma üht neist lugudest lugeda saaks? On neid kusagil avalikult kah üleval?"
"On küll, kuid ma pigem saadaks sulle mõned uuemad. Sa võid mulle, näitkes, oma meiliaadressi anda."
Katrin naeris vaikselt, varjates käega oma suud. Mardi arvates oli see armas.
"Otsi mind Facebookis ülesse. Seal annan."
Seda öelnud, tormas Katrin minema, lehvitades veel Mardile hüvastijätuks.

Kirjanik istus pargipingil ja suitsetas mõtlikult sigareti. Pargis olid vaid mõned üksikud inimesed kellest ükski ei pööranud mehele tähelepanu. Tema aga jägis neid kõiki huviga. Üks olulisemaid tegevusi tema "ameti" juures, oligi just inimeste jälgimine. Nende uurimine. Psühholoogiliste avastuste tegemine. Seaduspärasused inimestes. Stereotüübid. Ta võis seda terve päeva teha.


Koju jõudnud, pani Mart oma asjad suvaliselt kuhugi toanurka ja tormas arvutisse. Katrini üles leidmine oli keerulisem kui arvata võiks, sest tüdruk polnud talle oma perekonnanime avaldanud. Lõpuks see Mardil siiski õnnestus. Ta saatis Katrinile kirja ja jäi arvuti ette vastust ootama.
Enne kui tüdruk vastas, jõudis Mart veel ühe lühijutu kirjtuada. Täiesti uue. Samad tegelased, kuid siiski oli kõik teistsugune. Täpselt nagu eelmise õhtu jutugagi. Mingi tunne oli seal sees. Sellel teosel oli elu.
Katrin saatis oma e-maili ja Mart saatis terve hunniku jutte teele, lootes, et tüdrukule need meeldivad.
Talle meeldis teistele oma jutte saata, teades, et ta saab sealt ka tagasisidet.

Kirjanik - Neli

Kui Mart hommikul ärgates oma telefoni vaatas, helendas selle ekraanil päris mitu vastamata kõnet Eerikalt.
"Kuidas tunne on?" küsis Karl, kui Mart kööki komberdas ja toolile istus.
"Pea valutab raisk," vastas Mart vaikselt. Karl naeris valjult, tõstis siis oma sõbra ette taldriku peekoni ja praegmunaga, klaasi vett ja tassi kohvi.
"Mis sa eile valmis kirjutasid?"
"Ei midagi erilist. Ma ei mäleta hästi. Midagi ühest poisist ja tüdrukust, kes tülitsesid ja siis oli probleem ja nad lahendasid selle ära. Tead ju küll, see tavaline värk."
"Aga tead mis mina arvan, Mart? Sul oleks puhkust vaja. Ma sõidan õhtul Tallinnasse, kui sa kaasa tahad tulla?"
Mart raputas pead:
"Ei, ma arvan, et see poleks üldse hea idee. Kauaks sa sinna jääd?"
Karl kehitas õlgu.

Kirjanik istus baarileti ääres ja hoidis kramplikult kinni oma viimaste rahade eest ostetud õllepudelist. Pilt tema silme ees oli kergelt hägune ja ujuv. Hõiked kostsid justkui kusagilt kaugelt. Ta oli sulgunud oma isiklikku maailma.
"Kas see koht on kinni?" esitas keegi küsimuse. Kirjanik tõstis oma uimase pilgu ja nägi enda ees peaaegu sama uimases olekus noort tütarlast, kes talle naeratades toolile vihjas, mis Kirjaniku kõrval oli.
"Ei-ei, see on täiesti vaba," vastas mees, tõstes pudeli oma suu juurde.
"Eneli," tutvustas tüdruk ennast.
"Kirjanik," vastas mees muigega.


Mardi telefon helises peaaegu lakkamatult. Niipea kui üks kõne oli lõppenud, tuli kohe teine. Mart ei võtnud oma telefoni vastu. Ta isegi ei vaadanud kes helistab. Ta teadis, et see on Eerika.
Karl oli talle jätnud oma arvuti, kus praegu oli lahti Mardi kirjutatud lühijutt. Ta luges seda uuesti üle, tundes mingit veidrat tunnet. See oli see sama jutt, mida ta juba korduvalt oli kirjutanud, kuid siin oli midagi muud ka sees. See oli lõpuks saanud oma hinge.

Ei läinud kaua enne kui Eneli ja Kirjanik juba kirglikult teineteist suudlesid.
"Tead, mu korter on siinsamas," sosistas Eneli Kirjanikule kõrva. Kirjanik vaid noogutas selle peale, tõusis püsti, haaras oma jaki ja Eneli käe ning tormas uksest välja.


Lõpuks läks Mart korterist välja. Ta oleks küll hea meelega veel sinna jäänud, kuid tal oli vaja poodi minna, et süüa ja suitsu tuua.
Aeglaselt lonkis ta läbi poe vahekäikude, suutmata otsustada, mida söögiks võtta. Lõpuks otsustas ta kahe õlle ja pitsa kasuks. Energiat kirjutamiseks sisaldas see dieet piisavalt.
Kassajärjekorras oleks Mart oma asjad peaaegu maha pillanud. Tema ees seisis seesama lühikest kasvu blonide juustega ja merehallide silmadega tütarlaps.

Eneli korter ei olnud suur, kuid suurust ei olnudki neil vaja mujal, kui voodis, kuhu Eneli Kirjaniku koheselt vedas. Nende käed libisesid mööda teineteise keha, nende huuled ei suudelnud mitte ainult teineteise huuli. Nad peaaegu et rebisid üksteisel riided seljast.


Mart vaatas pikalt tüdrukut enda ees, suutmata võtta kokku julgust, et temaga rääkida.
Lõpuks oli tüdruk ise see, kes tema poole pöördus:
"Tere!"

Kirjanik - Kolm

Läheme nüüd natukene tagasi. Sellesse hetke kus Mart Eerikat tänaval nägi.
"Mart? Mida sa siin teed? Kas sa ei pidanud täna koju jääma?" küsis Eerika üllatunult. Mart ei vastanud sellele. Ta vangutas ainult pead ja keeras ringi. Ta ei suutnud Eerikale praegu otsa vaadata.
Tagasi kohvikusse jõudes ei läinud Mardi tuju paremaks. Seal, kuhu ta oma asjad oli jätnud, polnud midagi. Tema sülearvuti, kott, jakk - kõik oli kadunud.
Mart tormas kohvikusse sisse, lootes, et ehk võeti need sisse, kuid keegi ei teadnud neist midagi.
Noormees vandus valjult ja hakkas siis tagasi oma kodu poole lonkima.

Kirjanik ei osanud enam midagi teha. Ta kõndis sihitult läbi tänavate. Ta mõtted olid hajevil. Tema peas jooksid jutud, mis ilmselt kunagi paberile ei jõua. Mõne baari ees ta peatus jälle korraks ja vaatas, ega tema tuttavaid seal näha pole. Vahel oligi ja siis veetis ta seal baaris tunni või kaks, võttis ühe õlle ja rääkis juttu. Vahel tutvus ta ka uute inimestega, kuid kordagi polnud ta oma tegevustele keskendunud. Ta mõtles kõigele muule.


Koju jõudnud, istus Mart kööki ja võttis taskust ainsa asja, mis tal veel alles oli. Oma mobiiltelefoni. Ta sirvis oma telefoniraamatut, otsides inimesi, kellega ta rääkida saaks. Ta juba teadis, kellele ta helistab. Siin ei olnud väga palju küsimustki.
"Tsau Karl, kuule, kas ma tohiks paar päeva sinu juures crashida?"

Mart ilmus koos kahe matkakotiga Karli ukse taha.
"Loodan, et see on ikka okei, et ma tulin."
"Ole nüüd, Mart! Mul on alati hea meel sind näha. Aga räägi siis, mis juhtus?"
Mart raputas pead, võttis kotist välja kaks pudelit õlut ja pudeli viskit.
"Räägime parem millestki muust?" küsis Mart. Karl noogutas arusaadavalt ja avas nende õllepudelid.

Kell oli kaks öösel. Karl oli magama läinud. Nad olid joonud õlut, veini ja klaasikese viskit. Nüüd jõi Mart aga juba oma neljandat klaasi ja kirjutas Karli arvutis. Ta ei kirjutanud midagi uut, kuid ta kirjutas seda, mida tal vaja oli. See aitas.

Kirjanik - Kaks

Mart ärkas hommikul üpriski varakult, kuigi tema tüdruksõber, Eerika, oli juba ammu ärganud ja tööle läinud. Aeglaselt ja unisena lonkas mees kööki, kus tema läpakas laual seisis ja istus selle taha maha.
Eerika oli talle tassi kohvi sooja jätnud, mida mees ka nüüd rahulikult jõi ja oma eilseid kirjutisi üle luges.
"No see nüüd küll ei lähe," pomises mees omaette ja kustutas kogu teksti uuesti ära. Kirjutamine ei edenenud tal kohe absoluutselt.
Mart otsustas, et tal on vaja välja minna ja natukene värsket õhku hingata.

Mart istus kesklinna ühes kohvikus maha ja tellis omale tassi teed, võttes kotist välja vihiku ja pastaka. Nüüd tal ehk õnnestub natukene ikka kirjutada.

Kirjanik seisis oma hämaras toas ja vaatas peeglist otsa iseendale. Kes see oli, kes ta ees seisis? Tema seda inimest enam ei teadnud. Ta oli muutunud. Ta oli lasknud ennast muuta, kuid see ei aidanud. Ta ei olnud enam tema ise ega ka keegi teine. Mis tal viga oli? Ta ei mõistnud enam hästi. Tema kaitseks võib öelda vaid, et teised ei mõistnud teda niikuinii kunagi. Ta pidi tegema otsuse, et mis temast saab. Mis temast siis saab?


Vaid korraks tõstis Mart pilgu oma vihikult, kuid juba olid ta mõtted läinud. Temast vooris mööda kümneid inimesi, kõigil oma eesmärk, kuid siiski kohtus tema pilk ühega nendest. Noor tütarlaps, mitte kõige pikemat kasvu. Värvitud huultega, sinisilmne. Mart jäi talle järgi vaatama, nagu tüdruk tedagi. Mart ei olnud kindel, kas ta nägi seda unes või ilmsi, aga talle tundus, et tüdruk viipas teda enda juurde.
Mart kõhkles vaid korraks, jättis oma teetassi alla raha ja jooksis tüdrukule järgi. Ta ei võtnud isegi oma asju kaasa.
Nurga taha jõudes oli aga tütarlaps juba kadunud. Ainsana oli tänaval üks paarike, kellest ühe tundis Mart ära.
"Eerika?" küsis mees üllatunult.
Paarike lõpetas suudluse ja tüdruk vaatas üllatunult Mardile otsa.
"Mart? Mida sa siin teed? Kas sa ei pidanud täna koju jääma?"

Vaikselt, väga vaikselt, hiilis Kirjanik oma toas välja. Üks neiu magas ta voodis ja ta ei tahtnud teda üles äratada. Ta ei tahtnud seda neiut enam kunagi isegi näha. Ta oli kõige värdjalikum tõpranäoga mees keda ta teadis, kuid seda osa endast ta ei muutnud. Ta polnud suuteline nii drastiliseks muutuseks. Ta läks pesi ära oma näo, pani riidesse ja jalutas uksest välja. Ta ei vaadanud enam tagasi.


Mart jõi juba oma neljandat klaasi viskit. Ta oli parajalt purjakil, kuid veel ei kavatsenud ta lõpetada. Tal oli veel nii palju kirjutada, tal oli veel nii palju öelda. Ta ei hoolinud sellest, et tegemist on täpselt samasuguse jutuga nagu ta juba kolmkümmend korda on kirjutanud, ta tahtis seda teha. Tal oli vaja seda teha. Nüüd ta sai seda teha, sest nüüd oli ta üksinda. Enam ei peatanud teda miski.

Kirjanik - Üks

Tihke sigaretisuits lahkus tuhatoosile toetavalt sigaretilt. Selle kõrval lebas pooleldi täis viskiklaas, mis aegajalt hoogsalt tõusis, et lauataga istuv noormees sealt aegajalt suuri sõõme saaks ammutada.

Ta sõrmed liikusid kiirelt üle arvutiklaviatuuri, moodustades tähekombinatsioone, sõnu, lauseid, mida tema arust vaja öelda on.

Alkohol ja kirjutamine, kirjutamine ja alkohol. Need asjad käivad käsikäes, kas pole nii? Mina enam ei tea, mis käib kirjutamisega koos. Ma kirjutan ja kirjutan, teadmata kuidas kirjutada ja kust ammutada oma ideid. Minu teosed on kohutavalt üksluised, ühe ja sama plotline'ga. Kõik on korduv ja sama, mitte miski ei muutu. Kus on nooruslik innovaatilisus?

Järjekordne lonks viskit ja noormees süütas uue sigareti, lugedes oma kirjutatud uuesti üle, pea kätele toetumas.

"Kurat, see ei lähe," ütles ta sosinal iseendale ja kustutas kogu seni kirjutatud teksti ära.

Magamistoa ukse peale tuli öösärgis noor naine, toetudes vastu uksepiita ja haigutades laialt.

"Tule ära magama kallis."

"Ma ei saa praegu, sa ju näed, et ma kirjutan," vastas mees ärritunult, kummutas viskiklaasi põhjaks ja hakkas, sigaret huule otsast alla rippumas, uuesti kirjutama.

Naine kõndis vaikselt üle köögipõranda, vältides seda ainsat kohta põrandal, mis kääksub, ja pani oma käed õrnalt mehe õlgadele.

Kui naine mehe õlgu masseerima hakkas, pani mees silmad kinni ja oigas vaikselt. Tema kael oli viimased kaks päeva valutanud.

"Tule voodisse, kallis. Homme on ka päev, homme kirjutad."

Mees vaatas üles naise hallidesse silmadesse ja noogutas nukralt.
"Jah, tõsi. Ka homme on päev."

Naine võttis mehe käe oma kätte ja hakkas tagasi magamistoa poole kõndima. Mees lihtsalt järgnes talle, jõudmata isegi arvutit välja lülitada. Ekraanile jäid veel ilutsema tema viimased kirjutatud laused.

"Ükskõik kui palju sa ka ei proovi, ikka on miski ees. Sul on suurepärane idee millest kirjutada, kuid sa kirjutad sellest täpselt samamoodi nagu kõigest muust. Sinu elus puuduvad negatiivsed emotsioonid. Sinu elust puudub põnevus," mõtles Kirjanik omaette.

Ta istus baarileti ääres ja tellis omale uue õlle.

Mitte midagi ei tule siin elus lihtsalt. Kõige kallal peab vaeva nägema. Kõik ootab sinult mingitki pingutust. Kui palju sa tead inimesi, kellele asjad lihtsalt sülle kukuvad?


Vahel muidugi sa pingutad ja rahmid ja surud ennast läbi kivide, teadmata isegi täpselt kuhusuunas. Sa lihtsalt teed ja siis... Siis jõuad sa mingi tulemuseni. Sa ei tea mida sa tulevikult tahad, kui, siis häguselt.

Seistes keset lava, prožektori valgus sulle näkku säramas, tahab su näole tungida naeratus, kuid seda ei saa lubada. Hindav pilk jookseb kiirelt üle publiku. Mis su tekst oli?
"Kas te teate seda tunnet, kui te tulete õhtul koju, istute tugitooli, võib-olla avate isegi ühe õlle ja tunnete, et kõik on hästi? Kõik on veel paremgi, kui ta olla saaks. Kas te teate seda tunnet? Sest mina ei tea."
See on see hetk, kus kurk hakkab kõige rohkem kuivama. Vahetult pärast alusamist. See hetk, mil sa tahaks lavalt ära joosta ja võtta terve pangetäis vett ning oma pea lihsalt sinna sisse paariks tunniks likku jätta.
"Minu lugu...- Minu lugu algab mitu aastat tagasi. Ma olin peol ja, uskuge või mitte, ma tundsin armastust esimesest silmapilgust. Seal oli leekivpunaste juustega noor tütarlaps, kelle silmadesse ma end ära kaotasin."
Nüüd on juba palju kindlam tunne, võimalik ka, et selle pärast, et enam ei ole sa laval üksi. Sa naeratad tütarlapsele, kes just lavale on astunud. Ta hoiab sinust distantsi, lastes sul edasi rääkida, kuid sinu pilk on naelutatud talle. Sa ei pea enam oma teksti näitlema. Sa edastad oma päris tundeid.
"Kahjuks ei õnnestunud mul temaga rääkida. Vähemalt mitte kohe. Ma nägin teda tõesti vaid korraks. Seejärel tõmamti mind juba sõprade poolt ära nende juurde," kamp noori haarab su enda sekka ja veab sind lavaäärele lähemale, "Ja tema läks oma sõbrannade juurde. Ja just sealt, mu kallid. Sai minu allakäik alguse."

Kogu ülejäänud etendus on lihtsalt hägu. Sa ei mõista hästi, mis toimub. Sa kaod oma kehast ja sinu karakter astub sinna asemele. Sa pole sina, kuid see on kõige sinulikum hetk üldse. Sind ei olegi olemas.